11.10.15

Norras matkal

73aastane Harald paistis mulle kui must täpp seal rohekate kivide ja sinise taeva piiril.
Iga kord, kui ma meeterhaaval end kuhugi mäkke vinnan, on peas kaks mõtet:
1) „P****, milleks ma siin jälle kannatan?! Kas mingi füüsilise vormiga oleks praegu lihtsam? Mismoodi on võimalik, et ma olen kunagi seal, kus need inimesed seal kaugel?“
2) „Ai raibe, ma ei anna alla! Vot lähengi omas tempos! Keda kotib!“
Ja siis on jälle esimese mõtte kord.
Ilmselgelt olin ma oma matkakaaslasi alahinnanud. Õigemini eksinud, kui end nendega võrdväärseks pidasin. Kolmteist 55+ vanusekategoorias norrakat sammus mu ees Sølnkletteni tipu (1827 m) poole. Noh, ma pole aru saanud ka sellest, kuidas kitsed järsul mäeküljel elatud saavad.

Harald oli esimene, kes kohtumispaigas Lillehammeri hokistaadioni parklas mulle terekäe ulatas. Ta käis eelmisel aastal Tartu maratonil.
Välisajakirjaniku liitumine tekitas norrakates hämmeldust. Mulle eraldati isegi giid Erland, kes minu turvalisuse eest vastutas. Ta on poole kohaga projektijuht Lillehammeri matkaühingu juures, endine ajakirjanik ja online-meedia lektor. Ta tassis kaasa suure kaamera, et mind pildistada, ja veel kotitäie kraami mu ellujäämise nimel, kuigi olime mu varustuse läbi rääkinud ja duubeldada polnuks vaja.

Norrakatest rääkides rõhutatakse nende looduse- ja matkaarmastust. Erland poetas, et ärgu ma nüüd arvaku, et Norra pensionärid ongi kõik sellised mägedehullud; enamus on ikkagi kodus diivanis ja vahib telekat.
 Isegi Norras peetavat matkamist kalliks hobiks. Matkaspordi kodukat kammides võib selles muidugi igaüks ka ise veenduda. Samas peab kvaliteetne varustus vastu aastaid, isegi aastakümneid.
Mind matkapoe vaateaknale seisma ei panda, aga see-eest võin ma iga eseme saamisest oma loo rääkida. Liisu kapis seisnud shell-jope funktsionaalsust ei jõua ma ära kiita ja sinised kilepüksid poleks arvatavasti eales arvanud, et pärast kümneaastast jõudeolekut hakkavad nad välismaal käima. Mõnus on see kogemusega tekkiv vilumus, kuidas saan loodusjõududele vastu ilma pankrotti minemata.

Mõnumatkamine
Väga huvitav on see, kuidas eelnevad kogemused järgmisi mõjutavad. Matkata on Norras mugav. Rajad kaardistatud-mahamärgitud, ööbimispaikadega kaetud (Norra matkaühingul DNT-l u 500 majakest + eraomanduses olevad puhkemajad). Kui kõndida hütist hütti, ei ole vaja muud kui väikest seljakotti, ilmastikukindlat riietust ja matkasaapaid.
Et suuri kõrgusi pole, pole vaja aklimatti ja peljata mäestikuhaigust. Tippude vallutamiseks ei pea olema alpinist (liustikel on siiski vaja midagi osata ja/või kogenud teejuhte).
Õhtul sööd soojas toas, võtad kamina ees õlle või pudeli veini, pesed, käid ehk saunaski.
See ei sarnane mitte kuidagi Nepalile, kus sa püüad tossava pursuika ääres sooja saada, jood lumest sulatatud vett, kobid kahe räpaka teki vahele magama täisriides, sh mütsi ja kinnastega. Natuke aega toas tuult talunud, pead ikka kirudes minema välisust kinni panema – ikka ja jälle jätab keegi selle lahti.
Tõsi, ühendav lüli oli ka – laudadest kokkulöödud voodi. Imelikult kombel tunnen ma end neis porolooniribaga asemetes palju paremini kui peentes hotellivoodites, isegi kui tagumiku alla on kahe lipi vahele liiga suur vahe jäetud.
Teed näitavad punased T-tähed.
Into the wild
Mul on viimasel ajal tohutu metsikuseihalus. Lihtsalt tahaks mingit „pärisasja“ sisse ahmida. Seda ootamatum on pärast paljude matkaahvide unelmatesihtkoha Nepali avastada, et ehk Norra on hoopis rohkem see, mida ma otsin. Tallinnast 1,5tunnine lend Oslosse, 2 tundi rongiga Lillehammerisse, 2-3 tundi autoga.
Piirkond, kus ma käisin, oli Alvdal Hedmarki maakonnas, Rondane rahvuspargist kirdes. Norra pikkust arvestades mitte eriti kaugel. Korra päevas ikka kuuleb, et kui Norra kaardi peal ümber keerata, ulatuks see otsapidi Lõuna-Itaaliasse.
Olin nähtust vaimustuses. Sellist kõnnumaad olin ma näinud ainult soome sõjafilmides.
Võta ja joo - kristallselge mägioja vett ei pea tablettidega puhastama.
Selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, oli suvine matkahooaeg juba lõppenud. Kestab see juuni keskpaigast septembri keskpaigani, lisaks veel väga rahvarohke lihavõttenädalavahetus. Sügisene värvidemäng on küll kirkaim, mida võib kohata, samas tajud selgelt, kuidas kõik elav selles niigi üsna elutus keskkonnas hääbub, sureb või ära kolib. Hallikad liblikad siplevad viimastes hingetõmmetes. Matkamaja pidajad pakivad kraami autode peale ja lähevad talveks linna.

Kohtasime vaid kahte naismatkajat, muidu aga ainult kütte. Mehed kui muuseumieksponaadid.
Tedrejahil.
Põhjapõdrakütid jahihooaja viimasel päeval.
Erland seletas, et need on kohalikud maaomanikud ja eks neile meeldibki nii villane välja näha; samas pidavat need uued kosmosekangad iga liigutuse peale hirmsasti krõbisema, põder on aga endistviisi vanamoeline ja kuuleb selle kaugelt ära. Kahju, et põhjapõtru ei näinud. Aga mis ma kurvastan, ei näinud ka jahimehed.
Ma ei märkaks liikumatut põtra selle maastiku taustal vist ka mitte binokliga. A no tõesti ägedad olid need kütid, sõbralikud ka. Viskasid vahepeal me kotid autoga edasi. „Kui oleks olnud kamp Oslo matkajaid, poleks nad aidanud,“ seletas Erland. Küll on hea maakas olla, see on universaalne väärtus.

Ma ei olegi varem nii suure grupiga ja samas üksinda matkanud. 13 võõrkeelset vanainimest, kes olid võimelised nagu lupsti ilmuma sulle ükshaaval külje alla ja perfektses inglise keeles ilma- ja mäeasju arutama.
Selle roosa pilvetupsu sees oleva mäe tippu jalutamegi.
Rääkisin, kuidas ma üle 20 aasta tagasi Norras käisin ja et tahtsin tihedas ja tõsises programmis midagi hingele. „Oot, seda nimetadki iseendaga olemiseks?“ Nojaa, ei olnud jaa.
Kohati oli ebamugavustunne täiesti laes. Näiteks pärast tutvustusringi 13 arusaamatut esitlust öeldi, et nii, sinu kord. Siis oli küll tahtmine midagi seosusetut pläriseda eesti keeles. Muuhulgas pidi rääkima ka oma isiklikust matkaajaloost. Mul ilmselgelt on vaimustus suurem kui tegelik kogemus.
„Kuule, ise oled ju Himaalajas käinud...“ ütles keegi. Tuleb meelde jätta - Himaalaja on nüüd see valuuta, mida võib igas vestluses letti lüüa. Reisimine on üldse päästerõngas kesise suhtlusoskusega ida-eurooplasele. Alati muidugi ei satu seltskondi, kus saab silmade põledes uurida Florese ja Sumba kohta.

Mina ja maailm
Ükskõik, kuhu ma ei läheks, seisan ma silmitsi paljude ootamatute asjaoludega. Aga see on hea ka – kui ma kõike ette teaks, ei läheks ma kuhugi.
Seekordne mäematk oli palju külmem, kui eeldasin. Jälgisin Oslo ja Lillehammeri ilmaennustust ja see oli täiesti kasutu. Mägedes on ikkagi hoopis teistsugune ilm ja kindlasti ei ole see 17º C ja päike. Kui on 10 m/s, sademed langevad lumena ja all külas mõjub 6º C palavalt, võite natuke aimu saada, kuidas ma end tundsin.
Aga see kõik on õpetlik ka, hakkad analüütilisemalt mõtlema. Et 10º C juures piisab kahest kihist – sooja pesu pluusist ja tuulekindlast kilekast/shellist. Ülesmäkke minekul hakkab kiiresti soe.
Eile käisin Kõrvemaal fliisi ja shelliga, kuigi 5 kraadi on Eestis nagu juba jääaeg. Õige riietuse valimine nõuab tõesti kogemust, et ei peaks kogu aeg selga ja ära sahmima.
Seekord ei arvestanud ma ka sellega, et kui ma neljakäpukil tippu ronin, läheb mul kogu aeg selg paljaks. Ei osanud mõelda, mida tähendab tugev tuul sellistes tingimustes. Väga väsitav. Kui mul oli peas nii müts kui kapuuts, läksid Norra pensionärid rahumeeli kõrvade lehvides edasi.
Kui ma Lillehammerisse tagasi jõudsin, olin ma peast täitsa sooda. Olin päeval söönud ainult kaks võileiba. Sellest?
 Kümme tundi tuule ja käes üles-alla. Sellest?
Giid Erland. Tema vanaisa töötas kiriku juures ja vaatas mägedes käies alati selle pilguga, kust saab häid hauakive. 
Aga mul oli siiski ka 37,7 kraadi palavikku. Haigusevimm oli mul juba Tallinnast sees, aga ma tahtsin tugev olla ja mitte millestki loobuda. See nõudis mult väga palju tahtejõudu, ütlen ausalt.
"Tule kähku, meil on tali tagumikus!" ütles Erland, Mäetipp, kuhu mõne tunni eest ronisime, on mattunud lumepilvedesse.

Praktilist infot
Matka ka meetri ja tunni kaupa kirja panema ei hakka. Keda huvitab, võib mu käest ise küsida.
Sølnkletten (1827 m). Tipupiltidel on pisarad põsel. Tuulest.  
Oga Tiiu olin siin.
Kotipakkimisel tuleb meeles pidada, et seda pead ise seljas tassima, nii et kolme paari sooja pesu pole mõtet võtta. Aga muidugi täiskomplekt varuriideid, kuid oled läbimärg või -higistanud,
Kauss ja tass olid mul ilma asjata kaasas, õhukese magamiskoti asemel oleks vabalt võinud olla see magamislina (siidist magamiskott vms). Ja esimene asi, mille ostma pean, on termos.
Matka puhul pole vist midagi keerulisemat, kui ära arvata, kas võtta kaasa raamat või mitte. Seekord võtsin, aga lugeda küll ei jõudnud.
Ööbimiskogemus jäi mulle ainult Breisjøseterist. Hytte või cabin toovad mulle silme ette pigem askeetlikku metsaonni, see oli aga suur ja hubane. Tekitas kohe tahtmise maale kolida.
* * *
Okei, Norra on ilus küll, aga põhiküsimus: on seal siis ikka nii kallis?
Eesti hinnataset muidugi ületab, kuid Nepalist tulnuna ei tundu väga hull. Ja mugavuse-hinna tase on minu meelest kindlasti Norra kasuks.
Kuna ma olin külas kuninga kutsel, ei õnnestunud mul millegi eest väga maksta, aga võrdluseks DNT kodulehelt: ööbimine 40 euri tuuris, kolmekäiguline õhtusöök samuti u 40, ühekäiguline eine 20 euri, termose täitmine 6 euri.
Aga Norwegiani lennupiletid, telk, toidupakk ja priimus kaasa ja elagu säästuturism!

LINKE
Matkarajad, hinnad jms DNT (Den Norske Turistforening) ehk Norra matkaühingu kodukalt: english.turistforeningen.no
Norrakate pakkimissoovitused leiad SIIT.
Lennupiletid: Norwegian ja Estonian Air 
Rongipiletid: www.nsb.no (nt Oslo-Lillehammer 43 euri).

29.9.15

Mida ma Norras sõin

Näljane räägib ju ikka leivast ja nii ma mõtlesin, et panen kirja neli toredat toidukohta, kuhu ma sööma sattusin. See mõte tundus hea selle hetkeni, kui ma hämaras tehtud pildid üle vaatasin. Aga kui ma neid maitseid meenutan, on see ikkagi üks väga hea mõte.

Café Engebret
(Bankplassen 1, Oslo)
1857. aastal avatud Café Engebret on Oslo vanim restoran, mille püsikundede hulka on kuulunud sellised nimed nagu Ibsen, Grieg ja Munch. Ehkki norrakate künkad, lambad ja ladna olek lennutasid selle maa mu südames Uus-Meremaa 2-ks, saaksid kiivid ilmselt südari, mis numbritega Norras asjade vanust väljendatakse.
Ja veelgi südamlikum ja täiesti ootamatu fakt – seltskondlik vestlus võõrustajaga Sääretirbist ja sellest, mis Reigi pastoraadist saanud on. Sellele mõttele suppi ja kooki peale – küll maailm on ikka üks mõnus koht!
Kreemine kalasupp (149 NOK - eurohinna saab ümmarguselt 10ga jagades).
Panin mõned hinnad ka huvi pärast juurde – kes ei teaks, et Norras on suvaputkas 500eegised burgerid ja oma konserv ja vortsijupp peaks kotis olema.

Ekebergrestauranten
(Kongsveien 15, Oslo)
Ekebergrestauranten asub mäe otsas, nii et avaneb uhke vaade Oslo fjordile ja linnale (eriti ilus veel pimedas). Enne sööki saab end õues Ekebergi skulptuuripargis ära väsitada. Meie Norras viibimisele vägagi sobivalt eksponeeritakse seal peamiselt naistest inspireeritud kujusid. Koht on kuulus ka selle poolest, et seal jalutas Edvard Munch. Tema „Karje“ taustal olev vaade on vaadatud just Ekebergi mäe otsast.
Restoranis oli üllataval kombel ka esmaspäeva õhtul täismaja. Tundus selline sobilik valik tähtsamateks koosviibimisteks ja külaliste võõrustamiseks. Teenindus oli vilunult täpne ja tähelepanelik. Vägagi nauditav.
Mulle ikka meeldib see set-menüüde ootamatus ja konkreetsus – sööd seda, mida pakutakse. Väga tõenäoliselt seda, mida ise kunagi ei telliks. Meie kolm käiku maksis 650 NOK + mätšitud veinid.
Eelroog bisque fotovooru ei läbinud. Hoogne ettekandja oli taldriku ääres ka täis loksutanud; ma oleks peakoka käest tappa saanud sellise lohakuse pärast. Kakaone mekk tekitas mu lauakaaslastes desserdi kahtluse, üldiselt oli lihtsalt hasart leida supi sees need lisad, mis seal pidid olema nagu näiteks tilk hernepüreed.
Pearoaks toodud hirveliha – hea-hea! Pastinaagipüree, suitsused rooskapsad... Tõesti hea, frititud kartulikook oli siiski too much.
Mustsõstra-šokolaadi marquise (maakeeli kook) kookose-laimi jäätisega.

Cafe Elias (Elias mat & sånt)
(Kristian Augusts gate 14)
Võõras linnas üksi sööma minek oli palju valutum, kui ma kartsin. No kogu keha muidugi valutas matkast ja pea oli palavikust paks, a sööma ju pidi.
Valisin välja Eliase, mida mõnes kommentaaris peeti mõttetult kalliks. Aga vähemasti norra toit ja asukoht mu säästukuubikust mõne minuti kaugusel. Sellise hellitusnime panin oma Thon Hotel Munchi toale. Nats ehk ülekohtune, aken ju oli (kuigi selleni libistamiseks pidi jälgima, et telekat seina peale maha ei tõmba) ning Lillehammeri hotellituba oli veel väiksem. Ma olen küll aastaid hästi hakkama saanud umbes ruutmeetrises hunnikus, aga praegu on mu madrats nii suur, et üheinimesevoodis enam uni küll ei mahtunud peale tulema.
Eliase menüüst valisin välja tursa (229 NOK). Kala oli tuim ja kummine ning hämara toa ja nohuse maitsemeelega võis selle wokitud köögiviljadega sassi ajada. A noh, üle kõige käis ikkagi päikesekuivatatud tomati-kappari-oliivi-oliivi-sibula plöga mekk. Kõike liiga palju. Isu vähendas hirm, et nii ei jäägi ju ruumi magustoidule, mida tahtsin proovida.
Ettekandja oli rääkis mulle köögist pool portsu välja. Traditsiooniline norra magustoit trollkrem ehk munavalgest, pohladest ja suhkrust koosnev hapukas vaht, mida tasakaalustas magus kaeraküpsis (99 NOK). Mulle pohlad väga meeldivad ja oi kuidas tekkis tahtmine kohe pohlale minna.
Vaata trollivahu retsepti SIIT.
Trollkrem ehk pohlavaht.

Sjøhuset
(Østre Strandgate 12 A, Kristiansand)
Minu komandeeringusse mahtus kokku kolm linna. Viimasena Lõuna-Norra linnake Kristansand, millest kohe õhkus, kui mõnus on seal suvel. Noorusliku vaibiga, erinevalt veidi raskemeelsena mõjunud Lillehammerist. Mereõhk äkki?
Sõime õhtust Sjøhusetis (Meremaja), õdusas klaasseintega osas. Norrakatel on muidugi küünlad igal pool (ka metsaonnis) ja kogu aeg (ka hommikusöögilaual).
Sjøhuseti serveerimise kiirus oli üsna ulmeline. Tahaks öelda, et käik ja tund, aga neljas tund kulus meil seal veel. Lõpuks ma ei jaksanudki enam mõelda, et olen väsinud. Vestlused olid ka huvitavad.
Peab aga ütlema, et köögis oli hea päev – nii kuningkrabi kui merikurat olid maitseelamused, kuigi ma jääksin eriarvamusele umbes kõige muu suhtes, mis samuti taldrikule pandud oli.
Ploomikook rosmariinijäätisega maitses mega! Küll on ikka hea kodu-Eesti sooja šokolaadikoogi ja brüleekreemi valitsemisalast väljas olla. Ja (taas)avastada, kui palju võimalusi pakub koogi ja jäätise kombo.
Eelroaks kuningkrabi.
Pearoaks merikurat.
Ploomikook jäätise, õigemini jäätiseloiguga.
Kolm käiku degustatsioonimenüüst maksis 545 NOK.

16.9.15

Lähetus Norra kuningriiki

Aasta algas küll tohutu entukaga, et minust saab kuulus reisiblogija, kuid reaalsus on see,
Nepaali muljed on siiani pooleli, märkmik kadunud ja mälu tuhmunud. Isegi talvised Helsingi-elamused on sorteerimata. No jõudu mulle!
Nepaal oli üldse päris raske katsumus. Lõpetasin just artikli iseendaga olemisest ja sinna läks kirja, et kontakt sellega, mida sa parajasti teed, laeb patareisid ja tekitab õnnetunnet. Ja et uuringud on tõestanud, et hetkes viibivad inimesed on õnnelikumad. Nepaalis olin ma üsna vähe õnnelik, sest see aeg läks suuresti ikka minevikujamade klaarimise või tulevase vallandamise nahka (ise mõtlesin asju välja ja kummaski liinis ei ole tänaseks arenguid). Tagantjärgi on aus hetkeemotsioon ka kadunud, mille pealt kirjutada. See-eest kultuurikiht on õhuke, maailma aasjadest suurt ei tea ja häbi pealiskaudsuse pärast, kuigi ma siin suvel lugesin Nepaalist ja budismist lausa raamatuid. A noh, pildid on nii ilusad, kavatsen neid ikka jõudumööda avaldada.

Siiski on saatus mu vastu armuline – püstolreporter Oga lendab homme Norrasse!

Mul pea nagunii kogu aeg mõtleb ja nii mõnus on seda reisiplaneerimiseks kasutada. On esinenud tagasilööke.
Jooksutoss hõõrus mu jalga augu (ilmselt mittesihtotsarbelise kasutuse töttu reedel öösel). iPhone'il ilmutas end wi-fi-tõrksuse tüüpviga, millest ma üritasin käepäraste vahenditega jagu saada, aga tegelikult ei paranda seda isegi Mati Mobiiliäri. Orienteerumishälvik käis eile Google mapis oma reisi läbi ja screenshottis kaarte. Üldse pole tervis päris korras nagu Norras. Loodan, et psüühika peab vastu, kui ma nädal aega instasse midagi panna ei saa.

Krediitkaarti käisin nädala eest Swedbankis küsimas. Vanakooli inimesena läksin ikka kontorisse kohale, et ikka kindel oleks kõik. Mnjaa. Kui te peate pangas 40 minutit telleri juurde pääsu ootama, siis rahunege, äkki on telleril parajasti jumalasõna levitamine pooleli.
Mul nii juhtus. Alguses oli nagu alati, tutvustati kaartide võimalusi ja et ma võiks autolaenu võtta („Siin ikka käib neid, kes tahavad oma geelküünte värvi Lexust osta. Vana küll, aga ikkagi Lexus!“) ja siis elu- ja traumakindlustuse võtta („Pereisa hobiks driftimine ja elukindlustust polegi! Meil ka siin käib ikka igasuguseid hulle. Narkojoobes miljonärid nõuavad raha ja nii.“).
Algul paar arglikku vihjet taevamineku kohta ja siis jõudis jutt juba sujuvalt selleni, et ega ainult kindlustusest piisa. Palvetama peaks ka.
Tundus mulle kummaline, aga aega tegelikult ju oli ja huvitav ka. Äkki tõesti selline müügistrateegia toimib? Vahepeal pandi pank kinni, aga jutt küll kinni ei jäänud. Lõpuks hakkas mul juba kõht väga tühjaks minema. Olin pangas ligi kaks tundi. Leppisime kokku, et esmaspäeval tulen kaardile järele.
Ja mis seal selgus? Et jumala abiga saadetavat see mulle hoopis koju millalgi. Selgituseks: „Väänasin ja väänasin, et kontor panna, aga ju siis ikka ei jäänud.“ No ma ei tea, kui see kohe juba teada oli... Nüüd polevat muud teha kui oodata ja loota. Pealegi olevat mu reis ju nii lühike, tagasi tulles on kindlasti kohal. Tra! Olin väga pettunud. Ma isegi ei mäleta, millal mul viimati krediitkaart oli ja see on ju korraliku kapitalistliku ühiskonna liikme tunnus. Ja ma ei teinud ju seda ka tegemisrõõmust, vaid Norrasse kaasavõtmiseks. Pole ammu nii kallis kohas käinud ja mine sa tea.
Piletid läksid sama kalliks kui Nepaali lend (Estonian Airiga Oslosse, rongiga Lillehammeris, vahepeal ka SASiga Kristiansandis).
Tegelikult on lähen ma Norrasse kuningriigi kutsel ja nemad hoolitsevad mu eest lahkelt.
See õnnetu kaart jõudis ikkagi kohale täna. Pank saatis teeninduse/sõpradele soovitamise tagasiside vormi ka ja mul ei jäänud muud üle, kui lisasin neile keskmise arvutamiseks ühe ümmarguse nulli. Hea tunne ei ole, aga teisiti ka ei saanud. Kuskil on piir.

Norras käisin ma viimati üle 20 aasta tagasi. Olen väga elevil. Kuigi orginiseerijaks on Norra saatkond, olen ma juba kevadest saati ise ka sellega seotud olnud. Kas see ongi selline põhjamaine organiseerimiskultuur? Soome Nordic Bloggers' Experience'iga oli sama - nagu ise peaks otsustama, ilge aur ja infot üle pea. Lõpuks oleksid nagu ise kõik paika loksutanud, aga tegelikult on sealt taga ikkagi kellegi teise töö. Suurepärane. Ei saa pärast midagi vinguda – ise oled oma õnne sepp olnud.

Trikakaks teeb seekordse mineku asjaolu, et tegu on esimeses osas seljakoti-, teises osas aga kohvrireisiga. Ehk siis algul kolmepäevane matk sooja ja külmaga (Alvdal Vestfjell ja Sølnklettten) ning pärast tervisedirektoraadi soolise võrdõiguslikkusse ja lähisuhtevägivalla teemalised kohtumised linnas.
Lõpuks pidin väga raske südamega valima seljakoti ja daamilikkuse vahel. Teate isegi, kumb võitis, aga lohutan end, et ajakirjanikele on palju rohkem lubatud kui teistele.

Igatahes oli väga mõnus oma matkariided kapist välja kiskuda (mm, fliis, maailma koledam riideese, aga nii praktiline!), pesin koti puhtaks, jalutasin saapaid ja jopet. Viis aastat tagasi poleks ma kindlasti arvanud, et mu pakkimisnimekirjas hakkab kunagi troonima soe pesu.  Jah, aga jällegi raske uskuda, et kunagi läksin ma käsipagasiga kaheaastasele reisile.
Täna kohtusin ülisümpaatsete sotsiaalministeeriumi ametnikega, kes esmaspäeval liituvad. Sain palju looideid ja aimu, et programm on väga hästi ja mugavalt koostatud. Lisasin FBs sõbraks ka Lillehammeri turismipealiku, kes peaks mulle isegi keset ööd rongi vastu tulema ja tahab juba väga mägesid näitada ja Breisjøsæterisse magama viia. Samal ajal räägib minu lemmikreisiplaneerija juba Põhja-Indiast.

8.6.15

Jūrmala: kaks aastat hiljem, kaks aastat targem

Kui lugeda uudiseid kuskil hätta sattunud eestlastest, jõuab keegi tarkpea kommentaarides õige pea selleni, et mis valu see inimesi kaugele reisima ajab. Et käigu parem Lätis ja Lõuna-Eestis on ka palju ilusaid kohti.
Mul on nüüd mõneks ajaks südametunnistus puhas – käisin mais Muhus ja Lätis. Mõlemas lausa kaks korda. Muhust saab lugeda Annest & Stiilist, Jūrmalast teen siin ühe ülevaatepostituse.
Minu eelmine ja ühtlasi esimene Jūrmala-reis toimus kaks aastat tagasi (loe SIIT; mul on tunne, nagu oleksin tänaseks minetanud suurema osa oma mõtlemis- ja kirjutamisoskusest).
Parema mäluga inimesed kindlasti mäletavad mu meeleolukaid lugusid sellest, kuidas viie tärni hotelli vaesteosa toa vetsus tervitas külalist junn ja nii. Nüüd olid needsamad toad saanud uhke art deco võõba ja üldse oli kõik kuidagi teistmoodi.
Kas muutunud olen mina või Jūrmala?
Mõlemad.

Väga otseselt ei saanud vastust, kuidas on Venemaa majanduslik olukord mõjutanud turistide voogu, küll aga vaatab Jūrmala palju kutsuvamalt Skandinaavia poole. Teatav ärevus oli õhus.
Elu on Jūrmalas on aga jõudsalt edasi läinud. Ehitus käis.Valmisid apartmendid ja majutusasutused, mis on ka tegelikult apartmendid.
Käisin külas linnavalitsuse kutsel ja pean ütlema, et turundusoskused on neil kõvasti paranenud. Programm oli huvitav. Muidugi ka nii tihe, et rallid ühest kohast teise ja õhtuks oled täiesti kutu. Magneesiumi oleks pidanud kaasa võtma nende jalutamispäevade jaoks:)
Grupp oli väike – jällegi väga suur pluss minu jaoks.
Seekord olin ma kohe väga, väga leebe! Ainus asi, mille kallal vinguda, on hotelli padi. Viimasel ajal on mul palju padjaõnne olnud ja see nüanss oli vahepeal täitsa ununenud, et reisima peab oma padjaga. Teise öö magasin, hommikumantel pea all.

Kuigi „viis asja, mida teha“-kirjutisi ei peeta eriti tõsiseltvõetavaks blogimiseks, aga teen ühe sellise oma Jūrmala lemmikhetkedest.

Dzintari kontserdimaja
20. sajandi esimesest poolest kontserdimaja remondiga saadi tänavu ühele poole ja kohalikud on äärmiselt uhked, et Jūrmalas on nüüd aastaringne kontserdipaik.
Jalgadele pidi sõna otseses mõttes valu andma, et punkt kell 20 kohal olla. Sel õhtul toimus seal ühisesinemine, kus astusid üles Latvian Voices ja Georgian Voices. Läti publik on ikka temperamentne, ka lugude vahel aplodeeriti püsti seistes. Samal ajal kui Eestis on> teatrietenduse lõpus tunne, et kellelegi vist ei meeldinudki ja kärsitumad traavivad juba riidehoiu poole.
Jaluta, märka, imesta
Jūrmala linnapilt on viimasel aastatel kõvasti lisa saanud ja pakkus eestlase tagasihoidlikule silmale üht koma teist.
Restorani tigu-sissepääs.

Kemeri rahvuspark 
Hea oli ka jõuda arhitektuurilise enampakkumisega Jūrmalast välja, näha tavalisi korrusmaju ja kunagise Kemeri sanatooriumi hiilgust. Tervistava muda ja väävlirikka mädamunahaisuse allikaveega paik on sisuliselt varjusurmas.
Pikka aega tühjana seisnud Kemeri sanatoorium sai eelmisel aasta uue omaniku ja on suur lootus, et asjad hakkavad seal paremuse poole liikuma. Parki juba korrastati.
Väga tõepoolest ootamatu, kui inimtühjas pargis ilmub silme ette selline pärl:
Kemeri õigeusu kirik on tuntud ka kui piparkoogikirik.
Kemeri raba.
Lõõgastuskompleks The Garden Baltic Beach Hotelis
Mõni neljapäev on selline, et käid kaks korda päevas saunas. Hotel Jūrmala Spa spaaosas tahtsin lihtsalt huvi pärast ära käia. Kui hotellituba oli suur ja helge (arusaamatult tillukese dušinurgaga), meenutas nende tumedates toonides Wellness Oasis koobast. Iseenesest hea saavutus, kui 10aastane hotell suudab lühikese ajaga kiviaja-efekti luua. „Полотенце сюда!“ hüüdis vastuvõtutšikk kui oma kiirtuuri lõpetasin.
Pärastlõunaseks saunatamiseks Baltic Beach Hotelis jäi 45 minutit. The Gardenis polnud ka ühtegi akent, aga - kiirrääkijast töötaja välja arvata -
Minu lemmik oli idamaine rasul, kui sai end saviga kokku mätsida ja lasta sel siis tähtede ja tervistava auru all mõjuda. Savi sain peal hoida vaid loetud minutid, selle mahapesemiseks kulus neid hulka rohkem. Polegi kaua niimoodi rapsinud, et ühe käega ajad pükse jalga, teisega kuivad juukseid. Aga täpselt minuti pealt olin valmis ka.
Mõnu kajastub ka muidugi hinnas: Hotel Jūrmala Spa Wellness Oasis maksab 18 eurot, viietärnise Baltic Beach Hoteli the Gardeni külastus 36 eurot (nädalavahetusel 43 eurot)
Huh, võime Eestis nende ingliskeelsete nimede kallal küll võtta, aga issarist, kui ma peaks praegu lätikeelseid nimesid siin väänama.
Lielupe lõuna
Söögikohtades oli võrreldes esialgse programmiga kõige rohkem muudatusi ja nii mitmedki huvipakkuvad kohad jäid läbi käimata.
See-eest tuli kavasse Lielupe hotell. Väljastpoolt kui nõuaaegne karp, seest jõudumööda renoveeritud.
Toit oli maitses mulle VÄGA. Tursaga serveeritud granaatõunaseemned ja oliivi-päikesekuivatatud tomti segu tundus esmaspilgul liiast, aga mängis kala ja maheda kartulipudruga hästi kokku. Köögiviljad kenasti krõmpsud. Magustoidust samuti tunda, et hea käega kokalt tulnud (tähtviljas jumala laia joont ka ikka natuke).
Rododendronid
Kas ma saaksin olla õnnetu, kui mu ümber on õitsvad rododendronid?! Ei saa.
Hilisel kevadel on omad plussid. Kastanid, sirelid – kõik õitses. Liita siia veel murulõhn... Õhk oli nii rammus, et ei jaksa hingatagi sisse kõike seda elujõudu.