Tagasi raudse eesriide taha

Ülestõusmispühad on Jumala abiga möödas. Ei taha nüüd suurustada, et kannatused olid suuremad kui Jeesusel, aga ülevoolavat rõõmu ma oma minipuhkusest ei tundnud. Neli ja pool vaba päeva, millest juba teisel pesin õrna pesu režiimiga ükshaaval riideid. Sõin kohutaval kombel kogu aeg. Puidukoid juba värisesid, kui kummuti poole vaatasin.
Pühasid võetakse siin ikka tõsiselt: isegi supermarket on suletud, rääkimata enamikest joomaurgastest. Tüütu. McDonald's oli avatud. Linn oli täis tuiavaid turiste, kes ei osanud endaga midagi peale hakata.

Enamik aega raiskasin oma energiat igipõlisele teemale „mehed on sead“. Kui mõtlesin oma meessoost sõprade peale, mõtlesin välja, et võib-olla nad ei olegi sitapead, aga elu on lihtsalt selline. Näited nende suust: „See, et ma temaga magasin, et tähenda, et ta mulle nüüd sõnumeid peaks saatma.“ ja „Ta ajas nii rumalat juttu, nii et ma ütlesin, et lähen WC-sse. Maksin arve ja läksin minema.“

Ühtlasi avaldan nüüd ka internetiavarustes tänu konkreetse ütlemisega miss Zuumile ja emalõvi Heinlale, kelle kaitsemeetodid on juba väga taipärased („Kui näen, siis meelega sõidan otsa!“), aga see-eest südamlikud. Aitäh, et viitsisite kuulata, kuidas ma tatti luristan ja enda arust maailma kõige tähtsamatele hädadele kaastunnet nõuan. Ma enam nii ei tee, luban. Aitab nutust.

Igatahes oli eile väga meeldiv olla tagasi tööl. Järjekordne suuremat sorti ametlik sööma. Külas oli USA sõjaväe kolmas mees. Õnneks sain jälle tagantjärgi teada. Turvamehed nõksatasid, nii kui köögiuks käis. Väga tsiviliseeritud inimesed ja mõistlik võõrustaja, nii et õhtusöök nagu õpikust. Kuni herr admiral järsku püsti tõusis ja läbi see trall oligi. Ta pidigi alati niiviisi tegema.

Sobimatu koht, aga pean ühe sitaloo siia vahele panema. Ükskord oli meil suur ja peen pulm. Üks töökaaslane rääkis, et tema lauas ühel mehel on räige kakahais juures. Ja paar päeva hiljem oli vetsus avarii, sest loputuskastis olid.... hm.. sitased trussikud. Loputuskasti junnitamine pidavat olema teadjamate sõnul ka niisama koerus, et pärast mitu päeva nalja saaks, kui keegi vett peale tõmbab.
Samas pulmas uhkeldas üks pruutpaari lähikondne, et vaat kui täis mul kõht on – ja ta viigipükstel oli rihma asemel kaabel.

Jutuga tahan nüüd jõuda selleni, et tööpäeva mitte nii meeldiv osa kätkes endas seda, et andsin oma lahkumisest teada. Jah, otsustasin koju minna. Nad olid mõistvad ega imestanud, aga eks ma kuulen need viimased nädalad veel igasugu kommentaare à la näed, saa tuttavaks, see on Tiiu, kes otsustas raudse eesriide taha tagasi minna (teiste karvaste ida-euroopa naiste juurde). Siinne töö on kahtlemata kogu senise mu karjääri lemmik, isegi kui mu tulevased tööandjad ei mõista, mille pagana pärast meeldis mulle olla ettekandja. Ühe Uus-Meremaa parima restorani ainuke täiskohaga ettekandja isegi mönda aega.

Mitmel tuttaval on nina veits vingus, et misasja, juba ära??!! Arvate, et ma ise ei ole mõelnud, et eestlane välismaal ja ei taha olla, vähemalt tuleks viisa täis tiksuda jne. Olen tavaliselt liigagi hambad ristis kannataja, ent praegu küll ei viitsi enam pähe taguda, et raskused ongi ületamiseks. Isegi kui ma siin seitse aastat ootan sõpru tekitan, pole need sellised, kellega sa oled 12 aastat keskkoolis käinud.
Kuulete, ma isegi ei kiru praegu hirmsat ilma, kehva palka ja kallist elu.

Võib-olla olingi programmeerinud oma aju kuuekuuliseks eemalolekuks, sest mu esialgseks plaaniks oli kuus kuud Malaisias asjatada. Nüüd lendan sinna uuesti 7. mail. Kolmas kord aasta jooksul - nagu suvekodu on mul Cheratingis juba. Söön kõhu korralikult täis ja lasen kehale kena jume peale.

17. mail, taevaminemispühal jõuan tagasi Eestisse. Mul on juba nimekiri valmis, mida head-paremat kasvatada, kuni sead selle nahka panevad.