Hitleri ja islami pilgu all

Bukit Lawangis selgus ootamatult, et meil nii palju aega Indoneesia viisa lõpuni, et peame veel kuhugi minema. Aga kuhu?!
Valik langes Pulau Weh'le. Teisi kandidaate polnudki. LP ülistas Põhja-Sumatra tipus olevat Weh saart kui kirssi tordil. Olime kogenud igasugu veekogusid, aga merd veel mitte ja saar justkui kohe peaks puhkuse juurde kuuluma. Nii et väga hea mõte.
Palju keerulisem oli aga välja mõelda, kuidas sinna saada. Medanist lennukiga Banda Aceh'sse? Ja kust me Indoneesiast lahkume? Meil olid tegelt Medan-Kuala Lumpur piletid juba varasemast olemas. Valmis tohutu numbrite ja kuupäevade skeem ning sündis sajandi suurim müsteerium – lähme bussiga!
JÄLLE??!!
250 000 ruupia eest müüdi meile teekond piletimüügikontorist Banda Aceh'ni. Kadri sai aru, et bussis on massaaž ja WIFI. WTF!

Kõigepealt viidi meid becak'ga bussijaama.

Seal ootas meid roostest auklike ustega minibuss, mis viib 2-3 tunniga Medani eeslinna Binjaisse, kus on aega käia söömas ja poes. Bussi pigistati täpselt nii palju inimesi sisse, kui vaja oli - Karini pea kadus täitsa teiste vahele ära.

Binjai kisa-kära ja kaubanduskeskus ajasid mul juhtme korralikult kokku nagu linna eksinud noorel kitsel ikka. Seda enam, et pärast kiiret einet kästi bussikontorisse tagasi tulla ja hakkasime bussi OOTAMA.

Perepiltide kõrval ilutses seinal ka suur Hitler, kelle silme all me siis hullasime, sest bussi ei tulnud ega tulnud. Hm, kui niiviisi edasi molutame, jääme me hommikusest praamist maha.

Buss tuli alles siis, kui Kadri olnud läinud värsket mahla ostma. Nii need kellaajad kärisevad. Kui kolm põrsakest lõpuks bussi peale said, polnud ahhetamisel ja ohhetamisel otsa ega äärt. Manchester Unitedi tekid! AC Milani padjad! VIP-area! Internet! Mis 12tunnine sõit, sellisesse masinasse võiks ju elama jääda!

Minu kõrval ei istunud tükk aega keegi. Järsku ehmatasin üles - mu väike seljakott oli kadunud. See oli ära tõstetud, et mu kõrvale mahuks üks mees. Kauaks teda polnud: puhkis mulle näkku, maksis bussipoisile ja üks magav naine aeti üles ja kupatati minu kõrvale. Tema ka vahtis mind ainiti. Järeldasin, et olen liiga paljas ja räpane.

Aceh on äärmusislamistlik ja sõjakas piirkond, mis on pikka aega tahtnud iseseisvuda ja kus kehtib šariaat sinu usutunnistusest olenemata.

Islamistlik õigus- ja moraalinormide kogu šariaat haldab pea kogu elutegevust: kuritegevust, poliitikat ja majandust ning märksa isiklikematest teemast näiteks seksuaalsust, toitumist, palvetamist ja igapäevaseid käitumisnorme.  Inimõiguste rikkumine on massiline.

Kui näiteks katmata juustega mittemoslemist naisel kästakse pearätti kanda, siis on rida olukordi, kus tagajärjed on karmimad. "Intiimsuse eest" kuni 60 piitsahoopi, homoseksuaalse akti või abielueelse seksi eest kuni sada piitsahoopi; abielurikkumisega kaasneb aga kividega surnuks loopimine.

See selleks. Mingi aeg ärkasin jälle, sest buss peatus. Meid aeti maha. On see Banda Aceh juba? Kell oli alles kuus hommikul ja midagi ei saanud aru, eriti unesegase peaga. Takso- ja becak'mehed olid kohe kallal kui raiskakullid. "Taxi-taxi? Aceh? Aheh? Becak? Sabang-Sabang? Where you go?" Perse, laske elada, praam läheb kolme tunni pärast. "Relax!" kriiskasin neile nii järsult, et Kadri pidi hakkama olukorda siluma.

Hirmus ahned, ulmelisi summasid nõudsid. Me aga saime ühe polüglotsema kodaniku käest teada kilomeetrihinna ja keeldusime üle maksmast.

Kuidagi me sinna Ulee Lheue sadamasse end lõpuks rääkisime. Seal polnud peale sääskede õieti kedagi ja oli aega tutvuda rohkete plakatitega, mis elama õpetasid.

Naine, pane sokid jalga!

Turismiinfos jagati meile lahkelt tundmatus keeles ja mittevajaliku infoga brošüüre. Tänutäheks peab Kadri nüüd külalisteraamatusse kirjutama. Hea, et Tripadvisorisse ei kästud kiitma minna.

Mere lähedus andis warungides kohe tunda. Mmmm, kalmaarivardad, ma olen päästetud!

Ilm keeras esimest korda me reisi jooksul täitsa ära. Eelmisel päeval ei olevatki (kiir)laev käinud. Olime kõige esimestena sadamas ja kui pileteid ostma läksime, olid odavad otsas.  Või siis sokutati kõik turistid kallimasse, konditsioneeriga klassi.

Veel on meel rõõmus, varsti aga tormas raudkast Pulau Weh' poole siukse hooga, et hoidsin oksekoti ligi.

No tere siis, paradiis!

Kui ma vetsus käisin, olid teised juba taksojuhiga kokku leppinud. Kuigi taksoteenus on Weh'l ühtlaselt lakkekruvitud hindadega, õnnestus ikka "vale" mehega jutule saada. Tuli teine, kes blokeeris tee, kraakles ja lõpuks pidi me taksojuht maksma, et saab meid sõidutada. Iga liigutuse jaoks peab siin nuts taskus olema. Sellist võitlust valge inimese pärast polegi enne näinud!

Teekond Iboih' randa viis sõna otseses mõttes üle kivide, mille torm ja vali vihmasadu olid mäeveergudelt alla lükanud.
Kus need kirsid on?

PS. Selle postituse pildid on suuresti Kadri fotokast, aitäh!

Kaks tarka ja buss

Vahepalaks inimkatse, mis tõestas, miks Sumatral tõepoolest ei peaks pikki vahemaid bussiga läbima (nagu me olime korduvalt lugenud).

Järgmine siht oli Toba järv. Et mitte siksakitada – st sõita tagasi Padangi ja sealt lennukiga Medani ja sealt omakorda bussiga Toba äärde – otsustasime selle vahemaa läbida ööbussiga.
14 tundi ühes transpordivahendis on ju ainult sisseistumise vaev? Kusjuures hinnavahet bussi- ja lennupiletitel suurt pole.

Uurisime omale bussivariandi välja, aga me giid Roni oli nii agar, et tahtis väga, väga meile ise piletid orgunnida. Orgunniski. Kell 16.45 pidi ta meile järgi tulema ja kella 17ks bussi peale viima. Lubatud ajal teda muidugi polnud, küll aga oli maja ette ilmunud hall auto. „Takso“. Roni telefonile ei vastanud. Natukese aja pärast helistas tagasi – vabandas, et kass jäi haigeks. Sama hea vabandus, kui kunagi mul töökaaslasel, kes tahtis mult 100 krooni laenata, sest koer sõi passi ära.

Arvatavasti põhjustas kassi terviserikke see 50 000 ruupiat, mis ta piletitelt vahelt võttis. Nimelt oli pilet 175 000 ruupiat, mitte 200 000 nagu Roni meilt võttis.

Moraal: olgu mulje nii usaldusväärne kui tahes, tuleb lähtepositsiooniks ikkagi võtta, et tegu on ahne m***iga. Heast tahtest ei sünni siin küll ükski liigutus.
Tripadvisori kiidulaulust, mida ta korduvalt käskis meil kirjutada, võib ta nüüd küll und näha.
Ja me peame meelde jätma, et suudame ise endale piletid hankida.

Kell 17 ei olnud isegi tunnet, et buss peaks varsti tulema. Saabus alles kella 18 paiku ja väljus u 19.

Ega ma teadnud, et oli, mida oodata! Buss keerles ümber mägede nagu väike põrguline. No ikka pöörase kiirusega. Oi, sa issarist, kui vastik see oli! KOHE tuli külm higi peale.
Surusid klapid kõrva ja silmad kinni ning püüdsin end ajas ja ruumis kuhugi mujale teisaldada. Nii ei näinud ma ka, kuidas kõrval oksendati.
Värske õhk oleks head teinud, aga konditsioneerist tuli vaheldumisi suitsu-, tiigrisalvi ja õhupuhastaja haisu. Suus möllas küüslauk. Sääsed ka sinna otsa – see on midagi palju enamat kui 5D elamus.

Kes pani tee nimeks suurejooneliselt Trans-Sumatran Highway, kui sinna ei mahu ükski sõiduk, aga nad tahavad seal kõik korraga olla?! Tee oli aukus ja kõrval olid veel suurem auk – org.

Kell kaks öösel pandi üürgama ...karaoke. Ei oska selle otstarbekuse kohta muud arvata, kui ehk selleks, et juhid magama ei jääks ja juttu kuulda ei oleks. Üks kord oli ka selline olukord, kui juht läks välja teeolusid. Muidu läks me masin kõigest läbi nagu surematu tank.

Kadri oli ellujäämiseks täiesti teine nipp: lugeda, trükkida või end muud moodi tegevuses hoida. Mul oli paha, Kadril oli hirm.
Ma lubasin, et Toba järve ääres olen ma nädal otsa toas ja ei tee mitte midagi. Kadri lubas, et ta ei reisi enam mitte kunagi.

Et peatus tehti kuue tunni pärast keset ööd, oli mul vaja paar korda ka WCs käia. No tormiga jahivetsus pole ka niimoodi raputanud. Lingist hoidsin kramplikult kinni, et mitte seinast seina käia.

Hommikuse palvekorra ajal oli teine peatus. Mugisin fritüüritud banaaniplönne ja magusat teed peale ja palju parem hakkas. Soojem ka, sest me olime kuskil mägedes ju. Tunnistasin Kadrile, et mitu korda käis peast läbi mõte, et ma lihtsalt astun suvalises kohas maha ja ootan, millal valgeks läheb.

Edasi oli juba täitsa ok, pildistasin kohalikke, kes naaldusid vastu esiistme seljatuge nagu hakkaksime hädamaanduma. Väljas läks tasapisi valgeks ja lapsed kooli. Ees istuv mees laulis karaoket kaasa.

Hommikune Parapat võttis meid vastu nii rõveda avaliku vetsuga, et isegi kõige suurem häda jäi tegemata, ning harjumatu vaikusega. Pidime lausa paar sammu astuma, enne kui sadamasse transpordi saime. Vahelduseks ei pidanud mitte midagi mõtlema, sest juba Bukittingis bussi oodates tutvusime teise turisti, ühe saksa onuga, kes kaitseingel-isalikult kõik sammud ette ütles.

Sadamakohvikus tellitud värskest apelsinimahlast ja köögiviljaomletist jäi peaaegu et unenäoline mälestus.

Kadri ja saksa kaitseingel: leia kümme erinevust või vähemalt mõnigi :)

Savipotikook bika

Vahelduseks on väga tujuparandav süüa midagi, mis on:

1) magus;

2) valminud muul viisil kui üle pea õlis.

Koto Baru külas asuv Bika Talago pagariäri, mis minangi keeles tähendab järve (talago) ääres valminud kooke (bika).

Kohalik spetsialiteet: riisijahust, kookosest ja suhkrust peopesasuurused plönnid, mida pakutakse banaanilehtede vahelt. Dope!

Lääne-Sumatra pannkook.

Bika peamine väärtus seisneb selle arhailises valmistusviisis. Selle asutuse kohta on natuke raske öelda pagariäri või köök. Poiste vilunud ja ülikiired liigutused savipottide, minilõkete ja kahe pulgaga on omaette vaatamisväärsus.

Koogid küpsevad savipotis (belanga), mis saavad kuuma nii alt kui pealt.

Banaanimaitseline bika. 

Krupuk kampung – kassaavakrõpsud

Maniokiga puutusin Sumatral kokku esimest korda elus. Hiiumaal seda ei sööda. Kuidas aga Aasias pole seda varem tähele pannud, ei oska kommenteerida.

Maniokk võib olla magus või mõru. See siin on mõru maniokk  – entsüklopeedia teatel jahumaniokk ehk kassaava ehk tapiokk. Maniokimugulad on tärkliserikkad, sisaldades veidi ka proteiini ja toorkiudu. Mugulad sisaldavad ka sinihappeglükosiidi, mis lahustub ja eraldub pesuveega, mistõttu tuleb mugulad enne tarvitamist koorida, pesta ja peenestada.

Krupuk kampung ehk maniokitärklisest krõpsud on Indoneesias väga levinud. Käisime ühes koduses krõpsuvabrikus, kus tootmistöö küll parajasti seisis, kui perepoeg näitas masinavärki ja krupukiliistakad õlist läbi. Maitsesid head!

Käepärased töövahendid.

Naturaalne kuivati. 

Sanitaarnõuded või midagi... Kõike kuivatatakse siin tee ääres. Kuna ruumi vähe, võetakse vahel ka teest lisa.

Nii seitsmesentimeetrise läbimõõduga liistakad meenutavad kuivanud peast ja enne frittimist plastikžetoone. Roheline lisand on sibul.

Poiss ei karda panni - noorte poiste "käed külge"-suhtumine on siin enesestmõistetav.

Krupuk pidavat olema hea õllesnäkk, teatas giid.

Kopi luwak - müüdid ja tegelikkus*

Kopi luwak on (kuri)kuulus indoneesia kassikakakohv, mida peetakse kas maailma eksklusiivseimaks ja kalleimaks kohviks või ülehinnatud loomapiinamiseks, mille maitse on sitt mis sitt.

Erilisus seisneb selles, et kohvioad on läbinud tsiibetkassi seedetrakti.

Vihmametsas elav tsiibetkass (indoneesia keeles luwak) on häbelik ja üksildane ööloom, kes lisaks puuviljadele armastab süüa kohvipuu vilju ja nii luusib ta kohviistandustes ringi. Kusjuures alustab ta kõige parematest kohvimarjadest. Jagu saab ta pehmest osast, luuvilja seemned ehk kohvioad aga ära ei seedi ja väljuvad organismist. Seedetaktis toimunud keemilised reaktsioonid on oma töö teinud ja andnud kohvile ainulaadse maitse. Töölised korjavad junnid kokku, need pestakse ja töödeldakse nagu ikka kohvi. 

Selge see, et selline metsik tehnoloogia on aeglane, keeruline, kallis ja mis iganes. Mis on viinud selleni, et tsiibetkassid on puuri pistetud ja midagi loomulikku selles protsessis enam ei ole.

Ja ka pärast seda jääb õhku küsimus, kas tegu on tõesti kassikakakohviga või on midagi muud selle pähe müüdud. Internet kubiseb artiklitest, mis sel või teisel põhjusel kopi luwak' eest hoiatavad.

Me sattusime RafflesiaLuwak Coffee röstikotta Bukittinggi lähedal. Pisike kodukohvikoda, mida vedas üks agar kohalik proua Balil elava austraallasest äripartneriga.

Ta tegi meile korraliku Powerpoint-esitluse ja näitas patakat kvaliteedisertifikaate. Et kõik on väga orgaaniline ja aus. Leidsin Rafflesia Luwak Coffee ka eetiliste kopi luwak' tootjate nimekirjast.

Esiplaanil küpsised, mida me kaneeliga sõime. 

See kohalik proua oli väga sümpaatne. Selline emantsipeerunud naine, kes sihiteadlikult andis tööd ümbruskonna naistele. Hiljem rääkis giid, et proual oli olnud välismaalasest kavaler, kuna aga tema isa oli kõrge vaimulik, siis abielluda ei tohtinud. Nüüd elab oma vana emaga ja on tööle pühendunud.  

Sumatra stiilis kohvi valmistamine on väga lihtne: kalla tassi kuum vesi, sega hulka teelusikatäis kohvipuru ning lase kaane all kolm minutit seista.

Maitse on väga mahe, muud ei oska pärast esimest tassi öelda.

Polegi vist häda, mille vastu kohv ei aitaks: hoiab ära suhkruhaigust ja sapikivide teket, vähendab südamehaiguste riski, kaitseb nahka ja hambaid. päästab migreenist ning annab energiat. Kohv joodud, demonstreeriti kohvipuru nahkakoorivat ja -pehmendavat mõju.

Netist võib kopi luwak' kohta leida igasugu numbreid à la 36 eurot tass ja 550 eur/kg. Kui neid nullidega ruupiaid tõlkida, siis maksis tass kohvi 1,25 eurot, 100 grammi ube või kohvipuru 12,50 ning kilogramm 125 euri.   

Hinnakirja peal on näidisjunnid.

Iga sajagrammise kohviostuga kaasneb kaneelipakike. Logo ja plastiksangadega kilekotti lipsavad ka värviline voldik, visiitkaart, loetelu kohvi tervistavatest omadustest ja kvaliteedisertifikaat. Lisaks saame kingituseks moeka kaelakoti, millesarnastesse kassikakat kogutakse (vaadake seda alguse videot).

Tõde on selles, mida sa usud, ja ma tahan kogetu põhjal uskuda, et saime maitsta seda kõige ausamat ja tõelisemat kassikakakohvi.

* selline võiks olla üks Sumatra abiturientide küpsuskirjandi teemadest.

Minangkabau külad vol2

Tark oli see inimene, kes taipas, et päevad pole vennad.

Teise päeva hommikul vupsas giid Roni autosse kaasreisijuhiks tema sõber, kes asus entusiastlikult rääkima sama juttu, mida Roni oli eile juba rääkinud. Olukorra tõsidust rõhutas ka tema huumorisoon, millel puudus igasugune ühisosa minu omaga.

Ühesõnaga, üsna kähku närisime läbi, et poolepäevase potentsiaaliga ringsõit taheti venitada tervele päevale. Nii et kui meile öeldi „Take your time!“, oli Ronil, kellega jutustada ja kohvitada. Autos mulisesid nad ka Indoneesia keeles, me tagaistmel kui juhmakas pagas.

Ega sel tuuripäeval midagi väga häda nüüd ka polnud - lihtsalt eelmine oli niiiiiiiii palju toredam. Ma ei suudagi välja mõelda, mis muudaks mind veel kärsitumaks kui mõttetu passimine, iseäranis pealesurutud passimine. Igatahes kasutasin ma agaralt turisti põhiõigust, et hakkame nüüd minema, sest giidid siin selles osas sõna ei võta.

Veetsime aega mitmete käsitöömeistrite juures.

Humorist siin all paremas nurgas ja suu parajasti kinni.

Vahepeal istusime tükk aega ummikus, sest Koto Barus oli turupäev. Mägiteed on kahesuunalise autoliikluse jaoks ilmselgelt liiga kitsad. Sumatral on palju isehakanud liiklusreguleerijaid, kes endale niiviisi raha nuiavad juhtidelt. Siin oli see õigustatud, aga öösel keset teed raha koguvaid lapsi näha ei olnud hea tunne. 

Ka inimeste jaoks tundus turuplats kitsaks jäävat.

Ei saa öelda, et me poleks olnud tähelepanu keskmes.

Terve restoranipersonal rivistas end üles, et suure helendava inimega pildile jääda. NB! Ma olen 165 cm pikk (kui ma ära tõusen, siis 167)

Kõvasti poseerida sain ka Pagaruyung kuningapalees, õigemini selle koopias. Originaal läks 2007. aastal pikselöögist põlema ja päästa suudeti vaid mõned üksikud esemed.

Üks vanemaid minangkabau arhitektuuri näiteid (vanust üle 300 aastat).

Üksikud hooned on nii uhkelt üles vuntsitud nagu see siin.

Challenge: kui kaua suudad sa ühte järve vahtida tühja kõhuga?

Õnneks oli seal meelelahutuseks üks kana.

Kaneelikoore kuivatamine.