Meie, haid ja kilpad

Elektrit meil nüüd on, aga mitte kogu aeg, vaid näpuotsaga õhtuti. Ja kui see vastu hommikut jälle kaob ja tiivik vakka jääb, järgneb mitu tundi higimagamist, mis jätkub tavapärase higipäevaga. Kui kunagi jooksis higinire vaid spinnungutrennis, siis siin on pääsu ainult meres või duši all (ja mõlemad on soolased). Kraade on veits üle 30, aga see niiskus ajab meid mullitama – see turistihoiatus on tõsi, et siin tundub ilm kuumem.

Õiglasel kombel on sadanud ainult õhtuti või öösiti, kui väljas asjatamist ei ole olnud. Aga kui müristab, siis ikka nii, et klaasid värisevad ja sajab nii nagu oa... ptüi...palmivarrest.

Väikestviisi hakkame juba kohalikuks muutuma, sest toiduportsud muutuvad üha suuremaks. Soto ayam (kanasupp) ajab juba üle kausiääre. Aga me pusime ka kõvasti indoneesia keelt purssida.

Soto Ayam.

Ja Tiiu laseb julgelt taldrikule tõsta eriti soolast rohelist plöga, mida Kats vaadatagi ei julge ja sööb karrit ja chillit. Kusjuures ühes toidukohas on tegemist vist Aasia kangeima chilliga.

Enamik poisse, kes siin töötavad, on kõrvalsaarelt Lombokist pärit ja nende maailm piirdubki Lombokiga. „Eesti.. pole kunagi kuulnud. Kas Eesti on sama suur kui Lombok?” Me mõtleme, et misasja, võrdlevad me vahvat maad ühe pisikese saarega siin.... Kuni kuuleme, et Lombokis elab 2,5 miljonit inimest; pindalalt on saar küll, jah, väiksem.

Laupäev

Päeva tegu oli ring ümber saare, mis võtab aega umbes 1,5 tundi. Meil läks koos ujumis-, uimerdamis- ja piimakokteilipeatustega umbes kolm tundi.

Kui Trawangani idaosa on tihedalt täis ehitatud, siis muud ilmakaared on veel üsna hõredad. Aga mitte kauaks. Sattusime jalutama just sel ajal, kui ehitusmehed olid end alasti koorinud ja uhasid end veega üle nagu saunas, ainult et seinu polnud ümber. Kats: suisa piinlik oli, kui Tiiu neid ilma igasuguse häbitundeta vahtis. „No ma tahan! Nad jõllitavad ju meid ka kogu aeg, ja meil on riided seljas!”
Tiiu: Kats ise käis moslemite poes õlle järel, no palju õnne.

Aga tähelepanu, eesti pensionärid ja muidu huvilised, maatükke on siin veel saada. Üldiselt on ikka kurb vaadata, kuidas nad oma maad siin maha parseldavad. Ärksamad kohalikud on ka kurvad.
Hinnainfot ei oska anda, aga Lomboki ajakirjas müüakse igasugust kinnisvara, pisikese maja ja maalapi (vastavalt 77 ja 200 ruutu) saab alates 586 000 kroonist. Ärihaidele on välja pakkuda näiteks maa ja villa umbes kolme miljoni krooni eest (ranna lähedal orus krunt 3700 ruutu, 3 magamistoa ja külaliste/teenija eluruumidega villa, bassein, kuur, viis parkimiskohta, võimalik välja ehitada veel paar väikest villat ja osta 1200 ruutu maad lisaks).

Saarering:






Pühapäev

Kui jalutad pärastlõunal sukeldumast koju, limpsid jäätist, siis mõtled küll, et mis elul on viga. Nurga pealt poest ostad umbes seitsme krooniga kaks sõbrapäeva-ananassi õhtuooteks ja elul ei ole tõesti midagi viga.

Käisime Buddha Dive’iga Shark Pointis.

Tiiu oli kaks päeva end vaimselt ette valmistanud, et tuleb astuda paadist vette... Ja siis oli muidugi vaja istudes end selg ees vette rullida, mis oli täiesti uus asi...
Ja vees ootas veel teine uus asi – hoovus ja veel tugev hoovus! Sibli palju tahad, ikka liigud tagurpidi ja teised lähevad edaspidi. Pärast polnud vaja üldse liigutada, vool lihtsalt kandis kaasa. Ko Taol hoovusi ei olnud.

Ko Taoga võrreldes on võrratult parem kalavalik ja nähtavus (20-30m). Ja muidugi kilpkonnnad! Kui ta end seal põhjas koralli vastu sügab, siis on ikka zoopargi tunne, et ta on seal kettipidi kinni. Aga et see on puhas loodus... mõistus tõrgub uskumast. Tänane saak inglise keeles: black tip shark, batfish, parrotfish, triggerfish, bumphead jne.

Õhtul sadas ja kõik külateed muutusid 20-30 sentimeetrit sügavateks mudajõgedeks.
See ei seganud meid kinoõhtule sumpamast, nii et plätud põhjas kinni. Teravalt pehme elamus. Beautiful Life’i vabaõhukino on tegelikult baar: lamad, tellid joogi ja vaatad suurelt ekraanilt filmi. Gekopoisid sibavad linal ringi.
Tiiu käemärk: mmm...õhtul näeme.. õukeeeiiiii... äää.

Kuu on selgas ja süda on peas. Sõbrapäeva special. Soeng: Bali meri

Pankur Jim ja Buddha inimesed.

Kuhu tüürid, Babuška?


Esmaspäev

Sukeldumine-kino on juba rutiin. Kats saab peaaegu oma päevase telekaannuse kätte, sellest tunneb ta kõige rohkem puudust.

Täna läksime merre Manta Dive’iga, mida Jorma soovitas. Tema semu Basile on praegu siiski puhkusel, aga mis siis.
Manta Dive.

Esmamulje Mantast oli siuh-säuh: paberid täita, varustus kokku panna, raskused kaasa ja hopsti! paati. Sealt alates hakkas tunne paranema: paat oli palju suurem ja mugavam kui Buddhal ja pardal oli ka joogivett.

Manta paat.
Meie dive master oli Herman, kohalik mees, kes on siin sukeldunud 25 aastat. Ta pudistas jube kiiresti rääkida, nii et pool juttu tuli üle küsida. Kui kurtsime, et vahel hakkab keset sukeldumist suu kuivama, ütles Herman, et tema võtab siis sõõmu vett...otse merest.

Vee all jätkas ta oma aktiivset suhtlust, nüüd aga profisilmaga püütud erinevaid kalu ja elukaid näidates. Nägime palju põnevat, sh kahte erinevat liiki haisid - white tip ja black tip (Tiiu: ma ei saa kunagi aru, et tegu on haiga; vaatan lihtsalt, et küll on kole barrakuuda), kaheksajalgu, suures koguses triggerfishe, cuddlefishe, moreeni jne (Tiiu: nii kui vähe hallimaid kalu näen, tuleb kange heeringaisu peale!). Ja jälle kilpkonna, küll ainult ühte, aga eriti suurt ja väga hästi jälgitavat. Maa peal on siin ilus, aga vee all lausa imeline.
Ja ei mingeid hoovusi! Pinnale tõustes tegi Herman demonstratsioonesinemise, st puhus ringe nagu suitsurõngaid. Olümpiaaeg ikkagi.
Hermaniga koos sukeldudes tajud, mis üüratu tasemevahe jääb tema ja nooruseuljuses või keskeakriisis dive masteriks hakanute vahele.

Meie Kagu-Aasia parim sukeldumine! Meie perenaine hoiatas juba enne, et vihm on hea enne - siis on nähtavus hea ja meri rahulik.

Ikkagi pidime kadestama Open Water kursuse omasid, kes nägid oma elu teisel sukeldumisel 8-9 devil-ray’d ja ühte mantaraid.

Varsti jälle. Me sukeldume end rahast lagedaks siin. Ja Manta Dive’iga. Kuna sukeldumise hind on fikseeritud, siis miks eelistada ebamugavusi?
Kusjuures ausus on siin normiks: meil on Mantas lahtine arve, mis siis, et mevõiks olla NBO-d (next boat out of here).

Õhtul vaatasime pooltteist filmi ja kadusime musta kilekotiga kodu poole. Kotis olid rumm ja koola, sest baarides on joogid väga kallid. Kallimad kui Eestis ja kokteilides on alkoholi rohkem nime pärast. Nii et ärge kadestage meid, me ei joo palmi all roosasid kokteile, vaid istume kottpimedas öös oma verandal. Tundide kaupa küünlaromantikat, sest meil pole jälle elektrit.

Siin on süsteem, mis päeval ja mis kellani tohib keegi muusikat mängida ja nii on pidu esmaspäeval Blue Marlin, kolmapäeval Irish Bar, reedel Rudy’s Pubis.

Täna oli Blue Marlini päev, aga inimesed olid ikkagi Rudy’s, kus polnud törtsugi muusikat. Seekord siiski sellepärast, et generaatorit ei hakanud selle peale raiskama.

Viinashot energiapulbriga: Rory ja Marcus.
* * *

Perenaine Kade kinkis meile sõbrapäeva puhul ilusad litritega kotikesed. Nagu saamatajäänud jõulukingid, nii hea meel oli!

Kade õpetab oma pojale Kundunile iga päev lugemist ja inglise keelt. Kundun on alles 4-aastane. Kade õpetab hästi rahulikult ja Kundun õpib hea meelega. Ta pole ka enam esimeses nooruses ema – 39-aastane.
Kooli läheb poiss siin samal saarel, kuigi Balil saaks palju parema hariduse. Aga siin kasvab laps pere keskel. Varem käis ta korra nädalas eelkoolis, kuid ta ei tahtnud seal olla. „Nii palju plastpudeleid,” tõi Kundun põhjenduseks.
Kade naeris, et arvatavasti on Kunduni jaoks plastmass midagi eriti ohtlikku, sest näiteks rannas käies korjavad nad alati ettejääva prügi üles. „Me armastame oma saart,” ütleb Kade.
Siis siunas ta oma naabrit, geivenelast: „Crazy! Crazy!” Me ei saanud tükk aega aru, et mis siis nii pöörast on. Aga kutt ehitas oma maha TÄPSELT naabrite maja vastu: blokeeris ära aknad ja vahele kogunev vihmavesi ei valgu ära, vaid sööb seinu. Seepärast siis ongi meil WC-aknast loetud sentimeetrite kaugusel telliskivivaade.

PS. Kadri, me vist nägime bambuseprofessor Gerti siin. Juttu ajama ei tihanud täna veel minna.

Lõpetuseks näitame, kuidas päike tõuseb