22.10.10

Seeme mullas

Mulle meeldib, et mu riided ripuvad kapis puu peal, ukse vahelt tulevad kirjad ja postkaardid, pesumaja pidaja tunneb nimepidi, juuksur kutsub salongi sünnipäevale, kingsepp teeb 5 taala alet, et mine osta enda parem kohvi või midagi selle raha eest.

Kuigi elame üsna Sydney südames, on meil oma vaikne tagaaed. Heiti kitkus selle maltsast puhtaks, omanik Steve sai käsu komposti tuua ja avokaadopuud lõikuda, et rohkem valgust oleks, ning Maret ja Katrin istutasid. Nüüd on meil nunnu ürdiaed + neli petuuniat (üks suri välja).



Basiilikupostkaart avokaadopuu varjuga. Just avastasin, et keegi väike m*** käib lehti närimas, enne kui need mozzarellasalatisse jõuavad.

Oregano, peterselli, rosmariini, tilli janiiedasi kõrvale panime mulda ka armastuse seemned. Kuna oli seemnepakk oli kõikelubavalt valge, siis täpselt ei teagi, mis kujuga see armastus on või millised ta õied välja näevad.



* * *

Tööd tegin eelmisel nädalal üle 50 tunni. Ja see jooksmine võtab hämmastavalt läbi. Alguses kulus mul ju iga tööjärgne päev toibumiseks ja lamamiseks. Nüüd jaksan pärast 13-tunnist rahmeldamist isegi elu elada, mis toimub muidugi unetundide arvelt. Nii et nädala ainsaks vabaks päevaks olen nii kutu, et olen voodisse naelutatud nagu päikesepiste saanud L-täht.

Vahepealsed tööpäevad on mulle meenutanud Kalev Meediat, kus olid ka kõik asjad otsas. Selle vahega, et Kalevis ei tahtnud keegi põhimõtteliselt arveid maksta, praegu on aga lihtsalt planeerimisprobleemid, sest ühtäkki on kiire aeg käes.

Kuna ma olen hingelt ikka sitaks groupie, et siis ma pean ära ütlema, et vahepeal käisin ma Uno Loobiga saunas ja müüsin Russell Crowe’le kohvi. Meil oli suurepärane chat – „Kui palju on kaks kohvi?“ – „Üheksa dollarit“.

Ma olin seda kohtumist kõva kuus kuud oodanud, aga see läks kohe meelest ära, sest sel päeval ei saanud ma jälle saanud aru, kus ma õieti töötan ja miks; et äkki peaksin ikkagi vahetama. Alati saab kaalika kokku ajada, kui hakata elu planeerima – kas jääda Austraaliasse või kuhu edasi. Ja kuna ma olen ikkagi nii naine (haige kana), siis ootasin pikisilmi üht SMSi, mis tuli tegelt järgmisel päeval kell 12. Siis kõrvaltrestorani manager kutsus veine võtma. Neil jäi veinitestimisest u 60 pudelit järele ja ma jõudsin koju 15-ga. Normaalne päev.

Eile oli Woolloomooloos WHARF4WARD üritus – massenesenäitamine heategevuse nimel. Sony eestvedamisel kogutakse raha, et vähihaigetel noortel oleks parem elu. Ühtlasi kogutakse kasutuna seisvaid mobiiltelefone, mida Austraalias pidi olema 20 miljonit. Jne. Kui ma õigesti aru sain, siis pilet üritusele maksis 500 dollarit. Selle eest sai siis süüa ja meelelahutust ka, šampanjat ostes loteriis osaleda ja oksjonil igasugu peent elustiiliträni jahtida.

Külalised jaotusid wharfi kuue restorani peale ära. Meil oli näiteks 150 inimest, mis tähendas, et toole ja nõusid tuli küla pealt kokku ajada. Mu laudadel oli näiteks ikka veeklaasi asemel veinikas. Kogunevad.

Istuvad ja varsti kohe hakkavad nõudma igasugu asju.
Chef's Challenge. Ma küll täpselt ei saanud pihta, milles see seisnes, aga iga restorani peakokk ja mingi kuulsus pidid väga lühikese ajal jooksul midagi valmistama. Siin on me peakokk Craig ja mingi tšikk, kes rääkis "hispaania prosciuttost."

Pime ilu

Sel nädalal võtsin nõuks kõik ripakil korda ajada ja ära teha – Tax returni ärasaatmisest ja kindlustuse pikendamisest kuni kingsepa juures käimise ja fotoka hingeeluga tutvumiseni.

Fotokas jäi jah kõige viimaseks, kui ei jäänud enam muud üle, kui nentida, et nii keeruline see ikka olla ei saa, et tiiud hakkama ei saa. Siin on siis väljanäitusel uue fotokaga tehtud öine testseeria, mis on valik umbes sajast ooperimaja pildist. Sest ma ju sõitsin oma aruga Balmaini Uno Loobiga kohtuma, aga laev läks Rose Baysse... Mis asub täpselt teisel pool. Aga saigi rohkem laevasõitu, sest hämarduval Sydney Harbouril on väga, väga ilus. Nii et kui eeskujulikke turistipilte vaja, siis mingi imala kruiisi asemel on mõistlik Circular Quay’st praamiga mõni edasi-tagasi trett teha (Balmain Easti nt 10 taala).












4.10.10

Potike, keeda!

Tulin suure hooga kapates töölt koju, loomepuhang ajas üle ääre nagu „potike, keeda!“ ja sain aru, miks kirjanikud on joodikud. Kojumarss võttis muidugi kõik mahlad välja ja hetkel ei suuda ma üldse keskenduda ja toksin siin kahe sõrmega, sest lõppude lõpuks elan ju selleks, et blogi kirjutada.

Nädalad mööduvad endiselt päev-päeva haaval rütmiga kiire-aeglane-ülikiire, ilma et midagi suuremat korda saadaks. Endiselt ei ole känguru ega krokodilli näinud. Endiselt tahaks vahel siit jalga lasta ja vahel on tunne, et vot siin võikski ilusat elu elada.
Aga näiteks vahepeal oli Jaanuse sünna ja siis tuli Kats ja siis oli Delmaril pika lauaga juubel (ehk saan neist tippsündmustest ka pildimaterjali).

Vahepeal tuli ka kiri, et tervisekindlustus hakkab lõppema; et kas ma tahan pikendada.
Imestasin, et kuidas nad kuupäevadega niiviisi udutavad, alles ma ju tegin uue kindlustuse… Aga saabki järjekordne poolaasta täis. Seepeale haakisin kohe külge esimese austraalia viiruse, mille umbes kõik on läbi põdenud – algul kurk haige, siis kole nohu, palavikku ei tule. Lihtne, a kuuuurradi tüütu.

Panen igaks juhuks siia me restorani baarmeni ja ühtlasi mu hea sõbra Timuri tervisejoogi koostisosad: poole sidruni mahl, mesi, törts kärakat, paar tilka Angostura bitterit, kuum vesi, nelgiga pikitud sidruniviilud, tähtaniis. Selline surakas, et kohe esimese lonksuga lööb vesise silmanägemise poole selgemaks.

Ilm on parajasti 20 kraadi kandis ja kohutavalt muutlik-mossis, mis peaks tähendama, et kohe hakkab suur suvi. Müstika, kui kaua ma seda kiidetud Sydney suve ootama pean.
Praegu on täitsa tavaline, et tuleb 10 piiska vihma ja siis selline mahe tuulehoog, mis pöörab kõik lauad pahupidi (sest mõistagi olen ma kogu aeg tööl). Metsik kolin. Nagu viimnepäev oleks käes. Siis on jälle kõik rahulik, päike tuleb välja.
Üldiselt on mu ilmataju üsna sassis, sest mida arvata, kui 27 soojakraadiga mõtled mitu head minutit, kas võiks viimaks ometi panna lahtised jalanõud.

Tööl pole suuremaid vahejuhtumisi olnud, kuid see industry on juba eos selline, et üks muutuja X ajab teist taga. Köök on üks suur egokotikute bande, kellegi elus on kindlasti mingi mässiv isiklik draama ja kliente ei saa ju ammugi valida. Olgu selleks siis näiteks “tähtis toidukriitik”, kes tegelt on ülipaks söömishäirega mees, kelle kodulehekülje lahendus jääb sellesse aega, kui internet leiutati (ma tean, et nii ei ole ilus rääkida, a ma ei suutnud seda endale hoida).
Ja siis trükiti uued menüüd sel õilsal eesmärgil, et saaks hindu tõsta + paar sisulist muudatust. Paar rooga läks välja ja siis näiteks ühes magustoidus on banaani asemel maasikad ja nii. Ainult et kööki ei teavitanud sellest keegi.

Täna oli pika nädalavahetuse grande finale – vaba esmaspäev, kõik pehmes pohmeluses ehk parim võimalus kogeda kõige ulmelisemat teenindust. Kallid kolleegid meenutasid täiesti omas rütmis liikuvaid planeete, süsteemi eikuskil.

Ma ise võtsin end eile sobivate asjaolude kokkulangemisel kokku ja käisin Layo ja Bushwacka tantsuõhtul Tankis. Muss oli enamjaolt nii monotoonne küte, et kõrvad tahtsid peast ära kukkuda. Ma ei tea, kas vanadus ja jet lag on piisavad vabandused. No ja peolised olid nagu kodumaisel reivil, ainult vene lohhide asemel olid austraalia lohhid, vilistasid ja tahtsid staaridega pilti teha, vanemad ja tuunitud Volkswagen Golfid kodus ootamas.
Aga tantsupartnerid olid head ja ikka on meeldiv viibida kohas, kus pole ühtegi pintsakut. Ümberläinud kokteilide sulajääloigus ligunenud saapad kuivavad nüüd arvatavasti nädal aega.

Pühapäeval on Eesti Majas Uno Loobi kontsert, a ma olen. tööl.

Lõpetuseks panen siia ka kaks "teateid tegelikkusest" lugemissoovitust: kirjatükid
Marika ja Rozi blogidest. Tahan, et ma oleksin need ise kirjutanud. Nii palju tuttavaid tundeid, mõtteid ja kahtlusi.

Ja loodan, et Kats saab ka varsti sule jooksma ja annab teada, kuidas ta läbi Bangkoki Sydneysse jõudis ja kuidas tal siin läinud on.

Tiuks

Pildid pätsasin Rozi albumist:


Arraku soengumodell.

Nunnukad. Timur tahab järgmine aasta sõbrad Londonist kaasa võtta ja Eestis peo teha.
Eesti reivilohh.
Osa sellest tantsurühmast pidi enne magamaminekut poolteist tundi oma keha venitama, et suudaks järgmisel päeval tööl olla.