28.1.10

Paralleelelud

Katsi elu: poolel teel kohalikuks

Tiiu on haige ja sotsialiseerun palju kergemini, sest muud võimalust ei ole.

Flaieritüdruk

Ühel õhtul tutvusin DJLi baari võtmeisikutega – Simoni, Willi ja Johniga. Simon on omanik, Will baarman ja John mängib reedeti muusikat.
Will jagab lisaks ka H2O pidude flaiereid. H2O ja The Castle on Ko Tao ainukesed ööklubid, mis on vaheldumisi avatud paar korda nädalas.
Veensin Willi, et saan flaierijagamisega hakkama. Pika logelemise tagajärjel oli tekkinud vajadus kuidagi kasulik olla.

Ikka juhtub, et hommikul kõva peamurdmine, kes telefonimälus on Ben Londonist, Peter Šotimaalt või siis Harri Soomest. Igaks juhuks ei ole nimesid kohe ära kustutanud ja aeg on näidanud, et üks kord saan ma nendega uuesti tuttavaks niikuinii. Kõige märkimisväärsem lugu juhtus Beniga Londonist, kellega tutvusin nädalate eest The Castle’is just sel õhtul, kui Tiiul oli Jänesega see õnnetu vahejuhtum ja minul tuju seetõttu päris nullis. Ühel õhtul märkasin tuttavat nägu, kes ütles, et tema nimi on Ben ja jagab homme H2O peo flaiereid.

Muidugi selgus hommikul, et meil tuleb järgmised kaks päeva koos veeta ja veenda kõiki, et tulemas on nii kõva pidu, et kuku pikali. Jagasin umbes 500 flaierit, st siis 500 korda tapvat flirtimist, sest meie strateegia järgi pöördus Ben naiste poole ja ma võtsin mehed ette. Suutsin oma mojo täiesti ära kurnata ja päris odava naise tunne oli lõpuks.

Kaks korda päevas olime valves sadamas, et tulijatele kotti pähe tõmmata. Kohalike taksojuhtide ja majutusepakkujatega moodustasime auväravad, kust siis pelglikud turistid püüdsid märkamatult läbi lipsata. Olin lausa nii tubli, et ulatasin flaieri Rick Maiale ehk siis peo staarDJ-le.

Seejärel sõitsime flaiereid jagama erinevatesse randadesse. Rannas on seda tööd kõige kergem teha – turistid on abitult päris alasti ja pikali. Sattusime sedavõrd hoogu, et ei suutnud kell viis õhtul lõpetada, nagu plaan ette nägi. Jagasime flaiereid kuni järgmise hommiku kella viieni ja isegi AC baaris.

Peoõhtul taksoga H2O poole sõites kartsin, kas kohale tuleb üle 20 inimese. Kui mitte, kuidas neile otsa vaadata, kes mind uskusid ja tulid?
Aga H2O oli rahvast täis! Viimati olin nii uhke ja õnnelik oma saavutuste üle septembris Jõelähtmel.

Kõik näisid pidu nautivat. Hea oli tunne oli, kui tuttavad näod tulid tänama, et neid sellele peole kutsusin. H2O omanik Luke palus, et temaga kindlasti ühendust võtaksin, kui Ko Taole kunagi tagasi tulen. Enamik külastajaid olid ju mehed...

Töötasu oli 100 bahti tunnis + tasuta joogid.


DJ-de Absolute'i ja Rick Maiaga.
Kolleegiga.Tänuliku peokülalise Jayga.

Basseinipidu

Pärast õnnestunud H2O pidu palkas DJLi Simon meid Beniga ka oma basseinipidu promoma.

John aitas ka, kuid topless preilisid nähes kippusid Johnil sõnad sassi minema.
„Big boo-boobs, huh, pool party!” kogeles John. Kogemata lisas aga otsa: „Yesterday!”

Basseini ja tantsuplatsi saime rahvast täis ja Simon maksis meile rohkem, kui algselt kokku leppisime.


John, mina, Absolute, Will.


Tiiu elu: osalusvaatlus

Siin tuleb nüüd tühja täis postitus, et tõestada oma jätkuvat eksistentsi.
Aitäh kõigile, kes on mu tervise kohta pärinud. Ravikuur kestab, ei köhi enam nagu tuberkuloosihaige ja väikestviisi lepin, et mu kehatemperatuur on u 36,2 kraadi, hetkel näiteks 36,1. See vist on ka põhjuseks, et mul on enamasti külm ja teistel jookseb higi nagu kevadine kasemahl. Laupäeval doktori juurde kordusvisiidile.

Pühapäev

Mulle lähedal seisvate inimeste utsitamisel eirasin arsti soovitust kodus püsida ja külastasin diskoõhtut, kuhu Kats, Ben ja veel paar tüüpi olid kaks päeva inimesi meelitanud. Tundus, et peamiselt siiski Kats, sest enamik mehi võttis ta käest flaieri kui isikliku kutse peole ja siis Kats pidi nende kõigi nimesid mäletama ja juttu ajama.
Kats võib enda üle tõesti uhke olla – muidu on H2O-s olnud 20-30 inimest, seekord aga täismaja. Mingil strateegilisemal turundusel pole ka mõtet; siinsetele kahepäevaturistidele piisab, kui flaier pihku pihta ja öelda, et täna õhtul siis. Muid suuremaid meelelahutusi samal ööl saarel nagunii ei korraldata.

Minu puhul oli tegu osalusvaatlusega, sest pöörastamiseks ei olnud jaksu ja napsu ei võtnud. Karskusselts peaks andma mulle nüüd vähemalt vimpli selle eest, sest kõigist neist pakutud lonksudest oleks mul olnud vähemalt terve bucket maos ja maksas. Teller – see oleks olnud kindlasti veel huvitavama koostisega kui Tunnel Vision bucket.
Lonksust keeldumine mõjus ilmselge ebasõbraliku žestina ja keegi ei tulnud pärast seda minuga lähemalt tutvuma (see läheb nüüd men repellenti nipiraamatusse).

Alguses oli üsna konarlik olla, kõhulihased olid köhimisest hellad ja voodilame keha tõrkus muusika rütmis õõtsumast. Kuna ma olen ikkagi saare kõige kuulsam haige, siis tuli aeg-ajalt kinnitada, et kõik on okei, saan hakkama, ei, ma ei vaja midagi.

Muidu oli täitsa huvitav ringi vaadata, tavaliselt ei pane ma ju midagi tähele.

Kuulasin ära, kui purjus inimene tuli uuesti avastusega, mille ta mulle tund tagasi ette kandis, et ta saaks tunni pärast seda uuesti avastada ja rääkima tulla.

Siis ühel hetkel oli nii kerge ja pehme olla, kuskilt ei valutanud, muusika paitas. Hauss ei ole siin surnud, sest diskorid on siuksed vanamehed ja laiskvorstid ka, sest lood on enam-vähem samad iga kord.

Mul oli kaks head inglit – energia- ja hoolitsuseingel. Üks näiteks soojendas oma püksis vett, sest ma ei tohi külma juua. Ei kõla just väga esteetiliselt, kuid mõjus väga ennastohverdavalt. Teine andis mulle oma energiat ja hoidis tuju üleval, kui Kats korraks läks ja kadus.

Ma nüüd tahan öelda, et mu inimestetundmine on häbiväärselt kehv ja kannan tõeliselt head inimesed pealiskaudse esmamulje puhul maha ilma neile võimalust andmata, tundugu nad siis tuulepea-playboyd või lihtsalt mittekeegid.

Kõik, mis ma olen pidanud drinkide mõjuks, on hoopis mingi alati toimiv peoloogika. Mul oli isegi pohmelliväsimus järgmisel hommikul.

Esmaspäev

Ravi kulgeb edukalt, kraade on vähe, a mitte enam ka üle 36,8 ja köha raugeb ka tasapisi. Olen veel terve portsu asju välja mõelnud, a arvatavasti pole selle teadmisega midagi teha.

Mu hiiumaa suguvõsa on võtnud nõuks surnukuuri ära ummistada. Osad inimesed ei vasta mu kirjadele, millest teen ühese järelduse, et on mis on, a lõpuks läheb ikka metsa ja ma pean oma energia suunama uue, isegi mitte unustamise peale. Oleks aastavahetus, siis ma lubaks, et uuel aastal õpin kommunikeeruma. On olnud helgemaid seisundeid.

Tervitan Elenit, Railit ja teisi eestlasi, kel on viimane õhtu Ko Taol, ees ootamas Phangan.

Teisipäev

Olen murelik. Lugesin just Krister Kivi õelavõitu lugu Austraaliasse läinud eestlastest ja sain teada, et Maret Soom võttis kaasa 80 kg kleite ja kingi.
Lasin oma 5 kleiti ja 7 jalanõud silme eest läbi - sellest vist ei piisa, et seal välismaal sõpru võita.
Siis lasin silme eest läbi Ko Tao kaubandusvõrgu – sellest nagu ka ei piisa... Ostan Changi maika (enamvähem kohalik vaste Bockile) ja mässin kuldse vöö ümber, pähe panen snorkli ja kujutan ette, et on paabulinnusulg?
Muidugi on mul kummimadrats, kopsupilt, kaks sukeldumisraamatut, keeduspiraal, golfivõistluse vabatahtliku kilejope ja muud glamuurseks eluks hädatarvilikku
Praegu täpselt ei saagi aru, kuidas see mõte meil detsembris peas ringi käis, et ah praegu hakka riideid ostma ja tassima; küll jaanuris ostame ja siis on aled ja teeme endale ISIC kaardid ka, kus me oleme igavesti 25-aastased.
Nüüd me ei lähe ju kuhugi Bangkokki. Hoopis lõuna poole Krabisse ja sealt Malaisia ja Indoneesia lennuki peale.
Lonely Planet ei tahtnud väga öelda, et Bali on maailma parim shopping-meka. Küll aga andis lahkelt teada, et Indoneesias on leitud maailma suurim madu, 9,85 m pikkune püüton. Õnneks oli ligi 100 aastat tagasi. Ma pole ikka veel peale vihmaussi ühtegi madu näinud. Ükspäev oli vastasbangalos kõva kobistamine ja Kats arvas, et gekot aetakse välja. Tegelikult oli umbes meetrine roheline madu pugenud räästa vahele ja kohalikud ühendasid oma jõud, et ta vagaseks teha.

Siis lugesin veel Kivi loo kommentaare umbes 80 tk ja juurdlen nüüd, kas pean end identifiseerima botaaniliselt (umbrohi), zooloogiliselt (vereimeja) või sotsioloogiliselt (white trash/luuser).

Neljapäev

Vahepeal on olnud ranna- ja puhkepäevad.

Sai Daeng Beach:





Sairee Beach:


Ekipaaž: Kats, Tiiu, Ben.

Hiljemalt teisipäeval tuleb minna Krabisse lennuki peale. Tuleb seda teisipäeva ikka sisendada, sest see on palju lähemal kui 2. veebruar. Ees ootab kuu aega Balit.

23.1.10

Tiiu: hm, päris cool tšikk olen

Tõenäoliselt olen ma Ko Tao kõige jahedam tšikk, sest mu kehatemperatuur on arvatavasti sama, mis ilmal õues päikese käes – nii 36 kraadi ringis.
Märkmikus on viimaste päevade kohta vaid numbrijadad - kraadid pendeldavad alaviku ja palaviku vahel. Näiteks hommikul alustan 36,2-st, jõuan 37,9-ni ja siis 36,0 tagasi. Palavikualandajaid ei ole võtnud, lihtsalt pendeldan, endal pilk tuhm ja õlad kössis. Et kui igas teises sissekandes on juttu, kuidas me varsti edasi liigume, siis hetkel on see projekt kalevi all. Ei ole ma veel võimeline kogu eluraskust oma õlgadele võtma ehk siis seljakotti tassima.

Lugesin Lonely Planeti haiguste osa läbi ja Kats käis internetis sümptomeid kontrollimas, kuid pole osanud endale veel diagnoosi panna ja raviskeemi määrata nagu eelmine kord lümfisõlmede põletikuga. Veidi kahtlustan, et süüdi võib olla konditsioneer, mis taanduma hakanud köha uuesti elule puhus, a mine sa tea. Kõikuv temperatuur ja köha, mis öösel naabritelgi magada ei lase, ongi kaks ainukest kaebust.

Tai med-süsteemi uurima väga ei kipu (kuigi arstiabi pidi siin korralikul tasemel olema), sest üle-eelmine haigus, Vietnami A-gripp on kindlustuses veel menetlemisel.

Kas keegi on üldse veel nii haige kui mina?! Igatahes raske on iseendaga sõber olla, kui see sõber on alatasa haige.

Peamiselt olen viimase nädala mõelnud:
* Millist eesti toitu igatsen kõige rohkem või kas üldse. Seni juhib vesiste keedukartulitega böstroogonov, teisel kohal hapukoor, kolmandal värske hapukurk. Vabalt saan ka ilma nendeta olla.
* Kelleks hakata; vastus - ei tea. Et äkki oleks pidanud Eestisse tööle jääma; vastus – ei. Austraalias hakkab veel nalja saama, ma ütlen. Tööle minna tahan pärast aastast pausi isegi väga. A see kellaga ärkamine on vist väga vastik tunne ju?
* Kas peaks jätkama akadeemilist teekonda, et virge püsida?
* Milliseid oskusi endas arendada? Kats lubas mu kohe massaažikursusele saata - olevat järjekordne varjatud anne. Surfimõte vaimustab mind ka kangesti.
* Milliseid võõrsõnu kasutades targem välja paista ja millised uued inglisekeelsed sõnad ja väljendid olen omandanud?
Vahepeal tundus, et ma hakkan lolliks minema või siis vähemalt õudse kiirusega lollimaks jääma. Nüüd ma olen aru saanud, et ma lihtsalt kohanen Aasiaga ja mõte käibki teist rada pidi ja hoopis aeglasemalt. Nagu ütles Liisu, kes just Filipiinidelt tagasi Eestisse jõudis, et veider tunne on vaadata seda multifilmi, kus kõik ümberringi käib 1,5 kordse kiirusega.
* kas mu eesti sõbrad ikka mäletavad mind, kui ma kunagi tagasi lähen?
* et ma ikka muretsen liiga palju teiste inimeste arvamuse pärast ja mul on veel pikk tee minna.
* Kas ma lähen peast lõhki, kui ma kirjutada ei saa?
* Kuidas iga tunni mitte ärgata massakaid meenutavate vastikute putukate pärast, kes närivad tõrjest hoolimata?!
* Kuidas peaks reisima – elama, tutvuma seiklema, ahmima uusi kultuure, vms? Algatuseks lihtsalt terve olema? Laisklemine mulle meeldib, tegutsemine aga veel rohkem.
* Milline on jõujoonte, mängu ilu, mõnu, ärakasutamise ja unustuse kompotis komponentide vahekord, kui maitses hästi?
* Mõelnud välja meie küla tarbijalisa (tulekul)
* Mis on ikkagi Ko Tao fenomen.

See mõte tuleb eriti kell kaks päeval, kui on alati ilge sitahaisulaine. Arvatavasti käib fekaaliauto. Ja siis öösiti, kui vaikne ja kuulda on vaid gekosid ja siis huilgavaid pidulisi.
Ühel öösel väsis elekter, kuni oli täitsa ära ja tuli siis topeltvatiga tagasi. Laelamp ei siranudki mõnda aega kuskil kaugustes nagu koidutäht ja tiivik ähvardas ära lennata.

Ko Taol püütakse keskkonnateadlikku mõtteviisi igati levitada. Enamasti kipub see siiski prügi alla vajuma. Ei ole nii nagu rääkis Priidu Null „Reisipalaviku” saates Vietnami tohutust kilekotimajandusest: „Keegi ei ole neile öelnud, et nende pärast saab maailm otsa.”
Turismibrošüürides ja mõnedes WC-des on manitsus, et kasuta Ko Tao piiratud elektrit ja vett säästlikult. Et kui 15 päeva järjest ei saja, võib vesi lõppeda. Ehk siis pane vett kopsiku või bideedušiga, selle asemel et nupust vajutada. Vahel on õhtuti paakidest vesi lihtsalt kinni keeratud. Meil see külma vee süsteem ei lase ka duši all liiga kaua mõnuleda.
Prügikaste on täpselt nii palju, et ikka jõuad neid otsides end juba napakana tundma hakata ja mõtlema, et kas keskkonnasõber peab selle sodi nüüd tassima koju või libistama kuhugi lillepotti.

Siis kuulan Katsi muljeid, kes tuleb oma külajuttudega ja õhkab, et issand, nii Kärdla! Et tegelikult me ikkagi ihkame oma väikest aeglast suhetest läbipõimunud mulli/kogukonda ...troopilisel saarel. Ja kui kuulata siin erinevate inimeste lugusid, on Ko Tao aidanud neil oma elust eluga välja tulla.
Muide, 10 aastat tagasi oli siin Sairee lahe ääres olnud vaid kaks maja, samas kui nüüdseks on kõik paksult täis ehitatud. Nähes, kuidas need hooned siin valmivad, saab varsti palju kõrgemad asemele ehitada (seni on enamus ühekordseid, sekka kaheseid). Oi, see maailm läheb veel käest ära.

See, mida ma tavaliselt verandalt näen: koristusbrigaadi lemmikkodulind. Kuked-kanad siblivad niisama.


Viis minutit pärast seda, kui olin eelnevale jutule punkti pannud

Kats jõudis koju ja teatas, et poisid viivad mu nüüd kliinikusse. "Poisid?"
Ben, keda ma olin täna päeval põgusalt näinud (ta muidugi mäletas mind sellest õudusteööst, kui ma ka Jänesega tülli läksin – KÕIK siin mäletavad ELU AEG su tegusid, isegi kui sul endal on õigustused....saareelu), ja John, keda ma nägin esimest korda. Nad omavahel tutvusid ka alles täna ja tööalaselt - John on diskor ja Ben jagas Katsiga flaiereid.
John isegi ei uskunud, et Katsil mingi haige sõber kuskil on; pigem, et Kats on salasöödik, kes haige sõbra ettekäändel kaob toiduga koju õgima.

Härrad olid resoluutsed: nad enne ei lähe ära, kui ma nõus olen, sest muidu jään ilma kõigest lahedast, mis ümberringi toimub. Tunnen ennast täna peaaegu täitsa hästi...
Minu asi oli ainult alluda ja valida, kas minna jalgsi või motikaga, apteeki või kliinikusse. Allusin jalgsi kliinikusse.

Kliinikus olla juba tuttav tunne: paberid täita ja kraadida. Kusjuures neil oli pisike vanakooli elavhõbedakraadiklaas, mis mu higises kaenlaaugus ei tahtnud püsida. Doktor Dumrong Russamejunchay arvas, et asi on kopsus ja nii pika köha peale hakata võibki kehatemperatuur jupsima. Kopsupilt näitas siiski, et kopsud on puhtad ja probleem hingetorus.

Sain:
1) Diagnoosiks akuutse bronhiidi
2) 7 päeva jagu antibiootikume Roxithromycin
3) 5 päeva jagu pisikesi pille nimega Bisolvon millekski
4) 1,5 päeva jagu pulbrit Mucil Granules (acetylsysteine)
5) Kopsupildi uhkes ametlikus ümbrikus, mille taga on Ko Tao kaart
6) Käsu püsida 3 päeva kodus, mitte juua alkoholi, juua palju sooja vett (just selles järjekorras)
7) Käsu tulla nädala pärast end arstile näitama. Kuigi „õde” – naise peaga meesolend – kes itsitas mul kopsupilti teha ja seda mööda kliinikut kuivatada lehvitas, ütles, et ta ei taha mind küll enam näha siin.

Seekordne saak: kopsupildi saan nüüd koos kummimadratsiga kaenlasse võtta ja paikseks jäädes seinale panna. Kalendri kõrvale.

Visiiditasu, kopsuröntgen ja ravimid läksid maksma 2230 bahti ehk u 750 krooni, mis on võrreldes Vietnami ligi 4000kroonise arvega võileivahind. Uksest ukseni kulus aega u 40 minutit, kusjuures kopsupilti jõudsin teha kaks korda. Nii et aega ka kordades vähem kui Hanois kulus. Seal olin palju udusemas seisus ka ja kliinik tundus fäänsim.

Kindlustuse telefon, kuhu on käsk kohe mis iganes ajal helistada, kutsub, aga ei vasta.

Mu missioon ikka on Aasia medsüsteemi testimine. Meenus, et isegi bakatöö oli ju teemal "Sotsiaal-majanduslik staatus ja tervis".

Kaalun endiselt 57-58 kilo, mis on üle viie vähem kui Eestis.

Tiiu,
36,1 kraadi

17.1.10

Tiiu: Advanced Open Water

15. jaanuar läheb maailma ajalukku sellega, et ma sain PADI Advanced Open Water Diver sertifikaadi. Nüüd ma olen samal tasemel kui Kats, st sama sügaval (30 meetrit).

Oma kahe liba- ja nelja pärissukeldumisega ei tundnud ma end edasijõudnute kursusele minnes eriti härjalt. Pealegi sain instruktoriks Neili, kes oli proovisukeldumisel mu buddy ja ei saa nüüd öelda, et ebasõbralik, vaid lihtsalt ignorant. Tegelikult osutus ta väga hea huumorimeelega ägedaks meheks, lihtsalt ei ole selline ülemäärane heanäotegija.

Edasijõudnute kursus koosneb viiest valitud sukeldumisest, mis on kahe päeva peale ära jaotatud. Neil seletas, et pole midagi, kui ülesannetega hakkama ei saa; vähemalt on meil pärast seda aimu, mida harjutada. Minu kursakaaslane ja buddy oli inglise tüdruk Nadia, kes kaitses just magistritööd ja rändab ringi, kuni raha otsa saab. Ta tegi oma Open Wateri nädal aega tagasi Similani saartel ja ütles, et varustuse kokkupanekut ta küll enam ei mäleta.

Esimesel päeval keeras ilm merele sõites ära ja sinna ta jäigi. Olin end just korralikult päikesekreemiga sisse hõõrunud.

1. Peak Performance Buoyancy (koht: Twins). Ridamisi ujuvuse harjutusi, millega end häbistada. Näiteks pidi ninaga puudutama põhjas kinni olevat nuga (noapea poolt siiski; panin lihtsalt peaga põhja) ja igatepidi läbi rõnga minema nagu tsirkusekoer.

2. Underwater Navigation (Twins). Meid varustati kompassi ja sukeldumiskompuutriga ja lahe oli nendega vee all liigelda. Lõpuks anti kaart ja pidime oma aruga õiges kohas merest välja saama. Umbes viis meetrit panime poist mööda, ei ole vigagi.

Tagasi maale sõites sadas nii kõvasti ja sellise nurga alt, et isegi kuivade asjade koht oli märg. Tahtnuks tagasi vette, sest seal oli palju parem (u 29 kraadi).

Teine päev: endiselt tuuline, päike paistab, kott on sooje ja vihmakindlaid riideid täis, kolm mõnusat sukeldumist.

3. Deep diving ehk sukeldumine 30 meetri sügavusele (Chumphon Pinnacle) oli järgmisel hommikul kell 7. Kuidagi nii raske oli vees olla ja hingata, et kaalusin isegi tagasi laeva ronimist. Tegelikult oli see kõige ägedam sukeldumine ehk mu elu seitsmes sukeldumine oli koos haidega. Nägime vähemalt nelja haid (bullshark) me ümber. Kats püüdis välja pinnida, et oli ju ikka hirmus. Tegelikult polnud üldse. Tagantjärele õudne hakkas hoopis triggerfishi pärast, kes alguses ujus meist mööda, siis mõtles ümber ja tuli mind jõllitama. Nadia ütles, et kala oli umbes 20 cm kaugusel. Igatahes vahtisin seda koledat pärani suuga kalanägu ja ei osanud midagi ette võtta – võidelda või põgeneda? Siis tuli Neil ajas tigeda kala ära. Triggerfishid ründavad inimesi, kes on nende pesa lähedal.

4. Search and Recovery (Twins) – asjade otsimine ja pinnaletoomine. See oli huvitav – õppisime sõlmi, kasutasime eri otsimistehnikaid ja katsetasime, kuidas leid pinnale toimetada. Ootan juba, et saaks Linnahalli juurest hakata prügi ja uppunud telefone välja tooma.
Kodutööks anti neli testi, täitsime neid Nadiaga 3 tundi, nii et aju sisises juba.

5. Night Diving (White Rock). Hea, et öösukeldumine eile ei olnud. Ma oleks saanud kõik põletikud ja midagi kauba peale ka. Muidu oli öösukeldumine oli täitsa põnev ja oodatust lihtsam - nagu päeval, aga pimedas. Pimedas saab sekkuda looduslikku valikusse ja eludega mängida – näitad väikse kala peale valgust ja jurakas barrakuuda teeb amps. Siis saab veel helkiva planktoniga mängida nagu The Beachi filmis. Pidi muidugi taskulambiga hoolikalt vaatama, et mõni kivi või korall kõhtu ei kriibiks ning samuti jälgima, et vee all kaotsi ei läheks.

Kursuse lõpuks ütles Neil, et olin excellent ja ma kuulsin muidugi, et accident.

Nüüd võib rahuliku südamega mani- ja pediküüri minna, sest mõnda aega oma küüsi lestade ja soolavees ligunemisega ei rüüsta.

NB! Jama, et pilte ei teinud, sest ma usun, et te ei usu, et ma sukeldun.

13.1.10

Ko Tao on vaese mehe Hiiumaa

Rändamise üks suurimaid väärtusi on inimesed, keda sa oma teel kohtad, ja nende lood. Olgu nad siis Inglismaalt, Eestist, Šveitsist või Kiribati saarelt. Ja seda ei tea kunagi, kes sind pärast järjekordset hüvastijättu ootab.

Ükspäev mõtlesime oma sõpradepõuas, et tühja neist poistest, need toovad ainult häda ja/või südamevalu. Saaks parem tüdrukutega sõbraks.
Saatus tõi meile kandikul Alexa, Fiona ja Gaby (koos Andy ja Beniga, kes kukkus motikaga oma näo sodiks ja keda meil ei õnnestunudki kohata).

Nad tundusid kõik sellised 26-27aastased. Ja siis hakkas kooruma igasuguseid fakte.

„Tiuks, kas sa tead, et see tüdruk me vastas on 35?”
„Phuh, ei tea. Kuidas?”

Siis selgus, et Gabyl on 16-aastane poeg. Ta ise on 33. Ja see pole veel kõik....

Alexa rääkis oma sõbrannast, kes sai 30aastaselt vanaemaks.
Ta ise sünnitas 16-aastaselt ja tütar 14aastaselt. Kui ta tütrega esimest korda ultrahelisse läks, selgus, et sünnivad kaksikud. Kaksikud saavad nüüd juba viieseks.
Kusjuures ööklubisse minnes küsitakse noorelt vanaemalt ikka veel dokumenti ja mehed on päris segaduses, kui kuulevad: „Sa lööd praegu külge mu tütrele. Ja muide, ma olen vanaema.”

Ja siis igasuguseid lugusid kuulsustega. On ikka kaliibri vahe, kas elada Londonis või Tallinnas.

Gaby, Ben ja Andy läksid ära. Alexa ja Fionaga oli eile klassikaline naisteõhtu - õhtusöök ja tantsuõhtu.
Rivistus: Alexa, Tiiu, Fiona, Kats.

Kaks neljast.

Sukeldumine paljundas me siin sõprusringkonda mitmekordselt – instruktorid, dive masterid ja nende sõbrad (ja nende sõbrad). Tiiu märkas suure üllatusega, et päris suur osa suhtlusest (flirdist) käib Ko Taol erinevate sukeldumissignaalidega.

Üks fänninstruktoritest tahaks Katsiga ametid ära vahetada, sest tema arust on Kats tema unelmate töö ära virutanud – rahvusvaheliste golfivõistluste korraldamise. Siis ta iga päev räägib, mis turniiri ta eelmisel õhtul vaatas.
Katsi- ja golfifänn Christo.

Randa pidi koju tulles oli vaja jälle tõestada, et Tiiu jälgib maailma suurte silmadega, aga mitte midagi ei näe. Ehk siis Kats nautis seda hetke, kui Tiiu oli hämmingus, et miks Kats nii suure kaare teeb äkki ning marssis ise enesekindlalt võrkpallivõrku. „Jälgisin, et sa liiga kiiresti ei kõnniks, aga ma nii õudsalt tahtsin näha seda nägu, kui sa avastad, et võrguruudustik on näos.” Vot selline armatusväärne sõber.

Tänane hüvastijätt tüdrukutega sööstis kurbade äraminekute topkolme. Õudne tunne! Samas nii hea, et kuskil on inimesed, kelle juures oled rohkem kui väga oodatud.

Homme aga tuleb härra Teller külla. Soomlased eesotsas „Kuradi sääsk hammustas mind”-Victoriga on ka kohal ja Mui Nes kohatud Austraalia tüdrukud. Lahe on see loodus ikka, mis tühja kohta ei salli.

Eile oli inglase Matti viimane õhtu – ta oli siin kuus kuud ja üldse ei tahaks koju minna. Seda saart on tõepoolest nii lihtne armastada. Backpackerite ajakiri kirjutas ka „No exit”-saartest ja rändamise võlu ongi vahel selles, et sa leiad mingi koha, kuhu jääd pikemaks.
Siin on nii hea.

Ko Tao on praegu mõnusalt rahulik. Aastavahetuse möllutajad on läinud ja inimesi on umbes poole vähem. Tavapärast tai seksturismi siin nagunii eriti pole. Teine aspekt on turvalisus.

Naabrite bangalos, kus Conori arvates elas vahepeal vähemalt 15 inimest, oli siiski vaid viis: kaks inglise tüdrukut, kaks inglise poissi ja mehhiklane Gerardo. Poisid istusid kottidega rannas ja tüdrukud lihtsalt kutsusid, et muidu on bangalod täis, aga tulge elage meie juures põrandal. Kuidas te võtit jagate?
„Uks on lahti kogu aeg.” Poisid on nüüd läinud, tüdrukute läheb aga järjest enam bordelli moodi. Khmm, kõik aktid on kuulda.

Ja meie elu siin meenutab nii väga Hiiumaad, millest saab aru isegi Kats, kes ühe korra seal käinud. Sa näed kogu aeg ju samu inimesi ja pole raske nende silmadest, miimikast ja käitumisest kõike välja lugeda ja natuke veel otsa ka panna.

Huvitavaid ja kummalisi inimesi siiski ikka leidub. Näiteks šveitslane Reto - hiphopiprodutsent, kes sai endale silma alla sinika sellega, et viskas veepudelit õhku ega suutnud seda siis enam kinni püüda ja tahab kirjutada eneseabiõpiku, kuidas olla õnnelik ja naeratav nagu tais.
Et ta viib selle hea tunde siit Euroopasse. Tiiu tahtis kohe selle äriplaani nurjata: „See tunne läheb sul ju kahe nädala pärast meelest ära?” „Jah, võib-olla nädalaga.”
Ta rääkis veel sellest, et aastavahetuse Full Moon Party viis teise ilma seitse inimest – kolm liikluses, kolm iletulestikuga ja üks läks mingi elektriseadmega mullivanni (kontrollimata faktid).

Kaotused
Tiiul:
Kõik juuksekummid
Üks kõrvarõngas + üks tagune
Kükloop
Plätud
Üks rihmik

Katsil:
Rahakott koos krediit- ja ISICkaardiga (ammu lukus)
Süda
Mõistus
Tiiu mõnikord

See-eest on meil padjad, kummimadratsid, 2 kg sukeldumis6pikuid ja muud tavaari küllaga.

2.1.10

Full Moon Party - 20 aastat hiljem

Ko Pha-Ngan, Haad Rin

Esimene Full Moon Party toimus kas 1987 või 1988 – keegi ei tea. Igatahes oli see kellegi sünnipäev ja läks nii hästi, et sama seltskond tuli ka järgmise täiskuu aja Paradise Bungalows juurde pidutsema. Nagu turismiinfo ütleb „siis peost sai rändurite meka ja nüüdseks ülemaailmne tantsumuusikaüritus.”

Enamasti on peolisi olenevalt hooajast 8000 – 30 000. Kuna nüüd juhtus Full Moon aastavahetusega samale ööle, oodati eri andmetel kuni 100 000 inimest. Sissepääs 100 bahti.

Korraldajate soovitused:
* Võta kaasa raha, 3000 bahtist peaks piisama. Võimalusel paiguta eri taskutesse.
* Võta kaasa isiklikut tõendava dokumendi koopia, kõik väärtuslik jäta ööbimiskohta.
* Kott jäta koju, sest pärast paari bucketit kipuvad need unarusse jääma.
* Kanna kingi või tenniseid - ohtlikud pudelikillud.
* Väldi päikesepõletust, sest hommikul läheb kiiresti väga palavaks.

Vastamata ühelegi neist tingimustest alustasime oma teekonda kella kolmese laevaga, mis aasia kombe kohaselt oli pigem poole neljane... Püüdsime end taburetil hoida ja vaatasime, kuidas üks prantslane heegeldas kohalikule kutile rastasid pähe. Kohale jõudes oli kuus tehtud, 39 veel jäänud.




Takso Thongsalast Haad Rini maksis 100 bahti nägu, oli tavapärane ja igati õiglane taks. Ikka on see eestlase aastavahetuse taksopaanika peas...
Aga meelega hoitakse hinda all, et inimesed liiguks taksoga, mitte purjus peaga tsikli seljas ja ei taha õnnetustest arme, mis on tuntud kui Ko Pha-Ngani tattoo. No tõesti ohtlikud on need mägised ja liivased teed.

Randa läksime kella seitse paiku, kui seal oli veel üsna hõre. Piletit ei tahtnud meile keegi müüa. Järgemööda asus üle 10 peokoha, mis idee järgi oleks pidanud mängima eri mussi, a eristada võis ainult kahte psy-trance’i ja ühte drummibassi kohta. Ülejäänu oli pehmelt väljendudes paha (meinstriim)pask.

Joogid olid odavad - alates 150 bahti ämber. Kundede meelitamiseks olid tasuta shotid, kõikvõimalikud kulinad, erihinnad. Isegi tasuta seksi lubati. Tehti kõik, et inimesed end lolliks jooks. Ja seda nad tegid. Raske öelda, kas Full Moon Party meenutas rohkem tsirkust, lõbustusparki või loomaaeda – igatahes kõik need elemendid olid esindatud.

Alguses istusime kuivalt ja vahtisime möödavoorivat kaadrit. Üks neist osutus Zeviks,
meie naabriks Mui Nes. Nii ameerika, aga ikkagi soe tunne, kui ta tuleb kallistab, teeb põse peale musi ja ütleb: „I love you, girls.” Ja tugev oli ta ka, tõstis meid lavale nagu tittesid.

Ta sõbral Chrisil oli juba Vietnamis terviseprobleeme ja oli enamiku ajast toas. Nüüd oli ta jälle haiglas. Tuhat taala läks selgitamaks välja, et tal on vedelikupuudus. Mees, joo vett!

Zev oli leidnud ka uusi sõpru, arvatavasti hakkavad meid nüüd Ko Taol lõbustama California poisid.

Rahvast aina kogunes.

Tiiu läks vetsu, ent seal oli umbes 20 tüdrukut sabas ja kiirem mõte tundus linna poole minna. Esimeses kohvikus vetsu ei lubatud, küll aga vinnas keegi Tiiu plätud ära. Kui ta seal käed rippus seisis, andis üks abivalmis skandinaavlane nõu, et võta siis järgmised. Ei jäänudki muud üle, kuigi need olid umbes number 43.

Tagasi tulles oli aasta juba vahetunud. Kui kella pole, võib see väga ootamatult juhtuda. Kats otsis ennast, mõistust ja meid. Selline tunnikese väldanud segane seis ja ristlohutamine oli. James oli leidnud endale tai pruta.

Telefonilevi oli nagu laulupeol, mis tegi olukorra veelgi keerulisemaks. Tiiu vahetas oma deidiga u 10 smsi, et üksteist üles leida. Lõpuks see õnnestus ja lõpuks oli keegi, kellega mööda prügihunnikuid kakerdada ja parajamaid jalanõusid otsida.

Nii see hommik tuli. Ühel hetkel oli Tiiul vaja jälle tegevust otsida ja – nagu üks briti gei tuvastas – oli selleks surnud inimeste fetiš. Ehk siis pildistas oma teel üles kõik kummuli inimesed ja muidugi ka merrekusejad (sellest ja hommikust tuleb eraldi galerii).

Ühtlasi jäi ette drummibassi ala, kus sai hommikuni tantsida. Muusika, mõnisada inimest, ainsaks külgelööjaks tõusev päike.. Mõnus-mõnus.

Tagasi tahtsime tulla seitsmese laevaga, aga kuna poisid ikka arvasid, et ei-ei-ei, võimatu, siis ostsime piletid kella ühesele katamaraanile. See tähendas siis seda, et James ärkas oma aru ja tai tshikiga kõrvalsaarel Ko Samuil ja meie passisime neli tundi parajaks sadamas. Tiiul oli pidev paranoia, et keegi varastab ta ida-eurooplase koti ära (kott, mille Vang Viengis purunenud rihm on täitsa kutu nüüd).
Muidugi oleks võinud muretseda koti pärast rohkem peol kui inimtühjal rannal, naise mõistus. Pidu tundus kõiki koledaid jutte arvestades üsna turvaline ja Sun Dance Music Festivalist viisakam. Aga näiteks Ambrosio oli koti maha pannud, et üht tüdrukut lavale upitada ja kui ta tagasi keeras, oli kott kadunud. Ei vea tal nende naistega ikka.

Mis järeldused me siis teeme:
* Hea, et ära nähtud. Kuigi 20 aastat liiga hilja. Kusagil saare teises küljes pidi toimuma ka coolide inimeste pidu, a turistidena olime infosulus. Vähemalt meeldejääv aastavahetus.
* Ko Phanganile pikemaks tagasi ei lähe, vaid otse Ko Phi Phile.







Tules6u.

ANDY BADBOY.





P6himassi ahvid.

PS. Seljakotiinimeste kodu ei paista enam asjade seast väljagi. Soetasime kummimadratsid, mille peal hulpida ning kalu ja koralle vaadata.
Puudu on veel suur peegel ja riiul. Poisid polnud nõus oma lukssviidist fööni varastama, see on jama. Ambrosio tuli külla pesunööriga.


Andy ja James hakkasid täna Chiang Mai poole sõitma. Taevas nuttis.

Toredad jõulud olid meil!

Ja kas selleks, et inglastega tutvuda, oli vaja ikka nii kaugele tulla, et oleks saanud ka Molly Malones ja Nimegas skoorida.
Jaa.

SOOVIME TEILE K6IGILE K6IGE PAREMAT UUT AASTAT!