Lõppvaatus

„Misasja, sa juba jälle välismaale pagenud?!“
Tutkit, Eestis passisin. Aga imede ime, mu märtsis Sumatralt teele pandud postkaardid jõudsid septembri alguses kohale. Pool aastat hiljem! Indoneesia tempel koosnes kahest ringist ning seepärast pole aimugi, millal need kirjad riigist välja läksid. Ümbrikel polnud mingit märki suuremast ilmareisist või seiklusest. Vot ei teagi, kuhu kasti me kaardid toppisime ja mis põhjusel seda kord aastas tühjendatakse. Mul oli lootus ammu kadunud, kahetsuski kadunud.
Nüüd äkki oli aga elevust oi-oi kui palju ja Kadri arvas, et edaspidi peabki kaardid hiljem saatma – palju toredam. Et postitöötajatele ses osas alati loota ei saa, peab otsima kohaliku, kes need väikese viivitusega postkasti poetab.

Niisiis polegi väga kohatu, et lõpetan reisijutud alles nüüd (vist ka viimane aeg, sest pidin tükk aega blogi nime meenutama...). Teised lood panin ka tagantjärgi kodus kirja, bloggeris saab need ju ilusti kronoloogilisse ritta seada. Lootsin küll, et jõuan enne jaanipäeva ühele poole, aga töö võttis kogu aja ja tükikese minustki.

* * *
Cheratingi olin ma varem alati üksi läinud. Seekord oli mul bussis kolm sõpra kaasas ja tunne oli ärev. Asja eest – Kats ja Kadri olid Cheratingi jõudes üsna nõutud. Et siis selline koht... Nad on viisakad, aga ma tean ju väga hästi, et seal tõesti polegi nagu midagi. Ilmetu väike küla.
Nüüd on mäeküljelt kõvasti metsa ka maha katkutud ja mulje veelgi rääbakam.

Aga Cheratingi võlu seisneb ju täiesti erilistes inimestes. Minu jaoks on Cherating endiselt absoluutse headuse ja hoolimise kants.

Piltidel on illustreeriv tähendus. Kui muidu hoiavad võõrad distantsi, siis selle perekonna hobiks oli turistid.

Nii et tavapärane asjade kulg - ise ei pidanud mitte midagi mõtlema ega otsustama ja päevad tegemist täis. Õhtusöögid, kino, kilpkonnad.
Vahtisime tundide kaupa kilpkonna, kes tegi kõik vajalikud toimingud ära, kuid mune tema seest küll välja ei tulnud. Teisel õhtul aga ei tulnudki ühtegi kilpkonna merest välja. Järgnes öine naan ja tee maanteeääres india toidukohas. Mõnus. Malaisia on endiselt maa, mida ma armastan.

Seda paradoksaalsemalt oli meie „Eh, kuidas see nüüd siis juhtus“-turismipaketis ka viisakas tutvumisüritus, mis tahtis vägisi kujuneda tapatalguteks. Ma ei saanudki päris aru, mis selle grilliõhtu eesmärk oli: heast-paremast oli laud lookas, öö sume ja vestlused huvitavad.

Kadri tehtud pilt meeldivast seltskondlikust olengust.

Napsud sisse, tuurid üles. Joomiskiirus oli muidugi täiesti arutu. Ja tuurid läksid nii üles, et üks kohalik tüüp hakkas üht prantslast pudeliga tümitama ja lubas ta pruudi kah veel ära tappa. Ja intsident sai alguse sellest, et prantslane tegi kohalikule napsu-väljakutse, see kulistas oma klaasi tühjaks; prantslane aga keeldus ja sai kohe kõmmdi pudeliga pähe, et piisavalt respekti üles ei näidanud. Võib-olla pidas ta seda kohalikku tema lääneliku välimuse pärast suvaturistiks; too aga oli hoopis kuninglikust perekonnast pärit MEGApauk, kes vahepeal suutis korrutada ainult: „I fucking own Malaysia! I fucking own Malaysia! I fucking own Malaysia!“

Peategelane on end ise ära valgustanud (Kadri pilt jällegi).

Ja Kats oli siis see, kes ainukesena vahele läks, põhjendades kuivalt: „Kas ma lasen siis inimese ära tappa?!“ Uuh, tai koolkond. Mina elupäästja vimplit selles elus kindlasti ei saa. Hea, et elugi alles jäi, sest see tüüp oli nii ülbe, et ma mõtlesin, et mis mõttes üks meesterahvas minuga nii käitub. Kas päästis sõbra sõbra sõbraks olemine või mõni muu nupp, tuleb seepeale nentida igasuguseid asju, aga peamiselt seda, et don't mess with locals. Nagu ma seda juba ei teaks.

Tuju läks veits ära ja lonkisime minema. Prantslane pesi poe juures peahaava, kogu küla oli juba kohal. Kuradi igav on neil seal ikka. Poepidajal väits käes, keegi teine hoidis kotis püstolit haardevalmis, kuna ei saadud täpselt aru, mis lahti. „Ah, Khairil! Iga kord sama jama, kui ta siin käib. Nüüd kaob jälle kuueks kuuks,“ teatasid kohalikud. Khairil tuli nüüd juba kurikaga, kindel siht purjus silme ees. Kats lahendas olukorra jälle ära. Khairil kallistas meid ja korrutas: „I'm so sorry! I'm so sorry!“

Läksime Little Balisse, kus oli varasemast õhtust tuttav nagla, kelle inglise keele oskus oli pöördvõrdelises seoses klaaside kokkulöömise agarusega. Selgus, et õlipalmiistanduse pärija. Brabuse Mercedeste hulk Cheratingis lõi üldse pahviks.
Igatahes loputasime selle vastiku õhtu viskiga kõrist alla.
End selleks ööks külavanemaks kuulutanud ehitusmees viis prantslased Kemamani haiglasse ja rohkem me neid ei kohanud.

Ja kui ma suvel kuulsin, et selle Malaisias tapetud Eesti modelli peiks on Khairili vend, siis jah, oh jah...

* * *
Kuala Lumpuris mässisime kotid toidukilesse ja asusime koduteele. Hong Kongis oli lennuvahe 55 minutit. Maandudes teatas piloot, et peame tormi tõttu 45 minutit parkimisplatsi ootama. Okeiiiii... Nii kui bussist välja saime, pistsime ajama. Lennujaama töötaja veel hõikas, et küll te jõuate. Nii, tablool pikk rida hilinevaid või ärajäävaid lende ning ainuke ilma ühegi märketa on AY070 Hong Kong – Helsinki. Hakkasime siis üksikuid veel avatud infolette piirama. Kell üks öösel oli enamus suletud.
Tulemuseks oli see, et igalt poolt taheti meist lahti saada ning saadeti:
a) Malaysia Airlinesi kassasse, sest hilinesime nende süül; et nemad võtku siis Helsingiga ühendust (ammu suletud);
b) vastasletti (sama targalt tuldud teed tagasi);
c) infosse (suletud);
d) perse (lennuk on juba läinud või et täna öösel ei lähe ühtegi Helsingi-lendu, tulge hommikul tagasi).
Transfer-tsoonist väravate juurde ka ei saa, sest pardakaarte meil ei ole. No nokk kinni, saba lahti. Ütleme nii, et täiesti p*****– oled seal maailma paremuselt neljandas lennujaamas lukus ja mitte kedagi ei koti. Tundus, et kogu Hiina oli Malaysia Ailinesi peale püha viha täis, mis tegelikult oli ju täitsa põhjendatud kogu selle MH370 segaduse pärast.

Üks söakam hiina preili joonistas mulle isegi skeemi, et ma olen idikas; kuna me õigel ajal check-in'i ei teinud, ei ole isegi teoreetilist võimalust lennule pääseda.

Kuna info oli vastukäiv, otsustasime provokatsioonidele mitte alluda. Strateegia nägi ette, et Kadri passib seal letis, kuhu meid kõige tihedamini saadeti. Lihtsalt jahmerdaski järjekindlalt mõnekümne sentimeetri kaugusel hiina preili näost, et me tal ei ununeks. Ja ma otsisin mööda hoonet muid lahendusi ja hoidsin lennutablool silma peal.
Siis toimus sündmustes murrang: juhmaka hiina preili vahetas väja hulka teravam kolleeg ning Helsingi lennu järele ilmus kellaaeg. Kadri proovib ikka heaga, kuni mul mõõt täis saab ja prahvatan kui kurjuse telg, et mis siin ometi toimub ja kes vastutab selle eest, et me oma jätkulennu peale saaksime (seepärast me omavahel nii hästi klapimegi).
Uus hiinlane ütles, et võib proovida meid passide alusel väravasse eskortida, kui ta selle numbri vaid kuskilt teada saab. Ja saigi! Ja viiski meid mööda turvamehest, kelle ingliskeelne sõnavara koosnes väljendist „boarding pass“. Raske on kirjeldada seda erutust, kui pärast paaritunnist lauspedereerimist suristati meile pardakaardid Tallinnani välja. Oi kuidas oleks tahtnud seda tüdrukut lõpuks musutada ja emmata, ootamisest tülpinud muumid ümberringi.

Idikaskeem ja paradiisipääsmed.

Hea õppetund, et järjekindlus VIIB sihile, sest mujalt Aasia pealt kogunes lennujaama veel inimesi, kes aga närvidelekäimiskunsti nii oskuslikult ei vallanud ja sellele lennule küll ei jõudnud.
Päris hea oleks ikka olnud järgmisel hommikul lennujaama ilmuda ja seletada, et suvaline anonüümne hiinlane ütles, et lennuk ei sõida ja tulge hommikul tagasi.

Hiljem rääkis mu Helsingi golfiklubi mänekast ja Hanno tuttavast pinginaaber, et õhtul oli sadanud golfipallisuurusi raheterasid, rongiühendus lennujaamaga katkes ja nii edasi. Kust meie teadsime, et olime ajastanud Hong Kongi külastamise aasta suurima tormi ajaks, mis oli kogu lennujaama töö segi paisanud. Haa ja raheuudiste lemmiklause: "Feng shui consultant Mak Ling-ling said hail in large areas generally means a warning of an upcoming bad economic or unstable political environment."

 PS. Kõige aeglasem kaart jõudis kohale oktoobris. Seitse kuuga! See Toba järve postikorraldus läheb hoobilt maailma suurimate müsteeriumite hulka.

Satar ja otak-otak

Ükspäev ütles Jas, et näitab meile kaluriküla ja viib kala sööma. Sata ja ota-ota või midagi sellist.
See on ikka veider, kuidas inimesest saab nägija. Maanteeäär oli tõepoolest täis silte SATAR, mida ma polnud kunagi varem tähele pannud.
Keerasime ühte nurgatagusesse warungi, mis pidavat olema kõige parem ja kohalike suur lemmik.

Kalakook otak-otak on levinud Indoneesia, Malaisia ja Singapuri teatud osades. Otak tähendab indoneesia ja malai keeles aju - hall ja pehme kalamass meenutavat aju.

Malaisias koosneb otak-otak kalafileest (tavaliselt makrell) ja kookospiimast, millele annavad maitset ja vürtsi šalott, küüslauk, sidrunhein, galangal, tšilli, krevetipasta ja kurkum. Vahel kasutatakse kala asemel ka krevette, seepiat või kana. Segu pannakse  kookose- või banaanilehe vahele ja grillitakse sütel.

Kui otak-otak Aasias laiemalt tuntud, siis satar (sata või satah) on Terengganu spetsialiteet.

Satar on koonusekujuline pätsike ja suurem amps kui otak-otak. Maitselt üsna sama. Netist leidsin koostisosadeks kala, pipra, šaloti, ingveri, kookoselaastud, tšilli, loorberi ja kurkumi.

Tootearendus: hambatiku asemel kasutatakse klambrilööjat.

Järgmistel piltidel on pulut panggang ehk grillitud kleepuv riis, mille valmistamisel kasutatakse riisi, kookospiima, kuivatatud krevette ja vürtse. 

Menüü järgi võiks arvata, et see on keropok gorengi lett. Keropok goreng on veel üks Terengganu snäkk, mida valmistatakse kalast ja saagojahust.

Kogu söömaaeg on mõnus nokitsemine ja laual on veel mõnusam segadus, sest enamuse moodustab söödamatu ja söene ballast. Plögaste käte ja elevuse pärast on pildid ka veits udused.

Nii juhtub, kui palud tellida midagi kohalikku ja värskendavat. Jook-supp-magustoit nimega laici kang (lai chee kang),  mille koostisosade tõlkimisega ma praegu vaeva nähema ei hakkagi: snow fungus, litšile sarnanev longan, erinevad pähklid jne.  Vahel pannakse sinna keedetud vutimune ka sisse.

Pais ikan - grillmakrell.

Veel üks kohalik rüübe. Maitse on parem kui välimus.

Maisijahutaignas kalmaarid.

Pärast käisime vaatamas, kust see kala lauale jõuab. Sellised lipp lipi peal kaid pidid olema puhas laiskus ja kasutusel seni, kuni täiesti ümber kukub.

Minek ja Melaka

Üritasin enne bussis natuke kirjutada, aga ei mahtunud – eesistuv tüüp sisuliselt lamas mul süles magada.

Reisi eelõhtul oli Bonobo kontsert. Et ostsin pileti väga ammu, oli selle kontserdi ootamine mind täiesti ära väsitanud ja kaalusin isegi pileti mahamüümist. See oleks röövinud umbes kõik töö- ja pakkimistunnid. Õnneks tuli meelde, et enne reisi on mõistlik häälestada end „saan ja jõuan“-lainele. Kuna olin ma olnud nõus isegi Bonobo Soome kontserdile minema, oleks olnud patt end mitte Rock Cafesse vedada. Õnneks leidsin endale eelnevalt toredad kamraadid ka, kelle kõrval seista.
Teel kontserdile tabasin ära, miks nii kerge tunne on. Sest iga kord on pikale reisile minek tähendanud mulle muuhulgas ka väljakolimist, hüvastijätmist ja/või töölt äratulekut. Pole siis ime, et kuueks nädalaks hambapasta ostmine ja suveriiete kokkupanek tundub kahtlaselt lihtne.
Ajaa, kontsert oli tore. Mu avalike ürituste mõõdupuu ehk „osta-kusta“-koefitsent oli läbimüüdud kontserdi koha üllatavalt kõrge – kõike sai.

* * *
Suurde seljakotti sai 10 kg hädavajalikku kraami. Selle kokkupanek võttis siiski oodatust kauem, sest ei meenunud aine jäävuse seaduse üks alapunkte: kui miski on kadunud, on see voodi all (või jääbki kadunuks).

Tallinn-Helsinki-Bangkok-Kuala Lumpur (Flybe-Finnair-Malaysia Airlines) kulges sujuvalt.
Helsinki-Tallinna vahel tegin tööasjad ära ja vaatasin ühe lihtsameelse Skandinaavia filmi. Lennuk oli pooltühi ja naabreid mul polnud. Seltskond oli natuke nagu Soome uue kolkadraama casting, aga ei midagi meenutamisväärt.
Bangkokis tuiasin maale. Ja wow! – vastas silt OGA/TIIU C6. Iga kord lennukist maha astudes ikka tahaks natuke, et keegi sildiga ees ootaks. Mis sest, et see oli seekord selleks, et turist end lõhnapoodi ei unustaks, vaid kuulekalt järgmise väravavani marsiks. Sinna oli üle kilomeetri maad.
Üldiselt au Finnairile, et ta selle üle üheksatunnise lennu õigel ajal kohale jooksutas. Ja veel suurem rõõm oli näha, et ka pagas oli Taisse jõudnud ja loobiti Kuala Lumpuri lennuki kõhtu.

Malaisias oli meil planeeritud kõige pealt kaks ööd Melakas. Põhjuseid mitu:
1) samal päeval enam edasi lennata ei saanud ja Kuala Lumpuris olla ei tahtnud;
2) puhver, kui lend või pagas hilineb;
3) reisiväsimus vaja välja pesta ja magada;
4) ma ei ole Melakas varem käinud;
5) lihtne kohale sõita.
Nüüd võib kindlalt väita, et ka KLIAst ehk rahvusvahelisest lennujaamast saab Transnasionaliga (hind 26 ringitit) otse Melakasse sõita. Meil kästi muidugi kõigepealt minna LCCT-ssse (odavlendude terminali). Kus me jäime kohe ühest bussist maha. Kust me siis mõne tunni pärast uuesti KLIA poole sõitsime. Siit moraal: kui seitse korda seitsmelt eri inimeselt sama asja küsid, ei tee sa end lolliks, vaid säästad aega ja raha.

Kui oled üle 30 tunni juba üleval olnud, läheb natuke tuju pahaks küll. Aga no mis ergutaks rohkem kui tasuta WIFI! Pluss tee pealt juhtus üsna sürr asi: eessõitva bussi pagasiruumist lendas välja kohver nagu püssikuul. Tõesti ime, et nii tiheda liiklusega paigas keegi sellesse sisse ei sõitnud.

Melaka bussijaamast saab sõitsime linnaliini bussiga nr 17 linnaväljakule kellatorni juurde Chinatowni (pilet 1.50 vs takso 20 ringitit).

Magada tahtsime samas öömajas, kus Kadri kaks aastat tagasi, kuid kõik jõujooned olid vahepeal ümber mängitud. Ses mõttes on veel mõttetu, tugineda viis aastat vanale Lonely Planetile.
Käisime mitmeid kohti läbi ja lõpetasime ikka esimeses - Layang Layang Guest House's (kahene tuba 72 ringitit). Sisuliselt oli tegemist modernse kuuriga: IGA heli kuulda, nagu see oleks oma toas. Aga äärmiselt puhas ja ilus magada.

 Esimene hommik: hambapesuvaade.

* * *
Kuulsusrikka ajalooga Melaka kuni 14. sajandi lõpuni oli Melaka vaikne kaluriküla. Pärast seda muutus see Hiina ja India kaubateel olev paik elavaks sadamalinnaks. Oma jälje on Melakasse jätnud nüüd India, Hiina, Portugali, Hollandi ja Briti võim.

Melaka kuulub Unesco maailmapärandi nimistusse ja turistide suur lemmik. Pole midagi imestada -
Melaka (vähemalt selle vana osa) on kõige rahulikum, puhtam ja arusaadavam Aasia linn, kus ma olen käinud. Seal on isegi prügikastid.

Oma pariisi kohvikute ja jõelaevadega meenutab ta pigem mõnd Euroopa linna.

Päeval tegime pisikese linnatuuri ja õhtul käisime ööturul.

Keset linnaruumi leidsime kaffilaimi puu.

Melaka üheks atraktsiooniks sõitvad kolmerattalised (trishaw), mille vali muusika on juba kaugelt kosta (Ace of Base ja muud südantsoojendavad hitid). Ühtlasi on need nii rikkalikult Hello Kittydega ehitud, nagu oleks Hello Kitty linna aukodanik. Hello Kitty temaatika on üldse au sees.

St Pauli mäe otsas asub ainuke allesjäänud osa 16. sajandil ehitatud Portugali kindlusest A' Famosa.

Veel mäeotsa vaateid:

Hiljem põikasime sisse ka Hiina templisse ja Kampung Kling mošeesse.

Reedeti ja laupäeviti toimub Jonkeri tänaval ööturg. Träni maa ja ilm, osta pole suurt midagi.