Tegin oma minekuotsuse päris ammu, täpsemalt 11. augustil. Olin selleks ajaks vaid veidi üle kahe kuu Eestis tagasi olnud – kohanemisäreva juuni ja ülepeakaela töise juuli (klassikaline eesti otsamajandus).
1. septembril nägin Qatar Airwaysi pakkumist, mis lubas sihtkohas viibida maksimaalselt kuus kuud. Rääkisin oma Malaisia sõbraga läbi. Pärast Cheratingist lahkumist olid nad mind ju järjekindlalt tagasi kutsunud. Tundus ideaalne: kuus kuud elu ning toidu ja öömaja eest tööd Cheratingi rannas ning mais Hiiumaale talu pidama. Kujutasin oma päeva ja üldse kõiki asju väga selgelt ette.
2. septembril ostsin (õigemini Kats ostis) piletid ära – 745 eurot Estonian Airi ja Qatar Airwaysi lende Tallinnast Kuala Lumpuri ja tagasi. Kusjuures piletite pealt vaatasin, et EA lennud moodustasid päris krõbeda osa.
Paar päeva hiljem sain teada, et Malaisia-pool ei saa mulle siiski tööd lubada. Pool aastat aega olin aga endale juba välja ostnud... Eeeee, kuhu siis minna ja mida teha?
Lohutasin end, et kuigi mu otsused pole ehk tagantjärgi võttes olnud kõige loogilisemad, olen ma vähemalt julgenud need vastu võtta.
Õnneks oli september nii paaniliselt kiire, et polnud väga aegagi kahetseda, haletseda ja muretseda. Väga regulaarselt tabas siiski see igatsus, et kõik võiks ükskord paika loksuda.
6. oktoobril olin Hiiumaal, kui üks mu ekselukaaslastest helistas ja teatas, et tuleb ka. Niisiis sihiks Austraalia ja Uus-Meremaa.
Järgmine päev sõitsin linna poole. Sisehääl kordas vahetpidamata kui mantrat: „Life is good life is good life is good!“ Ümberringi pime öö. Jõulud!
24. oktoobril kolisin enamiku asju Viliverre, sest Kats hakkas Taisse ära minema. Tühi oli olla pärast seal pooltühjas toas paari komplekti külmariietega ja suvevarustusega seljakotist kuni 50 SPF valgendava päiksekreemi ja vihmakeebini. Et kellele seda reisimist vaja on; Eestis on ju ka täitsa okei - vähemasti õudselt mugav (igav).
3o. oktoobril läks Liisu Lõuna-Aafrikasse ja ma kolisin mõneks päevaks Mareti juurde. Aitäh Liisule, et ta mind sel suvel majutas. Arvan, et saime teineteisele selles suures planeerimises palju toeks olla.
***
Vahel ikka küsitakse mu käest, et kust ma kõik selle raha võtan. Ma ei tea, raha on raha ja raha tuleb ja raha läheb. Tõsi, regulaarse töötamise lõpetasin ma Sydneys veebruari keskpaigas. Eestis ei põlanud ma erinevaid otsi teha, kuigi mingit rikkust need majja ei toonud (sest mul pole ju maja). Ses osas olen ma kombinatsioon hardcore säästjast ja hedonistist, kel on omad kiusatused – peamiselt hea toit ja hea jook.
Asju pole mul aga vaja eriti rohkem, kui lennukipardale võtta saab (u 30 kg).
Huvitav lugu on aga see, et suurem osa mu papist on Austraalia kontol ja ma pole mõelnud välja muud nippi selle kättesaamiseks, kui et Austraalias ära käia.
Nii voila! kaks päeva enne äralendu on pangakontol 32 eurot. Maret küsis, kas ma olen hull. Aga mis ma siis teen, jätan minemata või? Rivistasin valuuta toapörandale laiali ja kalkullisin nii et currency converter huugas. Õnneks saabus järgmine päev päästev rahalaevuke.
Kui ma enne olen alati kellelgi kaasas lohisenud, siis seekord oli mul täitsa omaenda pakaapidu, mida ma muidugi väga pelgasin, kuid see Triinu sünnipäevalistega ühinenud esmaspäevaõhtu kukkus väga toredasti välja. VÄGA soe tunne oli näha teid kõiki!! Armastan! Mul on kümnete kaupa põhjuseid, miks Eestisse tagasi tulla.
Viimasel päeval mõistus eriti selgelt ei töötanud ja käed oli ärevusest küünarnukkideni tuimad. Ajasin asju nagu hullumeelne (muuhulgas kinnitasin Viru keskuse apteegis Superannuationi paberid ära ja tegin kolmetunnise intervjuu) ja jõudsin igale pool sõna otseses mõttes viimasel minutil.
Õhtusöögile siiski hilinesin – kartulipuder, kotletid ja peedisalat. Mõnus kulinaarne lõppakord.
Asjad panin kokku öösel, lõpetasin vist u pool 4. Kell 6 pidin ärkama, et lennujaama minna.
Ees on kolm nädalat Malaisias, neli nädalat Austraalias ja siis Uus-Meremaale.
Et ma ei peaks 2012. aastani ootama!/tiu/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar