timmainõu ehk head uut aastat!

Hiina uusaasta esimesel päeval.

Fabian (sakslane): hey, does anyone know how is happy new year in english?

Aaron: Tim might know.

Fabian: Yeeaaah, of course, timmainõu!!! Cheers!

Pakett

Kammin aeg-ajalt lennupileteid otsides internetti läbi ja ükspäev jäi silma selline pakkumine nagu “Aastavahetus Tai paradiisisaarel”. Ja mis saar.... Ko Tao.

Võta uus aasta vastu paradiisisaarel! Fix Ideede aastavahetusreis pakub ainulaadset võimalust võtta osa pidustustest eestlastele vähetuntud saarel Koh Tao, veeta ideaalne rannapuhkus Koh Tao ja Koh Phangani saartel ja koguda kultuurielamused Bangkokis.

Koh Tao ehk kilpkonnasaar on Tai üks paremini hoitud saladusi. Kaunid rannad, helesinine merevesi, lugematul arvul värviküllaseid sukeldumiskohti ja romantiline tähistaevas lausa kutsuvad aastavahetust just seal veetma!

Ma ei ole küll nii taolane kui Kats, kelle kohta ütlevad kadedamad keeled, et Kats tunneb saarel kõige rohkem inimesi, aga ikkagi...

Tunded on ebamäärased. Nagu vist sel emal vast, kelle 13-aastane tütar tuli koju 27-aastase kutiga ja teatas, et nii ongi.

Aga nii ongi. Paketituristid Ko Taol. Eestist.
Alati tundub mulle, et jõuan igale poole liiga hilja. Kui „parim enne“ on juba möödas ja „päris“ otsas. Ko Taole hilinesin enda meelest näiteks 10 aastat. Seda pakkumist lugedes tundsin, et võib-olla jõudsin hoopis õigel ajal (NB! Ko Lipel peaks ära käima).

Ma kuidagi ei suuda leppida selle pöördumatu protsessiga, kuidas puhas ja puutumatu kaob, ja tujutsen, et nad meie paradiisi tulevad. Oeh, ja Ko Tao on ju nii abitult pisike mägine plönn.

Kuigi see rannavalik, programm stiilis „5. päev. Rannapuhkus Koh Tao saarel“ ja paketi hind (hind ühele alates 2125 € ehk 33 249,02 kr ja eelduseks on kaks koos reisivat täiskasvanut) on mu arust päris julge pakkumine, võiks nad ikka grupi kokku saada.

Siis ma läheks sooviks head uut aastat ja räägiks, kuidas ja kui kaua 66 000 krooni eest Ko Taol tegelikult olla võiks.

* * *

Ühtlasi meenus, et suurest uudishimust käisime ju ka uurimas, milline turismikants on Phuket ja Patong. Siin on mõned pildid:

Kas sa oled selleks valmis, Ko Tao?






Pilti tegid Tarmo ja Kats.

Järjekordne üheotsapilet

Kui mõned kuud tagasi tahtsin oma reisikindlustust pikendada, sain lakoonilise EI-vastuse. See oli kolmas kord pikendada ja uurisin, et miks siis enam ei kõlba. Kindlustusandja saatis sellise pika lause:

"Kuna tegemist ei ole ravikindlustuse vaid reisikindlustusega, siis klientide puhul, kes viibivad pikemalt väljaspool Eestit ja ei tule peale poliisi lõppemist Eestisse tagasi, st ei kasuta kindlustust reisimiseks vaid elamiseks väljaspool Eestit, tehakse meil lisaks kahjuanalüüs, mis järel otsustatakse, kas sõlmitakse järgmiseks perioodiks kindlustus."

Hm.. Pidasin oma eemalolekut viibimiseks ja kindla-, st eestisuunaliseks rännakuks. Kuigi eks seegi on elamine. Kindlustusseltsiga vaidlemine on mõttetu, a nagu oleks eestlaste seast välja arvatud.

Üks kogemustega reisumees seletas siis mulle, et ega pikaajalistele rändajatele olegi head kindlustusvarianti.

Ühtlasi olin ilma jäänud oma eesti telefoninumbrist, pangakaart ei töötanud, kredikas oli ammu kehtetu, blogisse ei saanud ka enam sisse ja polnud ühtegi võtit, millega Eestis elu alustada. Ja CV-sse panen viimaseks ametiks „vabatahtlik maaler“?

* * *

Mu viimane saarepäev oli mõnusalt ideaalne: käisin itaallastega kalal ja hiljem Mango Bay's unelemas.



Õhtul tegi ühe itaallase proua kala ära. Istusime nende kehvakeses tänava-äärses baaris, sõime ja vaatasime telekast tennist. Vihma ladistas. Nii põhjatult tühi tunne oli, et ei tundnudki enam mitte midagi.

* * *

Nagu Jaagup Kreemgi laulab, et "tähtis pole sihtmärk, tähtis on vaid tee", panen siia kirja, kuidas me end Eestisse liigutasime.

Transpordiskeem Ko Tao – Tallinn oli ootepausidega ligi 40-tunnine. 1. juunil kell 9.20 viis takso sadamasse, 10.15 Chumponi laeva peale, siis 7,5 tundi bussisõitu Bangkokki. Bangkokis viskasime kotid hoidu ja tegime kauba-, supi- ja õlletiiru. Taksojuhi pidime jälle üle laskma, ise ta oli nõus 400 baadi eest lennujaama viima, las maksab siis need 2 x 75 baati teetolli ka selle eest...

Väljalend hilines 2 tundi, aga Aerosvitiga 9,5 tundi Kiievisse (lennuk ebamugav, aga see-eest sai kaks korda süüa) ja Air Balticuga Riiga.

Finišisirge tulime bussiga. See oli juba hea meeldetuletus eesti elust: kui mujal pead mööda lennujaama internetti taga otsima, siis mis mõttes pole viimased viis kilomeetrit enam bussis internetti olnud?! Ootamatult sain oma blogisse sisse logida, enne ega pärast pole see õnnestunud.

Peas keerlevad igasugused mõtted. Inimestel on nii palju riideid ja nii vähe tättuusid.

Luban, et ma ei paranda enam kedagi, kes ütlevad Läti või Eesti kohta Ida-Euroopa. Teen esimese euroostu ja käin Pärnu bussijaama peldikus. Eestikeelne jutt kõlab pingutatud ja teatraalsena nagu algkooli kevadkontserdi teadustaja.

Ümberringi on kaks värvi, roheline ja hall. Metsad ja teed. Metsikult rahulik.

* * *

Jaanus orgunnis bussijaama ekspromptvastuvõtu. Niiii hea tunne oli näha neid kalleid inimesi (isegi kui kõiki ära ei tundnud). Kallin tõi roosid, vau.

Suure elevusega panin kuhugi oma rahakoti. Kuna seal oli ka suurem summa sularaha, siis mul on natuke kahju ka. Kui mu reisialguse sarihaigestumine välja arvata, mingeid muid tagasilööke, ihulist ja varalist kahjukannatamist ju polnudki.

Välkommen till Ko Lanta!

Viis aastat vana, kuid siiski täitsa adekvaatne Lonely Planet ütleb, et Lanta regioon koosneb ühtekokku 52 saarest. Enamasti mõeldakse Ko Lanta all ikkagi suurimat saart, Ko Lanta Yai'd.

Lonely Planet on jätnud mainimata, et tegu on Rootsi asumaaga.

Tee peal kollane pidevjoon (meelevaldne järeldus) ja taksod on sini-kollased (ei saa olla juhuslik).

Rootsi hommikusöök, rootsi kohv, rootsi lihapallid. Rootslased ise imestasid, et mis kuradi rootsi massaaž; et seda pole olemaski.... Aga ma nüüd googeldasin ja selline massaažiliik on siiski täiesti olemas.

Selle kohta mul infot pole, kas Ikea jõuab enne Ko Lantale või Eestisse.

Ko Lantale saab näiteks Krabist paadiga. Esimene peatus - Ko Jam:

Aasta solvuja, majutuse pähemäärimise spetsialist tööhoos:
Sadamas - Ban Sala Dan:
Et "TAXI! TAXI! WHERE YOU GO"-meeste käest võimalikult kiiresti pääseda, tasub laeva peal siht välja mõelda, sest ega ole ju öömaja kinni pandud. Okei, Khlong Nin beach ja Sunset Bungalows. Jäimegi sinna, sest omanik oli nõus andma 700-baadise bangalo 400 eest. Külm vesi küll. Siis veel ei teadnud, et ees ootab soki- ja jopepuhkus, ja külma duši alla vead end alles äärmises mustuses. Ei teadnud veel seda ka, et kui pole tegemist romantilise perereisiga, oleks lõbusam elada hoopis näiteks Long Beachil.

Kotid toas, läksime ümbruskonnaga tutvuma. Edasist teavad vast kõik minu ja Kiku (klientidest) sõbrad.

Keegi hüüdis: "Tsau!"

Ansu! Kes on ju ühtlasi ka Tarmo kolleeg.

"Palju te öömaja eest maksate?"

"Kolmekaga saime."

"Eee... Meil nii hästi ei läinud. Neli."

Ehk siis ühed mõtlevad tuhandetes, teised sadades.

* * *
Lonely Planet kiidab, et Lantal on palju teha - kokakursustest elevantide piinamiseni (elephant ride). A kui ilm on sitt mis sitt, siis kaua sa ikka keedad ja nende vaeste elevantide selga mu südametunnistus küll ronida ei lase. Siin on pildid Lanta Thai Cookery Schoolist, mis asub Klong Khong beachil.
Tai köök on imekiire, kaks mintsa ja valmis. Mis siin ikka kuus tundi hautada. Sellise porgandi Phad Thai käkerdasin kokku:
Mu söömisharjumuste ajaloo huvides olgu märgitud, et sel päeval sai alguse mu SUUR ARMASTUS Tom Yam supi vastu.

Siin on veel mõned helgemad klõpsud, mis pilvede ja vihma vahelt teha õnnestus:

Aga keda me petame, reaalsus oli selline:

Pildistas Tarmo.

***

Nojah. Sadama hakkas tegelikult juba Bangkokis. Sõitsime Krabisse. Sadas. Siis sõitsime Lantale. Ikka sadas.
„Ehk homme on päike“ asendus ohkega: „Vast kahe nädala pärast on parem ilm.“
Igaks juhuks - kindlasti mitte eneserahustamiseks - olin ilmasaitide kuldklient. Prognoosid muutusid kogu aeg. Õnneks leidsin ma ühe lehekülje, mis näitas alati ilusat homset.

Pidev telefoniühendus Liverpool Streedi esindusega Ko Changil aitas otsustada, et muud pole teha kui panna kokku võimas transpordiskeem päikese poole.
Lanta on hästi Taimaa küljes ja väiksed autopraamid pendeldavad kogu aeg. Nii et hommikul esimese minibussiga Krabisse, sealt bussiga edasi Phuketisse Bangkoki lennuki peale ja Bangkoki lennujaamast ööbussiga kohe Ko Changi poole ja järgmisel hommikul kohal. Voila!
Kahjuks ei jõudnud selle skeemiga isegi mitte uksest välja – teed olevat katki ja bussid ei sõitnud.

Kuna Ko Lantal passimisest oli ikka hellalt kopp ees, otsustasime Phi Phile minna.

„What time is the next ferry to Phi Phi?“
„With milk?“

Ei saanud ka piimaga. Laevaühendust polnud endiselt. Ega's midagi.
Vihma sadas enamvähem kogu aeg, tuul puhus ja laine loksus.

Kohalikud viskasid uskumatult iroonilist nalja, et see aasta ei peagi Songkrani ajal palvetama. Songkran on tai uue aasta veepidustus, mille üks osa on ka Buddha kujude pesemine, et ikka õnn majas oleks.

Pehmelt öeldes oli olukord äärmiselt tüütu ja võimatu oli selle ebamäärase info põhjal mingeid plaane teha. Kui mu reisi võib juba aastates arvestada, siis Tarmo oli siiski ju kolmenädalasel puhkusel.
Lõpuks saime Phi Phile. Paari päeva pärast oli ka Phuketi-Krabi ja Krabi-Surat Thani tee läbitav ning Ko Tao laevad sõitsid ka. Mälupilt katuseääreni vee all küladest niipea ei kustu.

Ühtekokku kannatas märtsi lõpu tormi pärast umbes miljon inimest, otsa leidis vist kuskil 50.
Minu üleelamised on lihtsalt ving ja hala, aga Ko Tao teed, palmid ja ärid said ikka tõsise litaka.

Tormipildid on Anny omad.

Ma ei ole turist, ma elan siin

Vahepeal tuli pikem paus, aga ega ma ajaleht ole, et iga päev ilmun (tint oli ka otsas ).

Viimased viis või juba kuus nädalat olen olnud puhkuseinimene ja tiksunud mööda Taimaad kolme ekselukaaslasega.
Kaks raksu Bangkokis ja saareekspeditsioonid: Ko Chang, Ko Lanta, Ko Phi Phi, Phuket ja Ko Tao.
Tahaks loota, et kirjutan igaühest neist kaks lauset ja lisan kümme pilti.

Ehk siis nüüd olen ma otsapidi jälle Ko Taol. Kats on siin olnud juba kolm kuud ja sillutanud visalt teed siinsete kohalike kogukonda.
Kui Austraalias oli põhiline paikapanekuküsimus „Mis viisa sul on?“, siis siin on esimene asi: „Kaua sa Ko Taol oled?“
Aus vastus: ma ei tea. Ühtegi üheotsapiletit ju pole. Ja siis saab kolme-päeva-turisti maine peletamiseks hooletult mainida, et eelmisel aastal olime siin kaks kuud („Ko Tao on nagu herpes - tuleb ikka ja jälle tagasi“) ja öelda, et ma olen Katsi parim sõber. Siis inimesed kujutavad ette, et küllap ma olen ka normaalne inimene, kellele võib tere öelda küll.

Jah, sa pead tundma õigeid inimesi, et sind usaldataks ja omaks võetaks ja ikkagi võtab see pagana kaua aega.
Ei ole vist vaja meenutada, et Ko Tao nagu Hiiumaa – lähed Rannapaargusse hommikust sööma ja kõik juba teavad, kus sa hommikul ärkasid. Ainuke, kellele see üllatusena tuleb, oled sa ise.

Teine igapäevane jututeema on endiselt motikaõnnetused, neid ikka jätkub. Teed on tänase seisuga natuke paremas seisus.... Ehk mitte pooleks nagu paar nädalat tagasi pärast tormi. Liivane ja vesine ja auklik on endiselt, kuigi sadanud pole enam mitu nädalat. Tormijärgne ülesehitustöö siiski veel käib.

Merevesi on ka palju selgem. Enne oli külajutt, et kui sukeldumisinstruktor veest välja tuleb, on pooled õpilased vahepeal ära kadunud.
Turiste on kasinalt. Hinnad ka suht all. PADI Open Water Diveri saab teha näiteks 7500 baadi eest või koos Advanced'iga 16500 ja vastavalt 4 ja 6 ööbimist on hinna sees. Phi Phil ja eriti Ko Lantal oli palju kallim (OWD eest ise kuni 14 900, arvatavasti viiakse sukelduma siis kuldpaadis ja pärast saad klaasi šampanjat ja lusikaga kalamarja sakummiks).

Ei tea, kas ma eelmisel aastal olin pime, a hosteleid tundub rohkem olevat. Eelmise aasta kutsikad on juba tiined ja mõned uued inimlapsed sündimas. A ja mu siinne põhivaenlane, endine Lotus Bari tulešõu direktor, on Rootsis naisepeksmise pärast neljaks aastaks kinnimajas.

Ma ise üürime Jitsinis bangalot 10 000 baati kuus + elekter, mis oli eelmisel kuul 119 baati. Kodu on uus ja ilus: konditsioneeri, teleri, suure külmiku, kuuma veega vannitoa ja kööginurgaga, mille varustus laseb siiski vaid kohvivett keeta.
No umbes nagu suvilas on. Elektri ja telefonileviga on nagu on, aga – panen nüüd silmad kinni ja tunnistan üles: metsikult parem kui Eestis või Austraalias olla.

Olen täitsa hästi kohalikku ellu sobitunud. Isegi siinse ainukese ööklubi VIP-kaart on juba, sest ma olen omaniku armukese tuttav. (Parandus: kaks päeva hiljem olen ametlikult fiktiivne armuke. Salasuhte-Asmo kahvatub kõrval, ausalt ka)
Sydney garderoobi ja punase huulepulgaga Changi-maika-saarele maanduda on muidugi natuke ebavõrdne, aga mis teha, me köik peame ju kuskilt tulema ja kuhugi minema. Ja pole eriti mõtet targutada Liibanoni läinud eesti ratturite kallal, kui ma olen läbi käinud ujutusejärgse Brisbane'i, maavärinajärgse Uus-Meremaa ja tormise Tai.

Üldiselt olen viimaste nädalate jooksul:
1) püüdnud oma sassis peas selgust luua;
2) väljaspool mõistust pöörastanud üsna oma võimete piiril.

Tööl me käi praegu. Kui ma kunagi jälle kirjutada suudan, kirjutan mingi raamatu. Veel ühe Eat.Pray.Love'i, aga ainult Love-osa ja Heinla müüb selle Hollywoodi maha. Kui ma elus muud nišši ei leia, hakkan vabakutseliseks suhteanalüüsijaks.
Viimase aja põhitõdemused (=küsimused):
1) meeldin naistele, kelle meestele ma olen meeldinud, ja mul on seepärast natuke piinlik;
2) iga inimene toob mus välja teatud jooned ja see ei muutu ajas. Nii olen ma mõne jaoks igikestvalt sitapea kahe paanikahoo vahel ja teistele elu alustala.

PS. Kats ütleb ka tere. Võib-olla ütleb varsti midagi rohkemat ka. Vähemalt need pildid siin on tema panus.

7.00. Kohal. Paremal KÕIGE ihnsam taksomees, kes küsis 50 bahti ümber nurga sõitmise eest. Samas selgus, et ratastega kohver vurab hästi ka Katsi motika järel.

"Kas te olete õed?"
"Tasuta võtan riided ära ja tasuta saan uued selga ka."
Ilus poos, Darren.
Songkran ehk uueaasta vees6da DJL-s.
Ise olime laisad, aga nutikad: selle asemel, et 600-bahtine veepyss osta, saab ise ju veepudeli korgile augu sisse nysida ja pritsipudel olemas.


Aftekas Mayas.
Ei ole väga kole saar.
Beach Babe 2011.
Paadireis.

Hüppasin kivi otsast alla. Enne snorgeldasime haidega. Järgmiseks muay thai trenn?