23.2.10

Madratsilohuga külalislahkuse lõksus

Pöörase ööeluga Kutast ja hobuvankritega sukeldumissaarelt Gili Trawangist ilusasse ja kultuursesse Ubudisse.

„Hommik. Kuidas sa magasid?” küsib Kats.
Pole vaja pikalt mõelda: „Halvasti.”
„Ma ka. Kohutav!”

Põhjuseks on voodilohk. Lamad, tagumik augus, üsna huvitava nurga all. Väljamagamiseks seda kindlasti pidada ei saa.

Tutde – meie Ubudi öömaja omanik - tuli vaatama, kas oleme ärganud ja uuris, kuidas me magasime. Ei saanud valetada, et hästi ja rääkisime madratsist. Seepeale näitas ta oma teist tuba 1,5 kuu vanuse madratsiga ja pakkus, et võib magada ka tema juures. Ei-ei-ei... Nüüd läheb Tutde lõuna paiku poodi ja ostab uue madratsi. Kats pakkus, et tuleb kaasa, aga Tutde ütles, et ta läheb ikka oma naisega. Muidu on hind kahekordne, sest arvatakse, et valge naine andis kohalikule raha, et see talle madratsi odavamalt ära ostaks.

* * *

Eile tegime seda, mida me kunagi varem pole teinud ja oleme jälle lõksus.
Astusime Ubudis bussist maha ja läksime kaasa esimese mehega, kes oma öömaja pakkus. 12 tundi maa ja mere peal loksumist on väsitav ka siis, kui moonakotis on rambutanid, kookoseküpsised, guaraana Mentos ja põnev raamat. Pealegi oli Tiiul kummaline kohalike võlumise päev. Võib-olla avaldas neile muljet konkurentsitult kõige raskem seljakott.
Näiteks Lomboki bussijuht, kelle inglise keel koosnes väljenditest „Stop five minit” ja „broken”, ajas üks hetk Tiiu jalad laiali ja lehvitas käega jalgevahele tuult. Ja siis tegi endale sedasama. Hah! Järgmine bussijuht piirdus õnneks ilusate sõnadega ja Tutde kallistusega.

Ühesõnaga, Tutde viis rolleriga meid kordamööda oma kodumajutusse. Tuba polnud eriti ilus ega puhas, aga otsustasime jääda ja hiljem midagi muud otsida. 80 000 ruupiat öö ja hommikusöögi eest ei tapa ka.

Meie uus kodu.

Tutde tõi tervitusjoogiks teed ja kohvi ja jäi juttu ajama, kuigi pidi minema tegelikult kuhugi pilli mängima. Üsna kiiresti jõudis ta selleni, et praegu on tal üks naine, aga varsti võib-olla kolm. Ehk siis meie ka, kui ta naine nõus on.
Edasi leppisime juba kokku, et ta naine õpetab meile indoneesia toitu tegema, algatuseks soto ayami ja gado-gadot. Me ise peaks ainult kana ostma, st ei tohi ta venna hinnalisi kukepoksi linde võtta. Ise ta pakkus end bali kirja ja maalimist õpetama ja et viib tantsu vaatama.
Tegime väikese jalutuskäigu, et vaadata teisi majutuskohti. Väga pime on ja tundub, et kõik on õhtule läinud, kuigi kell on alles kaheksa. Ubud on ilus ja kohtasime tüdrukut, kelle nimi on Ilu.

Hommikul laseb Tutde meile hommikusöögi tuua. Eritellimusena tehakse meile banaanipannkooke. Hommikusöök on maitsev ja toitev. „Veel teed ja kohvi? Ärge muretsege, see on tasuta!”


„Homme on kremeerimine. Tahate vaatama tulla?”
Me pole jõudnud Tutde majas veel õieti ollagi, kui ta on meid juba täiesti omaks võtnud. „Ükspäev võiks ringi sõita ja Lovinasse minna.”
Tiiu: „Ma tahaks vulkaani näha.”

Paar tundi hiljem läheb Tutde omi asju ajama: „Kui süüa tahate, minge küsige köögist. Mu vennanaine inglise keelt ei oska, aga näidake talle, et tahate süüa. Nasi goreng (praetud riis) - odav-odav! Meie oma warung!”

Me ei saa Tutde juurest kuhugi kolida.

Hommikuvihm.

1 kommentaar:

Teller ütles ...

Ubudist on hea päevatrippe põhja suunas teha - kraatrisse ja Jatiluwihi riisipõldude vahele. See on vist UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja varahommikul super http://www.flickr.com/photos/teller/3986796144 ja http://www.flickr.com/photos/teller/3986795506

Ubudis otsige üles Yoga Barn, Sari Organic, kohvik Kafe (oli äkki sellise nimega) ja vaadake siit veel inspiratsiooniks kohti http://www.flickr.com/photos/teller/tags/ubud/

Üks soovitus veel Bali toidu tapas Nomadi restoranis. Maksis küll vist natuke üle 100-tuhhi, aga maitsete osas kogu raha väärt.