Kuvatud on postitused sildiga Ubud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ubud. Kuva kõik postitused
8.3.10
Täitmata lüngad
Siia kirjutab Kats, kuidas ta hakkas rolleriga sõitma, vaatas riisipõlde ja käis nõidarsti juures ja küsis pärast raha tagasi.
2.3.10
Tiiu soolo: Indoneesia med-abi
Mu immuunsussüsteem on täiesti mäda ja seepärast on mul külas vana sõber lümfisõlmepõletik, kes käitub nagu mina ise tavaliselt: tuleb ja ei saa aru, millal aeg koju minna.
Kohtumispaik on ka teada – Lomboki-Bali laev. Nüüd vurab Kats rolleriga riisipõldude vahel ja mul on voodirežiim.
Tänaseks on seljataga üks 39, kaks 38 ja üks 37,5 kraadi päev. Ei tohigi vist öelda, kui suure koguse Efferalganiga (paratsetamool) see jada tekkis... Vietnami arst lubas Efferalgani võtta, kui on üle 38,5 palavikku, Eesti perearst käskis võtta ikka nelja tunni tagant. Tegin siis Eesti moodi.
Tutde laseb mulle ikka riisiputru teha ja käsib palju juua, sest et kui kõhus pole asjad korras, tulebki peavalu ja haigus. Eks ta korra päevas mainib ka seda, et kui ma terve olen, saame ümbruskonnas ühe tripi teha, mille eest ta küsis 150 dollarit, mis on hullem kui röövimine.. Ta on igal hommikul jube pettunud, kui ma pole endiselt terve.
Aga kuna täna on pühapäev, viies hädine päev, ja juba kolmapäeval hakkame Kutast Austraalia poole lendama, tuli veits hirm, et kas must saab selleks ajaks vahva reisiselli. Pealegi on kuklas peale lümfimunade ka Eleni jutt sellest, kuidas lennujaamades on infrapunasoojusmõõtjad ja sind ei lasta palavikuga lennukile.
Niisiis tuli Ubudi doktorihärra mind vaatama. Ingliskeelne meditsiiniline sõnavara on mul peaaegu käpas. Kats pidi appi tulema alguses ja siis, kui arst rääkis millestki punasest ja millal ma märkasin. Kuna me ei ela siin just peegelpalees, ei teadnudki, et ma olen punaselaiguline. See siis ka veel iivelduse, oksendamise ja punaste silmade otsa.
Doktor pakkus, et äkki on mul kuskil mingi haav või mõni naistehäda („Oo!” tegi ta, kui kubemes mu lümfe katsus), aga mul ei ole. Samas ei pidavat mu paistes lümfid ka tulitama, mis on hea.
Sain (rohkem vist moe pärast) kaks portsu organismi tugevdavaid tablette, sest antibiootikumid teeks veel nõrgemaks. Me oma aruga oleksimegi läinud antibiotse otsima küla pealt, nii et hea, et arst käis. Arve: 500 000 visiiditasu ja 200 000 ravimite eest (kokku alla 1000 kr; ravimiteks 7 paeva jagu Danalgini (metampiron ja diazepam, mis teeb jube uniseks) ja Elanosi). No tõesti, millele keegi reisides raha kulutab.
Arst oli väga meeldiv ja asjalik, natuke rohkem arst ikka, kui küsib ainult, et kas esimest korda Balil ja kus me siin käinud oleme. Käskis postiivselt mõelda.
Mul tuli pisar silma seepeale.
Kõik toredad plaanid on ju vastu taevast lennanud: ei saanud minna massaažikursusele ja õppida bali toitu tegema. Vulkaane ega riisipõldegi ei saa vaatama minna. Ja muidugi ei sõida me Lembongani sukelduma. Tundub, et see on mu reisi kõige kurvem hetk, sest ootuste ja tegelikkuse vahel on ilmatu lõhe.
Ei teagi, mida endaga ette võtta – magan korralikult, söön puuvilju ja normaalset toitu, olen joonud piisavalt vett. Vist ongi viga mõtlemises.
Tiiu,
eilse poekoti ja salli all viinasokk kaelas
PS. Danalginiga l6petasin, sest arvatavasti on see diasepaam (paremini tuntud vaaliumina) seal sees see, mis mu öödeks ja päevadeks magama paneb. Samas on magades palju lihtsam positiivset m6tlemist harrastada.
Saime endale naabriks yhe ameerika arsti ja temagi ei osanud muga midagi peale hakata. Pakkus, et mul v6ib olla Dengue palavik (mille arst v2listas) v6i luupus ja kinkis kotikese Tylenoli. Võimalik, et jamad tulevad kaalukaotusest ja mu järgmine haigus on anoreksia. Elu on ikka päris imelik.
Kohtumispaik on ka teada – Lomboki-Bali laev. Nüüd vurab Kats rolleriga riisipõldude vahel ja mul on voodirežiim.
Tänaseks on seljataga üks 39, kaks 38 ja üks 37,5 kraadi päev. Ei tohigi vist öelda, kui suure koguse Efferalganiga (paratsetamool) see jada tekkis... Vietnami arst lubas Efferalgani võtta, kui on üle 38,5 palavikku, Eesti perearst käskis võtta ikka nelja tunni tagant. Tegin siis Eesti moodi.
Tutde laseb mulle ikka riisiputru teha ja käsib palju juua, sest et kui kõhus pole asjad korras, tulebki peavalu ja haigus. Eks ta korra päevas mainib ka seda, et kui ma terve olen, saame ümbruskonnas ühe tripi teha, mille eest ta küsis 150 dollarit, mis on hullem kui röövimine.. Ta on igal hommikul jube pettunud, kui ma pole endiselt terve.
Aga kuna täna on pühapäev, viies hädine päev, ja juba kolmapäeval hakkame Kutast Austraalia poole lendama, tuli veits hirm, et kas must saab selleks ajaks vahva reisiselli. Pealegi on kuklas peale lümfimunade ka Eleni jutt sellest, kuidas lennujaamades on infrapunasoojusmõõtjad ja sind ei lasta palavikuga lennukile.
Niisiis tuli Ubudi doktorihärra mind vaatama. Ingliskeelne meditsiiniline sõnavara on mul peaaegu käpas. Kats pidi appi tulema alguses ja siis, kui arst rääkis millestki punasest ja millal ma märkasin. Kuna me ei ela siin just peegelpalees, ei teadnudki, et ma olen punaselaiguline. See siis ka veel iivelduse, oksendamise ja punaste silmade otsa.
Doktor pakkus, et äkki on mul kuskil mingi haav või mõni naistehäda („Oo!” tegi ta, kui kubemes mu lümfe katsus), aga mul ei ole. Samas ei pidavat mu paistes lümfid ka tulitama, mis on hea.
Sain (rohkem vist moe pärast) kaks portsu organismi tugevdavaid tablette, sest antibiootikumid teeks veel nõrgemaks. Me oma aruga oleksimegi läinud antibiotse otsima küla pealt, nii et hea, et arst käis. Arve: 500 000 visiiditasu ja 200 000 ravimite eest (kokku alla 1000 kr; ravimiteks 7 paeva jagu Danalgini (metampiron ja diazepam, mis teeb jube uniseks) ja Elanosi). No tõesti, millele keegi reisides raha kulutab.
Arst oli väga meeldiv ja asjalik, natuke rohkem arst ikka, kui küsib ainult, et kas esimest korda Balil ja kus me siin käinud oleme. Käskis postiivselt mõelda.
Mul tuli pisar silma seepeale.
Kõik toredad plaanid on ju vastu taevast lennanud: ei saanud minna massaažikursusele ja õppida bali toitu tegema. Vulkaane ega riisipõldegi ei saa vaatama minna. Ja muidugi ei sõida me Lembongani sukelduma. Tundub, et see on mu reisi kõige kurvem hetk, sest ootuste ja tegelikkuse vahel on ilmatu lõhe.
Ei teagi, mida endaga ette võtta – magan korralikult, söön puuvilju ja normaalset toitu, olen joonud piisavalt vett. Vist ongi viga mõtlemises.
Tiiu,
eilse poekoti ja salli all viinasokk kaelas
PS. Danalginiga l6petasin, sest arvatavasti on see diasepaam (paremini tuntud vaaliumina) seal sees see, mis mu öödeks ja päevadeks magama paneb. Samas on magades palju lihtsam positiivset m6tlemist harrastada.
Saime endale naabriks yhe ameerika arsti ja temagi ei osanud muga midagi peale hakata. Pakkus, et mul v6ib olla Dengue palavik (mille arst v2listas) v6i luupus ja kinkis kotikese Tylenoli. Võimalik, et jamad tulevad kaalukaotusest ja mu järgmine haigus on anoreksia. Elu on ikka päris imelik.
Vabariigi aastapäev kremeerimise ja kookosenapsuga
Kats: ”Kus su sarong on?”
Tiiu: „Kaelas.”
Lümfisõlmed on paistes.
Tänase kremeerimise tseremoonia jaoks peame viisakalt riidesse minema - sarongi ja pikad varrukad.
Sarongid ostsime Kutas saunalinadeks, kuna Suka Beach Innis polnud rätikuid.. Lähevad käiku. Pikkade varrukatega on keerulisem. Peale golfijopede, mis ilmselgelt ei sobi, on Katsil dressipluus ja Tiiul Kadri pärandatud valge pluus, millel sees uhke silt „Glamour Girl”. See pluus oli paar päeva tagasi prügikastile jälle väga lähedal, aga pääses, sest äkki peab Austraalia põllul päikese-ja kärbsekaitsena kasutama.
Tutde vennanaine annab meile paki päevalilleseemneid. Me igaks juhuks ei söö, äkki on tseremoonia jaoks.
„Jagame bensiiniraha, andke 70 000,” hakkab Tutdest välja kooruma tõsine suslik. Pungguli küla on tegelikult nii lähedal, et ta saab selle bensiiniga mitu nädalat ringi kärutada.
Kadunuke on Tutde onunaine, kes suri 75-aastasena neli päeva tagasi. Marika blogist võib pikemalt lugeda, kuidas kremeerimine on Bali inimese elus kõige olulisem sündmus ja see on kallis. Nii et enamasti maetakse surnu mõneks aastaks maha ja perekond kogub raha.
Tutde sõnul maksab tänane tseremoonia 30 miljonit ruupiat (üle 30 000 kr; mine võta sa kinni, kas see on tõsi, ses kohati käib ta numbritega päris hooletult ümber) ja on sellist keskmist mõõtu. silma järgi hinnates on kohal 300-400 inimest.
Üks turist on veel, kes uudishimu ja ebamugavustunde vahel balansseerides püüab kõike videosse võtta. Kohalikud uurivad, kas ta on meie ema. Ei olnud, pealegi on ta mees.
Tseremooniat on meil, asjatundmatutel, raske edasi anda, sest katkendlikud ingliskeelsed seletused ei tee pilti eriti selgemaks.
Lahkunu kodust liigub rongkäik lagendikule, kus kremeerimised toimuvad. Kõige tassitakse lõvi kuju, mille seljas on üks perekonnaliige. Seejärel on trobikond inimesi ja edasi tuleb surnu, siis vägev orkester. Muusika on väga hea.
Kohutavalt palav on ja hea on näha, et kohalikud higistavad samamoodi.
Kremeerimisplatsil viiakse läbi mitmeid rituaale, näiteks lastakse lendu valge tuvi.
Lõvil lõigatakse selg maha ja surnu asetatakse sinna sisse. Lõvi on korralik, suurte karvaste kottidega.
Seda asjatamist võib kirjeldada suure sahmimisena ja mehed me taga naeravad suure häälega, kui midagi viltu läheb.
Tutde ütles, et kohal on perekonnaliikmed nagu meie, aga muidugi oleme nagu kaks valget varest. Rohkem jälgitakse meid kui tseremoonia käiku ja õhutatakse, et minna vaadake ikka lähemalt. Et me oleks ikka veel rohkem tähelepanu ja päikese keskmes.
Paksemad lapsed nuiavad emadelt kokakoola raha.
Ühtäkki käib kõva mütakas. Kookospähkel kukkus puu otsast alla! Palmi all istunud inimesed ning seal samas palvetanud preester ja naised hüppavad püsti. Tõesti ime, et keegi pähkliga pihta ei saanud.
Kokku kestab tseremoonia umbes kolm tundi ja põletamise ajaks on enamik inimesi ostnud keedetud maisitõlviku ning rohelisest tarretisest, neoonroosadest ribadest ja piimast koosneva ülimagusa joogi ja koju läinud.
Kaks meest uhavad põleva lõvi alla panna bambusetoikaid, mille kanti enne lõvi ja kirstu. Gaasileek on päris vali ja palmilehed kärssavad.
Vihma hakkab sadama ja me lähme koju. Tee peal ostab Tutde kääritatud kookosejooki, mida ta hirmsasti kiidab, sest arak on tema jaoks liiga kange. Siis laseb meil Sprite’i osta, sest „Sprite’iga on ikka palju parem”.
Hiljem korjatakse tuhk kokku ja asetatakse kandikul jõkke.
FOTOREPORTAAZH:
Bali-meie.
Tiiu: „Kaelas.”
Lümfisõlmed on paistes.
Tänase kremeerimise tseremoonia jaoks peame viisakalt riidesse minema - sarongi ja pikad varrukad.
Sarongid ostsime Kutas saunalinadeks, kuna Suka Beach Innis polnud rätikuid.. Lähevad käiku. Pikkade varrukatega on keerulisem. Peale golfijopede, mis ilmselgelt ei sobi, on Katsil dressipluus ja Tiiul Kadri pärandatud valge pluus, millel sees uhke silt „Glamour Girl”. See pluus oli paar päeva tagasi prügikastile jälle väga lähedal, aga pääses, sest äkki peab Austraalia põllul päikese-ja kärbsekaitsena kasutama.
Tutde vennanaine annab meile paki päevalilleseemneid. Me igaks juhuks ei söö, äkki on tseremoonia jaoks.
„Jagame bensiiniraha, andke 70 000,” hakkab Tutdest välja kooruma tõsine suslik. Pungguli küla on tegelikult nii lähedal, et ta saab selle bensiiniga mitu nädalat ringi kärutada.
Kadunuke on Tutde onunaine, kes suri 75-aastasena neli päeva tagasi. Marika blogist võib pikemalt lugeda, kuidas kremeerimine on Bali inimese elus kõige olulisem sündmus ja see on kallis. Nii et enamasti maetakse surnu mõneks aastaks maha ja perekond kogub raha.
Tutde sõnul maksab tänane tseremoonia 30 miljonit ruupiat (üle 30 000 kr; mine võta sa kinni, kas see on tõsi, ses kohati käib ta numbritega päris hooletult ümber) ja on sellist keskmist mõõtu. silma järgi hinnates on kohal 300-400 inimest.
Üks turist on veel, kes uudishimu ja ebamugavustunde vahel balansseerides püüab kõike videosse võtta. Kohalikud uurivad, kas ta on meie ema. Ei olnud, pealegi on ta mees.
Tseremooniat on meil, asjatundmatutel, raske edasi anda, sest katkendlikud ingliskeelsed seletused ei tee pilti eriti selgemaks.
Lahkunu kodust liigub rongkäik lagendikule, kus kremeerimised toimuvad. Kõige tassitakse lõvi kuju, mille seljas on üks perekonnaliige. Seejärel on trobikond inimesi ja edasi tuleb surnu, siis vägev orkester. Muusika on väga hea.
Kohutavalt palav on ja hea on näha, et kohalikud higistavad samamoodi.
Kremeerimisplatsil viiakse läbi mitmeid rituaale, näiteks lastakse lendu valge tuvi.
Lõvil lõigatakse selg maha ja surnu asetatakse sinna sisse. Lõvi on korralik, suurte karvaste kottidega.
Seda asjatamist võib kirjeldada suure sahmimisena ja mehed me taga naeravad suure häälega, kui midagi viltu läheb.
Tutde ütles, et kohal on perekonnaliikmed nagu meie, aga muidugi oleme nagu kaks valget varest. Rohkem jälgitakse meid kui tseremoonia käiku ja õhutatakse, et minna vaadake ikka lähemalt. Et me oleks ikka veel rohkem tähelepanu ja päikese keskmes.
Paksemad lapsed nuiavad emadelt kokakoola raha.
Ühtäkki käib kõva mütakas. Kookospähkel kukkus puu otsast alla! Palmi all istunud inimesed ning seal samas palvetanud preester ja naised hüppavad püsti. Tõesti ime, et keegi pähkliga pihta ei saanud.
Kokku kestab tseremoonia umbes kolm tundi ja põletamise ajaks on enamik inimesi ostnud keedetud maisitõlviku ning rohelisest tarretisest, neoonroosadest ribadest ja piimast koosneva ülimagusa joogi ja koju läinud.
Kaks meest uhavad põleva lõvi alla panna bambusetoikaid, mille kanti enne lõvi ja kirstu. Gaasileek on päris vali ja palmilehed kärssavad.
Vihma hakkab sadama ja me lähme koju. Tee peal ostab Tutde kääritatud kookosejooki, mida ta hirmsasti kiidab, sest arak on tema jaoks liiga kange. Siis laseb meil Sprite’i osta, sest „Sprite’iga on ikka palju parem”.
Hiljem korjatakse tuhk kokku ja asetatakse kandikul jõkke.
FOTOREPORTAAZH:
Bali-meie.
23.2.10
Madratsilohuga külalislahkuse lõksus
Pöörase ööeluga Kutast ja hobuvankritega sukeldumissaarelt Gili Trawangist ilusasse ja kultuursesse Ubudisse.
„Hommik. Kuidas sa magasid?” küsib Kats.
Pole vaja pikalt mõelda: „Halvasti.”
„Ma ka. Kohutav!”
Põhjuseks on voodilohk. Lamad, tagumik augus, üsna huvitava nurga all. Väljamagamiseks seda kindlasti pidada ei saa.
Tutde – meie Ubudi öömaja omanik - tuli vaatama, kas oleme ärganud ja uuris, kuidas me magasime. Ei saanud valetada, et hästi ja rääkisime madratsist. Seepeale näitas ta oma teist tuba 1,5 kuu vanuse madratsiga ja pakkus, et võib magada ka tema juures. Ei-ei-ei... Nüüd läheb Tutde lõuna paiku poodi ja ostab uue madratsi. Kats pakkus, et tuleb kaasa, aga Tutde ütles, et ta läheb ikka oma naisega. Muidu on hind kahekordne, sest arvatakse, et valge naine andis kohalikule raha, et see talle madratsi odavamalt ära ostaks.
* * *
Eile tegime seda, mida me kunagi varem pole teinud ja oleme jälle lõksus.
Astusime Ubudis bussist maha ja läksime kaasa esimese mehega, kes oma öömaja pakkus. 12 tundi maa ja mere peal loksumist on väsitav ka siis, kui moonakotis on rambutanid, kookoseküpsised, guaraana Mentos ja põnev raamat. Pealegi oli Tiiul kummaline kohalike võlumise päev. Võib-olla avaldas neile muljet konkurentsitult kõige raskem seljakott.
Näiteks Lomboki bussijuht, kelle inglise keel koosnes väljenditest „Stop five minit” ja „broken”, ajas üks hetk Tiiu jalad laiali ja lehvitas käega jalgevahele tuult. Ja siis tegi endale sedasama. Hah! Järgmine bussijuht piirdus õnneks ilusate sõnadega ja Tutde kallistusega.
Ühesõnaga, Tutde viis rolleriga meid kordamööda oma kodumajutusse. Tuba polnud eriti ilus ega puhas, aga otsustasime jääda ja hiljem midagi muud otsida. 80 000 ruupiat öö ja hommikusöögi eest ei tapa ka.
Meie uus kodu. Tutde tõi tervitusjoogiks teed ja kohvi ja jäi juttu ajama, kuigi pidi minema tegelikult kuhugi pilli mängima. Üsna kiiresti jõudis ta selleni, et praegu on tal üks naine, aga varsti võib-olla kolm. Ehk siis meie ka, kui ta naine nõus on.
Edasi leppisime juba kokku, et ta naine õpetab meile indoneesia toitu tegema, algatuseks soto ayami ja gado-gadot. Me ise peaks ainult kana ostma, st ei tohi ta venna hinnalisi kukepoksi linde võtta. Ise ta pakkus end bali kirja ja maalimist õpetama ja et viib tantsu vaatama.
Tegime väikese jalutuskäigu, et vaadata teisi majutuskohti. Väga pime on ja tundub, et kõik on õhtule läinud, kuigi kell on alles kaheksa. Ubud on ilus ja kohtasime tüdrukut, kelle nimi on Ilu.
Hommikul laseb Tutde meile hommikusöögi tuua. Eritellimusena tehakse meile banaanipannkooke. Hommikusöök on maitsev ja toitev. „Veel teed ja kohvi? Ärge muretsege, see on tasuta!”
„Homme on kremeerimine. Tahate vaatama tulla?”
Me pole jõudnud Tutde majas veel õieti ollagi, kui ta on meid juba täiesti omaks võtnud. „Ükspäev võiks ringi sõita ja Lovinasse minna.”
Tiiu: „Ma tahaks vulkaani näha.”
Paar tundi hiljem läheb Tutde omi asju ajama: „Kui süüa tahate, minge küsige köögist. Mu vennanaine inglise keelt ei oska, aga näidake talle, et tahate süüa. Nasi goreng (praetud riis) - odav-odav! Meie oma warung!”
Me ei saa Tutde juurest kuhugi kolida.
Tellimine:
Postitused (Atom)