Bali-Bali

Balile sõit oli ärev. Lõpuks oli mahti vaadata ka Lonely Planetisse, mis kirjutas, et Balil praegu hooaega pole ja enamik päevi on vihmased. Lennukiaknast paistsid pilved.
Lennujaamas olime tublid – valisime KÕIGE aeglasema viisasaba (Visa on Arrival – 25 taala, kestus 30 päeva).

Automaadist saime kotid raha täis, sest Indoneesia on jälle see nullidega maa - 1 500 000 ruupiat on umbes 1500 kr.

Õues nentisime, et külm Balil ikkagi ei ole. Metsikult palav. Õues pakkus üks mees oma hotelli ja lubas ette helistada, et odavamalt saaks. Ostsime end Taxi Service putkast 45 000 ruupia eest Kuta takso peale ja minek. Ööbimiskohas uurisime hinda. 180 000 ruupiat. „A see lennujaamamees ei helistanud ette, et meil on parem hind?”

Kohe hakkas kott pähe vajuma, ole veel „usalda kohalikku”-režiimil. Taksomees oli meid oma sõbra juurde viinud. Lasime veel end õigetesse ja valedesse kohtadesse sõidutada ja edasi otsisime juba omal käel. Öömaja otsimine tühja kõhuga meeletus kuumuses lagipähe paistva päikese käes - rollerid külge maha sõitmas - see on üks maailma retsimaid tegevusi. Kotirihmad soonisid õlgu nagu oktoobris Soome Bangkoki lennuki peale sõites. Tiiul seljas u 25 kg. Nutt tuleb peale praegu ka veel.

Nagu ikka: normaalsed kohad on täis, ilusad kohad on kallid ja koledad on lihtsalt koledad, aga mitte alati odavad. Taksojuht oli igatahes täielikku udu ajanud, et meil on vana Lonely Planet (2008) ja praegu on hinnad 2-3kordsed. Tühjagi!

Enamasti on hinna sees maksud, hommikusöök, aga ei pruugi olla rätikuid ega vetsupaberit. Aga võib olla wifi ja igapäevane koristusteenus...
Lõpuks jäime 180 000 ruupia eest ühte kohta pidama, lihtsalt ei jaksanud enam sammugi nende kottidega astuda. Üks basseiniveerel istunud surfipoiss ütles, et see täitsa ok koht. Pidasime hotelliomanikuga läbirääkimisi, mis hinnaga saaks jääda kuuks ajaks. Jäime igaks juhuks tutvustava ühe öö peale.

Sööklat otsima minnes nägime basseini ääres tuttavat poissi uuesti ja ta jagas oma teadmisi toidukohtadest ning ühtlasi kutsus oma sõbraga õhtust sööma. Neil on viimane päev, öösel läheb lennuk. Jee, pool-blaind-deit viimase viie tunni meestega kokku lepitud, enne kui me oleme Balil veel süüagi jõudnud.
Ja siis me nägime Kuta randa, mis on konkurentsitult kõige lagasem rand, mida me näinud oleme. Nagu Koh Phangani Full Moon Party oleks üle käinud, aga tegelt on see prügi merest tulnud. Jälk, oma varvast sinna kilekotimerre ei pista, põgeneme esimesel võimalusel. Imelikul kombel rand surfareid täis. Kuidas nad seda teevad?!

Igasugused pakkujaid on meeletult – „Hello, darling, how are you?”
Tiiu sattus jutule ühe reisibüroo poisiga, väga siira olemisega Erikuga. Erik näitas kaardi pealt ära ilusad rannad ja sukeldumiskohad, otsis atlasest Eesti üles ja pihtis, et tema unistus on minna Soome ja lusikaga taldrikutäis lund süüa. Siirupit paneb ka peale, et magus oleks.

Käisime enne Telleri soovitatud Suka Beach Inni veel umbes 10 ööbimiskohta läbi. Me pole kunagi nii agarad olnud. Nagu ikka – head odavad kohad on täis. Nii olid ka Suka Beach Inn ja seal kõrval asuv Beneyasa Beach Inn (mõlemad asuvad Poppies Lane II).

Ekslesime kõvasti ja nii viis korda ka eksisime. Nii kui oma arust valesti lähed, oled äkki õiges kohas. Jäime oma deidile mõõdukalt hiljaks. Poisid sõid mehhiko toitu ja me vaatasime Bintangi õlut kaanides pealt, sest meile ju piisab ühest einest päevas.
Väga-väga toredad muusikalembesed austraalsed ja siirad („Otsisin 8 kuud ajakirjanikuna tööd, aga ma leidnud midagi, sest ma ei tunne kedagi, ja läksin juurat õppima.”)

Masterplan oli leida koht, kus Andrew saaks kitarri mängida ja see tööotsija-poiss (kelle nime me kumbki enam ei mäleta) saaks laulda. Kell oli aga halastamatult vähe - umbes pool 8 - ja jäi üle ainult juttu ajada.
Me olime deidil kahe armsa surfipoisiga - peaaegu 10 punkti 10-st ja see miinuspunkt tuli pikkadest mustadest sokkidest, no nagu poolpõlvikud (Tiiu: ma ei saa sinna mitte midagi parata!). Ja muidugi see, et saame nad tunni pärast lennuki peale saata. Meil polnud aega isegi Happy Hourit ära oodata - mojito 25 krooni alates kell 22-st kuni 3-ni öösel. Vot nii happy äriidee. Pakkusime küll, et maksame kella kümne paiku, a ettekandja ei võtnud vedu.

Kell 10 olid poisid saadetud, kell pool 11 ise voodis nagu miilenkid. Öö oli meeletult palav, putukad hammustasid, välgud sähvisid.

Täna hommikul saime Suka Beach Inni toa (110 000 ruupiat kahene tuba, ilus aed ja bassein, rätikuid ja wc-paberit ei ole), tutvusime Bali köögiga ja kasutasime tuba neljatunniseks lõunauinakuks. Kahepäevane reisimine ajas Tiiu une- ja seedimisrežiimi sassi.

Lisaks panime oma peas kokku põgenemisskeemi Gili Trawanganile, ehk saab sellest meie uus Ko Tao. Paariks päevaks jääme veel Kutasse, et üles otsida Roxy outlet.

Õhtul läksime naabrimees Dane’iga Sky Gardenisse, kus oli tund aega tasuta jooke ja sööke. Jõudsime läbi käia mitmeid klubisid ja võib öelda, et see Kuta ööelu on puhta pöörane, majanduslikult Vang Vieng 2, st odav. Aga siiski palju igavam. Igaks juhuks lasime varakult jalga, mis ei tähenda, et seiklused oleks lõppenud. Ei teagi, mis arvata, kui püksata kutt üritab õhtusöögile kutsuda oma restorani.

Kuigi oleme näinud vaid turistikat Kutat (ehk siis järjekordset 6udset näidet, mis maailmaga juhtub v6i on juhtumas), on Bali jätnud hea mulje – sõbralikud inimesed, maitsev toit ja enamjaolt Taist odavam hinnatase.

Ühesõnaga – hüvasti, inglased! Tere tulemast, austraallased!
Teise sõnaga – hüvasti, Kuta! Tere tulemast, Gili!

Puu otsast kukkus mütsaki! alla mango.

Sky Gareden: Dane, Tiiu.
Bounty: Selle keskmise hööritaja särgile kirjutas Tiiu suurelt: JOBU.