23.11.10

Teisipäev

Käik Mareti töö juurde

Kaarli puiestee.

Nielsen Park.

Idüll.

Catwalk.

Nii see de facto tuleb... :)

Võsa.

Turist ilusa võsa taustal.

Ka siin on MASU.

Vaade Catalina rõdult.

Kohalik kilukarp.


Hallide pükstega poisid

Mulle PÕHIMÕTTELISELT ei meeldi kuhugi üksi minna, aga olla võin küll. Aeg on suureks kasvada, läksin üksi kontserdile Oxford Art Factorysse.
Klubikontsertidega on ju tore lugu, et kunagi ei tea, mis kell see trall tegelikult on. Siin ei saa ju rada7-sse hõigata või asjaosalistele essemmessida, et mis kell bänd peale läheb.
Oo, Metronomy alustab pooleteist tunni pärast... Mida ma nii kaua teen? Mul saavad selle aja peale ju mõtted otsa.
Muidugi ka see fakt, et ma olin vanuselt umbes teine.
Soojendusesineja päästis ja esimene laar hallide pükstega poisse läks lavale. World’s End Press Melbourne’st.
Igatahes tekkis mul küsimus, et kas kahte identsemat bändi ei saanud kokku panna. Nii muusikaliselt kui visuaalselt. Mis valemiga neid 80ndate stiilis pop-bände koostatakse? Mustanahaline bassimees, lokkidega laulja, funky sündimees ja emotsioonitu trummilööja?
Ja kuna nii otsene võrdlus juba ette pandi, siis mulle meeldis World’s End Press rohkem – rohkem hakkamist ja energiat ning megahea aeroobikakavaga sündimees. Kui nad oma valged särgid ja lipsud maha võtsid, olid tavalised kiitsakad rohelise Coles’i kotiga noorukid. Aga laval – juhuhuuuu.
Metronomy tundus selle kõrval liiga korralik ja viimistletud, aga muidugi kõrvale tore tuttavaid saunde ja laule kuulda.
Jaanuaris tuleb siia Sufjan Stevens.

World's End Press.

Metronomy.

21.11.10

Tiuks ja kuri viirus Hanoi-2

Teeme nüüd Katsile aplausi. Arvatavasti on tema suunal nüüd natuke vaiksem, sest Myanmaris ei ole internetti iga kadaka all nagu näiteks Hiiumaal.
Kadri on arvatavasti agaram, uurin ta blogi suure elevusega.

* * *
Eelmisel laupäeval tundsin, et gripp on kontides ja pühapäevaks oli ta kohal.
„Jälle haige?! “
Tegelikult oli see esimene kord siin kaheksa Austraalia-kuu jooksul haige olla. Viirus ise oli muidugi pika pausi vääriline – Hanoi-2 ehk siis täiesti teovõimetuks kõrge palavik. 39,3 jäi seekord laeks, sest mul polnud kannatust ära oodata, millal kraadiklaas maksimumini jõuab.
Et elu huvitavamaks teha, oksendasin nagu tuletõrjevoolikust; tegin teed ju kolme tassi kaupa. Tõenäoliselt ei taha ma väga kaua piparmünditeed juua.

Viis päeva magasin, isegi lugeda või filme vaadata ei jaksanud. Samas mõtlesin päris palju asju välja ja selgeks, meeles pole suurt midagi.

Kuuendal päeval hakkas veits kopp ette saama ja käisin arsti juures. Mu ülemus Miguel imestas juba viindal päeval telefoni: „Misasja! Pärast 24 tundi palavikku tuleb viivitamatult arsti juurde minna!“

Siitkandi haigetele teadmiseks: soovitati East Sydney Doctors’it (102 Burton Street), aga ma ei saanud sinna aega. Võtsin siin ette teekonna Darlinghurst Medical Centre’sse (213 Darlinghurst Rd), mille kohta olid netis päris krõbedad sõnavõtud.

Maksin oma 90 taala visiiditasu ja jäin ootama nii 50 minutiks. Mu rassismiradar tuvastas, et kõik turisti ja immigrandi moodi hädalised saadeti üle tšurka moodi arsti juurde. Mul sattus siiski siuke ekstsentriline oranžide prilliraamidega keskealine doktorihärra. Head kallid nahkkingad olid. Pededetektor tööle ei hakanud, aga võis olla küll.
„Oi, vaesekene, haige on paha olla, onju! Paari päeva pärast oled terve.“
Ja siis ta tahtis mulle kogu mu 90 taala eest rääkida, mida ta Eestist teab.
Väga meeldiv mees.

Mingit diagnoosi ta ei pannudki. Nii palju sain targemaks, et see imelik tunne, mis oli, oli mandlipõletik. Pole varem sellist tunnet olnud.
Kirjutas antibiotsid ja ütles, et esmaspäeval või tööle minna. Ja et ma kuni selle ajani jooksmas ei käiks. Niiiiiiii austraaliaaaa! Kui mul jooksutossud oleks, siis ma tegelt isegi käiks.

* * *
Kui ma Austraaliasse tulin, teadsin, et mitte mingil juhul ei tohi töö juures lekitada midagi oma eelseisvast töövõimetusest või lahkumisest. Kohe on pekkis. Sa oled casual, st mitte keegi.

Aga... Reede hommikul tuli ühelt töökaaslaselt sõnum, et kuidas sa end tunned ja kas on vaja midagi tuua. Keskpäeval helistas boss, et kuidas on. Õhtul saatis teine boss sõnumi, et kas saab kuidagi aidata ja ta hea meelega tooks mu tipid ära. Niuts.

Täna tahtsin tööle juba minna, aga selgus, et olen graafikust maha võetud.

Hmm... on küll karjäär, kui saad vähema töö eest rohkem raha.... Aga kui üldse tööd ei tee, võib juhtuda, et ei saa üldse raha. Nullinädal. Aga selle sundpausi head küljed: umbes nädalaga lähevad unenäod taas korda ega näe igast tööga seotud painekräppi ning käed ka ei tuika poleerimisest.

Homme lähen siis uuesti. Nagu esimene koolipäev.

Tiuks,
Bondi ranna kõige valgem inimene

15.11.10

Heinla mudased muljed

No ei olnud väga kerge Sydneyst lahkuda. Tiuksil on õigus - Heinlal on muljeid nagu muda ja kuigi vahepeal tekkis tunne, et tahaks sest mudamülkast ära saada, siis lõpus oli ikkagi kahju lahkuda.

Reedene pakaa-pidu Ivy's oli ilus lõpp mu elule Sydneys. Üldse see viimane nädal on täis kõige ilusamaid emotsioone – häid inimesi, ilusat muusikat, maitsvaid roogasid. Vist leppis Sydney minuga lõpuks ära ja ei tahtnud mind minna lasta. Dog Days Are Over. Soovin, et kõik need kaks kuud oleksid olnud just sellised nagu viimane nädal, kuid leppida tuleb sellega, et kõik ilus toimub ikka siis, kui tead, et lähed ja kaotada pole enam midagi.

Kallid:










Hea Jaanus, kes kord mind ja Tiud Sydney lennujaamas vastu võttis, viis mind pühapäeval kell kaheksa hommikul lennnujaama. Kaks tundi varem jõudsin kohale, kuid check-ini tädi suutis siiski üllatada. Kella poole üheteistkümnene lend oli tühistatud ja lahkelt paluti mul väravasse tormata, et tund aega varasemale lennule jõuda. Kahjuks mu kott nii kiire ei olnud. Väiksema seljakoti pakkisin aga selliselt, et saan vähemalt kolm päeva hakkama, kui miskit teise kotiga juhtuma peaks. Ja kõige väärtuslikum vara on samuti olemas, k.a kontsakingad, villane müts ja kolm kokteilikleiti. Huvitav hakkab seal Birmas olema. Õnneks Kadri saabub minu Ecco pardisandaalide ja Pezli pealambiga. Tänu nendele saan siis asjade võrra taas rikkamaks. Lennukist on olemas ka must õhuke fliisist tekk – sellele ei ole veel otstarvet välja mõelnud, a kuna mu asjad on kaduma läinud, siis võtsin muidugi kaasa.

Bangkoki lennujaamas tutvusin austraalia tüdruku Ginnyga ja koos sõitsime armsaks saanud Soi Rambutrile. Kõige kiirem ja odavam on võtta lennujaamas rong (B1 korrusel) ja sõita 15 bahti eest lõpp-peatusesse Pad Thai. Sealt istuda taksosse ja käskida taksomeeter käima panna ja 71 bahti eest saab Rambuttri tänava otsa. Hinnad septembriga võrreldes on tõusnud. Ja inimesed on muutunud. Koh San Road oli eile õhtul tühi ja Roof Bar samuti. Imelikud turistid käivad siin ringi. Või on Sydney mehed mu silmad ära hellitanud?

Toa võtsime Rambutri Village Innis 1050 bahti öö. Esimese öö veetmine ses hotellis on juba traditsioon, sest vähemalt esimese öö võiks veeta ilusas toas koos konditsioneeri ja sooja veega. Küll hiljem jõuab jälle kopsikuga vett vetsus peale kallata.

Esimesed kaks kõige tähtsamat ülesannet on teha Birma viisa ja leida üles minu kott. Valimised Birmas on tänaseks läbi ja hunta lasi Suu Kyi vabaks. Isiklikult tuleb saatkonda kohale minna, et Birma viisat taotleda. Reisibüroo kaudu seda teha enam ei saa. Ja ankeetidel ajakirjanik ametiks märkida ei ole vist kõige mõttekam täna.

Mida igatsen enim oma suurest seljakotist.

  • Vene pesuseep, millega kõik maailma plekid eemaldada. Mitte vist küll plekke südametunnistusel.

  • Keeduspiraal, mille jahiretkel Baltijaama turul Tiuga kunagi käisime.

  • Õhukesest riidest ema õmmeldud magamiskott. Võõraste kubemekarvad odavate hotellide voodites ei ole siiani väga minu teema.

  • Klaritiin. Allergia Aasia kuumuse vastu ei ole kuhugi kadunud.

  • Juuksevärvid, mille Ilona kaasa andis. Tuleb võtta risk oma ida-eurooplase juuksed kohalikus salongis hävitada.

  • Vahetusriided. Jälle on sama tunne, kui esimest korda reisides. Pesumaja saab alles viimases hädas kasutada.

Kadrikene jõudis kohale. Nüüd ootangi, millal tal jetlag üle läheb, et siis koos üks õlu või veel parem, bucket, võtta. Birmasse ühinevad meiega kaheks esimeseks nädalaks eesti poisid Markus ja Rene. Tenge palavik hoiab Markust kuni kolmapäevani haiglas, kuid ei usu ka, et varem oma koti tagasi saan.

Kadriga kolisime uude hostelisse Sabadai-dee, mis asub Soi Ramutri lõpus ümber nurga, öö on 500 bahti (koos konditsioneeri ja sooja veega).

***

Olen enda arust maailmameister nautimaks hetkeid, aga miks on siiski nii, et alles viimsel hetkel saad aru, millest loobuma hakkad? Põhjapanevad ja lõplikud otsused on rasked. Nii oli lahkumine Austraaliast.

8.11.10

Majad ja muusikad

Eile tekkis kahtlus, et puusaliiges on üleöö tuksi läinud. Käimine oli väga kandiline. Täna oli veel kangem, tuhar tuim. Veider.
Küsisin siis Katsi käest, kas ma laupäeval tantsisin ka.
„Muidugi. Suu oli kogu aeg kõrvuni.“
Tundub, et üleüldine õnnetunne puuris mu mällu suure augu.

Meie Taist armsaks saanud Pablo juures toimus laupäeval järjekordne majapidu - The Grove St Session.

Polegi vist nii pärapõrgus siin käinud. Teekond rongijaamast peopaika meenutas Kärdlat püha saunapäeva õhtul. Kedagi polnud kuulda ega näha.

Kuid nagu siinkandis kombeks – kui sa peo juba välja kuulutad, siis arvesta tulla võivad kõik ja sul on hommikuks kolm korrust laga ja tühje pudeleid. Aia ääres mängiva bändi ees paistis olevat viis rida inimesi. Sest rohkem lihtsalt ei paistnud välja... Ühtekokku tundus seal olevat nii kolm-nelisada inimest. Festivali mõõtu juba.

Pärast politsei külaskäiku koliti tehnika kööginurka, samal ajal käisid tubades omad sessioonid. Mis teha, kui peoperemehed on muusikamehed.


Ilus.

VIP-ruum.

Billllyyyyyyy!!!!


Kats ja Pedro. I love u!


Ühes toas oli mõnus jazz-impro: klaver, trompet ja löökriistaesindus, nt trummipulgad + uks ja tühi pudel + välgumihkel. Trompetipoiss mängis kohati ainult Miles Davisele seina peal ja see oli nii puhas ja ilus.
Ja kindlasti oli seal majas Austraalia tugevaim flamenko-kitarristide kontsentratsioon. Ja sinna juurde veel cajón… Ja pealtnäha suvalisest lohhist tuleb selline hääl ja emotsioon… Pole ime, et ma neid hispaania inimesi nii armastan.

Politseinikud passisid ukse ees nagu turvamehed.

* * *

Paar nädalat käisime Paddingtonis ühel majapeol. Jõudsime kell 2 ja selleks ajaks on iga normaalne austraallane juba ära vajunud. Umbes kuus liiget vapramat meessugu oli aga meie saabumise üle väga rõõmus. Peiduurgastest ilmusid välja peenemad napsud. Kats lükkas oma iPodile hääled sisse ja vihtusime tantsu Hu? ja muu eesti popi saatel.

Mu silmailuks oli seal ka üks vunts. Nats veidrik dändi muidugi, a vuntside eest annan ma kõik andeks. Dan on laulja. Tegime juttu elust-olust. Et novembris on üks esinemine ja siis aastavahetusel ja et praegu elab vanemate juures uuesti, et raha säästa. Sellist madala profiili juttu võtsin ma sama neutraalselt, kui seda, et Lihatomm näitas üles äärmist vaprust ja tassis eelmisel aastal Austraalia päeval Circular Quays välja ühe vettekukkunud purjus meesterahva (tõsijutt siiski).

Dan, Alex, reha, Tiuks.
Rehata (minu king ei haise).
Ja siis oli vaja k6ikide onudega poseerida.

Kolm korda v6ib arvata, kes nendes seksikates oranžides retuusides hommikul koju tuli.

Vennad.

Mõned päevad tagasi teatas Kats, et tegelt see Dani bänd on päris kuulus. Hmjaa, lool on “Parlez-Vous Francais” Youtubes ligi 800 000 klikki. Eile õhtul olid Austraalia muusikaauhinnad Aria Awards 2010 ja esimene kategooria ja nominent, mis ma nägin - Best Indipendent Release - Art vs Science ja "Magic Fountain".
Ja Alex kandideeris „Magic Fountainiga“ parima video kategoorias.

Huvitav on lollpeana välismaal elada.

* * *

Tükk aega mõtlesin, et millised kingad peaks maksutagastuse vääriliseks tähistamiseks ostma. Ja ostsin Metronomy kontserdi pileti. Ülejärgmisel teisipäeval ainult paar mintsa me majast.

5.11.10

Vee aaa jaa?

Vahepeal oli mul välismaal olemise aastapäev ja vahepeal suutsid austraallased jälle tõestada, et nad on ühed väga imelikud maalased.
Ja pean tunnistama, et see siinne prassimiskultuur mulle täitsa meeldib. Näiteks Halloween – Kings Cross oli umbes ja kostüümidega poldud tagasi hoitud. Tihti polnudki midagi seljas.

Ja siis oli Melbourne Cup, mille kohta ma ei teadnud muud, kui et hobuste võiduajamine, mille pärast jääb kogu elu kolmeks minutiks seisma. Ja nii ongi - novembri esimesel teisipäeval kell kolm on kõigi pilgud naelutatud ekraanidele. Selleks ajaks on panused tehtud, mitu tundi söödud-joodud, emotsioonid laes. Restoranid on täis. Me kandis asub neli tükki meist tagapool – on, mida vaadata. Nagu Hollywood voolab mööda: kõik on šikid juba keskpäeval, naistel kübarad ja peaehted. Tagasiteel komberdavad ja kraaksuvad nad nagu purjakil austraalia mutid ikka.
Järgmine päev toidupoes küsis kassapidaja, kas ma võitsin.

Vahepeal sain endale ka imelikud peavalud – alati migreenihoog pärast vaba päeva. Kahtlustasin üleüldist pinget, vedelikupuudust või kofeiinisõltuvust. Aga elu on ju üsna lill, vedelikku on, kas tõesti kofeiin? Ma joon 1-2 kohvi päevas ju. Ei tea. Võtsin kaks 500 mg valuvaigistit, hõljusin ringi ja kui 200-taalane šampapudel pauguga käes lahti läks, vahtisin seda nagu nõrgamõistuslik. Jõin ühe kella-üheksa-kohvi seepeale ja tiksusin viieni hommikul nagu kellakägu.

Õnneks saadeti töölt varem koju, sest ilm pole pekkis ega perses, vaid – pardon my french – täiesti putsis. Külm, vihmane, tuuline. Keegi ei mäleta, kuidas üle-eelmisel, aga vähemalt eelmisel aastal oli novembris juba suur suvi.

Talvejope on jälle must have ja villase töövesti võtsin ka uuesti kasutusse. Mõnes mõttes on hea ka, sest kui ma mingi lühikese asjaga tööle ilmun, lähevad härrad puhta pööraseks, olgu nad nii abielus kui tahes. Kunagi ma võtan veel julguse kokku ja annan ülevaate, mis toimunud on ja kuidas ma olen töö juures „mitte midagi ei ole juhtunud“- näo tegemise maailmameister.

Ja kuidas mul on kadestamisväärne töögraafik ja ma ei saa riielda, kui ma liiga pika söömataolemise pärast jonnima hakkan (8 tundi; mul oli pärast kaks päeva kuri olla). Ja et tühja kah, et Timur ära läheb – peaasi, et mina jään.
Timur, me baarman, on küll juba truu naisemees, aga annab teadmise, et maailmas on inimesi, kelle nimel elada. Armastan! Tunnen temast väga puudust, et rääkida, kuidas kodus pole parajasti (sooja) vett ja et kas sa seda lugu tead ja nii.

Võib-olla nad aimasid mu lahkumismõtteid, ei tea. Igatahes jäin. Igapäevase hirmu asemel on nüüd naha vahel lõuna-ameerika pohhuism. Et kui on ka näiteks suurem üritus ja kõik pilla-palla, siis ellu jääb nii või teisiti ja võiks isegi öelda, et täitsa hästi läheb.

Bangladeshi köögitüübid jällegi unistavad, et saaksid kelnerina töötada, aga arvavad, et nende inglise keel ei ole kõige parem... Tegelikult on minu inka umbes samasugune. Ja mul pole südant öelda, et mul on valge nahk ja rinnahoidja kumab läbi pluusi ja teen oma kõige suuremat idika-naeratust ja olen flirtimises juba teel vähemalt Eesti koondisesse.

* * *

Paar päeva tagasi kritseldasin paberinurka järgmise aasta plaani. Selleks läks vaja väga vähe ruutsentimeetreid.
Mul vist on koduigatsus ka, kui klient, kes räägib mulle Pärdist ja Tüürist, toob peaaegu et heldimuspisara silma.
Igatahes 24. veebruaril lendan Uus-Meremaale. Piletid on olemas. Pärast seda lähen Aasiasse ja suveks tahan Eestisse.

Eks see otsus nr 1 suure minemise mõju on. Timur läheb Jaapanisse ja siis tagasi Londonisse. Naabrimehed sõidavad Eestisse. Miss Heinla liigub järgmisel pühapäeval Birma poole. Temaga liitub end infarkti äärele töötanud Kadri, meie isiklik ema-kuju ja kirjasõber-Tyra-Banks.
Püüan veel Heinlat utsitada, et ta enne siia midagi kirjutaks. Tal on foto- ja muljematerjali nagu muda.

Tervitan,
Tiuks

PILTE KA

Jalutuskäik Paddingtonis




Paddington on täis nunnukaid poekesi, kes on veel nunnukamad kingad ja kleidid.
GET OVER IT.
* * *
Oma blogi, teen, mis tahan. Nüüd ma panen siia pildid, mida keelasin kategooriliselt internetti panna, sest tegelt ma tahan ikkagi tõestada, et mulle meeldib endiselt igast asju selga, jalga ja külge panna. Ja veel suuuuuremalt: