12.12.14

Isehakanud esindusblogija

Esmaspäeval jõudis minuni suure ringiga info, et otsitakse Eesti esindajat Soome blogiseminarile.
Veidi küll ebalesin, sest ma pole reisiblogija just kõige edevamas ja majanduslikumas mõttes. Kuna aga oluline olevat sisu ja kirg, siis seda ju jagub. Andsin endast teada. Juba samal õhtul tuli korraldajalt ülevoolav vastus nagu oleks leitud ammu kaotsi läinud õeke:
"I am so HAPPY for your e-mail, we have been trying to contact Estonian travel bloggers for several campaigns during this year and now finally we have found you! You are warmly welcome to join NBEFinland as a Full Board blogger in January 2015."
Arvatavasti oli keegi Soome sõidu pärast nii õnnelik umbes nõukaajal. Säärane otsus oli ühtlasi heaks sünnipäevakingiks mu kallile reisisemule Kadrile, kes mulle selle seminariinfo ju edastaski.
Manuses oli ports PDFe, sh et olen 267 taotleja hulgast valituks osutunud ja taotlusvorm ise. Kandideerimistähtaeg oli olnud kuu aega tagasi, aga nagu Kärt arvas – ju on eestlase puudumine Soome promoürituselt sama mõeldamatu, kui ameeriklased jätaksid neegri kutsumata. Tegu on siis 10.-18. jaanuarini toimuva Nordic Bloggers Experience'iga, kuhu tulevad reisiblogijad üle maailma. Algab see eeltuuriga ühte Soome paika ja järgneb neljapäevane programm Helsingis: töötoad, turismimess ja tutvumine linnaga.

Hea on olla uljas. Taotlusvorm oli põhjalik ning uuris blogi, igast sotsiaalmeediakanalite ja ootuste kohta väga põhjalikult. Twitter... Hm, mul on Tinder, sobib? Insta-followerid – piinlik öelda, et ei ole veel 30 000 täis.
Kui ma teiste osalejate blogisid vaatasin, kadus uljus nagu sõrmenipsuga. Pean tõesti jõulude ajal enda olemale extreme makeoveri tegema (igasugune nõu on väga teretulnud!) ja need sotsmeediaplönnid külge panema või olema niisama naljahammas, kes on teadmata põhjusel viie aasta tagusesse aega kinni jäänud. Aga järelikult on seda suurem võimalus uusi asju õppida ja edasi areneda. 
Ettekannete ja töötubade teemaks on sotsiaalmeedia kasutamine enese huvides ning koostööprojektid ja kampaaniad reisifirmadega. „Äkki õpid lõpuks ometi raha tegema,“ kommenteeris Kärt.
Meelelahutusprogrammis on kolm saunaõhtut ja üks karaoke – armastan soomlasi!

Väga vedas, et Helsingiga tutvumiseks sain väljapakutud variantide hulgast oma eelistused: helikopterilennu ja toidukultuurimatka. Eeltuuri Lapimaale kelgukoertega sõitma küll enam ei saanud, aga Porvoo on ka kindlasti väga tore.
Väga äge on see, et tegevused viiakse läbi 3-12liikmelistes gruppides, mis tähendab vägevat vennastumist, osalejate huvide arvestamist ningkorraldajad saavad ka palju efektiivsemalt oma sõnumi üle maailma laiali pillutada.

NBE Facebooki-grupis käib hoogne postitamine päev otsa ja tundub, et kõik on juba ette Soome armunud (So excited! Magic! Can't wait!) ja tuleb tunnistada, et ka mu kogu aeg tunne nagu oleks kaks klaasi veini sees.
2009. aastast on siia blogisse kogunenud 213 postitust – sellise portsu toksimiseks on kulunud ilgelt higi ja siiski vaid üksikud pisarad. Kui ma olen kogu aeg oma hobipuuduse pärast halanud, siis blogi ongi mu äkki hobi? Ja seepärast ongi nii hea tunne, et saan varsti omasugustega asjatada, ühesõnaga meeletu energialaksu? Selle vahega, et need inimesed on juba samm ees – elukutselised reisiblogijad.

Igatahes jätavad kogu orgunn, eelsuhtlus ja hashtagideni paika pandud käitumisjuhised äärmiselt professionaalse ja oodatud mulje. Mina olen lihtsalt õnnelik selle võimaluse üle ja soojamaarahvas juba hullub, kust pikka aluspesu ja villaseid sokke saada.

26.9.14

Kaardistatud

Malaisia ja Indoneesia (Sumatra) 19.02-01.04.2014

* Kõigepealt lend Tallinn-Helsingi-Bangkok-Kuala Lumpur (Finnair + Malaysia Airlines).
* Siis paaripäevane Aasia rütmiga kohanemine ja väljamagamine Malaisias Melakas.
* Sumatraga alustasime Padangist ja liikusime vaikselt üles põhjapoole.
* Banda Aceh'st lendasime tagasi Malaisiasse Kuala Lumpuri ja ilutsesime Cheratingis.
* Tagasi KL-Hong Kong-Helsingi-Tallinn.

Eestisse jõudes ei tahtnud ma tükk aega magama minna, vaid hoida endas võimalikult kaua seda kahe maailma vahel oleku tunnet. Et ikka piinleks võimalikult kaua samade mõtete ja tunnete virrvarris, mis ma olen kord juba selgeks mõelnud. Et kus ma peaksin olema ja millise heaolu ja loobumise see endaga kaasa toob. Ega sest mõtlemisest head nahka ei tule – veel enam – see nahk võib isegi katki minna.
Kui järgmisel hommikul ärkad, on ju kõik vanaviisi.
Sumatra kasuks langes valik peamiselt asukoha (Singapuri ja Kuala Lumpuri lähedal) ja kliima meeldiva kombinatsiooni tõttu. Ilm oli tõesti kuiv, kuigi päikesepaistet varjutas mõnda aega metsatulekahjude suitsuvine.
Hea sihtkohavalik, pean ma ütlema. Ehe ja huvitav. Kõik tundus päris. Mustrid on kandmiseks. Käsitöö on kasutamiseks. Aiamaa on söögiks ja müügiks.
Lausa tättestusin aeg-ajalt – mitte kuulsuse poolest, aga tegin sellised lihtsate väärtuste armastamise üleskutseid. Mitu raksu hakkasin aga hoopiski tundma, et olen ülbeks läinud. Dotsent-nurgatohter ütles, et väga hea, see ongi normaalne reaktsioon, kui inimene on nii palju ennast ületanud.

Suurimad elamused olid seotud suurimate ebamugavustega. Kõrgele taeva poole ja sügavale džunglisse minek olid mõlemad enesestmõistetavad ja läbimõtlemata kinnisideed. On ikka hea, kui inimene ei oska midagi oodata – saab ikka üht-teist tehtud ka. Tahaksin, et oleksin „elamuskoriluse“ sõna ise välja mõelnud, sest see iseloomustab seda reisi kõige täpsemalt.

Isehakanud mägironija vallutab Kerinci vulkaani:
Endine tegev-, nüüdne harrastusantropoloog kaks päeva kaduva rahvakillu jahil Jambi provintsis (muda ja kaanide kiuste):
Võsaragistaja kummutab rannapuhkuse-eestlase müüti (need on pildid on Bukit Lawangist ja Bukittingist, aga ronisin igal pool mujal ka):
... aga ahvide ja kose nimel ikka võib:
Hinge läinud vaateid:
Baiturrahmani suur mošee Banda Aceh's.
Sumur Tiga (Pulau Weh).
Veel mõned kommentaarid

* Ma ikka tõeliselt armastan kohaliku eluolu sisse minekut ja nende jutte. Mulle meeldib süüa kohalikes kohtades kohalikke asju. Kohaneda ja leida kohti, kus ma võiksin elada.
* Vabastav on kogeda uusi asju ja seljatada oma eelarvamusi. VÄGA vabastav. Tuleb vaid endale võimalus anda.
* Energiat oli palju. Aeg on mind ikka muutnud: alkoholi tarbisin vähe, magasin vähe - seda kõike Kadri suureks hämmastuseks. Ei tea, kuhu see hommikune turulkäija jäänud on;)
* Vaimustusin lõpuks ometi granadillist ja mangost. Jään ellu, kui süüa on ainult riisi.
* Nutitelefoni kaasavõtmises kahtlesin tükk aega, aga see oli mõistlik otsus: hea kerge kaasas tassida, allalaetavad sõnastikud, olulise info kandja, fotokas. Järgmine kord plaanin kahelda pigem läpaka kaasavõtmises. Kuigi mõningaid mõtteid ikkagi sinna toksisin, meenutab see tööd ja tassimine on ka tüütu.
* Õnn peitus paljus, aga kindlasti ka ideaalsetes reisikaaslastes.
* Ühtegi raamatut ei lugenud, ühtegi filmi ei vaadanud – ei jõudnud oma mõtteidki ära mõelda.
* Ei viitsinud tutvuda kaasturistidega. Ei ole miskit peale hakata teadmisega, mitu päeva keegi reisil on ja kuhu järgmiseks läheb.
* Kui eelmine kord Indoneesias käies olin ma peamiselt haigevoodis, siis seekord jäi tervisehädade laeks vaid toidumürgitus (elu esimene!). Midagi ära ei varastatud, maha ka ei unustanud midagi.

Kuhu järgmiseks?

Lõppvaatus

„Misasja, sa juba jälle välismaale pagenud?!“
Tutkit, Eestis passisin. Aga imede ime, mu märtsis Sumatralt teele pandud postkaardid jõudsid septembri alguses kohale. Pool aastat hiljem! Indoneesia tempel koosnes kahest ringist ning seepärast pole aimugi, millal need kirjad riigist välja läksid. Ümbrikel polnud mingit märki suuremast ilmareisist või seiklusest. Vot ei teagi, kuhu kasti me kaardid toppisime ja mis põhjusel seda kord aastas tühjendatakse. Mul oli lootus ammu kadunud, kahetsuski kadunud.
Nüüd äkki oli aga elevust oi-oi kui palju ja Kadri arvas, et edaspidi peabki kaardid hiljem saatma – palju toredam. Et postitöötajatele ses osas alati loota ei saa, peab otsima kohaliku, kes need väikese viivitusega postkasti poetab.
Niisiis polegi väga kohatu, et lõpetan reisijutud alles nüüd (vist ka viimane aeg, sest pidin tükk aega blogi nime meenutama...). Teised lood panin ka tagantjärgi kodus kirja, bloggeris saab need ju ilusti kronoloogilisse ritta seada. Lootsin küll, et jõuan enne jaanipäeva ühele poole, aga töö võttis kogu aja ja tükikese minustki.

* * *
Cheratingi olin ma varem alati üksi läinud. Seekord oli mul bussis kolm sõpra kaasas ja tunne oli ärev. Asja eest – Kats ja Kadri olid Cheratingi jõudes üsna nõutud. Et siis selline koht... Nad on viisakad, aga ma tean ju väga hästi, et seal tõesti polegi nagu midagi. Ilmetu väike küla.
Nüüd on mäeküljelt kõvasti metsa ka maha katkutud ja mulje veelgi rääbakam.

Aga Cheratingi võlu seisneb ju täiesti erilistes inimestes. Minu jaoks on Cherating endiselt absoluutse headuse ja hoolimise kants.
Piltidel on illustreeriv tähendus. Kui muidu hoiavad võõrad distantsi, siis selle perekonna hobiks oli turistid.
Nii et tavapärane asjade kulg - ise ei pidanud mitte midagi mõtlema ega otsustama ja päevad tegemist täis. Õhtusöögid, kino, kilpkonnad.
Vahtisime tundide kaupa kilpkonna, kes tegi kõik vajalikud toimingud ära, kuid mune tema seest küll välja ei tulnud. Teisel õhtul aga ei tulnudki ühtegi kilpkonna merest välja. Järgnes öine naan ja tee maanteeääres india toidukohas. Mõnus. Malaisia on endiselt maa, mida ma armastan.
Seda paradoksaalsemalt oli meie „Eh, kuidas see nüüd siis juhtus“-turismipaketis ka viisakas tutvumisüritus, mis tahtis vägisi kujuneda tapatalguteks. Ma ei saanudki päris aru, mis selle grilliõhtu eesmärk oli: heast-paremast oli laud lookas, öö sume ja vestlused huvitavad.
Kadri tehtud pilt meeldivast seltskondlikust olengust.
Napsud sisse, tuurid üles. Joomiskiirus oli muidugi täiesti arutu. Ja tuurid läksid nii üles, et üks kohalik tüüp hakkas üht prantslast pudeliga tümitama ja lubas ta pruudi kah veel ära tappa. Ja intsident sai alguse sellest, et prantslane tegi kohalikule napsu-väljakutse, see kulistas oma klaasi tühjaks; prantslane aga keeldus ja sai kohe kõmmdi pudeliga pähe, et piisavalt respekti üles ei näidanud. Võib-olla pidas ta seda kohalikku tema lääneliku välimuse pärast suvaturistiks; too aga oli hoopis kuninglikust perekonnast pärit MEGApauk, kes vahepeal suutis korrutada ainult: „I fucking own Malaysia! I fucking own Malaysia! I fucking own Malaysia!
Peategelane on end ise ära valgustanud (Kadri pilt jällegi).
Ja Kats oli siis see, kes ainukesena vahele läks, põhjendades kuivalt: „Kas ma lasen siis inimese ära tappa?!“ Uuh, tai koolkond. Mina elupäästja vimplit selles elus kindlasti ei saa. Hea, et elugi alles jäi, sest see tüüp oli nii ülbe, et ma mõtlesin, et mis mõttes üks meesterahvas minuga nii käitub. Kas päästis sõbra sõbra sõbraks olemine või mõni muu nupp, tuleb seepeale nentida igasuguseid asju, aga peamiselt seda, et don't mess with locals. Nagu ma seda juba ei teaks.

Tuju läks veits ära ja lonkisime minema. Prantslane pesi poe juures peahaava, kogu küla oli juba kohal. Kuradi igav on neil seal ikka. Poepidajal väits käes, keegi teine hoidis kotis püstolit haardevalmis, kuna ei saadud täpselt aru, mis lahti. „Ah, Khairil! Iga kord sama jama, kui ta siin käib. Nüüd kaob jälle kuueks kuuks,“ teatasid kohalikud. Khairil tuli nüüd juba kurikaga, kindel siht purjus silme ees. Kats lahendas olukorra jälle ära. Khairil kallistas meid ja korrutas: „I'm so sorry! I'm so sorry!

Läksime Little Balisse, kus oli varasemast õhtust tuttav nagla, kelle inglise keele oskus oli pöördvõrdelises seoses klaaside kokkulöömise agarusega. Selgus, et õlipalmiistanduse pärija. Brabuse Mercedeste hulk Cheratingis lõi üldse pahviks.
Igatahes loputasime selle vastiku õhtu viskiga kõrist alla.
End selleks ööks külavanemaks kuulutanud ehitusmees viis prantslased Kemamani haiglasse ja rohkem me neid ei kohanud.

Ja kui ma suvel kuulsin, et selle Malaisias tapetud Eesti modelli peiks on Khairili vend, siis jah, oh jah...
* * *
Kuala Lumpuris mässisime kotid toidukilesse ja asusime koduteele. Hong Kongis oli lennuvahe 55 minutit. Maandudes teatas piloot, et peame tormi tõttu 45 minutit parkimisplatsi ootama. Okeiiiii... Nii kui bussist välja saime, pistsime ajama. Lennujaama töötaja veel hõikas, et küll te jõuate. Nii, tablool pikk rida hilinevaid või ärajäävaid lende ning ainuke ilma ühegi märketa on AY070 Hong Kong – Helsinki. Hakkasime siis üksikuid veel avatud infolette piirama. Kell üks öösel oli enamus suletud.
Tulemuseks oli see, et igalt poolt taheti meist lahti saada ning saadeti:
a) Malaysia Airlinesi kassasse, sest hilinesime nende süül; et nemad võtku siis Helsingiga ühendust (ammu suletud);
b) vastasletti (sama targalt tuldud teed tagasi);
c) infosse (suletud);
d) perse (lennuk on juba läinud või et täna öösel ei lähe ühtegi Helsingi-lendu, tulge hommikul tagasi).
Transfer-tsoonist väravate juurde ka ei saa, sest pardakaarte meil ei ole. No nokk kinni, saba lahti. Ütleme nii, et täiesti p*****– oled seal maailma paremuselt neljandas lennujaamas lukus ja mitte kedagi ei koti. Tundus, et kogu Hiina oli Malaysia Ailinesi peale püha viha täis, mis tegelikult oli ju täitsa põhjendatud kogu selle MH370 segaduse pärast.

Üks söakam hiina preili joonistas mulle isegi skeemi, et ma olen idikas; kuna me õigel ajal check-in'i ei teinud, ei ole isegi teoreetilist võimalust lennule pääseda.

Kuna info oli vastukäiv, otsustasime provokatsioonidele mitte alluda. Strateegia nägi ette, et Kadri passib seal letis, kuhu meid kõige tihedamini saadeti. Lihtsalt jahmerdaski järjekindlalt mõnekümne sentimeetri kaugusel hiina preili näost, et me tal ei ununeks. Ja ma otsisin mööda hoonet muid lahendusi ja hoidsin lennutablool silma peal.
Siis toimus sündmustes murrang: juhmaka hiina preili vahetas väja hulka teravam kolleeg ning Helsingi lennu järele ilmus kellaaeg. Kadri proovib ikka heaga, kuni mul mõõt täis saab ja prahvatan kui kurjuse telg, et mis siin ometi toimub ja kes vastutab selle eest, et me oma jätkulennu peale saaksime (seepärast me omavahel nii hästi klapimegi).
Uus hiinlane ütles, et võib proovida meid passide alusel väravasse eskortida, kui ta selle numbri vaid kuskilt teada saab. Ja saigi! Ja viiski meid mööda turvamehest, kelle ingliskeelne sõnavara koosnes väljendist „boarding pass“. Raske on kirjeldada seda erutust, kui pärast paaritunnist lauspedereerimist suristati meile pardakaardid Tallinnani välja. Oi kuidas oleks tahtnud seda tüdrukut lõpuks musutada ja emmata, ootamisest tülpinud muumid ümberringi.
Idikaskeem ja paradiisipääsmed.
Hea õppetund, et järjekindlus VIIB sihile, sest mujalt Aasia pealt kogunes lennujaama veel inimesi, kes aga närvidelekäimiskunsti nii oskuslikult ei vallanud ja sellele lennule küll ei jõudnud.
Päris hea oleks ikka olnud järgmisel hommikul lennujaama ilmuda ja seletada, et suvaline anonüümne hiinlane ütles, et lennuk ei sõida ja tulge hommikul tagasi.

Hiljem rääkis mu Helsingi golfiklubi mänekast ja Hanno tuttavast pinginaaber, et õhtul oli sadanud golfipallisuurusi raheterasid, rongiühendus lennujaamaga katkes ja nii edasi. Kust meie teadsime, et olime ajastanud Hong Kongi külastamise aasta suurima tormi ajaks, mis oli kogu lennujaama töö segi paisanud. Haa ja raheuudiste lemmiklause: "Feng shui consultant Mak Ling-ling said hail in large areas generally means a warning of an upcoming bad economic or unstable political environment."

 PS. Kõige aeglasem kaart jõudis kohale oktoobris. Seitse kuuga! See Toba järve postikorraldus läheb hoobilt maailma suurimate müsteeriumite hulka.

29.3.14

Satar ja otak-otak

Ükspäev ütles Jas, et näitab meile kaluriküla ja viib kala sööma. Sata ja ota-ota või midagi sellist.
See on ikka veider, kuidas inimesest saab nägija. Maanteeäär oli tõepoolest täis silte SATAR, mida ma polnud kunagi varem tähele pannud.
Keerasime ühte nurgatagusesse warungi, mis pidavat olema kõige parem ja kohalike suur lemmik.
Kalakook otak-otak on levinud Indoneesia, Malaisia ja Singapuri teatud osades. Otak tähendab indoneesia ja malai keeles aju - hall ja pehme kalamass meenutavat aju.
Malaisias koosneb otak-otak kalafileest (tavaliselt makrell) ja kookospiimast, millele annavad maitset ja vürtsi šalott, küüslauk, sidrunhein, galangal, tšilli, krevetipasta ja kurkum. Vahel kasutatakse kala asemel ka krevette, seepiat või kana. Segu pannakse  kookose- või banaanilehe vahele ja grillitakse sütel.
Kui otak-otak Aasias laiemalt tuntud, siis satar (sata või satah) on Terengganu spetsialiteet.
Satar on koonusekujuline pätsike ja suurem amps kui otak-otak. Maitselt üsna sama. Netist leidsin koostisosadeks kala, pipra, šaloti, ingveri, kookoselaastud, tšilli, loorberi ja kurkumi.
Tootearendus: hambatiku asemel kasutatakse klambrilööjat.
Järgmistel piltidel on pulut panggang ehk grillitud kleepuv riis, mille valmistamisel kasutatakse riisi, kookospiima, kuivatatud krevette ja vürtse. 

Menüü järgi võiks arvata, et see on keropok gorengi lett. Keropok goreng on veel üks Terengganu snäkk, mida valmistatakse kalast ja saagojahust.
Kogu söömaaeg on mõnus nokitsemine ja laual on veel mõnusam segadus, sest enamuse moodustab söödamatu ja söene ballast. Plögaste käte ja elevuse pärast on pildid ka veits udused.
Nii juhtub, kui palud tellida midagi kohalikku ja värskendavat. Jook-supp-magustoit nimega laici kang (lai chee kang),  mille koostisosade tõlkimisega ma praegu vaeva nähema ei hakkagi: snow fungus, litšile sarnanev longan, erinevad pähklid jne.  Vahel pannakse sinna keedetud vutimune ka sisse.
Pais ikan - grillmakrell.
Veel üks kohalik rüübe. Maitse on parem kui välimus.
Maisijahutaignas kalmaarid.
Pärast käisime vaatamas, kust see kala lauale jõuab. Sellised lipp lipi peal kaid pidid olema puhas laiskus ja kasutusel seni, kuni täiesti ümber kukub.

27.3.14

Puuviljatoidul

Kui silme ees veel näljast must ei olnud, proovisin ikka avatud meelega olla ja tahtsin midagi uut ja tundmatut. Nii et kui menüüs oli lehmanahk või tamarillomahl, siis see ka loosi läks. 
Teine tunne on aga see, kui sulle midagi pihku pistetakse ja öeldakse: "Proovi!" Esimene reaktsioon muidugi küsib, et kas see on ikka söödav. Maitsmata aga ei jäänud midagi. 
Ühel hetkel hakkasin koguma pilte kausta "Ma ei tea, mis see on, aga ma sõin seda". Siin on puuviljased väljavõtted sellest kogust.
Kõige ebamäärasem toiduelamus pärineb Karini bussinaabrilt teel Bukit Lawangist Binjaisse. Ta lippas seda spetsiaalselt kuhugi küla vahele ostma ja pakkus siis maitsta. Hmmm, vast mingi hapuks aetud puuvili? Maitses sama hästi nagu mingi pahaks läinud löga ikka. Kui mõne jaoks on õuduste mõõdupuuks durian, siis durianil on vähemalt maitse, see ollus oli aga lihtsalt väga halb. Ühesõnaga, jälk. Aga nõukogude organism kannatab ju kõike.
Jambi džunglis sõin sellist õuna keha ja lille peaga moodustist. Maitseski nagu värskendav õun.
Bukittingi lähedal tee ääres kasvas puu, millest sai välja koorida pähklimaitselise südamiku, mis pidavat panema habeme kasvama:
Järgmiseks puu, mille kohta ütles giid wood apple (ld limonia acidissima?).Eesti keeles siis äkki kivisidrun/limoonia? Vili nägi välja nagu kartul, maitseelamus puudus:
Minu Sumatra lemmikuks kujunes sirsak, mis eesti keeli on oga-annoona, graviolapuu vili (inglise keeles soursop, ld annona muricata). Saadaval oli see peamiselt sellise mahehapuka mehuse mahlana.
Netis on palju artikleid, mis räägivad sirsaki võimalikust vähivastasest toimest. Igatahes on kõik selle puu osad raviomadustega. Peamiselt toimib sirsak rahustina ja soolestiku huvides. Seda lugesin ma küll tagantjärgi, aga ju see vili ise teadis, et mul on teda vaja.
Tamarindivilja polnud ma samuti varem söönud. Hea lääge suutäis pärast sööki võtta:
Mangostan (ingl mangosteen) - taaskord igati kasulik vili ja äärmiselt hea maitsega. Ilus ka. Süüa ebamugav, sest koor on murdmiseks päris paks ja mahl kleepuv, nii et sööd ja kohe kraani alla minek:
Salaki/ussivilja olin ma varem söönud, aga maitset ei mäletanud. Arvatavasti selle ussinahkse koore pärast. Kuna Pulau Wehi sadamas muid puuvilju polnudki müüa, siis proovisin uuesti ja ostsin kohe kotitäie. Mõnusa tekstuuriga viljaliha, hea krõmpsutada ka avalikus kohas. Tõesti hea!
Lõpetuseks mu vana tuttav ja suuuuuuur armastus - arbuus. Hoolikalt sai seda valitud ja oh, seda üllatust, kui avanes hoopis kollane poolkera.
Kollasel arbuusil lihtsalt puudub punast värvi andev antioksüdant. Väidetavalt peaks kollane arbuus olema palju magusam ja maitsema nagu mesi, aga kuna mul oli raske hommik, ei saanud ma midagi aru.
Kusjuures ei ole see mingi uus hiina sordiaretusime, vaid tegelikult on kollane vanem kui roosa ja punase viljaligaga sort. Leidsin veel sellise kinnitamata väite, et kollane arbuus sisaldab punasest neli korda rohkem tsitrulliini ja peaks seega olema efektiivsem kui Viagra.

23.3.14

Banda "Post-Tsunami" Aceh

Kui panna Google pildiotsingusse Põhja-Sumatral asuv konservatiivne islamistlik linn Banda Aceh, ei teki küll erilist tahtmist sinna minna - järjekordne maailma p****auk ja üks uhke mošee. Eesti välisministeeriumi kodulehel soovitatakse Aceh piirkonda reisimist vältida, kuna seal on esinenud vägivalda.
Ma ei läinud Acehi nii enesekindlalt nagu ministeeriumi hoiatustest hoolimata üheksandat korda Egiptusesse praadima sõitev küünetehnik, aga tagantjärgi on äärmiselt hea meel, et me sinna sattusime. Meie Sumatra-reisi helgeim linn. Tänapäeval peetakse Banda Acehi turvalisemaks kui enamikke Euroopa linnu. Selle eelduseks on muidugi su enda terve mõistus ja heatahtlik suhtumine. Šariaadipolitsei meile rätikut pähe ei surunud ka ega midagi.

Arvatavasti ei teaks me Banda Acehist suurt midagi, kui poleks olnud 2004. aasta tsunamit. Banda Aceh oli lähim linn maavärina epitsentrile. Ja kui arvestada, et kui elanikke oli suts üle 200 000 ja hukkus 167 000, said sisuliselt kõik surma. 40 000 inimese ühishaud... Pluss veel haavatud. Eestlasena ei oskagi nii suurtes numbrites orienteeruda… Kunagi vaadatud tsunamidokist jäi kõige rohkem meelde see Aceh naine, kes avastas end ühel hetkel keset ookeani ja kui rahulikult ta seda meenutas.
Banda Acehis algas uus, tsunamijärgne ajaarvamine. Pikalt sõjajalal olnud Acehi iseseisvusliikumine ja Indoneesia armee sõlmisid rahuleppe ja suuremaid konflikte ei ole enam esinenud.
Aceh avas lõpuks end ka välismaailmale - mis tal muud üle jäigi. Rekordhetkel tegutses seal 850 abiorganisatsiooni, praeguseks on neid sinna jäänud alla saja.
See Pulau Wehi jutumees rääkis, et Wehil sai 12 inimest surma. Rannik lükati muidugi puhtaks. Tema pere jäi ka kodust ja restoranist ilma. Abiorganisatsioonidelt sai ta ajutise, paariks-kolmekas aastaks mõeldud majakese, kus ta elab siiani. On jõudumööda kõpitsenud ja plaanib edasi nokitseda. Vaevalt et ta erand on...

Banda Aceh paistis olevat praegu täitsa kenasti jalul olevat. Kümne aasta tagust katastroofi tuletasid meelde vaid taksojuhid, kes tahtsid meid tsunami (isetekkelisi) mälestusmärke vaatama viia a la laev katusel (siin on üks blogipostitus neist). Linn oli ilus ja puhas; inimesed asjalikud ja külalislahked. Ja kuigi teisi valgeid polnud, ei käinud keegi meile liigse tähelepanuga närvidele.
Noh, peale selle taksomehe, kellele ma enne Pulau Wehile minekut "Relax!" kraaksatasin. Ta oli sadamas saagijahil ja meil tuttavat nägu nähes meel rõõmus. Ta tahtis meid nii hirmsasti sõidutada, et oli järgmisel hommikul nõus alla turuhinna lennujaama viima (nii tühja paagiga, et peaaegu pidime end ise lennujaama lükkama).
Järjekordselt kogesime, et ilusa ja koleda vahel on ainult paar eurot ja meeletu kvaliteedivahe. Ehk siis vältige Hotel Pratat't ja minge hoopis sealsamas asuvasse Hotel Medani (kuigi ka selle kohta pole Tripadvisoris ühtegi head sõna:).
Hotel Medani hoov 26. detsembril 2004. Ja pole mingi rannahotell... Võtab sõnatuks. Foto pärit SIIT.
Praegu avanes me toa juurest vasemale ja paremale selline vaade.
Islami sportlikum pale.
Apteegiesine juurikavalik.
Frittimisühiskonnas on poe ees kõige nähtavamal kohal õlipakid. No ja uskumatu, miuke kergendus, kui poes on asjadel hinnad juures.
Pilt sellest, kuidas lastetud naised kleidipoes hulluks läksid. Paula, kas on tuttav kleit? :)
Kui mujal Sumatral me šopingumekadesse ei sattunud, siis Banda Acehis oli hotellitänav ilusti poekestega palistatud ja ostupalavik ei hüüdnud tulles. Suveniiripoe kingaosakonnas tõi müüja kohe number 41 tuhvlid mis läksid jalga nagu valatult.
Sultan Iskandar Muda lennujaam on uhke ja liiga suur nagu 12aastase peokleit 7aastase seljas.
Indoneesias tuleb meeles pidada, et maalt lahkudes tuleb tasu maksta. Banda Acehi lennujaamas oli see 100 000 ruupiat. AirAsia lendab Kuala Lumpuri vahet korra päevas.
Välismaalased ei vaja Acehi jaoks enam eriluba ja 2010. aastast saab lennujaamas taotleda ka Visa-on-Arrival'it.  
* * *
Peale ostumöllu jäi meie ainukese ettevõtmiseks Banda Acehis Baiturrahmani suur mošee külastus.
Esimesel katsel olime liiga katmata ja üks kohalik mees pistis Karini säärte peale lõugama. Pärast suuremat salli- ja seelikuostu tegime teise katse ja mul ikka hing ja jalg ikka kõvasti värisesid...Aga olime väga teretulnud. See elamus oli ikka VÄGA võimas ja ülev. Puhastav. Kui aus olla, siis mõtlesin kogu sellele, et meid visatakse sealt välja - see on moslemite pühamast püham paik. Aga ei.

Baiturrahmani suur mošee on Aceh tugeva islamiusu ja -kultuuri sümbol. Mošee ajalugu läheb tagasi 12. sajandisse, aga vahepeal on see mitu korda maha põlenud (mis neil maha ei põleks!) ning praegusel kujul ehitati see üles 19. sajandi lõpus. Nagu nimigi ütleb, on mošee suur, mahutades 30 000 inimest.
Mošee 2004. aasta tsunamist puutumata, mis pole ehitustehnilises mõttes võib-olla midagi uskumatut, aga kas saaks sealse ülireligiosse rahva jaoks olla veel suuremat märki (vaata pilti SIIT)?