Feihoa-hooaeg

Pühapäev on turupäev. Kui avastasin, et hiinlased pakivad oma kollase kastimajanduse kokku alles kell kaks päeval, üritan selleks ajaks ikka üles saada ja all-linna minna ning nädala juurikavaru kokku osta. Hinnad on kuni kolm korda soodsamad kui kõrval asuvas supermarketis. Kuna tööl toidetakse mind külluslikult kala ja lihaga, olengi kodus peamiselt juur- ja puuviljade peal.
Kogu see toiduteema on mul äärmiselt sundmõtestatud praegu, tuleb tunnistada. Et sai on paha ja öösel söömine on paha ja kiirtoit on paha ja pikad toidupausid on pahad. Ja mu lemmikriiulivahe poes on küpsised ja nüüd ma leidsin need imehead miniekläärid ka üles... Süümepiinade üledoos! Teadlikult ei osta, sest muidu ma söön need kõik korraga ära ja siis ma olen jälle paks.

Siinsest kehaideaalist olen ma järjest kaugenemas.
Me restorani omanik: "Tiiu, sul on püksirihmaga midagi valesti."
Mina: "Ei ole, need püksid on lihtsalt suured." 
Me kalavarustaja-proua: "Asi ei ole pükstes, sul ei ole ju puusi!"

Aga turule...

Mõistlik ongi enne sulgemist minna, hea rahulik.

Lillemutid on ka alati kohal nagu viis kopikat. Buketid keeratakse ajalehepaberisse.

Juurikla kõrval on toidutänav, kus näljaste ja  pohmelliste turuliste röömuks esindatud maailma rahvaste köök (empanadad, rotid, kebabid, pitsad jne) kogu oma rasvas.
Üle platsi asuvas hoones on hommikul ka gurmeeturg. Me restoran pakub rikastele siirupit, kastmeid, pardikoibasid, filotaignakorvikesi muna ja singiga ja selliseid asju.

Ja jälle turule...
Praegune hittvili on feihoa. Ole sa tänatud, Keelevara, kõike sa ka tead! Ma näiteks eriti ei teadnudki sellise asja olemasolust, aga hetkel on see Uus-Meremaal esiletis.

Wikipedia teada kasvab feihoa Lõuna-Brasiilias, Ida-Paraguais, Uruguais ja Põhja-Argentiinas. Millegipärast on feihoa väga levinud ka Uus-Meremaal. Aga no siin vohab muidugi kõiksugu igihaljas lausa mühinal.
Feihoa vili on kanamunasuurune ja sööd nagu kiivit: noaga pooleks ja siis lusikaga.
Maitse on magus/lilleline, sarnanedes väidetavalt guaavale. Ma ei tea, feihoad ei maitse mulle üldse, guaavamarjad on samas mõnsad.
Ja selline on feihoa sisemine ilu koos gastronoomilis-fotogeenilise kressiõiega:

Nagu teada, on Uus-Meremaal kõik väga kiivi - inimesed ja linnud ja puuviljad.  Nii puutusin ma siin esimest korda kokku ka kuldsete kiividega. Need on niiöelda tavalistest kiividest suuremad ja pikerguse kujuga.

Viljaliha on kuldne ja magus. Mmmm kui  hea!

Öö, mis teed?

Üksõhtu läksin ma jälle mäest alla. Kuu paistis ja mul oli kleit seljas.
Raudteejaama juures hostelis ootas ekskolleeg Caspar, kes andis mulle Porsche pusle kunagi mu järjekordses armuvalu episoodis (neid on mul elu jooksul olnud siiski umbes 4 tk kokku). Oo, mu vana hea pusleteraapia, kui muule enam keskenduda ei suuda.
Caspariga saab alati meenutada Kalev Meedia aegu: ulmelist priiskamist ja veel ulmelisemat lollust. Pärast seda krahhi on ka tema mööda ilma ringi kolistanud. Näiteks Austraalias pidas ta kokku üle 30 ameti, millest markantseim oli kindlasti kanatapja. Pean oma käsi vägistama, et trükkida... Need vabapidamise kanad olid nimelt nii raskeks nuumatud, et nad ei suutnud püsti seista – jalad murduvad. Ja kui nad tapmiseks kaelapidi kätte võtsid, murdus kael... Eelviimasel päeval tegi Caspar kanalast pilte ja bossidele millegipärast ei meeldinud see. Caspar vallandati ja fotokakaart võeti ära. Kõik faktid on kontrollimata, aga kanaliha vaatan veel vääääga viltuse pilguga.
Peaks ikka kokku koguma agraareestlaste paremad töölood. Pärast ei suudaks süüa midagi peale oma aias kasvanud mädaplekiliste õunte.
Muide, Caspari selja taga paistab õllene iiri kamp, kes järgmisel õhtul lõbustas end muuhulgas üksteisele näkku peeretamisega.

Tagasi raudse eesriide taha

Ülestõusmispühad on Jumala abiga möödas. Ei taha nüüd suurustada, et kannatused olid suuremad kui Jeesusel, aga ülevoolavat rõõmu ma oma minipuhkusest ei tundnud. Neli ja pool vaba päeva, millest juba teisel pesin õrna pesu režiimiga ükshaaval riideid. Sõin kohutaval kombel kogu aeg. Puidukoid juba värisesid, kui kummuti poole vaatasin.
Pühasid võetakse siin ikka tõsiselt: isegi supermarket on suletud, rääkimata enamikest joomaurgastest. Tüütu. McDonald's oli avatud. Linn oli täis tuiavaid turiste, kes ei osanud endaga midagi peale hakata.

Enamik aega raiskasin oma energiat igipõlisele teemale „mehed on sead“. Kui mõtlesin oma meessoost sõprade peale, mõtlesin välja, et võib-olla nad ei olegi sitapead, aga elu on lihtsalt selline. Näited nende suust: „See, et ma temaga magasin, et tähenda, et ta mulle nüüd sõnumeid peaks saatma.“ ja „Ta ajas nii rumalat juttu, nii et ma ütlesin, et lähen WC-sse. Maksin arve ja läksin minema.“

Ühtlasi avaldan nüüd ka internetiavarustes tänu konkreetse ütlemisega miss Zuumile ja emalõvi Heinlale, kelle kaitsemeetodid on juba väga taipärased („Kui näen, siis meelega sõidan otsa!“), aga see-eest südamlikud. Aitäh, et viitsisite kuulata, kuidas ma tatti luristan ja enda arust maailma kõige tähtsamatele hädadele kaastunnet nõuan. Ma enam nii ei tee, luban. Aitab nutust.

Igatahes oli eile väga meeldiv olla tagasi tööl. Järjekordne suuremat sorti ametlik sööma. Külas oli USA sõjaväe kolmas mees. Õnneks sain jälle tagantjärgi teada. Turvamehed nõksatasid, nii kui köögiuks käis. Väga tsiviliseeritud inimesed ja mõistlik võõrustaja, nii et õhtusöök nagu õpikust. Kuni herr admiral järsku püsti tõusis ja läbi see trall oligi. Ta pidigi alati niiviisi tegema.

Sobimatu koht, aga pean ühe sitaloo siia vahele panema. Ükskord oli meil suur ja peen pulm. Üks töökaaslane rääkis, et tema lauas ühel mehel on räige kakahais juures. Ja paar päeva hiljem oli vetsus avarii, sest loputuskastis olid.... hm.. sitased trussikud. Loputuskasti junnitamine pidavat olema teadjamate sõnul ka niisama koerus, et pärast mitu päeva nalja saaks, kui keegi vett peale tõmbab.
Samas pulmas uhkeldas üks pruutpaari lähikondne, et vaat kui täis mul kõht on – ja ta viigipükstel oli rihma asemel kaabel.

Jutuga tahan nüüd jõuda selleni, et tööpäeva mitte nii meeldiv osa kätkes endas seda, et andsin oma lahkumisest teada. Jah, otsustasin koju minna. Nad olid mõistvad ega imestanud, aga eks ma kuulen need viimased nädalad veel igasugu kommentaare à la näed, saa tuttavaks, see on Tiiu, kes otsustas raudse eesriide taha tagasi minna (teiste karvaste ida-euroopa naiste juurde). Siinne töö on kahtlemata kogu senise mu karjääri lemmik, isegi kui mu tulevased tööandjad ei mõista, mille pagana pärast meeldis mulle olla ettekandja. Ühe Uus-Meremaa parima restorani ainuke täiskohaga ettekandja isegi mönda aega.

Mitmel tuttaval on nina veits vingus, et misasja, juba ära??!! Arvate, et ma ise ei ole mõelnud, et eestlane välismaal ja ei taha olla, vähemalt tuleks viisa täis tiksuda jne. Olen tavaliselt liigagi hambad ristis kannataja, ent praegu küll ei viitsi enam pähe taguda, et raskused ongi ületamiseks. Isegi kui ma siin seitse aastat ootan sõpru tekitan, pole need sellised, kellega sa oled 12 aastat keskkoolis käinud.
Kuulete, ma isegi ei kiru praegu hirmsat ilma, kehva palka ja kallist elu.

Võib-olla olingi programmeerinud oma aju kuuekuuliseks eemalolekuks, sest mu esialgseks plaaniks oli kuus kuud Malaisias asjatada. Nüüd lendan sinna uuesti 7. mail. Kolmas kord aasta jooksul - nagu suvekodu on mul Cheratingis juba. Söön kõhu korralikult täis ja lasen kehale kena jume peale.

17. mail, taevaminemispühal jõuan tagasi Eestisse. Mul on juba nimekiri valmis, mida head-paremat kasvatada, kuni sead selle nahka panevad.

Hõk

Ei tea, mis ma siin vingusin. Vist jälle läks meelest üks elu põhitõdesid: on, nagu on, aga hullem on ikkagi veel ees.

Seda ma ka täpselt ei tea, mida ma eelmises elus väga paha tegin või tahab tööjumal mulle selgeks teha, et mul on siiski liiga palju mõistust, et olla ida-euroopa ettekandja. Igatahes lähevad mu lauad järjest keerulisemaks ja mu kannatus on juba nagu nõukaaegsete dressipükste kumm aastal 2012.

Nii, üleeile oli mul ühe uus-meremaa jõukama perekonna õhtusöök. Rikkad vanainimesed kipuvad olema väga ekstsentrilised. Eriti, kui neil on suur kogus veini sees. Sellises olukorras on tunne, et 18 inimese kantseldamiseks on mul umbes viis kätt puudu. Sama hästi võiks ma sõime mänguväljakul oma fine diningut teha.

Hmm, uus päev, uued väljakutsed. Hea, et mul mingit ettenägemisvõimet pole. Olen alati mõelnud, et õuduste õudus, kui mulle satuks toidukriitikud. Täna hommikul ma arvan, et mis seal ikka, nad on arvatavasti siiski tsiviliseeritud inimesed. Sest eile õhtul koorus järjekordne üllatusmuna - kamp noori hüperaktiivseid ameerika pilukaid. Saabusid eri ajal, tellisid täiesti suvaliselt suvalisi asju ja tahtsid neid siis kohe, käisid ära, tellisid veel ja küsisid viis korda, et mis seis on ja kas seda ja seda ka saab. Pildistasid kõike ja kõiki ja olid nonstop telefoniga Facebookis. Kaks maailma, mis mitte kuidagi ei mätšinud: laual on Riedeli klaasid ja jah, kahjuks ei tule kraanist Fantat ja Sprite'i. Õigupoolest polnud keegi neist ju sihilikult pahatahtlik, aga tulemuseks oli kaos, mis ajas restorani rütmi sassi. See ei ole siin mu viljakas kujutlusvõime, et endale kaastunnet kerjata. Me ülemkelner, kes paratamatult pidi ka sekkuma, ütles, et see on ikka üle aegade kõige kaootilisem tellimus ja pakkus nende kannatuste eest vaba päeva. Omavahel öeldes võtab siuke paaritunnine solgutamine su emotsionaalselt ribadeks.

Lõpuks tuli seda seltskonda ohjeldama me omanik. Kartsin, et ta hakkab karjuma, sest nende noorte käitumine oli ühe viisaka toitlustusasutuse jaoks väga solvav, aga ta enesevalitsemisvõime on imetlusväärne.
Õhtu lõpuks nirises mul kaks pisarat ka, kui pea ära pöörasin.

Keda huvitab, siis peikakandidaat läks vahepeal levist välja. Sõna otseses mõttes ja nüüd otsustasin, et kaudses ka. Sest ikka üldse ei lähe need asjad nii, nagu minu ideaalplaan ette näeb. Mis ei ole nüüd muidugi mingi uudis. SMS-kaugsuhe ja täitumata ootused söövad sisikonna seest. Kuskil on ju piir, kui palju endale vabatahtlikult haiget (lasta) teha. Isegi arst imestas, et mul on nii kõrge valulävi. Ent see piir tuli kätte. Võib-olla olen ma praegu liiga üksik, et selgelt mõelda ja muidugi olen liiga eit, et kõik tagasi olematuks mõelda, aga hakkan selle nimel nüüd oma ajusid töötlema.

Ja mul on peas Antonio hääl: "Tiiu, ükski mees ei ole väärt su pisaraid."


Miks mul on tunne, et mul ikka üldse ei vea?
Tahan koju.

P.S. Meenub, et ma olen ju ikkagi sotsioloog ja minu asi on kergekäelisi üldistusi teha. Nimelt ei pruugi asi üldse minus olla. Uus-Meremaa on armastusväärne, aga millegipärast võib ta sind iga kell ebaõnnejadasse aheldada. Igatahes paneb ta sind proovile. Üks kirjatükk on soolas.

Sammas

Vahepeal on palju vett merre voolanud. Palju. PALJU. Kõigepealt olin haige. Vist läks meelest ära, et pill tuleb pika ilu peale. Ja no see oli ikka väga suur pill. Mu fototapeedivaate taevas, meri ja mäed muutusid ühtviisi halliks. Kaldusin kurvameelsusesse. Hakkasin inimpõlguriks, kes ei tahtnud mitte kedagi näha peale ühe, keda ka ei näinud. Ma ei saanud aru, kuidas õnn pöördub ühtäkki ebaõnneks ja miks seda kõike vaja on. Vahel nutsin töölt koju minnes, et keegi mind seal ei oota.

Tööle ma läksin muidugi natuke liiga vara, keha ja vaim olid selleks veel liiga räsitud. Pärast 14-tunnist jalulolemist valutas keha kaks päeva.
Tööl on viimasel ajal kõva-kõva tamp peal, sest ühtäkki olen ma üks vanimatest olijatest ja peale mänekate ainuke täiskohaga töötaja. 27. jaanuaril ju alles alustasin seal restoranis ja juba 14. märtsil koolitasin uusi inimesi. See käis ikka küll kiiresti. Mul endalgi võiks veel olla rinnas kuldne märk kirjaga „ÕPILANE“.

Uute inimeste start mõjus mulle väga hästi. Sain aru, et ma tõesti olen töökas ja asjalik. Võiks isegi direktor olla. Miks mu enesekindlus nii madal on?!
Nantua ja vichyssoise ja muud plögad ei aja mul enam pead sassi, kuid toidust on hetkel kerge küllastumus. Isegi toidublogid väsitavad. Vaatan hoopiski moeblogisid, käies ise viigipükste ja botastega. Peaks minema kuskile küla peale kaalu otsima. Ostsin endale umbes kolm nädalat tagasi uued tööpüksid, sest vanad ei seisnud enam üleval. Ja nüüd on need uued ka suureks jäänud. Veniviikarid või?
Füüsilise töö võlu, et ma jooksen ja tassin ˃ 40 tundi tundi nädalas ega pea muretsema, kas ma jõuan neli korda trennis käia. Hea, et tööl peab nii kaetud olema, muidu imetleks kogu aeg oma lihaseid.

„Sa oled tugev naine.“
„Misasja?!“
„Mõtle kas või selle peale, et 90%... Eee... Kolm naist sajast tuleks praegu siit mäest üles. Mõni ime, et sul nii ilusad jalad on.“

* * *
Viimasel ajal olen ma korduvalt mõelnud: „Jumal, kes sa oled taevas, palun saada mulle normaalseid laudu.“
Millegipärast arvatakse tööl, et ma olen siuke “high-end fine dining” ettekandja ja tohutult kannatlik.

„Nii, ma annan sulle selle Kanada suursaadiku laua. Ma tean, et sa ei tee mulle häbi. Neile on vaja sellist traditsioonilist euroopa teenindust.“
Mul lähevad silma üsna suureks, et mismoodi see veel käib.
„Sa oled ju Euroopast?!“

Jah, ma saan enda kaela VIPid, suursaadikud, ministrid, ametlikud delegatsioonid ja muud (sita)pead. Vabandan väga, ma ei taha oma külalistest halvasti arvata, aga need inimesed ei käitu alati ilusti ja peavad end paremaks. Eks muidugi mõistan, et eile oli golfirajal nii külm tuul ja pärast rasedust on su suurimad vaenlased süsivesikud. Ajaa, muidugi ära kuula, mis räägin, ega loe menüüd – telli lihtsalt praekala.

Üritan aru saada, mida mu umbhispaaniakeelne tšiili härra nõuab.
„Mitut keelt sa õieti oskadki?“ küsib mänekas pärast.

Ja siis kui tundub, et mul on normaalsed lauad, on tegu gluten free veganiga või antakse visiitkaart, kus on kirjas, et olen taimetoitlane, kes ei saa süüa piimatooteid ja veel kümmet asja.
Vahel mulle tundub, et mul on erilahenduste organiseerimises juba must vöö, ausalt.

Üksõhtu oli mul kaheksane laud. Siuh-säuh, rutiinne menüüd-vesi-sai. Kaks inimest lahkus sõnagi lausumata. „Sul oli nii kuri nägu peas,“ seletasid teised. See oli muidugi peen huumor, aga ma olin niigi emotsionaalne vare. Ajah, menüü ei sobinud.

Teinekord oli jälle teistpidi, ma ise tahtsin ära jalutada. Mul oli Uus-Meremaa kaitsejõudude laud, neil olid kõrged ameerika sõjardid külas. Õhk oli testosteroonist tiine ja aukülaline oli nagu Barbie ja Keni Ken. Rääkis muga Tallinnast ja saksa keeles ja teised onud viskasid ka silma. Omanik käskis minna ja öelda, et ma olin Eesti Playboys märts. No ja siis ütles Martin, et ei kujuta ette, et kui palju inimesi need mehed on tapnud. Mul läks süda pahaks. „Mis sa arvasid, et nad käivad üleujutuste ajal katusele lõksu jäänud inimesi päästmas või?“

Mu uus bestikas on aga Singapuri ülemkomissar (High Commissioner). Tervitab juba nime- ja kättpidi. Teenindusprotsess on muidugi alati selline, et ma ei saa aru, mis ta peas toimub.

Pikale venib see jutt, a mul on iga õhtu väga värvikaid isiksusi - maailma kõige südamlikum vestlus härraga, kes lasi klaasikese jaoks avada 180-taalase veini; sõna otseses mõttes hull teadlane, kel ka lõpuks jutt ei tahtnud lõppeda. Eks see mu veider aktsent on see konks, mille kõik koos esimese veinisõõmuga alla neelavad.

Eestit ja Tallinna teavad eranditult kõik, paljud on Eestis käinud, mõni on plaaninud kinnisvara osta - vot siuke on mu klientuur. Keskmisest kõvasti haritum, rikkam, laiema joonega nagu Sydneyski. Nii ma siin kaagutan neile takka, räägin lisa, vahel õpetan eesti keeltki... Välisministeerium võiks mulle tõesti iga kuu mingi kopika kanda selle igaõhtuse teavitustöö eest, see on ausalt öeldes jube kurnav. Samas ise olen ma siukse tee valinud...

Eile oli mul selline Borati kõnepruugiga vanakooli slaavi karu perega. „Where are my potatoes???“ ja „Okey-dokey, meat was good!!!“. Kui küsisin, et kust nad täpselt pärit on, kõmatati: „From Eastern Europe like you!!!“
Mu töökaaslane ei saanud ka naeru pidama, tõesti, väga vähe oli meil ühist. Aga Moldovast olid nad.

Pikale läheb see jutt, väga pikale, aga seda veel töö kohta, et ma sain lõpuks ometi pihta, kuidas sealse masinaga ideaalset piima vahustada kohvi peale. See teeb mind õnnelikuks.

* * *
Ilus nädal oli siin. Vaikne, suvesoe ja päikest täis. Eile oli meil kesköine pidulik istumine brasiilia toidu, Caipirinha ja ohtra punase veiniga - ühe brasiillannast kokapreili viimane tööpäev. Kõvasti köögijutte.
Hästi südamliku pöörde võttis see õhtu. Valisin Youtube'ist oma lemmiklugusid („Tiiu, mine pane mussi, siis me saame öelda, et sul on nii sitt maitse!“).

Ülemus teab, et mul on viimasel ajal väga raske olnud, välimusest on muidugi seda näha ka. Palusin, et äkki ma saan lihavõttenädalavahetuse vabaks, et oma elu natuke korda seada... Ja imekombel ongi mul minipuhkus reedest teisipäeva õhtuni.
Olen selle üle siiralt tänulik, see on suur asi mu jaoks praegu.
„Sisetunne ütleb, et teil läheb hästi,“ lisas mu ülemus.
„Aah, aitäh, mul on niii hea meel.“
„Meie, uusmeremaalased, hoolime üksteisest,“ naeratas ta vaikselt.

Sel hetkel püstitasin oma südamesse samba Uus-Meremaa inimeste auks.

Koju jalutasin seitsme ajal, kella keerati ka ju kahe paiku. Mul juba on see väike viga küljes, et kui juba läheb, siis läheb väga pikale. Kuna ma juba olen nii kannatlik nagu ma olen, siis elan üle, et 20 minuti asemel jõuan koju 7 tunni pärast. Sama tunne, mis oli pühapäeva hommikuti kella kümne ajal nr 23 bussis loksuda. Siin ma olen sunnitud elama rikaste linnaosas, kus polegi ühistransporti sel ajal, kui mul vaja käia. Rikastel on auto ja takso. Ma käin jala isegi siis, kui järvena laiuvad lombid on üle botase ääre. See selleks.

Jalutasin mööda mere äärt inimesega, keda ma nägin teist korda elus.
Paljajalu. Poole mäe peal istusime maha, vaatasime öist Wellingtoni. Wellington on ilus. Meeletult ilus. Kui on soe ja tuul ei puhu nagu eile. Rääkisime väga tõsistest asjadest. Viimasel ajal olen ma palju mõelnud usaldusest ja seda usaldust on olnud palju. See teeb mind ka õnnelikuks, isegi õnnelikumaks kui ideaalne piimavaht.

* * *
Vahel on hommikud õhtust targemad:
P.S. Andres T tahtis pilte... inimestest. Pilte pole, inimesi on.