Kui Käpp on maas, siis tuju hea

Pühapäev: Käpp tuleb külla

Jamesilt tuli SMS, et meie sõber Mick on vist siin.

Päeval pargis rääkisime Jamesile, et üks meie eesti sõber tuleb homme ja kui Käpp tegelikult sama päeva õhtul saabus, polnud tal kahtlust kellega tegu. Härra oli kohal.
Õnneks oli Jamesil vajalik eelhäälestus olemas, kui Käpp käskis tal oma kotid taksost teisele korrusele tassida.

Tõenäoliselt sai järgmise tunni jooksul terve hostel Käpa olemasolust teadlikuks, see ei olnud raske. Eks Käpa kamraadid teavad, milline ta on.
Käpaga.
Eestlaste esindus.

Grete oli surfilaagrist tagasi jõudnud ja lõikas Tiiule uue soengu. Vastuvõtust laenasime tavalised kontorikäärid ja naiste wc-st sai ilusalong. Kahju, et värvi ei olnud. Kel Melbourne’is juuksurit vaja, moosige Gretet! Silma ja kätt on tal kõvasti.
Supertöö! Aitäh, Grete!
Tundeline pilt, kui Käpp üritas enam-vähem läbi ukse väljuda.

Õhtul käisime 10 kutiga (pooled neist koreakad) Fitzroys ja leidsime koha, kus üks Adelaide’i bänd esines oma kolmele austajale ja see bänd ei olnud üldse mitte halb.
Klassikaliselt oli kaasas fotoaparaat, aga mälukaart mitte.

Arvutis sõjamänge mängivate koreakatega olime juba harjunud, nii et kõige värvikam tegelane oli jordaanlane Amro. Ühel hetkel küsis ta häbelikult, et kas ta võib midagi küsida. „Mis su tähemärk on? Mulle nimed ei jää meelde, aga tähemärgid küll. Mina ei tea, mis minuga lahti on.” Ta oli arsti juures ka käinud uurimas, et mis tal viga on, aga saadeti sealt minema, et ta on normaalne.
Siis ta rääkis, et vähid on väga romantilised ja kulutavad raha ainult enda peale.
Amro tuli Austraaliasse õppima ja elama, sest Jordaanias on maksud kõrged ja raha vähe. Ei aita seegi, et ta on ametilt advokaat ja kuulsate vanemate laps.

Kaasas oli ka Käpa toakaaslane Dan, kes õppis Katsi käest ära mitte eriti viisaka hommikutervituse.

Aga hommikut Käpp me hostelis enam ei näinud, sest personal oli juba öösel käpavastased meetmed kasutusele võtnud pärast seda, kui Käpp oli uinunud õues pingi peal, siis toas põrandal ja lõpuks toakaaslase voodis.


Teisipäev: Tiigriga Sydneysse

Teisipäeval vedasime end Tiger Airwaysiga Sydneysse. Tiger on odav ja teisipäeviti kohe eriti odav. 38$ ots, aga muidugi kasseerivad ka lisa pagasi ja iga muu asja eest.
Me transport lennujaama kukkus ootamatult ära, aga õnneks saime veel tund aega enne broneerida bussikohad (15$ tk). Ja siis see lennujaamabuss eriti viitsinud tulla. Nii me ootasime hosteli ees, meie ja me 10 sõpra, kes olid nagu iseenesest selle poolteise nädalaga tekkinud.

Nunnukad järgemööda: Džungli Georg, Kats, Sam.

Sealhulgas me toakaaslane Emma, kes on arvatavasti mingi vaimse hädaga ja kellegagi ei suhtle. Esimest korda tuli ta ja istus kööki me juurde ning pärast ootas õues, sõnagi lausumata. Tegelikult ta räägib ka – vastab küsimustele ja kaks korda küsis ise ka.

Tiger Airwaysi terminal oli paras kuur. Jaanus ütles pärast, et saabuvad lennud tulevad veel hullemasse kuuri.
Check-ini järjekord läks kiiresti, aga alles siis peetimine hakkas – seljakottides 3,5 ülekilo. Iga kilo eest peaks maksma 15$. Kas me tahame maksta? Muidugi mitte.
Ohverdasime õli ja äädika, mis on ilmselgelt odavam uued osta (jahu, suhkur, munad juba jäid hostelisse sakslastele). Selga panime kõige raskemad riided ja toppisime väiksed seljakotid triiki täis. Õnneks Austraalia siselendudel vedelikupiiranguid pole. Check-ini mees oli asjade jäävuse seadusest kuulnud – ega kogupagas kergemaks ei lähe, kui me asju ühest kotist teise tõstame. Ehk siis pidime ka käsipagasi ära kaaluma, et ega pole üle lubatud 7 kg. Loomulikult olid need kilod sinna liikunud. 2,5 kg üle.
„Kas teil on läptop? Läptopi võite kaasa võtta.”
Võtsime oma napilt kilose arvutibeebi kaenlasse.
Nii see reeglite järgimine siin käib. Veini ostes saadetakse koju passi järgi ja kui, pass näpus, tagasi tuled, siis isegi ei vaadata seda.

Tee peal kugistasime kaasatehtud võileivad kraaniveega alla. „Võtke pudel kaasa, saate täita ja lennukisse võtta,” ütles turvamees. Kurat, me oleme nii hellaks tehtud, et lennureisidel on kõik keelatud. Turvamees oli ülisõbralik. Et kust sellised ilusad naised ka tulevad ja et üldse ei viitsi tööd teha, parem läheks koju palmi alla.
Kats ja ülekilod jõudsid Sydneysse.

Sydneys tuli Jaanus meile vastu ja viis linna, näitas oma uut kodu ja Bondi Beachi. Seejärel klaas veini Breti juures seitsme kanadalase nelja toaga korteris, kus esialgsete plaanide kohaselt oleks me saanud elutoa diivani kohad, aga siiski ei ja isegi parem ongi.

Bondi Beach elab veel suves ja seetõttu otsustasime esialgu siin olla. Aga hostelites on ööd praegu 30 dollari ringis. Lõpuks valisime välja Noah’s Bondi Beachi, kus on 156$ nädal. Mainida tuleb ka seda, et oleme 4 poisiga ühes toas, kellest üks on täielik põrsas. Ta sügab parajasti oma mune siin. Loomukult on meil ülemised narid, istume siin nagu kaks kellakägu. Ja loomulikult on redelid ühelt poolt blokeeritud seinaga ja teisalt kappidega.

Ümber suitsuanduri on keegi tarkpea näritud nätsud pannud.


Kolmapäev: dr Harry

Kats ärkas hommikul üles, 38 kraadi palavikku ja kurk nii valus, et isegi vett ei saa juua. Lihtsalt üleöö haigestus. Nii palju siis rannapuhkusest.

Õnneks oli doktor siinsamas Bondi roadil ja täiesti ilma seiklusteta olime viie minutiga kohal. Dr Harry Hirschowitz diagnoosis haiguse, mis tõlkes ostus ootuspäraselt kurgumandlipõletikuks.
Arst ütles põhjuseks, et liigne pidutsemine on keha ära väsitanud (Jaanus rääkis, et siin on sotsiaalreklaamid sõnumiga „Kas sa kujutad end ette kolma päeva ilma alkoholita?” ja Bondi Beach on üks mürglikoht). Kui ta kuulis, et pidutsemisest pole haisugi, käskis kiiresti terveks saada ja peole minna. Et siis selline juut.
Kulud: 50$ arsti vastuvõtt + 50$ antibiootikumide eest (roxithromycin 150 mg), valuvaigisteid sai peale kauba.
Kolme päeva pärast peaks Kats jälle terve olema.
Valmib hommikusöök.
Söök sisse.
Söök seedib. Selline Bondi Beachi vaade ongi hosteli rõdult.

PS. Riietumine tundub olevat siin põhiteema. Melbourne'is oli lihtne: midagi musta selga ja kohe oledki niiiii Melbourne.

Hetk tagasi küsis koridori peal üks neiu, kas ta saapad litsakavõitu. Pole kaua nii mures inimest näinud. Saapad olid okei, a hõbeniidiga retuusid mitte väga. Ja mustad retuusid pidid tal vaesekel mustad olema. Nii ta riided vahetama suunduski...

Ja Jaanus torkas, et kas Tiiu peab kitlit ka kleidiks.

Tiks-tiks-tiks tiksub teine nädal Melbourne'is

Teisipäev: on, mida vaadata
Federation Square.
„Alice in Wonderland” Melbourne’i muuseumi Imaxis. Pärast nägime Carltonis opossumeid.

Tundub, et kultuurišokk on tegelikult vist hoopis teadmatus, kas tahame ikka paikseks jääda. Kas olla Aasias mustade küünealustega või kannatada Austraalias paberkuiva nahka? Korralik city-elu? Pigem läheks Uus-Meremaa poistega kaevandusse tööd otsima. Teine idee on osta buss ja panna nelja tuule poole ajama.

Kolmapäev: transpordikeenjused sõidavad Inki juurde moeturule

Meil olid täpsed juhised, kuidas kohale jõuda. Kell 11, kui pidime tegelikult juba kohal olema, saime saata Liisale SMS-i: „Oleme trammis!” Me jääme siin ALATI hiljaks. Peamiselt seepärast, et me ei mõtle välja, mis suunas minna ja kui kaua see aega võtab.
Pidime sõitma nr 19 trammiga peatusest nr 5 peatusesse nr 25 ja kui olime jõudnud juba peatusesse nr 3, hakkas tunduma, et sõidame vähe vales suunas.
Lõpp-peatusest jäime ootama uut trammi, aga selgus, et tagasi läks seesama tramm.
See on üks maailma sitemaid tundeid, kui ühistranspordiga läheb nii palju viltu kui minna saab. Kahju, et meil pilet oli – oleks võinud veel piletikontrollile ka vahele jääda.

Aga no tühja sellest trammijamast, parem ütleme Liisale ja Inkile suure aitähi, et meil kõigil on nüüd uusi hilpe, et sügisele ja talvele vastu minna (kusjuures ilm läks tagasi suveks).

Kitlivaimustus pole ikka veel üle läinud.

Kuna meil oli ühistransa päevakaart, üritasime maha sõita kogu selle aja, mis me kodus ei söö.

St Kilda beach. Tuleb välja, et suvi on läbi. Tulla soojast Aasiast Austraalia sügisesse ja kuulata lugusid lähenevast Eestimaa kevadest on sürr.

Jorma, siin on ka elu :)

Rebu meenutas, et ta käis oma Melbourne’i päevil vene poodides maiustamas ja läksime pelmeenijahile. Tegime viis ringi kvartalile peale ja lõpuks pidi Kats venelaste käest küsima, kas nad on venelased ja kus saab pelmentšikuid osta. Tutkit, poed juba kinni.
Vahtisime siis niisama läbi akna Borjommi ja marineertud seeni ja lugesime kuulutustetulba läbi. Интересно.



Puhkeõhtu Miša Raskiniga.

Neljapäev: päeva tegu - külaskäik Tomi ja Bethi juurde

Kuna oleme igapäevarutiinis, kus suurt midagi ei toimu, paneb see me avaliku suhte proovile.

Tiiu ei viitsi ärgata ja Kats toob talle hommikusöögilauast maasikamoosi. Aga voila! täna on jonnipäev!
„Ei, ma ei taha minna! Ei ole nõus! Miks ma pean?!”

Kaheksa tundi hiljem trammis (tasuta turistitrammis).
„Kuidas sa mind kannatad?”
„Nagu kutsikat – ei tohi tähelepanu pöörata. Viie minuti pärast on ta nõus jälle mängima. Sa oled siiski ainuke inimene, kellega ma olen nõus nii pikalt reisima.”

„Anna andeks, et ma sulle Sandra Bullock ütlesin. Ta on koledam kui sina.”
„Sa, kurat, ei saa ka öelda, et ma olen Bullockist ilusam.”
„Ei saa.”


Kadri, siin on sulle Evelin Ilves alias Saša Zaitsev Tiiu kehastuses.





Laupäev: retoorilised küsimused

Hommikusöögilauas.

"Noh, Heinla, oled närvis vä?"

"Muidugi, kui sa küsisid eile viis korda, kas raamatukogu on laupäeval lahti ja ma ütlesin viis korda, et ma ei tea. Ja esimene asi, mis ma hommikul kuulen: "Kas raamatukogu on täna lahti?""

Lähme uude kohta sööma.

Tiiu: "Kas siin on ka hea toit?"

Baari ees pingil.

Tiiu: "Ebamugav on siin passida ja oodata."

Kats: "Mul küll ei ole."

Tiiu: "Aga kuidas sa tead?"

Ja need on kolm näidet ühest päevast... Praeguseks võib selle korrutada 140 päevaga.

Boonusträkk: Melbourne’i rotispikker

Kraanivesi on joodav.
Turul on häid pakkumisi, eriti enne sulgemist (me elame Queen Victoria Marketi juures); toidupoodides on turust odavamaidki pakkumisi.
City Circle trammi ja Tourist Shuttle bussiga saab tasuta sõita.
State Library of Victoria Raamatukogus on tasuta internet (1. korrusel 15, 2. korrusel 60 minuti kaupa).
Hea näljahävitaja on sushirull (alates 1.50).
Odavalt riidesse saab kaltsukates, nt Savers.
Hostelis saad kõike laenata.

Tagasi tsivilisatsioonis

Neljapäev

Me oleme siin välismaal nüüd, kus saadakse vanemaks üheksa tundi varem kui Eestis.

Balil tuli meile külla eesti poiss Imre, kes on viimased 15 kuud elanud Austraalias ja hakkas meid austraalia eluga kurssi viima.
Kauge külaline.

„Mis on suur mustavalge-kirju õhupall kõrbes?”
Me muidugi ei tea. „Kaks päeva 45-kraadises kuumuses surnud olnud lehm.”

Üldse olid tema lood sellised, et me ei teadnud, kuhu silmi või kõrvu peita ja Tiiul tuli idee hakata folkloori koguma - eestlaste kangelastegudel pole Austraalias otsa ega äärt.

Transpordiskeem viis meid Balilt läbi Kuala Lumpuri Melbourne’i - jälle loetud tundide jooksul kolm maad ja kolm eri raha, a ise vähemalt tundsime, et väga soodsalt saime.

Kuala Lumpuri lennujaamas puuriti tükk aega, mis maa see ii-ess-tii on ja kas meil ikka viisa on. Teised reisijad olid enamasti pilukad, kes oma kohvrimägede tagant välja paistnud. Teades, et Austraalia on kallis ja peaks igast asju Aasiast kaasa tooma, olime vähendanud kotikilod 13 ja 15 peale.

A kus see hipisitt siis on, kes Austraaliasse koguneb?! Süda läks alles siis soojemaks, kui lõpuks tulid kaks backpackeri välimusega kutti, ilmatusuured padjad seljakoti küljes, ja tegid imelikke manöövreid nagu ikka kaks Reisi-Uudut, kes ei saa pihta, kus nad on ja kuhu minema peaks.

Me olime Kuala Lumpuri lennujaamas juba vanad kalad, täiendasime kosmeetikavarusid (põllule minekuks tuleb end ikka Lancomega katta) ja pidime tasuta wifi pärast lennukist maha jääma.

AirAsia on ikka aus lennufirma, äge uus lennuk oli ja meie reas oli vaba iste, mis tegi kaheksatunnise ülelennu täitsa mugavaks. Polnud aega väga muretsedagi, kas ketsi all on muda, mida Austraalia riik oma pinnal näha ei taha. Austraaliamaale lasti meid lupsti sisse, midagi ei tahetud teada.

Väikesed lapsed rääkisid vabalt inglise keelt ja puha ja kõik oli väga rahulik.

Ja siis me värisesime Melbourne’i lennujaama ees nagu haavalehed. Kartsime väga. Tagasi tsivilisatsiooni minna pärast nelja kuud Aasias on kohutav, väga kohutav tunne.

Tiiu valmistus nüüd kirjutama, et tegelikult on väga tšill... Kui praegu hakkas taevast metsiku kolinaga jääd alla sadama. Melbourne’is peaks olema sügis, nii 25 kraadi päeval. Jäätükid põrkuvad katuseääre pealt nii 3 meetrit üles ja need, mis lompi kukuvad, teevad sulpsatuse nagu kivi. Me Elizabeth Street on jõgi, mida mööda ujuvad prügikastid ja sodi. Trammiliiklus seisab. Jessas. Liisa saatis meile igaks juhuks sõnumi, et ega me ära ei uppunud. Tema sai Lõuna-Melbourne’s palju tugevama tormihoo kaela.

Toast tehtud kaadrid. Tegelikkus oli hullem.

Aga tagasi lennujaama ette. Me peaks saama otse kuhugi reisiloogikute konkursi finaali, sest tegelikult on meil esimest korda nende kuude jooksul keegi vastas, kes pealegi viib autoga kesklinna. Ja meie ikka mõtleme, et küll Bangkoki lennujaamast oli mõnus linna sõita – veits võttis aega, et buss leida; kui see edasi sõitnud, tuli järelikult mõne teise peale minna... kuni tänavad olid kuninga sünnipäeva pärast üldse suletud...

Aga Jo, kes oli EBSis kunagi vahetustudeng ning nüüd Melbourne’is tagasi ja teeb doktorikraadi ja annab ülikoolis loenguid, võttis päeva vabaks, et meid sõidutada ja sööta.

Hostelis (Melbourne International Backpackers, 450 Elizabeth Street) oli peale meie veel neli eestlast ja öö edenedes laulsid 18-20aastased euroopa suurrahvaste esindajad „Ee-ee-ee Estooooonia! Estoooonia!” ja pildusid eestikeelseid fraase, mis neile kuskilt külge olid jäänud.
Et ühes ruumis asuvad nii vastuvõtt, köök, söögituba, internet kui lauajalgpall, on sotsiaalsust ja lärmi rohkem kui rubla eest.

Reede

Magasime maha hommikusöögi, sest kell oli ikka Indoneesia ajas. Ja vetsu minnes jäime koridori peale, sest me olime maganud kaua ja kaardid, millega saab tuppa ja WC-sse, enam ei töötanud. Aasias oli lihtne: tuli minna aknast, kui uksest ei saanud. Nüüd aga oli vaja minna end receptionisse alandama, ega me ju ise elektroonika vastu saa.

Õhtul saime kokku kohalikega: külastasime Liisa, Sille ja Kristeliga city ja Fitzroy baare. Keskööl algas Katsi sünna ning Liisa ja Sille meisterdasid loetud minutitega sünnipäevaüllatuse: viled ja paugutajad, xx küünlaga kook, tuulevarjuks lamas kõrval tänavalt leitud vabatahtlik meesterahvas. Sünnipäevalaul. „Happy Birthday Katrin!” Publikuks inimesed, kes õhkasid, et oleks neil ka sõbrad, kes selliseid üllatusi teevad. Mõnel on;)
Liisa ja Tiiu.


Pühapäev

Vahepeal pole peale enese elushoidmise – st söömise ja magamise – midagi teinud. Ilm on niru olnud. Täitsa sügise moodi. Ja väga huvitav on iga päev riietuda, kui sul on ühed pikad püksid ja üks pika varrukuga asi. Ja Tiiu on nii väikseks jäänud nagu läheks 10. klassi, mis omakorda välistab pooled kaasasolevad riided (T, sa ei saa enam mu suure perse kallal õiendada!). Muidu on tervis jälle korras, isegi söömine enam-vähem.
Melbourne.

Ahjaa, hankisime endale Austraalia numbrid ehk kõnekaardid, mille registreerimiseks tuli veerand tundi automaatvastaja ja inimesega rääkida. Helistage, saatke sõnumeid ja kutsuge kohvile:
Kats: +61 42 46 39 748
Tiiu: +61 42 46 39 738

Mida aeg edasi, seda enam meenutab hostel vanadekodu – ainult et siin löövad aega surnuks noored inimesed.

Väidetavalt otsib enamus ka tööd, a nii passiivset tööotsimist pole enne nähtud. Kuni uue otsani kuuleb lugusid, et „olin kolm nädalat nelja tärni hotellis kokk - ma enne pole kokana töötanud, aga ütlesin, et kokkamine on mu hobi. Kolme nädala pärast mind vallandati. Arvatavasti olin lihtsalt puhkuseasendaja.”

Me elame kuueses toas. Peale meie on kolm nunnut korea tüdrukut ja siis üks, keda kõik siin peavad hulluks, aga see tüdruk on tõenäoliselt arengupeetusega või muu vaimse häirega, sest tal ila jookseb suust ja rääkimise asemel maigutab. Kats tegi oma missiooniks temaga suhtlemise ja see on isegi vilja kandnud. Emma on 32, austraallane ja elab siin hostelis juba kaks kuud. Tema tööotsimine käib nii, et magab päevad ja ööd ja ei suhtle kellegagi.

Üldiselt on hostelis elamine erinevate inimtüüpide tundmaõppimiseks suurepärane võimalus ja sellega hostelis elamise plussid ka piirduvad.

Tiiul vaevleb endiselt kultuurišokis ja me mõlemad tahame tagasi Aasiasse.
Ubudi ööelu.


Esmaspäev

Hostelielul on siiski veel plusse: saksa poisid (üks neist seesama nelja tärni kokk) olid süüa teinud ja pääsesime kartulipraadimisest. Mis on omamoodi paha ka, sest nii ammu pole praekartuleid saanud ja söögivarud on sellised, et meil on isegi juba jahu.

Täna on rahvusvaheline naistepäev ja ühtlasi vaba päev (labour day), tänavad rahvast täis ja vedasime end lausa muuseumi (NGV - National Gallery of Victoria) tasuta osadesse.

Australian Centre for the Moving Image (ACMI): nukufilmi „Max and Mary” näitus.
Life Goals.
God hates fat people.

Annepaluver.

Üleeilne rahe tegi ikka kõvasti kurja – mõlkis autosid, purustas klaase ja ujutas hooneid; näiteks üks muuseumi osa oli täna ka veel suletud tormikahjustuste pärast.
Meie hosteli kolmas korrus sai ka märjaks ja elanikud koliti allapoole.

Kuna Liisal on NGV liikmekaart, sai sealses küpsisetoas tasuta kohvi ja küpsist ning arutada maailmaasju: kuidas saada soojemaid riideid ja tööd ja mida eluga üldisemalt pihta hakata. Nii et ettevaatust, perekond Kallin, varsti peate siiski lugema meie 12-tunnistest tööpäevadest ja nürist proleelust. Tiiul tuleb enne siiski valetama õppida. Õudne.
Isehakanud muusikuid on siin palju. Homme võib seal asemel olla Kats vietnami parmupilliga (sest akordion ununes koju).

Järgmistel päevadel tahame Melbourne’is ringi vaadata (kui ilm nii lahke on), külastada kaltsukaid ja Jo grilliõhtut ning mõelda välja, kuidas teleporteeruda Sydneysse.