Läti – maa nagu spaa

Mu sügisene spaaretk Lätti tõestas, et vahelduseks suurlinlikule Riiale ja kuurortlinna Jurmala spaakompleksidele tasuks võtta suund Läti maapiirkondadesse.

Baltvilla spaa Riia külje all. Kuumalaine septembris – Läti reisist jäid tõeliselt soojad mälestused.

„Kui astud Rootsis pimedasse tuppa, tunned kohe esimese liigutusega käe all lülitit,“ kirjeldab Rootsi kolinud Moskva daam Marinika Põhjamaade elu ilu. Jututeemaks on parajasti see, et ühel meie reisikaaslasel pole parajasti hotellitoas elektrit. Minu meelest selle näitega suurepäraselt kogu Läti vaimu edasi anda – miski pole seal päris nii nagu mu idealistlik soovmõtlemine eeldaks. Ja just see oma nägu ja nurgelisus mulle Läti puhul meeldibki.
Lätlased ise on muidugi varmad üleeuroopalisi võrdlusi looma. Mägine ja järverikas Vidzeme piirkond on kohalik Šveits, edeva masinapargiga Jurmala meenutavat suvekuudel Monacot ja arhitekt Eisenstein on Riia oma Gaudi.
On kuidas on, aga meie jaoks on Läti ikkagi välismaa. Liftis, saunas ja kohvikus kohtad aina eestlasi, kes ei oska kahtlustadagi, et kaasmaalasest kõrvalseisja neid mõistab. Lõbus!
Märksa suurem väljakutse on spaapersonalist arusaamine. Kui sa vene keeles ei vadista, järgneb a) napisõnaline venekeelne suhtlus; b) ingliskeelsed käsklused „You shower!“ ning „Back!“ ja ebamäärane käteringitamine (st keera kõhuli); c) äärmiselt asjatundlik ingliskeelne loeng kuni selliste ametisaladuste reetmiseni, et selle müstilise spaamuusika saab kinni keerata.
Spaareis lubas mul teha mitmeid teisigi, samuti väga subjektiivseid üldistusi. Esiteks sain ma aru, et ma polegi vist üldse spaainimene. Nimelt pole spaas silte ja nooli, mida selga jätta ja kuhu minna. Sellises juhitamatus olekus lõõgastumine on mulle paras pähkel. Pange mind maailma suurimasse lennujaama ja pulss oleks jälle normaalne.
Ka sain aru, et on hoolitsusi, käsi ja ruume, mis tõesti lõõgastavadki, kuid spaa ja lõdvestuse vahel ei ole ilmtingimata võrdusmärki. Anna endale aega ja võimalusi leida oma.

Läti viha all
Kõige suurema elamuse tekitas mulle protseduur, millesse suhtusin esialgu õige üleolevalt.
Üsna Eesti piiri ääres Valmiera lähedal asub Lantuse külalistemaja. Maaspaa toob silme ette ehk liiga suurejoonelise asutuse; pigem maamajapidamine nagu ikka – kõigepealt käid tegevust otsides sihitult ringi ja vaikus on nii talumatu, et tahaks jalga lasta.

Selge, kui sauna, siis sauna. Kes siis saunas käinud poleks – Hiiumaal on ju iga laupäev püha saunapäev. Kohustuslik seltskonnaüritus, kus ihu ja hinge puhastamise kõrval võetakse läbi ka kõik külajutud. Tammeviht?! Häh, te ikka kadakaga olete vihelnud?
Istun ihualasti laval, hall vildikoonus peas. Niiske ja nii 60-70 kraadi. Seltsiks on linases kleidis vihtleja Anta, kes ulatab veekopsiku, et saaksin sinna „panna“ oma salasoovi, mis siis veeauruna universumisse täituma hõljub. Sissejuhatuseks hakkab ta tasapisi vihaga mööda mu keha sabistama; pehmelt-pehmelt nagu meelitaks mehised tammelehed must pahasid vaime välja. Juba ongi aeg suunduda teepausile. Järgmises raundis pean heitma lavale kõhuli, pea all on üks märg viht, pea peal teine. Mmm, kosutav. Aga siis see algab. Anta nüpeldab mind nagu pöörane. Vähemasti arvan ma, et ta vehib nagu segane, sest kahe viha vahelt ei näe ma midagi. Kõik on nii intensiivne, et suunan kogu mõttejõu ellujäämisele: „Pea vastu, vapper hiiu süda! Läti turismisektorile ei mõju pealkirjas stiilis „Glamuurne Eesti ajakirjanik sai saunalaval otsa“. Lõpetada ma ka ei palu. Kuna ma eriti ei armasta, et mind puudutavad võõrad käed nagu massaažis, on viht meeldiv vahelüli. Mu lääneeurooplastest reisikaaslaste arvates on aga tegu vägagi intiimse protseduuriga. Nii, kõhu kord.
Seejärel peab läbiklopitud keha astuma külma basseini ja pea kolm korda vee alla panema.
Tekkmuumiaks mässituna lamades tuksub kogu mu keha kui üks suur kuumav süda (jah, saun kiirendab vereringet). Kuni jään järjest rahulikumaks ja aeglasemaks… Lõpuks olen füüsiliselt ja mentaalselt nii hetkes kui see võimalik saab olla. Kui küsin Antalt, kui kaua ta mind vihtles, pole tal aimugi. Ajataju kadus meil mõlemal.
Tavaliselt kestvat vihtlemissessioon 20-50 minutit ja saunatatakse 5-6 korda järjest. Oi, vedas, et saunademo piirdus ühe vihtlemiskorraga.
Ma ei enam sugugi, et Lätis on paberitega vihtlejad, kes on käinud saunakoolis. Ja et tegu on ikka pigem hobiga, sest palgatööna oleks see liialt kurnav.
Saun Läti moodi on vägev elamus. Soovitan.

Maga nagu muuseumis
Kümnekonna kilomeetri kaugusel Lantuse rahust leiame hoopis teistsuguse maailma. Dikļi alevikus troonib maakivist talude ja nõukaaegsete korrusemajade vahel neobarokne Dikli loss, millest sai 2003. aastal hotell.

Hoolikalt renoveeritud detailid, omaniku jahitrofeed, eeskujulik ja täiesti töökorras ahju- ja kaminakollektsioon, seintel noorte Läti kunstnike suuresti lillemotiividest kantud maalid 1990ndatest, tiptop restoran, roosiõite ja kanarbikuga kaunistatud pulma-Chrysler trepis – oma äärmustes jällegi viispluss elamus. Abiellu või ise!
Nii et kui sa oled mänginud mõttega, mis tunne on pärast sulgemist muuseumi jääda ja seal hommikuni ringi konnata, on Dikļi loss sulle õige valik. Isegi massaažituba on stiilipuhtalt museaalne. Jaanuaris peaks plaanide kohaselt lõppema ka saunakompleksi remont.

Kuid kas või ainuüksi restorani pärast tasuks Dikļist läbi sõita. See on me lõunanaabrite ainuke väljaspoolt Riiat ja Jurmalat asuv TOP30 toidukoht. Samal ajal kui muu maailma restoranid teevad värske tooraine nimel imeskeeme, on see Läti maapiirkonnas kui paratamatus – kasvuhooned ja peenramaa üle õue, mets loomi, marju ja seeni täis, talupidajad ümberringi. Proovitud suitsune peedisupp oli hõrk. Metskitsepraad pani oma tõmmuriisika vorsti, kadakatuha ja suitsutatud searasvaga küll maitsemeeled proovile, kuid avardas neid märgatavalt.'

Annas, Vannas ja Kannas
Aga läheme lõuna poole. Pärast lõputuna tunduvad kruusateid, karjamaid ja heinapalle ilmub vaatevälja vanaroosa koloss, mis meenutab 90ndate uusrikka elamut. Esimese hooga jääb mul fantaasiat väheseks, et selles 1650. aastast pärinevas mõisa abihoones (kuidas oleks barn eesti keeles -laut, küün vms?) võikski paikneda disainhotell Annas. Aga seal ta on.

Heledad-hallikad toonid, betoon ja puit – nagu lappaks mõnd Skandinaavia sisustusajakirja.

Õnneks toovad kohalikest prouadest ilutöötajad ja võrdlemisi lätikeelne juhataja meid maa peale tagasi.
Igatahes mõjuvad ruumikas apartement, pisuke spaa-ala Vannas ja restoran Annas mulle kui puhkuse stardipakett, kus reaalsuse ninanipsuna on aega olla vaid üks öö.
Muide, algselt TV- ja internetivabaks planeeritud hotell oli sunnitud oma põhimõtteid muutma – selline puhkusefilosoofia ei ole tänapäeval majanduslikult jätkusuutlik. Seda absurdsem oli lugeda Tripadvisori kriitikute meelepaha, et telekanaleid on vähe. Olge õnnelikud, et teil üldse (metsavaadet rikkuv) teler toas on!

Läti mõnud

Läti spaades on laialt kasutusel kohaliku ettevõtte Norden Cosmetics tooted.
Mis võiks olla lätilikum kui merevaiguhoolitsus, mis lõõgastab, tasakaalustab, toniseerib, noorendab jne jne. Ehkki elavama fantaasiaga inimesed kujutavad merevaiku ette küllusliku kui sulakullana, on see vannisoola, koorijasse, maski või massaažiõlisse peitunud töödeldud tolmuna siiski ebaseksikalt märkamatu.
Aroomiküünla massaaž – mudimine sooja küünlaõliga, hea lõhn lisaks. Pärast on keha pehme ja soe nagu kallistus (ehk siis põletamisest või hangunud küünlarasvast pole siin juttugi).
Aroomiks valisin mina muidugi meža oga ehk siis metsamarja – jah, mu perekonnanimi Oga tähendab läti keeles marja (ehk siis kohaliku supermarketi jogurtiletis tunnen ma end kui omade keskel).

Lugu ilmus toimetatud kujul 2016. aasta novembrikuu Annes & Stiilis. Spaatuuri korraldas Läti Investeeringu- ja Arenguagentuur.

PS. Lätlased ise soovitasid veel ka  Jonathan spaad. On keegi käinud seal?

MEENUTUSEKS:
Spaaretk Lätti nr 1
Spaaretk Lätti nr 2

Goa – madalad ootused on õnne alus

„Näed sa, nad on minunimelise külmkapimagneti teinud!! Aa, kurat, GOA!“
Jaa, miss Oga tundis end Goas väga koduselt. Püüdsin muidugi kogu näitlejameisterlikkusega eirata kõiki neid venekeelseid pöördumisi, aga selge on see, et ida-eurooplust pole võimalik inimesest välja juurida. 
Selge on nüüd ka see, et Goa on täitsa okei peesitamispleiss ja olen võimeline niisama lesima, ilma et sunniks end iga päev maailma vallutama.

Kui eelnevalt rannasoovitusi küsisin, mainiti umbes kõik Goa rannad ära – kus keegi käinud oli, seda ka soovitas. Seepärast ei jäänudki muud üle, kui oma peaga Benaulimi kasuks otsustada. Teaduslikult on tõestatud, et otsustamine teeb inimese õnnelikumaks ja inimesele meeldivad tema otsused, sest need on ju tema tehtud valikud.
Rahulik, puhas rand, hea toit, perekonnad, kirjutati tripadvisoris. Täpselt küll ei teadnud, millise filtriga neid arvutusi lugema peab. Aga kui hull see ikka olla saab? Pärast mullust sisemaareisi oli teada, et merega on alati parem kui mereta.

Delhist lendasime Air Asiaga Goasse (67 eur) ja pärast edasi Jaipuri Jet Airwaysiga (73 eur). Suurim üllatus oli see, et Goa lennujaamas polnud sularahaautomaati. Üllatusest võib välja lugeda, et kohalikku sulli meil polnud. Õnneks oli aga eurosid ja ametlik rahavahetusputka polnudki teab mis röövel. Takso Goast Dabolimi lennujaamast 27 km kaugusel Benaulimisse maksis 650 ruupiat (8,6 euri).

Juhile ütlesime Blue Corner, sest kuhugi peab ju sõitma (kodukas siin ja vaata ka tripadvisorit). Õnneks oli seal ka vaba hütt, kuigi hinnas alla ei saanud, kuigi märsis oli hooaeg juba otsakorral (öö kahele 1100 ruupiat ehk 14,5 euri). Polnud meil ju me vaja juuti K. Heinlat ka kaasas.

Aga olime väga rahul – kui rannapuhkus, siis juba oma maja otse rannas.
Meie ümbruses palju rannaöömaju ei paistnud ja enamus näis nagunii eelistavat kaugemaid ja mitmekordsemaid võimalusi. Vähemasti saime kuuma täie raha eest ega istunud kuskil kondikaga külmikus. Köögi- ja tandooriahju haisust sain muidugi kohe migreenihoo, nii et lamasin paar päeva pimedas toas.

Pidime panema äratuse, et alustada päeva, enne kui päike mõistuse ja naha ära võtab. Samas polnud ka seda stressi, et äkki on ilm pilves. Ei, päike siras, hommikune meri voogas uinutavalt ja pärastlõunal tõusis tuuleke. Ja nii iga päev. Hommikusöök, lõuna, õhtusöök. Lugemistunnid päikesevarju all. Värskendus lainetes. Sarongi- ja ehteparseldajad. Jalutus piki randa vasemale ja paremale. Ja nii iga päev. Milline sulnis jõudeelu!

Verandavaade.

Pärastlõunane vaikelu.

Sarongimüüjatega oli meil erinev taktika.

Mina ütlesin, et ma ei oska ja ei kanna mitte kunagi mitte midagi. 

Kadri lubas osta viimasel päeval ja nii ta neid igapäevaseid jutuajamisi maha pidaski.

Benaulimi elu 
Vastupidiselt eelarvamusele oli nii liivariba kui merevesi täiesti puhas. Prügikoormaga autod aina vurasid ja iga päev lonkis mööda randa ka u seitsmemeheline koristusbrigaad. Vees ei näinud ma mitte ühtegi kilekotti ega muud laga (erinevalt mitmetest teistest Aasia randadest). Keegi ütles, et see oleneb hoovusest, ma ei tea.Venelasi siiski leidus, aga me onnikompleks täiesti venelaste- ja hipivaba tsoon. Mega!
Indialased ise venelaste kohta head ei rääkinud, nad olevat ülbed ja koledad. Aga kuna neil on raha ja soovi maksta viiekordset hinda, oskasid kõik teenindajad vene keelt.
Algselt oli idee ka mõnes reises rannas ööbida või niisamagi üle vaadata, aga see plaan läks nii üle, et juba esimesel päev olin ma nõus kuuks ajaks Benaulimisse jääma. Jäägu see lõbu indialastele, kes käivad Palolemis valge inimese ihu vahtimas.
Sel talvel juhtus nii, et tegelesin tõsisemalt enese ülesputitamisega ning mingi pidu ja tilulilu mind üldse ei huvitanud (aga isegi depressioonis Tiiu on täiesti okei reisikaaslane!). Ses osas oli Benaulim ka hea valik. Kui ühel muusikat kostus olime kui kaks pahast penskarit.

Nii ma seal siis olin. Vaatasin merd, taevast ja palme ja lugesin „Õnneteraapiat“ (kui te pole mingil põhjusel selle alusel tehtud „Silver Linings Playbooki“ veel näinud, vältige elu eest! Raamat on NII palju parem!) ja kujutasin ette, et suudan ka enda õnnest kirjutada.

Teeks midagi, läheks kuhugi

Ühel päeval tegime väljasõidu. Dudhsagari (Piimamere) kosk on üks kõrgemaid India koski ja seda ilmaimet vooriti vaatama kõikjalt Goast. Turistid toodi kogumispunkti, kus nad pidid ostma metsapääsemise pileti (20 ruupiat), džiibikoha (400 ruupiat) ja rentima päästevesti (30 ruupiat), kaameramaks 30. No vägev bisnes! Maasturid aina vuhasid džunglisse, tolm taga. Mu päikesesooja aju jooksutas see kohe kokku. Aga äärmuste kogemine nihutab perspektiive, nii et lollimaks nagu ka ei jäänud.

Kosk ise on kuival ajal paras nire, aga issanda loomaaed korvas selle pisiasja. Ulmeline puhkusegarderoob, kirglik reisifotograafia, pea ees hüpped otse keelumärgi alt.
Kui keset koske äkki rong läbi sõitis, tekkis korraks ka India tunne. Muidu oli Goa/Benaulim minu jaoks geograafiliselt määratlematu. Koht, kus pakuti india toitu. Nii et kui sa käisid Goas, siis sa käisid ikkagi Goas, mitte Indias.

See on nüüd siis ka tehtud: päästevestiga džunglis.
Taamal Piimanire kosk.

Rong! India! Darjeeling Limited!

Väljasõidu teine atraktsioon oli vürtsiistandus. Neid on ümbruskonnas mitmeid, aga kuna kodutöö oli

meil tegemata, sõitsime suvalisse. Istandusega oli seal muidugi vähe ühist, pigem oli see turistikonveieriga näidisaed. Vähemalt nägin ma emast ananassi ja veel avaldas meile muljet ääretult entusiastlik giid-higiprits, kelle taimekesed ravisid kõiki maailma haigusi, eriti vähki.

Sissepääs koos lõunaga maksis 400 ruupiat (5 euri), millele lisaks üritati meid vägagi jõuliselt meelitada elevandisafarile (600 ruupiat), aga see on asi, mida eetilistel põhjustel mitte kunagi ei tee. Ühegi kohaliku tuju sellise suhtumisega ei paranda.
Ringi sõidutas meid autojuht Carlos, põline goalane. Lisaks muule kohalikule infile jagas ta ka oma seiklusi erinevate riikide naisturistidega (nt purupurjus venelanna, kel raha polnud ja oli nõus tasuma intiimteenusega). See suurustamine oli üsna kurnav. Moraal: vahel ikkagi mõistlikum lihtsalt rannas passida ja mitte kalduda turismifilosoofiasse.

Delfiine vaatamas ma Goas ei käinud, sest keegi isegi ei vaevunud veenma, et neid näeb. Väidetavalt mingites randades neid kohtab.

Jalutada oli tore. Rannad vahelduvad kiiresti. Põhja poole minnes ei saa 10 000 sammu täiski, aga juba nähtud Sernabatim, Colva ja Betalbatim, mis on juba реальный русский пляж. Коля кафе и ресторан у Розы. Korra ikka võib tsirkuses käia karu vaatamas.

Naaberküla Colva prouad upitavad makrelli soolata.

Niimoodi see kala kuivabki.

Hello, Bollywood!
Mingeid inimsuhteid meil Goas ei tekkinud. Naabritega teretamine oli suur asi ja hütila personal oli pehmelt öeldes ignorantne. Arvustati, et nad on indialaste suhtes tõrjuvad, aga ei näidanud nad mingit külalislahkust üles ka meie suhtes. Ainult üks restoranipoiss naeris vahet pidamata ja tandooriahju tüübiga sain ka jutule. Hooaja lõpp?
Ühel hommikul tuli proua omanik meie juurde ja uuris, kas me oleme britid või austraallsed. Et ta filmitegijast vend tuleb täna. Kes oleks arvanud, et valgel nahal on omad eelised - vaja oli valget inimest!
Kell kaks olidki filmimehed platsis ja enne kui ma toas välja sain, oli Kadri minu kui peaaegu austraallase tanki pannud. Tuli välja, et stseen on juba üles võetud, aga heli oli pekki läinud ja noore naisturisti laused tuli uuesti lindistada. Jooksu pealt muudeti stsenaariumi ning rootsi tüdrukust sai Austraalias elanud soomlane (no näete, lõpuks ikkagi skandinaavlane!!). Kadri arvas, et meie eas ja ülekaalus on seegi hea, kui hääl veel kõlbab. Mis tal viga arvata! Tühja kõhuga india aktsendiga fraaside korrutamine ja käsu peale flirtivat naeru polnud lihtne teha. Nii et ma pole üldse kindel, kas sügisel leiab mu nime rasvases valges kirjas kuskil lõputiitrites.
Kolmandajärgulise Bollywoodi filmi juhusliku kõrvalosatäitja taustalugeja (Kadri väljend) haltuuraga minu muuvistaarikarjäär ka lõppes. Bollywoodi konkurents on karm.

PS. Arvutis võivad pildid veits puseriti olla, aga ma ei saa praegu põhjuse jälile. Tõenäoliselt liialt harv blogimine.

Indiast. Linnutiivul

Selline see elu on – India päevitus tuhmus, enne kui kõht korda sai, ja muljed üldistuvad, enne kui need kirja saavad.

Har Ki Pauri ghatil Haridwaris. Selle reisi üks õnnelikumaid päevi.

India ja Eesti sarnasust ilmestab hästi asjaolu, et ühe rahvuslind paabulind ja teisel suitsupääsuke.
Uhked olid need paabulinnud seal beežikas-tolmusel maastikul. Pilti ma ei teinud; küll hiljem kusagil näen veel. Nüüd pean selleks Tallinna loomaaeda minema.

Minu kuuajane India oli kui kolm erinevat maad ja reisi: Goa, Radžastan ja Rishikesh.
Aga siiski saan teha üldistusi. Tundsin end kui teadlane, kes on sõitnud välitöödele oma hüpoteese tõestama: India on nõme, India on räpakas, väsitav, ebaturvaline... Üks situb varba peale ja keegi vägistab juba teist jalga.
No ja milles ma siis veendusin? Vastupidises! India on tõeliselt vaimustav (hakkasin seda salamisi juba Eestis uskuma, kui mu lemmikrändur Tom teatas: "India meeldib sulle."). Vähemalt mulle oli sobiv see kõiki meeli haarav hektilisus. Kõike on lihtsalt võimendatult palju. Mõnus – sul pole isegi võimalik mõtetega kuskil mujal olla, sest muidu jääd sa kohe millegi alla või astud kellegi otsa.

Indialased on sõbralikud, uudishimulikud, siirad ja lihtsameelsed. Tolerantsed kogu selles erinevuses ja kirevuses. Selge see, et raffast jätkub ja turist puutub kokku eelkõige jõmmimajandusega – aga üldmulje oli ikkagi väga tore. „Hallo, white people! Photo!“ - see on ju maaka suust sama ehe reaktsioon, kui hiidlane näeb kiirbussis neegrit.

Täiesti juhuslikult kohalike mooridega holit tähistamas.
Holi on kevadine värvi- ja armastusefestival. Kadri pilt .

Eelarvamuste purunemise tunne on võimas. Maailmas on miljard inimest, keda ma nüüd paremini mõistan. VÕIMAS. Ja äge on see, et ma ise ju korraldasin selle endale, pole siin mingit juhuste kokkulangevust.

REISI KOKKUVÕTE 

Uus oskus: iluvaletamine. On siis mul raske asju veidi ilustada, kui see inimesele rõõmu teeb? Õige kähku mõistsime, et pole vaja üleolevalt öelda, et Taj Mahal on turistilõks ja sinna me ei lähe. Romantilise meelelaadiga indialane muutub selle peale väga kurvaks. Ma ise abiellun sel suvel ja tahan saada seitse last. Laste arv ajas küll kohalikke segadusse, kui teatava umbusuga nad sellega siiski leppisid.

Ehedaim suveniir: kuudepikkune kõhuhäda.

Efektiivseim ettekääne: „Mul on vaja tööd teha, sest muidu lastakse mind lahti.“ Seda keelt tähti vahtima ja chaid jooma kutsuvad tüütused mõistavad.

Suurim elamus: Thari kõrb ja kaamelid (näete: õigesti käänan!)

Minu Mr Goma, suur ja tujukas elukas. 

Totaalsitt: kolmandik reisist läks artikli nahka, mida ma ei suutnudki valmis toota ja mida polnudki lõpuks vaja.

Kes kannatab, see kaua elab: India õigustas täiega oma kesist kohta maailma internetikiiruse edetabelis. Sellest, kuidas me üritasime endale aašrami välja guugeldada, sai kustumatu elamus: tund ja aašram, tund ja aašram, tund ja aašram...
Indialased ise on suured nutihuvilised ja selfitajad. Mul aga oli inimkatse „Kuu aega ilma mobiilse internetita“, sest mu telefon ikka ei töötanud eriti. Oli huvitav, tegelikult ka kasulik. Soovitan kõigile.

Füsioloogiline iseärasus: esialgu kahtlustasin, et indialaste trummikiled on vähemasti topeltpaksud. Suuremate „keskpõrandale kokku“-ummikute ajal oli lärm pöörane. Tagasi tulles tundus hoopis Tallinna kesklinna liiklus haiglaselt vaikne – nagu oleks vahepeal arvutimängus maailmalõpp ära olnud.

Khari Baoli tänav Delhis (ühtlasi muidugi  ka Aasia suurim vürtsiturg).

Tuttav tunne: korduvalt tundsin, et seisan töötava bussimootori kõrval. Aga ei, bussi polnud – lihtsalt kliima on selline. Üks sagedasemaid jututeemasid oli mai-juuni kuum, 40-50kraadine ilm.

Seda oligi vaja tõestada: ei, kõik ei kaki kogu aeg tänaval. Ühte junni väljutavat meest kauguses siiski nägin rongiaknast. Ja emad situtavad lapsi rentslis. Aga jah, mehed pissivad küll avalikult. A kas seda siis Tallinnas ei tehta?
Muu Aasiaga võrreldes India küll oluliselt räpasem ei tundunud. Kui su elu esimene reis on Indiasse, võib-olla tõesti raputab kupli hetkeks sassi.

20tunnine rongisõit on kukepea: kui sellest 10 maha magada India armee relvakasti otsas.Väike paus ja siis veel seitse tundi rongis.

Mina ja kerjused: Kadri kriiskas kohe: „Siin on 52 miljonit nälgivat last ja sa ei jõua neid kõiki ära toita!!!!“ Kohalikud ise annavad kerjustele raha heldelt, niisugune sotsiaalhoolekanne lihtsalt. Kui kerjuslapsed küljes rippusid, raalis aju küll sekundiga väärtasjade asukoha välja, kuid miskit kaduma ei läinud.
Kõikvõimalikud puuded ja defektid on ka nähtud. Kõige veidram oli neljakäpukil liikuv vigane naine, kõrval paariaastane laps, kes jalutas teda nagu koera.

Ootamatu fun: kauplemine kui mängu ilu.

Enam kõhedamaks minna ei saa: kell üks öösel muidu inimtühjas Jodhpuris vastakuti juhmakate tuktukimeestega.

Nädala kepimees: Goas rannas jalutades („Lähme nii kaugele kui jaksame!“) hakkas üks tüüp tegema kokk-kokk-kokk ja vaikselt oma lühkareid näppima. Vaevalt et ta sealt kokaiini oleks välja võtnud. Kõrvaline koht ka – ainult mina, Kadri ja Kokk-Kokk-Kokk. Siis mul oli küll tunne, et fuuuuuuuck... A noh, seksuaalelu elavdamiseks abiks seegi. Kuna me teenuse vastu huvi üles ei näidanud, ta seda ka vägisi ei pakkunud.

Ootamatu iluviga: jalad olid ikka suht kohe jõledas seisus, igimustad ja kannad parkunud.

Kui must on must: kuu aega rõivaste käsipesu. Erinevalt muust Aasiast polnud pesuteenus levinud või oli see kallis. See-eest oli WC-s alati ämber.

Legendaarne arenguhüpe: esimest öömaja meil jah ei olnud, aga edaspidi otsisime uude kohta minnes netist majutuse booking.com-st ära. Tõsi, 250 ruupia eest niiviisi tuba ei saa, aga uullalalaa kui palju on elu kergem. Meil pole varem ka nii luksuslikku reisi olnud – Indias saavad ka vaesed marmoris ja patjade vahel elada.

Printsess palee kiigetoas.                                                                 Kadri pilt.

Suur küsimärk: kuidas osta raudteejaamas rongipileteid? Päev otsa üritamist ja järeldasime, et mõistlikum oli ikkagi minna reisibüroosse ja maksta vahelt käputäis ruupiaid (paar euri) ja piletid käes. Või leiad kedagi, kes lääne prouasid tahab aidata oma tuttuue kredikaga.
Napilt jääb selles kategoorias teisele kohale küsimus: kuidas suudavad vanemasse keskikka kalduvad eurooplased end Goas pruuniks kärsatada? Mu võimete piir oli helesinisest valgeks saada.

Valguskiirusel mugavustsoonist välja: karjääri algus Bollywoodis, kui pidin kehastuma Soome turisti hääleks (india aktsendiga). Sellega suuresti mu muuvistaarivärk ka piirdus; pilti õnneks ikka taheti minuga teha.

Suhteliselt kuulus.                                                                            Kadri pilt.

Ainus vigastus: lehm tuli kallale.

Kihvt äri-idee: džunglisse minekuks pidi endale päästevesti selga rentima. Kohustuslik!

Suurim avantüür: sõita võõraste onudega kõrbesse nende maamajja. Millele järgnes ka suurim tahtejõuproov keelduda bhangist (kanepirüübe).

Krišna raudsuksuga kõrbemeeste suvilasse.                                      Kadri pilt.

Sajandi vihje: mitu korda pilgutasid kohalikud poolusalduslikult silma, et "very good antibiotics, great medicine!" ja ma olin juba jumala põnevil ja siis järgnes rummi- või kanepiülistus. Kanep on legaalne, aga müüa võib seda vaid riikliku loaga bhang shoppides.
Beetlit näritakse, aga sigaretisuitsetajaid oli minimaalselt (kui näiteks Indoneesia oled permanentses suitsupilves). Teles olid hoiatused, kui filmis juuakse või suitsetatakse. See ei ole tervisele hea!
Muide, isegi kui saade polnud inkas, pikiti sinna nii palju ingliskeelseid sõnu vähele, nii et vabalt sai kõigest aru :)

Toidu- ja joogikaart: hämmastav, kui mitmekesine on elu, kui jääb ära liha, alkohol, muna jne. Ja milline vauhetk oli avastada kontserdil, et oot, tuba noori inimesi täis, aga mitte keegi ei tarbi alkoholi.

Tõsine etteheide: „Te eestlased olete sellised vaoshoitud.“ Nõustun. Indialased ise on jutukad. Keeletase aiaaugu-inkast kuni selleni välja, et kasuta või Urbandictionaryt, et millestki aru saada.

Kõigel on piir: esimest korda tajusin reisides, et u 20. päeval sain ma täis. Pärast seda ei jaksanud enam uusi emotsioone vastu võtta ja tahtsin lihtsalt olla. Aga mis selleski halba, kui on võimalus olla.

Aasta reisiplaneerijad: suurem eeltöö ei teeks paha, et vältida lolle transpordiskeeme, a la sõidad Tartusse läbi Narva. Samas on sel isetegevusel ja oma vigadel ja neist (mitte)õppimisel suur väärtus võrreldes 100 prossa teiste poolt orgunnitud reisidega.

Umbes esimene mõte Eestis tagasi olles: viisa kehtib augustini, kas ma jõuan enne seda veel korra Indias käia?

Ja kuidas siis teisiti, kui lõpetuseks veel üks kaamel, armastuse sümbol.

JÄTKUB...

Homme: Tallinn-Delhi

„Tunnen end nagu 50aastane, meil on reisi 11. päeva hotell broneeritud!“ ütles Kadri. Inimene muutub, aga väga aeglaselt – ehk siis JÄLLE jõuame me uuele maale ja hakkame alles siis öömaja vaatama.
Olin nii kindel, et seekord on kõik teisiti. Ent sellises kohalejõudmises on mingi oma võlu. Kohandumine.

Muidu on mul vahelduva eduga reisipalavik u 37°C ja mäluauk. Midagi oska kaasa võtta. Magamiskott ja plätud, soovitas Kärt. Aga magamiskotti ma ei võta ja plätud on kadunud, nii et polegi nagu vaja.

Tänase seisuga on vaid sääsetõrje puudu, muud ettevalmistused on läinud sujuvalt. Ses mõttes, et teha ikka on, liigun muidugi ringi, to-do-list käes, ja aina kriipsutan. Aga teen kiirpostituse. Siis saan veel üle kriipsu vedada :)

VAKTSINEERIMINE
Terviseameti soovitusel peaks Indiasse minev turist olema vaktsineeritud A-hepatiidi, kõhutüüfuse ja poliomüeliidi vastu. Puudutab see siis kuni neljanädalalast reisi halbade hügieenitingimustega maakohtade külastamisega. Mul on muidugi varasemast terve kollektsioon mälupilte, kus puudub üldse igasugune hügieen.

Kõhutüüfuse vaktsiin aegus mul 2012. aastal ja Nepali jaoks ma seda uuesti ei teinud. Lihtne valem - arvestasin haigestumise tõenäosust, vaktsiini kaitsevõimet ja enda majanduslikku seisukorda. Ja ega vaktsiini mõju ju päevapealt ka aegu.
India tundub mulle juba nõks kangem vastane, kelle puhul ei pruugi piisata organismi poleerimisest kokakoolaga. Pluss lugesin tüdrukutest, kel oli samaaegselt nii malaaria kui kõhutüüfus. Seda küll Aafrikas, aga Ghanas peaks olema väiksem nakatumisrisk kui Indias.

Teeneline reisipatsient nagu ma olen, kaapisin kohusetundlikult Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuskliinikusse Paldiski maanteel. Tüüfusevaktsiin võiks olla tehtud 21 päeva enne lendu (osadel andmetel kaks nädalat, osadel kuu).
Ei tulnud selle pealegi, et vaktsiin võiks otsas olla. Ikka siis tõsi, et tervist ei saa osta?
Aga hatšaaaa!!! Neli levelit valgeid kitleid ja otsus, et kuigi tüüfuse vastu vaktsineerivad nad vaid reisimeditsiini kabinetis jutul käinud inimesi ja sinna vabu aegu pole, tehakse mulle erand. Ju oleks saanud kuskil mujal ka selle süsti kätte, a palju parem oma tahtmine saada kui pika ninaga jääda.

Poliomüeliidi ehk lastehalvatuse vastu soovitatakse kümne aasta tagant kordusvaktsineerimisi teha, aga medtöötaja arvas, et kui just pikalt keelt õpetama ei lähe, ei ole vaja.
* * *
Pärast vaktsineerimist oli enesetunne kehvake. Päeva ilma uinakuta õhtusse ei saanud (see pole tegelikult ebatavaline), pea valutas ja palaviku lõi üles. Kahtlustasin stressi, grippi, ellujäämislaagrit Hiiumaal 7-kraadises toasoojas ja väljatõmmatud tarkusehambaid.
Aga kui tüüfusevaktsiin Typherixi kõrvalmõjusid uurisin, kattus mu argipäev pakendi infolehega: kõrge palavik, haiguse ja teadvuse kaotuse tunne, pea- ja lihasvalu. Taolised sümptomid pidavat olema sagedased – esinevad ühel juhul kümnest. Aga kannatused pidavat siiski olema võrreldamatult kergemad kui haigus ise.
Varem ei ole mul vaktsineerimisega midagi sellist kaasnenud, aga meditsiiniline personal võiks ikkagi paari sõnaga mainida võimalikke kõrvalnähte; mingit teavituslehte ju kaasa ei saa. Õde ütles vaid, et tarbi rohkelt vedelikku (aga mitte alkoholi) ja ära samal päeval sauna mine.

Antiseptilisi salvrätikud võtan kaasa, muus osas tavapärane medpaun (Tiger Balm, valuvaigistid, söetabletid, plaastrid, desinfitseerimisviin, piimhappebakterite tabletid).

VIISA
30 päevaks saaks Indiasse minna e-viisaga – ei pea passi ja pabereid Soome India saatkonda saatma. Aga muidugi oleme meie kohapeal 31 päeva, sest täpselt selliseks perioodiks olid lennupiletid kõige soodsamad.

Dokumendipilte oli mul hulgi, aga India jaoks on vaja 5x5 cm ruudukest. Vihje peale proovisin sellist varianti: saada olemasolev digitaalne näopilt fotopoele ja nad prindivad selle õiges mõõdus välja. Fotoluksist sain ma neli pilti ootetööna 50 sendi eest – pool koduteed mõtlesin, et milles nende ärimudel seisneb.

Tähitud postiga läks 9. veebruaril teele pass, väljaprinditud viisataotlus, lõivu tasumist kinnitav maksekorraldus (52 eur) ja passide tagasisaatmiseks vajalik postitasu (kahe passi puhul 14 eur) ja igaks juhuks tühi ümbrik passide tagasisaatmiseks. Selles samas ümbrikus passid ka 19. veebruaril tagasi jõudsid.

RAHAVAHETUS
Eestis ruupiaid vahetada ei ole võimalik. Võtan Elenalt saadud 179 talismanruupiat kaasa. Lihtne!

RIIETUS
Naisturistil oleks viisakas kanda katvaid rõivad, mis peidaks käsi-õlgu ja jalgu. Et mul selline garderoob puudus, sain heade inimeste käest paar maksiseelikut. Uus elamus!

Suurim muutus on aga kindlasti see, et ma ei võta arvutit kaasa. Pöidlad pihku, et ma oma fööni ja külmikuga parandatud iphone'iga ikka netti saaks!

Indiasse?! Jaa!

Miks peaks keegi tahtma oma puhkust veeta sita sees?
Raske uskuda, aga on selliseid inimesi. Näiteks mina ja Kadri.

Suurem osa elust on mul India kohta igasugune arvamus puudunud. Umbes neli aastat välistasin ma kategooriliselt kõike, mis puudutas Indiat. Loomulikult järgnes sellele nüüd see lühike periood, kui tean, et mu järgmine reis on Indiasse.

Vahepeal unustasin end lugema Marika ja Tomi blogi, sest Tom käis enne jõule Antarktikas. Millised PILDID! Vau! Noh, nii palju on süda rahul, et ma olen päriselus juba pingviini näinud. Praeguses vaesuses ostaksin ma selle 5000 taala eest vist talvesaapad ja käiksin hambaarsti juures.

Aga tagasi Indiasse, kuhu ma veel jõudnud ei ole. Miks sinna?
Kui muus osas on tähtede seis kuskil kuu peal, on hea, kui iga-aastane suur reis on  paigas. India tundub olevat oluline peatükk haridusteel – ja ma pole küll välja mõelnud, mis teeks veel kiiremini veel targemaks kui reisimine.
Usun ka, et praegu võib olla teine ehk ühtlasi viimane aasta, kui ma üldse nõustun sinna minema.
Mullu mõtlesin end enne Nepali juba Kerala rannapuhkusele, kuid jäime veahinnaga piletitest korduvalt ilma. Hakkasin end isegi juba harjutama muude india toitudega kui karri ja mündikaste (kumbki mu seedimisele ei istu).
Öeldakse, et Nepal on India tšill versioon. Seal elasin ma nagu muuseas üle nii kolme jalaga tänavalehmad kui minestamiseelse seisundini räpased toidukohad (kus toit oli muide hea). Turisti elu oli aga Nepalis ülirahulik, keegi ei pööranud tähelepanu ega tülitanud. Midagi sellist polnud ma mujal Aasias kogenud. Indias see arvatavasti ei kordu :D

Siis on mul nii-nii suured süümekad, et ma ei jälle ei jõua Malaisiasse oma Cheratingi. Igatsen väga. Geograafiline petmine juba teist aastat järjest. Samas jõudis mulle vist detsembris kohale, mida mõeldakse selle all, et oma probleemide eest ei põgene. Mul on see seni alati toiminud, kuid praegu kardan, et ka Cheratingis oleksin ma vist lõputult üksik.

Viimase aja reisid on mul olnud vaheldumisi kas omal käel või viimse minuti kellegi teise poolt paika pandud. Nüüd siis jälle 100% isetegevust. Kohati tundub, et planeerimine ongi palju põnevam kui kohapeal olemine (mis – tuleb tunnistada – on siiski palju reaalsem:)
Tänaseks on meil olemas ports lennupileteid. Tallinn-Delhi-Tallinn Turkish Airlinesi ja 430 euriga; ning siselennud Goasse (Air Asia) ja Jaipuri (Jet Airways).
Eeskujulik reisiplaneerija Kadri tellis India Lonely Planeti, mis ei ainult ei meenuta telliskivi, vaid ongi tellis. Soovitasin tal see kirvega pooleks lüüa, sest meil on ainult ühte osa vaja.

Et vahepeal on kõvasti džunglis ragistatud ja mägedes turnitud, algab kava seekord rannapuhkusega. Hurraa! See ongi eestlase ainus ja õige puhkus! Eriti veel hiidlasel.
Esimene uitmõte oli Andamani saared, aga need on nii ilusad, et sealt ei raatsikski lahkuda.
Jäi Goa – piisavalt kole, et isegi guugli otsingu esimesed 50 photoshopitud pilti ei lase end sinna unustada.
Kui kellegi igav on, soovitan ajatäiteks välja kalkullida Goa ranna, kus on kõige vähem lehmi ja venelasi. Umbes kõikide randade puhul kõiguvad hinnangud skaalal imeline-õudne. Kuigi ma ise ei viitsi Tripadvisorisse kirjutada ka siis, kui hotellimanager pingsalt kõrval passib või rott hammustab, ma IKKA loen neid postitusi. Täitsa kuldaväärt materjal, a la bangalos häiris rannaliiv ja vali meremüha.
Putin kuulutas Goa üldse ebasõbralikuks ja keelas venelastel sinna minna, aga selle peale ma siiski ei panustaks (loe SIIT).

Mu favoriidid on täna Benaulim ja Sernabatim ning lubasin, et rohkem randu ma läbi ei kammi. Aga kui kellelgi on paremaid ideid, lasku tulla. Äkki ikka on seal mingi reivi- ja massturismivaba salaparadiis?

Suurim uuendus on see, et esimene öömaja on plaanis eelnevalt bronnida (juba Eestis!). Et siis vältida traditsioonilist peata kana hetke pärast lennujaama kuskil transpordivahendis, et äää, kes viitsib välja mõelda mingi koha, kus maha minna. Kuigi leidsin juba soovituse, et majutusasutuse peaks kindluse mõttes otsima koha peal, olen siiski peaaegu veendunud, et äkki ikka teaks seekord, kuhu hütti esimeseks ööks minna.

Pärast nädalast beachi läheme Põhja-Indiasse kondama. Eesti hipid pidavatki koonduma märtsiks Riskikeshi.

Mis siis ikka, rõõmsat reisielevust mulle! Kohe-kohe saan ju hakata pihta oma lemmiktegevusega – mis riided kaasa võtta ja mitu rulli vetsupaberit varuda, et ei juhtuks nagu SIIN.
Mägedesse külma kätte seekord ei lähe, aitab (korraks). Mitme kliima jaoks asju kaasa tassida on tüütu, eriti kui pagas hilineb. Hea meelega külitaks 30kraadises kuumas, mitte ei jätkaks sooja pesu väel nagu ma siin praegu istun. Varsti kõnnin saris, kõrvuni valgust täis.
On, mida oodata!