The Real London Experience

Kui suvine festivalireis Lätti välja jätta, siis suuremat reisimist mu viiekuise Eestis resideerumise ajal ei toimunud. Mõtted liikusid vägisi sinna suunda, et ostaks parem nurgadiivani või köögimööbli. Päris nõme on raha reisimise alla panna. Sellest ei jää mingit märki toanurka. Erilist jätkusuutlikkust ühest kohast teise kulgemisel ka pole.

Lutonist Londoni poole sõites, nägu naerul ja Ewert iPodis, mõistsin, kui rumal ma olin olnud. See ei maksa ju ka suurt midagi - suvalisel ajal ostes Ryaniga kohale ja Easyga tagasi oli 78 eurot, sh Ryanair on kohe eriti odav.

Teelolek tekitab minus ohjeldamatu õnnetunde. Junkie. Junkie. Junkie.

Timur ja ta sõber Hakan oma pruudiga tulid mulle Victoria jaama vastu. Olin Hakanist palju kuulnud, tema tegemised on väärt kogutud teoseid. Päriselus meenutas mulle Türgi varianti Lazarevist, sest kui esimene võõrastus kadus, hakkas ta suust välja ajama igast sitta... ja veel ja veel. Katkematult.

Londonis oli Hakan+1 peamiselt shoppingureisil. Hakan on üks truumaid tarbimisühiskonna sõdureid, keda ma olen näinud: professionaalsest huvist jälgib kõiki reklaamilahendusi, passib õhtusöögi ajal telefoniga netis ja käib kaks korda päevas Westfieldis, sest talle lihtsalt meeldib. Westfield on kolakas ostukeskus ja väidetavalt Stratfordi üks kahest positiivsest küljest. Teine on Stanstedi lennujaama lähedus.

Plangu pealt võis siiski näha, et 2012. aasta olümpiaks üritatakse Stratfordi kõledast industriaalmaastikust moekat urbanistlikku keskkonda luua. Eks ole seda mitmel pool maailmas nähtud, et linnaarendus algab hiidpoest.

Ma ise tundsin väga ebamugavalt, sest mul polnud vaja mitte midagi osta.Vaatamisväärsused olin ma ka ühel aastatetagusel Londoni-reisil ära näinud, kui peatusime Kensingtonis korteris, mille üür oli Eesti kroonides 75 000.

Seekordses peatuspaigas ei olnud tänaval Ferrarisid ja Paganisid. Isegi single white female

oli tundmatu mark. Welcome to Forest Gate!

Kõnnid tänaval - nagu Lähis-Idas oleks. Öösel bussis - ainult neegrid. Ühtegi naist ka pole.

Öösel ei tihkaks üksi ringi hängida: kräkisõltlased telefoniputkas, litsid ja pätid, inimesed jõlguvad kell 6 valvekaameraga maja trepil. Kontrastiks leivatehase magus lõhn.

Aga mul vedas, peaaegu alati oli kantseldaja olemas. Lisaks võõrustajatele Timile ja ta pruudile Rozile ka nende jaapanlasest majakaaslane Makoto – läbinisti muusikamees, kes orgunnib Jaapanisse vintage-jalgrattaid (parajasti oli kogu partii tollis kinni), teab peast Londoni ühistranspordiskeeme (ööpäevaringselt) ning häid ja odavaid toidukohti (käisime hiinas kohas, mis pidi olema Guinnessi raamatus kui kõige halvema teenindusega söögikas).

Timi ja Rozi eesmärk on praegu raha koguda ja minna siis mere äärde elama – Türki külalistemaja pidama. Timur on pooltürklane, kes ei tea. Nii et töö-töö-töö. Londonis sa oledki tööl või ühistranspordis. Ma ei peaks väga vinguma bussiga Järvelt linna sõitmise pärast.
Liverpool Street Station.

Roz turundab klubi nimega Cable ja Timur töötab ühes kohas koos jänkudega. Ja see ei ole minizoo, vaid kinnine Playboy klubi. Graafik on hullumeelne: 3 päeva jooksul magas 8 tundi. Tal hakkasid juba silmaalused pruunistuma. Lood mahamängitud miljonitest ja Bahreini printsessidest olid minusugusele maalapsele oi kui põnevad. Viimatine lugu oli keskealisest hiina prouast, kes oli gamblinud juba 38 tundi järjest, palakestki söömata, juues vaid vaheldumisi rohelist teed ja Earl Greyd; sõnakestki inglise keelt ei räägi. Ma ei teagi, kuidas see lõppes; kui üldse on lõppenud.

Panen siia veel mälupilte, sest fotosid tegin umbes viis olnud turist, vaid külaline:

- Jamming session kohas nimega Passing Clouds, kus ma olin arvatvasti ainuke, kes ei mänginud pilli, plaate ega omanud ka ühtegi plaadifirmat.

- Laupäevane Broadway Market, mis koosnes ainult coolidest inimestest ja umbes kõiki asju oleks tahtnud süüa. Teel tagasi nägin, kuidas tüsedavõitu neeger võttis bussipeatuses ühelt jaapani tüdrukult rahakoti ära. See stseen oli nii aeglane, et kulus mitukümmend sekundit, kui sain aru tegu oli rööviga päise päeva ajal.

- Dalston, kus türgi äriomanikud mõni kuu tagasi märatsejatele vastu hakkasid.

- Italodisko vanaisa Pepe Loda pidu

- Ootamatud kohtumised Brick Lane'il.Pidin minema inimeste eludesse ehk rohkemgi, kui mul emotsionaalselt jaksu oli.

Ja veel mõned tähelepanekud:

- Türgi külalislahkus – näiteks kohvikus käies ei võta türklane türklase (ja türklaste sõprade) käest raha vastu. Pead jätma suure tipi, raha lauale ja ära jooksma või mõne muu maksmisnipi. Ja mitte et neid seal vähe oleks...

- Pärast Sydney-aastat on London väga kodune.

Kui ma tulen mais Euroopasse, siis lähen kindlasti Türki Timi ja Rozi pulma. Timur on mu välismaa vend.

Tagasiteel oli lennukis oli nii igav, et ei saanud aru, mismoodi see Kuala Lumpuri ots oleks võimalik üle elada.

/tiu/