Kaardistatud

Malaisia ja Indoneesia (Sumatra) 19.02-01.04.2014

* Kõigepealt lend Tallinn-Helsingi-Bangkok-Kuala Lumpur (Finnair + Malaysia Airlines).
* Siis paaripäevane Aasia rütmiga kohanemine ja väljamagamine Malaisias Melakas.
* Sumatraga alustasime Padangist ja liikusime vaikselt üles põhjapoole.
* Banda Aceh'st lendasime tagasi Malaisiasse Kuala Lumpuri ja ilutsesime Cheratingis.
* Tagasi KL-Hong Kong-Helsingi-Tallinn.

Eestisse jõudes ei tahtnud ma tükk aega magama minna, vaid hoida endas võimalikult kaua seda kahe maailma vahel oleku tunnet. Et ikka piinleks võimalikult kaua samade mõtete ja tunnete virrvarris, mis ma olen kord juba selgeks mõelnud. Et kus ma peaksin olema ja millise heaolu ja loobumise see endaga kaasa toob. Ega sest mõtlemisest head nahka ei tule – veel enam – see nahk võib isegi katki minna.
Kui järgmisel hommikul ärkad, on ju kõik vanaviisi.

Sumatra kasuks langes valik peamiselt asukoha (Singapuri ja Kuala Lumpuri lähedal) ja kliima meeldiva kombinatsiooni tõttu. Ilm oli tõesti kuiv, kuigi päikesepaistet varjutas mõnda aega metsatulekahjude suitsuvine.
Hea sihtkohavalik, pean ma ütlema. Ehe ja huvitav. Kõik tundus päris. Mustrid on kandmiseks. Käsitöö on kasutamiseks. Aiamaa on söögiks ja müügiks.
Lausa tättestusin aeg-ajalt – mitte kuulsuse poolest, aga tegin sellised lihtsate väärtuste armastamise üleskutseid. Mitu raksu hakkasin aga hoopiski tundma, et olen ülbeks läinud. Dotsent-nurgatohter ütles, et väga hea, see ongi normaalne reaktsioon, kui inimene on nii palju ennast ületanud.

Suurimad elamused olid seotud suurimate ebamugavustega. Kõrgele taeva poole ja sügavale džunglisse minek olid mõlemad enesestmõistetavad ja läbimõtlemata kinnisideed. On ikka hea, kui inimene ei oska midagi oodata – saab ikka üht-teist tehtud ka. Tahaksin, et oleksin „elamuskoriluse“ sõna ise välja mõelnud, sest see iseloomustab seda reisi kõige täpsemalt.

Isehakanud mägironija vallutab Kerinci vulkaani:

Endine tegev-, nüüdne harrastusantropoloog kaks päeva kaduva rahvakillu jahil Jambi provintsis (muda ja kaanide kiuste):

Võsaragistaja kummutab rannapuhkuse-eestlase müüti (need on pildid on Bukit Lawangist ja Bukittingist, aga ronisin igal pool mujal ka):

... aga ahvide ja kose nimel ikka võib:

Hinge läinud vaateid:

Baiturrahmani suur mošee Banda Aceh's.

Sumur Tiga (Pulau Weh).

Veel mõned kommentaarid

* Ma ikka tõeliselt armastan kohaliku eluolu sisse minekut ja nende jutte. Mulle meeldib süüa kohalikes kohtades kohalikke asju. Kohaneda ja leida kohti, kus ma võiksin elada.
* Vabastav on kogeda uusi asju ja seljatada oma eelarvamusi. VÄGA vabastav. Tuleb vaid endale võimalus anda.
* Energiat oli palju. Aeg on mind ikka muutnud: alkoholi tarbisin vähe, magasin vähe - seda kõike Kadri suureks hämmastuseks. Ei tea, kuhu see hommikune turulkäija jäänud on;)
* Vaimustusin lõpuks ometi granadillist ja mangost. Jään ellu, kui süüa on ainult riisi.
* Nutitelefoni kaasavõtmises kahtlesin tükk aega, aga see oli mõistlik otsus: hea kerge kaasas tassida, allalaetavad sõnastikud, olulise info kandja, fotokas. Järgmine kord plaanin kahelda pigem läpaka kaasavõtmises. Kuigi mõningaid mõtteid ikkagi sinna toksisin, meenutab see tööd ja tassimine on ka tüütu.
* Õnn peitus paljus, aga kindlasti ka ideaalsetes reisikaaslastes.
* Ühtegi raamatut ei lugenud, ühtegi filmi ei vaadanud – ei jõudnud oma mõtteidki ära mõelda.
* Ei viitsinud tutvuda kaasturistidega. Ei ole miskit peale hakata teadmisega, mitu päeva keegi reisil on ja kuhu järgmiseks läheb.
* Kui eelmine kord Indoneesias käies olin ma peamiselt haigevoodis, siis seekord jäi tervisehädade laeks vaid toidumürgitus (elu esimene!). Midagi ära ei varastatud, maha ka ei unustanud midagi.

Kuhu järgmiseks?

Liivakärbsed

Ilmutan veel ühe rahvavalgustusliku artikli. Seekord Jumala loomingust, mis minu arust ei vääri maist eksistentsi – liivakärbestest (sandflies). Leidub neid liivastel aladel USAs, Austraalias, Uus-Meremaal, Aasias.

Kui ma eelmisel aastal esimest korda selle nuhtluse kaela sain, süüdistasin kõigepealt sääski, seejärel lutikaid. Mu keha oli kühmuline ja tumehall nagu vulkaanimaastik. Aktiivne kratsimine muidugi head ei teinud. Metsik sügelus ajas öösel une ära ja sundis mitu korda duši alla leevendust otsima minema ja Tiger Balmiga end kokku mökerdama. Kole oli. Fantastiline vorm, millega Austraalia suvesse minna...

Tegelik kurja juur oli aga niisiis liivakärbes, kellest ma midagi ei teadnud. Poole aasta pärast uuesti Malaisiasse jõudes olin aga palju targem ja 100% veendunud, et mu esirannavaenlane on liivakärbes.
Arvatavasti olen üle keskmise allergiline, sest liivakärbsed hammustavad ka teisi, kuid ma ei ole kellelgi nii hirmsat tulemust näinud.

Et väärikana Eestisse minna, pidin ma endale mingisugusegi jume peale saama. Aga kuidas?

Kohe esimene päev tõi mulle hommikusöögiks Aaroni, kes omas suurt kogust austraallaste (pseudo)liivakärbsetarkust, millest õõvastavaim oli fakt, et liivakärbes kuseb su naha alla ja seepärast niiviisi sügelebki ja seepärast peab hiljem võimalikult kuuma vee all end mitu korda seebiga pesema. Hmmm, mul on kuudis ainult külm vesi.

Wikipedia järgi ei vasta see pissimine tõele – emased liivakärbsed imevad verd, sest vajavad munemiseks proteiini. Mõte, et nad kasutavad paljunemiseks minu verd, ei ole suurt meeldivam kui see kuserotikahtlus.

Et ligi 40-kraadise kuumaga tuuletu õue peal päevitamine on võrdlemisi enesetapjalik ettevõtmine, viisin läbi inimkatse „Tiiu ja liivakärbsed.“ Mul on väga õrn nahk, nii et ühes ärapõlemishirmuga sai sellest tõeline missioon, mis vallutas kogu mu teadvuse ja keha.

Häda on selles, et liivakärbsed on pisikesed, hääletud ja lähenevad salamisi. Äädikakärbse mõõtu ja moodi, aga märkamatud. Mis aga ei tähenda, et neid ei oleks. Kui otsida, siis tumeda rannalina pealt paistavad nende heledad tiivad siiski silma. Segadust külvab ka see, et hammustamist sa ei tunne ja sügelus saabub alles järgmisel päeval.

* Liivakärbseid on rohkem jõe, oja vms magevee läheduses. TÕSI.
* Liivakärbsed lendavad madalal liiva kohal, nii et päästaks päevitamine mingi kõrgema aluse või laua peal. VALE. Märkasin neid ka õlakõrgusel ja ma seisin püsti.
* Tugeva tuulega liivakärbseid pole. EI TEA, kui tugevat tuult silmas peetakse...
* Jalgupidi vees olles pääsed. VALE. Mu veepiirine silent disco võis olla huvitav vaatepilt, aga jah, punniskoor kasvas sellegipoolest. Kummimadratsiga hulpimine päästaks ehk kärbestest, aga hoovus ja kuumauimane pea vähendavad ellujäämisgarantiid märkimisväärselt.

Aaroni sõnul on kõige efektiivsemad punniennetajad päevituskreemist, antiseptikust ja sääsetõrjest kokku segatud ühiskaitse ning kookosõli sisaldavad päevituskreemid. Wikipedias on lõbus nimekiri erinevatest õlidest suuvee, äädika ja Marmite'ini.
Proovisin beebiõli, mis osutus tegelikult päris tõhusaks. Rõõmuga märkasin õli sees mitmeid sääselaipu, aga järgmisel päeval mitte nii suure rõõmuga siiski ka paari uut hammustust. Pealegi oli liivas ja kuivatavas päikses-tuules  üsna tüütu end õlist tilkuvana hoida.
Usun, et kõrge DEETi-sisaldusega putukatõrje aitaks, aga nahast hakkab kahju (niigi oli mul peal SPF 50 kreem...). Looduslikud vahendid on minu arust rohkem südamerahustuseks.

Hammustusest tekib järgmiseks üldiselt pisike korrapäratu punane laik, mis sügeleb RETSILT.  Puusakohtadel tekkisid hammustuste ümber millegipärast pannkoogisuurused täpikogumid. Mitte ülepannikookide omad õnneks... Suhteliselt ebaterve näeb see kõik välja.

Seekord olin targem ja rakendasin TOHUTUT tahtejõudu, et sügamist vältida. Sest täiesti märkamatult kraabid end õudsesse konditsiooni. Mulle räägiti šveitsi preilist, kes enda eest üldse ei hoolitsenud ja lisaks pesi musta vihmaveega, nii et jalad läksid nii tugevasse põletikku, et ta ei saanud enam käiagi.
Tupsutasin punne teepuuõliga ja lausa maniakaalse agarusega. Teepuuõli kiidan heaks. Paari päevaga kublad kadusid. Kuigi hammustuskohad sügelevad isegi praegu veel, ligi kuu aega hiljemgi.

Nädalase eksperimendi järeldus on siiski see, et ainus võimalus liivakärbestest hoidumiseks on randa mitte minna.
Nii et tunneme üheskoos Eestimaa suvest rõõmu - tänavused kodused sääsed on küll elajalikud, aga liivakärbestega võrreldes poisikesed.

P.S. Pildid puuduvad esteetilistel kaalutlustel.

Tiiu Kagu-Aasia ABC

Mitmed sõbrad-tuttavad on küsinud nõu Aasias reisimise kohta. Ma ise ei osanud ju ka midagi ette kujutada ja pabistasin juba pool aastat enne minekut vürtsika toidu, madude ja keeleoskuse pärast. Ja vaktsiinid? Mida kaasa võtta? Kaart või sularaha, dollarid, eurod?
Nii et kirjutasin ligi kuus lehekülge juttu algajatele, kel plaanis (pikemaks ajaks) rändama minna.

Kes
Täiesti tavalised seljakotirändurid Tiiu ja Kats ning Kadri, kes läks detsembris Eestisse tagasi. Kolmekesi reisimine hea – kolmest tuba on odav jagada ja seltskonda ka rohkem. Katsil oli varasem Aasia-kogemus, aga kuu aega ära olla on teistmoodi kui kuude kaupa.
Kes me blogi lugenud, teab, kui palju oli me teel külalisesinejaid. Üksindust ei pea pelgama: kui oled vähegi avatud, leiad palju sõpru ja selleks ei pea isegi hostelis elama.

Aeg
Oktoober 2009 – märts 2010

Piletid
Ostsime aprillis, kui Estravelil oli pakkumine 7777 kr Cathay Pacificuga Helsingi-London-Hong Kong-Bangkok ja riburadapidi detsembris tagasi.

Kus me siis käisime
Tai (Bangkok, Chiang Mai, Chiang Rai)
Laos (Houayxay, Luang Prabang, Vang Vieng)
Vietnam (Bac Ha, Hanoi, Halong Bay, Hoi An, Mui Ne, Saigon)
Tai (Bangkok, Ko Tao)
Malaisia (Kuala Lumpur)
Indoneesia (Bali: Kuta ja Ubud; Gili Trawangan)
Marsruut oli paigas esimese 6 nädala kohta, edasine oli juba vabakava. Kõige mõistlikum ongi väga täpseid plaane mitte teha, sest üsna planeerimatu on see, kus sa äkki kauem või vähem olla tahad. Head infoallikad on kohalikud elanikud ja teised rändurid, kes on samade huvidega.
Viimaste kuude strateegia oli leida mõnus koht ja seal võimalikult pikalt olla. Vot sellised turistid siis.

Kuueelarve
Põhiküsimus on see, kui palju raha läheb. Konkreetset vastust on sellele anda umbes sama hea kui öelda, mis parajasti moes on.
Üsna tavaline on see, et reisitakse lihtsalt nii kaua, kuni raha jätkub. Mõni väga kaugele ei jõua. Siis on vahel põhimõte, et ei tohiks raisata rohkem kui kodus kuluks.
Ma panin väga ümmarguse märgi, et kohapeal kulutada 10 000 krooni kuus (majutus, transport, toit, meelelahutus). Täpset arvestust ei pidanud, aga läks keskmiselt vast umbes 12 000. Ei priisanud, aga raha pärast millestki ei loobunud ka. Muidugi pole raske kulutada ka näiteks kuus 35 000 krooni või rohkem. Sõltub vajadustest ja võimalustest.

Ööbimine
Ühtegi korda me öömaja ei broneerinud, kõik otsisime jooksvalt. Valikukriteeriumiks soodne hind, puhtus ja ventilaator (fan). Konditsioneer hakkas kõne alla tulema alles Indoneesias higiloigus magades.
Eelistasime bangalosid, eestlane tahab ikka oma maja.
Mugavustest oli enamasti puudu soe vesi ja vesiklosett; aga olime vahel ka ilma mageda vee, elektri, töötava pistikuta.
Ise tundsime kõige rohkem puudust riiulist ja lugemislambist.
Vietnamis oli hinna sees enamasti internet; Indoneesias hommikusöök, aga polnud näiteks rätikuid.
Odavaim – kahene bangalo Laoses Vang Viengis 30 000 kippi (u 30 EEK/öö)
Kalleim - kahene tuba Malaisias Kuala Lumpuri lähedal 150 ringitit (u 450 EEK)
Lemmik: Rumah Kundun Indoneesias Gili Trawanganil (u 95 EEK/öö)
Kõige tavalisemad kaaselanikud olid sipelgad, neid ei pannud isegi tähele alati. Paar korda kõndis ringi prussakas ja ühe korra oli padja all konn.
Teisel pool seinu on enamasti kanad-kuked, siis ka koerad-kassid, vahel hiired-rotid.

Transport
Ühest kohast teise saamine on lihtne.Uuri reisibüroodest hindu, tee oma valik ja reisibüroo teeb transpordiskeemi. Kõik toimib, väikese hilinemisega küll, aga kohale jõuab alati. Võib ka endale ise skeemi kokku panna. Siis saab rohkem nalja.
Peamised liiklusvahendid: lennuk, buss, rong, praam, paat, takso, tuk-tuk, sawngthaew, roller. Lisaks vooditega ööbuss, öörong ja öölaev. Konkurentsitult oli kõige ebamugavam ööbuss, mis tuiskas ja piduras mööda mägiseid Vietnami teid. Kõige huvitavamad olid vietnami maaliinibussid.
Igatahes saab maad ja vett mööda igasuguseid põnevaid marsruute ja elamusi ning (kümnete) tundide kaupa sõita. Kui aega ja energiat vähem, uuri lennuvõimalusi (AirAsia, Lion Air, Tiger Airways, Lao Airlines jne jne). Ja kui sa oled poiss, kel aega palju, siis tahad kindlasti kaubalaevaga sõita.

Toit
Toidust rääkides tuleb kasutada ülivõrdeid – värske, tervislik, maitsev. Ja muidugi – ODAV.
Mereannid Vietnamis – mmmmm.. libistad grillitud karpe ja järad köögipõrandal krabisid. Võiks öelda, et taevalik.
Vürtsidega harjub, neid ei pea üldse kartma. Nagu üks tüüp seletas: nelja kuu jooksul oma menüüsse järjest uusi ja teravamaid vürtse lisades ei tahtnud teda lõpuks ükski sääsk.
Pärast neid nuudleid ja riisi tuleb muidugi suur euroopa toidu isu. Tais saad enamasti seda, mida oodata oskad, aga näiteks Laoses arvesta, et su Caesari salatisse ja Hawaii pitsa peale on terve sibul ära hakitud.
Nii patrioot kui ka pole, oli suurim igatsus valge veini ja pesto järgi.

Teenused
Pesumajasid on palju ja see teenus on odav. Aga kontrolli üle, mis sa tagasi saad, ning lepi kohati talumatu pesupulbrilõhna ja number-paar väiksemate riietega.
ATMivaba kohta ei leidnud. Internet levib ka igal pool, aga vahel võimatult aeglaselt.
Massaaži- ja iluteenuste pakkumine on lai, hinnad soodsad. Iluasjades paistis kvantiteedi poolest silma Vietnam, kvaliteedi poolest saime hea kogemuse Balil. Salongi või töötajaga peab lihtsalt vedama. Nii et ära pahanda, kui maniküür tähendab vana laki mahavõtmist ja uue panekut ja massaaž lihtsalt lobisevat või jalgpalli vahtivat silitajat.

Töötamine
Me ei läinud Aasiasse tööle, nagu mu töötukassa konsultant tahtis seda kangesti uskuda. Praegu tagantjärgi mõeldes oleks võinud tööd ikkagi teha puhtalt kogemuse ja lõbu pärast. Näiteks Laoses Vang Viengis või Tais oleks baaritöö leidmine lihtne olnud. Ikkagi valge inimene baaris ja bucketite täitmine pole eriline kunst.
Ratsa rikkaks ei saa, kuid võib-olla prii öömaja, toidu-joogi ja võib-olla ka taskuraha.
Kats jagas Tais Ko Taol peoflaiereid ja sai selle eest 100 bahti/h + tasuta joogid, mis pole sugugi paha tasu.
Teine leib oleks näiteks sukeldumisbisnessis dive masteri või instruktorina, aga see oleks juba nagu rohkem päristöö. Kuidas see juriidiliselt lubatud on (Tai viisa peal oli meil passis märge, et töötamine keelatud), täpsemalt ei uurinud, aga arvatavasti on asi sama suvaline nagu igasuguste viisapikendamisskeemidega. Ehk siis kõik toimib, kui vaja.

Keel
Nagu ikka on igas keeles mõistlik ära õppida põhisõnad: tere, head aega, aitäh, palun, peamised söögid-joogid.
Käte-jalgade ning inglise keelega saab ilusti hakkama – lao lihtsalt sõnad letti. Lauseid polegi mõtet moodustada, sest mida lihtsamalt seletad, seda paremini sind mõistetakse.

VARUSTUS EHK MIDA TEGELIKULT VAJA LÄKS

Seljakotid: mul 60liitrine, Katsil väiksem, arvatavasti 50l. Seljakoti puhul arvesta, et pead kogu oma elu pidevalt seljas tassima; nii et su asjad võiks sinna kotti ära mahtuda ja kott võiks vastu ka pidada.
Tagantjärgi on raske uskuda, et Bangkokki lennates võtsime oma kotid käsipagasina lennuki peale. Lihtsalt ei tahtnud alustada oma reisi ilma ühegi isikliku asjata. Vedelikud kogusime kokku ja saatsime eraldi kotis Tai poole. Detsembris oli mu tippmark juba 25 kg.

Dokumendid ja paberimajandus
Pass - kontrolli kehtivust ja kui palju sul tühje lehti on; passikoopia paberil ja elektrooniliselt.
Viisad - tegime ainult kahekordse sisenemisega Tai viisa (60 päeva sisenemise kohta); Laose ja Indoneesia viisa sai piirilt ning Vietnami viisa tegime Laoses.
Passipildid – viisade ja näiteks sukeldumiskursuste jaoks. Mugav, kui on olemas, aga muidugi saab neid ka kohapeal teha.
Deebet/krediitkaardid - kasulikum on omada Visa kaarti, millega ei tohiks probleeme tekkida ka väiksemates kohtades. Krediitkaart on hädavajalik ka lennupiletite ostmiseks.
Sularaha – dollar on RAHA. Kurss alati parem kui eurol. Dollareid on vaja näiteks viisade soetamiseks, mis on enamasti 30 taala ringis. Muul ajal maksime ka (krediit)kaardiga ja võtsime eesti deebetkaardiga raha välja.
Lisaks vahetasime juba Eestis portsu Tai bahte.
Reisu peal olles oli meil osa raha ühises rahakotis, et vältida eraldi maksmist ja pidevat tasaarveldamist näiteks ööbimise, transpordi ja pesumaja puhul.
Vaktsineerimispass – A+B hepatiit, difteeria ja teetanus, kõhutüüfus; malaariatablette ei söönud. Vaktsineerimispass on eneserahustuseks, sest keegi seda näha ei tahtnud.
Kindlustus - QBE Insurance’ist kuueks kuuks tervisekindlustus 1430 EEK, mis tasus end kuhjaga ära, sest mul õnnestus lausa 4 korda tõsisemalt haige olla ja käia kolmes riigis arsti juures. Kui jätta arvestamata, et arstid väga ei süvene, oli meditsiiniabi kiire ja asjalik ning kindlustusele vajalikud paberid (arsti kokkuvõte haiguse kulgemisest ja diagnoos ning arve) anti koos ravimitega ilusti kaasa.
Kohalelendamise ajaks tegime Salvast tervise-, reisitõrke- ja pagasikindlustuse 321 EEK.
Lisaks olid kaasas rahvusvaheline juhiluba, sukeldumissertifikaat, koduste ja sõprade aadressid.

Varustus
Väike seljakott - hea lennukisse-bussi võtta või niisama kõhu peal tassida. Kole, aga praktiline.
Käekott – taganjäreletarkus, et oleks võinud mitu ridiküli võtta, aga see on siuke preilide teema. Ma tundsin suurt puudust ka vöödest ja sallidest-rätikutest, eriti kui olla ühes kohas pikemalt.
Magamiskott – oma tekk on ikka oma tekk. Kui on külm, käib ka riietusesemena.
Väike padi – soetasime padja Laoses u 10 kr eest ja see on hea nii pikematel sõitudel kui räpakamates ööbimiskohtades.

Päikeseprillid – ilma ei saa.
Sarong – universaalne kerge ese, mis täidab peamiselt rätiku, aga ka salli ja kleidi funktsiooni. Rätikud olid enamikes ööbimiskohtades nagunii olemas.
Lehvik - üks vajalikumaid asju; hea end tuulutada ja teistest kadedust tekitada.
Kõrvatropid – läks vaja 2 korda: kolisevas öörongis ja siis korra lärmakate naabrite pärast.
Helkurid – pimedaks läheb kuue paiku õhtul ja jalakäija siis veel rohkem eikeegi kui valges.
Blogide väljatrükid – mõnus lugeda sõitude ajal, eriti kui oled ise kohapeal. Saab kasulikke nippe ja vaimu valmis seada.
Märkmik – reisikirja ja uute sõprade kontaktide jaoks ja internetis blogi.
Eesti pildiraamat - oleks võinud hea ka kaart olla, kus siin maailma peal Eesti asub. Välisministeerium võiks Eesti esindamise eest tõepoolest taskuraha saata. Välisministeeriumist veel nii palju, et sinna tasuks teada anda, et oled maailma peal laokil.
Meened (etnosokid, märgid vms) – see lõppes sellega, et Kadri kinkis etnopõlvikud mulle ja sokid Katsile.
Eestikeelsed raamatud ja ristsõnad –võtsime ingliskeelseid raamatuid sai pea iga nurga peal osta ja vahetada.
Lonely Planet – mõistlik soetada kohapealt kas kasutatuna (kontrolli, kas kõik lehed on alles!) või võltsinguna (kontrolli, kas kopeeritud kaardid on loetavad!). Arvesta, et paari aasta tagaune hinnainfo võib olla kasutu, sest see meie maailm muutub ju päevadega.
Niidid-nõelad.

Elektroonika-tehnika
Läpakas – ostsime Bangkokist u 3000 kr eest pisikese Asuse. Natuke kummaline see tänapäeva reisimine on, sest suur osa ajast istutakse netis ja suheldakse kodustega.
Fotokas – mu pisike ja igivana Canon Ixuse seeriast. Oleks võinud olla ka üks korralik digipeegelkaamera, oleks Kats juba mitu fotoalbumit välja andnud. Oleks!
Universaalne adapter - läks vaja Indoneesias ja korra Malaisias.
ID-kaardi lugeja - veel pole vaja läinud.
Siis veel telefon, mälupulgad, iPod, väline kõvaketas, keeduspiraal, föön.
Kükloobid/pealambid – väga praktiline, sest (päeva)valgusega on kitsas käes. Ma muidugi unustasin oma lambi juba üsna alguses Laosesse Pakbengi naela otsa selles kuuris, kus me ööbisime.

Siin oli paljudest asjadest juttu, aga tegelikult olid kotis muidugi peamiselt riided ja hügieenitarbed/kosmeetika.
Pakkides peaks lähtuma printsiibist, et need asjad on sulle tõesti omased, sest pikema reisi puhul on tegu rohkem tavapärase elurutiini kui puhkusega (kui just mingi ekstreemne matkasell pole).
Võta kaasa ainult riided, mida sa igal pool hea meelega kannaks, sest väga kahtlane, et pärast soome piiri tahad äkki olla kossakas turist. Ma ise millegipärast uskusin seda ja seepärast oli mul kotis mitmeid asju, mida kordagi selga ei pannud. Nimekirja ei hakka koostama, aga näiteks kahte paari bikiine oli hea omada.

Üldiselt võiks olla ikka varrukateta riietusesemed, sest higistad meeletult. Võiks olla ka pikkade varrukatega pusa, aga saab ka ilma selleta hakkama. Kilekat läks paar korda vaja; üldiselt vihmakeep oli praktilisem. Iseäranis veel paks rolleriga sõitmise keep, mis kaitseb tuule eest.

Teadsime, et lõpetame Austraalias, kus peaks olema jälle tavalised ja võtsime igaks juhuks kaasa ka teksapüksid. Kats kandis teksasid sageli; Tiiul olid teksad pigem kaalu eest, et toimunud muutusi fikseerida. Vahelduse mõttes oleks võinud võtta väikseid (käe)kotte, vöösid ja rätikuid.

Universaalne jalanõu on tavaline varbavaheplätu. Ecco sandaalid olid mul mõttetu investeering. Kinniseid jalanõud / tenniseid oli ka mõnus vahel kanda; need on mõistlikud ka džunglis matkamiseks ja rolleriga sõitmisel.

Puudust tundsime taskunoast, heast fotokast ja videote tegemise võimalusest; alguses ka tassist. See keraamiline plönn, mis tühimiku täitis, polnud muidugi kergeim variant. Kõige parem oleks olnud mõnus nõukaaegne plekk-kruus.
Üks väike tõhus liim ja teip oleks võinud parandustöödeks ka kaasas olla.

Üldiselt pole pakkimise pärast vaja muretseda, sest Aasias ju kaubandus õitseb. Iseasi, kas viitsid kohe alustada kõige hädavajalikumate asjade otsimisega.

Õige turist tahab ikka night marketi tühjaks osta ja kodustele näidata, kui palju ta plätudest ja t-särkidest alla kauples. Pikaajareisija ei saa aga hulgi suveniire ja odavat tavaari koguda. Kas siis piirdud paari mälestus(eseme)ga või saadad selle kraami postipakiga koju.


Ihuhooldus
Meil oli ühine ilukott, mis sisaldas hambapastat, šampooni, palsamit, dušigeeli, päevituskreemi, seepi, ihupiima ja muud igapäevast. Lisaks siis isiklikud hügieenitarbed ja kosmeetika. WC-paberi rull peaks ka alati kotis olema. Mu enda kogemuse järgi on täiesti mõttetu varuda märgi salvrätikuid. Küll aga oleks võinud olla igasuguseid maski-, kreemi- jne testreid.

Reisiapteek
Meil oli Kadri komplekteeritud ühine reisiapteek + igaühel personaalne rohukott oma hädade ja vajaduste järgi.
Läks vaja:
Plaastrid (eriti hea oli vene „bakteritsiidne plaaster Verofarm), teepuu õli, söetabletid, elastikside, valuvaigistid, paratsetamool, antibiootikumid, putukatõrje (kõige vajalikum; meil oli Autan), haavapuhastusvahend (jäi puudugi), kraadiklaas.
Ei läinud vaja:
Bitneri palsam, piimhappe kapslid kõhuhädade jaoks, külmapalsam, põletushaava kreem, Fastum geel, Occutears.
Kõhulahtisuse ravimid kõik alles, ainult mõned söetabletid kulusid alguses kohaliku puskariga kohandumisel. Pigem oleks võinud olla mingit lahtistit ja väike kompressiviin.

Olin rohukoti peamine hävitaja. Hulgi kulus valuvaigisteid, haavapuhastusvahendit ja häid vene plaastreid, mis parandasid mädanevaid haavu imeväel. Kaasas polnud, aga vaja läks külmetuse ravimeid (nohu-köha), aga seda saab kohapealt. Minu puhul siis kirjutasid arstid välja.

Katsil oli kuuma ja niiske kliima pärast allergia – igasugune metall laastas nahka. Nii et vaja läks Claritini ja kohalikust apteegist sai ka.

Kõige mõnusam asi oli see pisike Vietnamist soetatud õli, mis aitas ERITI hästi putukahammustuste sügelust ära võtta ja uimasuse korral meelekohtadesse määrides oli ka kohe värskem olla.

* * *

Kõige nõmedam tunne: magamata ja söömata olekus kuuma päikese käes kogu oma vara tassides öömaja otsida. Selle kannul on vastikuseTOPis kohe hüvastijätud.

Parim tunne: abstraktne rändamise õnnetunne. Konkreetsemas vormis on mönus vee all kilpkonni jälgida, täis köht, võrkkiiges pikutada, kirju ja komplimente saada, kaisus olla, lonks vett meeletu janu peale, arsti diagnoos, mille järgi sul polegi malaariat ega Dengue palavikku. Ja veel ja veel ja veel toredaid tundeid.

Mis siis uut on:
Geograafiat – pealinnadest pisikeste saarteni, tohutult uusi maitseid, palju uusi sõpru üle maailma, teame iga riigi popimat õllemarke ja oskame mitmes imelikus keeles öelda „aitäh”.