24.4.10

Tiiu: pöidlal on taldrikupaistetus

Enneaegu rõõmustasin. Keegi sealt hispaania restoranist mulle täna üle ei helistanud,
nii et ei tööta ma ei homme ega ka ülehomme :( :( :(
Lubati siis hiljemalt teisipäeval helistada.
Ikka ununeb ära, kui muutlik see meel siin on nii endal kui teistel. Tööpõll on mul ju kodus kummuti peal. Jaanus küll lohutas, et selle saab ju maha müüa.
Aga vähemalt ilm on soe: hilissügis ja 28 kraadi.
Ja vähemalt on mul tänase päeva lõpuks selja taga esimene pulmapidu. Mitte küll pruudina ega isegi külalisena, vaid Tea Roomi toidutöölisena. Mulle meeldis.
Muidugi jäin täiesti andestamatult hiljaks kohe esimesel tööpäeval - jeee.

23.4.10

Tiiu: tööjutt vol2

Kaua pole kirjutanud, mul ei tulnud isegi praegu blogi aadress enam meelde. Pea on vist täis saanud.
Aga asjast. Korduma kippuvaid küsimusi kipub praegu olema ainult kaks, aga neid on umbes sama sitt kuulda, kui paar aastat tagasi, et kas sa selle ülikooli ka lõpuks ära lõpetad. Ehk siis:
1) Kaua sa Austraalias oled?
2) Mis tööd sa seal teed?

Kui kaua?!

Keeruline on vastata, millal ma koju tulen või kuhugi liigun. Oma sunnismaisuses sõltun praegu vaid rahast, mis mind kunagi taas liikuma paneks kas siis Eesti, Aasia või Lõuna-Ameerika poole.
Aga...:
* Pikendasin oma tervisekindlustust esialgu poole aasta võrra.
* Panin oma Eesti telefoninumbri aastaks kinni. Number oleks vist võinud isegi tiksuda, sest Teleyks pole viimasel ajal küsinud isegi miinimumarvet, mida mu talupojamõistus paari sõnumi eest ikka maksta tahaks. Nüüd lepingu peatamise eest tuli tasuda 49 krooni. +61 42 46 39 738. Ärge siis ehmatage, kui keegi saab imelikult numbrit sõnumeid. See pole mingi uus väljapressimisskeem, vaid mina.
* 5. mail läheb Kats Eestisse tagasi ja ma kolin Mareti juurde kuskil suve/talve keskpaigani..
* Töövestlustel ütlen, et jään Sydneysse aastaks.

Mis teed?

Jutt sellest, et Sydneys töö leidmine ei ole tegelikult raske, kui ise vähegi agar oled. Jaotad kümneid või sadu CV-sid.
Või siis peab õnne olema – õigel ajal õiges kohas. Mul juhtus nii.

Laupäeval ütles Delmar, et kahe nädala pärast käin ma tööl. Ma ei osanud eriti midagi seepeale öelda või vaielda ja lõime käed.
Esmaspäeval käisin ma, Delmar moraalseks toeks, kahes tööbüroos juhuotsi jahtimas. Esimeses saadeti mind üsna konkreetselt ja mitte eriti viisakalt tänavale tagasi, et kogemus on mul väike ja pealegi ei värba nad praegu kedagi ja äkki paari nädala pärast. Teine osutus rohkem poistetööde agentuuriks, aga ma kuni 25 kg ikka jaksan tõsta kui vaja (James on ju näiteks 92 kg). Õigel kontaktisikul oli aga parajasti vaba nädal ja nii tuli agentuuridest nulliring.

Teel koju käisime Woolloomooloos paarist kohast läbi, mis nüüd tagantjärgi tundub lihtsam, kui see tegelikult oli...
Esimeses pubis ei öelnud nohisev pekikõhuga (no see pluuse oli veits kitsas ja lühike) baaridaam mitte ühtegi sõna, aga manageri ikkagi kutsus. „Ei meil uusi töötajaid vaja, meil on hoopis kliente vaja.” Tundus, et alustama oleks siiski pidanud uutest teenindajatest.
Teine oli siuke baari moodi koht ja nad lubasid mu CV ilusti säilitada, kui midagi peaks tekkima.
Kolmandas kohas oli juba üks tüdruk oma CV-ga ees. Ta oli isegi minust tõsisem. Raske uskuda, et maailmas võiks olla rahvaid, kes on kehvemad suhtlejad ja muljeavaldajad kui eestlased.
Manager näitas menüüd. Hm, olime sisse astunud hispaania restorani - Velero. Muy bien, hispaania keel on ju mu vana armastus. Manager Miguel küsis, kui kaua ma Sydneys plaanin olla ja kus ma elan. Et neil just lähebki mitu inimest ära ja on vaja uusi koolitada ja kolmapäeval helistavad.
Aga ta helistas juba teisipäeval ja kutsus reedeks proovipäevale.

Printisin kodukalt menüü välja. Toidumenüü kaks lehekülge ja veinide oma 11. Kas peaks üles tunnistama, et ma pole elus sees šampapudelit avanud? Vahuveine on ligi 20. Peaaegu terve päev läks hispaania kööki kiikamiseks.

Delmar pühendas mind siinse restoranielu veidrustesse, mis kohati kõlab nagu keemia (CMOS ehk cold milk on the side - lühend selle jaoks, et kohvitassi kõrvale tuleb eraldi külm piim panna) või füüsika (kuidas kahe laudlina puhul voldid jooksma peavad) või psühholoogia (kokaga PEAD sõber olema, muidu saad taldrikuga pähe). Austraalias on igast kokasaated väga popid, eriti MasterChef Australia, ja kõik kokad ei ole võluvad jamieoliverid.

Proovipäev
Hommikul tõestasin jälle, et mida varem hommikul (vibra peale) ärkad, seda kiiremaks lõpuks läheb. Suurem hilinemise hirmus panin jooksu, ilm oli sügise kohta väga-väga palav. Hea üllatus, et Woolloomooloo asub me kodust 12 mintsa allamäge.
Seal on siuke pikk maja kai peal, restoranid ja korterid. Ja siis alati peab hooletult mainima, et Russell Crowe elab seal.

Algus nagu ikka - riided vahetada: omalt poolt mustad kingad ja püksid, töö poolt valge pluus (sain väidetavalt nr 40 meeste särgi) ja põll. Ringkäik restoranis, lauanumbrid, positsioonid, köögi- ja baarisüsteemid ehk kust mida kuhu viia.
Tore üllatus oli see, et taldrikuid peab kandma käerätiga. Ma muidu veel saaks need on pisikeste näpitssõrmede vahele, a rätikuga on see alguses ikka puhas kepp.
Võid ju need 3 taldrikut kätte võtta, a maha peab ka laadima.... No mu lemmikud olid ikkagi ääreni täis kohvitassid. Õumaigaad. Kohvi annab üle ääre loksutada juba kandikule tõstes, mis siis veel kandmisest ja lauale panemisest rääkida. Vahuveinipudelit ma täna lihtsalt ignoreerisin.
Ettevalmistustööst oli kasu ka, kui köögis öeldi, et mejillones või gambas on valmis. Hea lihtne ja toimiv toiduväljastussüsteem on seal restoranis ja väljaõpetamine samm-sammult. Ja kokad olid nii toredad, eriti põhimees. Eriti äge hea-tuju-tüüp.

Üldiselt polnud hullu, kuigi räti-taldriku hoidmise pärast sain mitu märkust ja kandikut kandes värisesid käed nagu võimsas pohmellis kahvliga tatart süües. Tass logises alustassi peal! Tund enne päeva tuli kinga talt lahti, mitte niiviisi irvitavalt, vaid ikka kapitaalselt. Mul polnud Mentost, et oleks kuskilt enesekindlust saada. Panin oma mustad valge tallaga ketsid siis, hea et plätudega ei tulnud, aga märkuse sain ikka, et mustad kingad peavad olema.

Kui ma veel lõpuks ligi tund nuge-kahvleid uhasin poleerida, hakkas küll hoog raugema. Märkused keerlevad peas ja silme ees on pilgeni täis kandik ja noad-kahvlid kah ei lõpe. Et oli tore päev ja aitäh, et andsite mulle võimaluse. Ajaa, ma leidsin sealt lauahõbeda vahelt paari ruutsentimeetrise lataka inimnahka.

Lõpuks ütles manager Miguel, et võta oma põll kaasa, pühapäeval saad lõuna ja vist ka õhtuse vahetuse ja esmaspäeva ka. Ma ei saa öelda ka, et andke andeks mul on deit. Rõõm on nii suur, et tahaks Migueli kohe kallistada.
Pühapäeval on Austraalias Anzac Day ja esmaspäev on ka vaba. Anzac Day on Esimeses maailmasõja langenud kaasmaalaste mäletuseks, praktikas on see muidugi massijooming.

Rahast ma veel ei tea, sest ma ei ole seda saanud.

Palju kirjutasin, sest see on endiselt ainus asi, mida ma enda arust täitsa hästi teha oskan. Aga nagu paistab, on minus siiski ka ettekandjapotentsiaali, kuigi pean kogu vaba aja kolme taldrikut rätikusse mässima ja püüdma kandikutäie klaasidega mööda korterit lennelda.
Oma siseheitlustes ei jõudnudki ma veendumusele, et suudaksin alustada uuel alal ja veel inglise keeles. Mu sõpradel oli minusse rohkem usku kui mul endal. Aitäh teile.
Nüüd pakun ma – eesti juustusingi pannkoogi spetsialist – pursuidele austreid.

Olen enda üle uhke. Olge teie ka :)

15.4.10

Tiiu ja töö

Ükskõik kui palju mulle ei meeldiks laiselda, meeldib mulle tegutsemine palju rohkem.
Veendusin selles taaskord esmaspäeval, kui käisin Tea Roomis proovitunde tegemas.
Pidin enne terve hommikupooliku Wikipedias veetma, et menüüst läbi närida, sest mu toidusedelist on jah seni puudunud näiteks rillette ja chorizo.

Algus oli klassikaliselt paljutõotav: „Kas sul mustad kingad ja püksid on kaasas?”
„Püksid? Ma võtsin sokid.” Kuidagi saab „pants” asemel „socks” kuulda?
Polnud hullu, sain kohapeal püksid nr 12, mis püsisid kuidagi üleval, kui värvel kahekorra keerata, kuid sellega nende istuvus ka piirdus.

Sisuliselt oli mu ülesanne olla nagu töövari, sibada ettekandjal sabas ja panna kõike tähele. Alguses olin koos Jennyga, kellega see enam-vähem toimiski. Pidin enamasti veeklaase täitma ja teekannudesse kuuma vett juurde valama. Füüsiline töö.

Pärast sain a la carte spetsialist Fabio, kes jagas lahkelt igasugu ülesandeid: „Vala veini! Vii šampanjat! Kata laud 32 magustoiduks ära!” Kus-mis...
Kujuta ette, et astud kuhugi restorani ja sulle öeldakse: „Vaheta laudlina ära ja kata laud!” Vot selline tunne oligi. Katad, üldse ei nuta. Eks see Fabio nägi muidugi kohe, et ma pole eriti a la carte ettekandjana töötanud. See, et härra Otspere lasi kuivalt lauda katta ja klaase täita, oli sel hetkel täiesti kasutu.

Edasi läks nii, et tegin seda, mida keegi jooksvalt käskis – saali, köögi ja baari vahet. See ei meenutanud kuidagi lugude kirjutamist või uudiste toimetamist või midagi muud, mida ma oskan.

Kolme tunni pärast olin vaba ja pidin andma oma pangakonto andmed ja Tax File Numberi, mida mul muidugi käepärast polnud. Sest polnud aimugi, et mul on tööpäev ja selle eest makstakse. Täisajaga kohta seal praegu pole, aga ehk saan vahel üritustel abiks käia.

Ehk siis on endiselt tungiv vajadus töö leida. Huvitav on jälgida, et kuidas kõik tuleb ajaga, aga tuleb. Mind peaks raiuma õpikutesse õpitud abituse peatükki.

Alles ma olin täiesti segaduses, mida oma eluga pihta hakata – kuhu suunas tormata ja kelleks hakata. Veidi kahetsen, et poistega põhja poole korjetööle ei läinud, oleks söönud külma purgibologneset ja unistanud sushist. Härrade vastuargument: „Kuule, sa oled ju preili, preilid ei korja puurvilju.”
Alles ma jonnisin, et öäk kui vastik on endale CV-d kokku valetada ja nüüd on mul selline vahutaies, et silm lausa puhkab peale vaadates. No panin jaa enda pildi ka.

Aktiivsem ukselt uksele faas on mul veel ees (homme?). Kuulutustest on lemmik senini see, kus peab bikiinides kella 6.00-14.00 kohvi tegema. Mingeid eeldusi pole vaja, peaaasi et personality oleks see õige.
Oma unistuste tööd – STOP-märgi hoidmist – ma vähemalt praegu ei saa, sest sinna on vaja igast värvi sertifikaate, mille saamiseks peab kursusel käima.

Oh kui lihtne oleks minna suveks Rannapaargusse, kannaks soomlastele šnitslit ette ja teeks öösiti hulgi rummkoolasid. Või siis teeks hoopis natuke teadust.

Hommik.
Park.
Räppar TO: hey hey elizabeth bay.

PS. Kui Fidžil on hea, siis ma tulen. Luban!

11.4.10

Mina olen kullake, sina oled jeesus

Teisipäeval kolisime kuuks ajaks korterisse, mille brasiillastest elanikud läksid reisule.
Hostelist paar minutit kõndida ehk siis oleme siinsamas Kings Crossi juures politseimaja taga. Mingit turvalisusgarantiid see siiski ei anna. Täna olid välisukse peal hoiatavad kirjad, et ühtegi võõrast ei tohi mitte kunagi sisse lasta. Eile keegi lasi ja suvaline mees hakkas järjest kortereid läbi koputama. Et asi on tõsine, oli lisatud selline fakt, et eelmisel aastal tuli keegi sisse ja tappis kellegi ära siin.

Crossi maine on jah kohutav: litsid, herosõltlased, kerjused. Tegelikult meenutab see kusehaisune linnaosa päris palju Tallinna, aga rohkem india toitu ja sushi on parem ja kui poeonudega sõber oled, saab saladuskatte all teada, millal uuesti 2-taalast veini müügile tuleb.

Kui sa oled pool aastat lennus olnud, seisneb õnn äkki selles, et saad lösutada diivanis ja vahtida telekat. Katsil olid telekaga suured ootused. Telekareaalsus on aga nagu suitsetajal ilma tikuta: võbeleva pildiga uudistekanalid ja paar imelikku veel.

Sarvedega teler.

Aga kleidid ripuvad kapis puu peal ja pesu on kummutisahtlis. Köögis on potid-pannid, külmkapis on toit.
Hea on. Ei ole enam seda kellegi teise kodu üle rõõmustamise tunnet, et lähed külla ja hästi mõnus on ja lahe ja siis pead tagasi hostelisse minema.
Saame ise külalisi kutsuda ja küünlavalgel istuda. Hommikul kiruda käratsevaid papagoisid.

Aadress on juba peaaegu meeles, aga hääldusega on veel probleem. Tiiu keel seda välja ei vääna (14/4 Barncleuth Square). Arvatavasti sama, mis sundida austraallast Põlluääre tänaval elama.

Viimase aja kangelastegudest ka.

*Jaanus võttis meid kaasa Katipo peole. Sama koht, kus Tiiu 1,5 tundi croissanti sõi. Nüüd said nad alkomüügiloa ja on õhtuti ka lahti. Oli VÄGA meeleolukas õhtu, häid ideid oli lademes. Tagantjärele on nende geniaalsus siiski kaheldava väärtusega – preilid lõpetasid, kaks avatud veinipudelit ja kaks rulli vetsupaberit poevõrgus.
 
*Riided lähevad pesus väiksemaks kiiremini kui jõuaks kaalus alla võtta (Tiiu, 56 kg).

*Katsil oli lõpuks 2,5 aastat oodatud kohting kanadalase Brettiga, kellega ta tutvus Kambodžas. Ja teisel päeval jälle.

*Kui enda kodu võtmeid pole, suudab Tiiu lõpetada otsapidi Manlys ja käia peokleidi ja kontsadega rannas ja saada koju 100 dollarit maksnud autoga, mida tuleb käivitada kapoti all kaablijupiga.


Lõpetuseks kamaluga näpatud mõtteid

„Kas sa haussi kuulad, kullake?”
„Jeesus, ma olen sulle kullake?!”
„Mina olen sulle jeesus. Kas te välja mängima tulete?”
„Supikööki või?"
„Kas või. Aga te saate vaid õhtusesse, kuna päevases pole naised lubatud. Aga teie lähedal on üks kirik, mis annab 11 ja 12 vahel süüa. Mingi tänavalaps kutsus ükspäev."
"Meil on külmik nüüd ja normaalne elu. Sa oled tõesti jeesus..."
"Ja sa võid olla siis kullake, feer inaff."

* * *
„Ma arvasin, et Tiger Woods on gei.”
„Misasja, ta ju pettis oma naist ja tegi teisi rasedaks.”
„Kes see Taivo Kuuts on?”

* * *
„Meist oleks võinud kena paar saada. Sa ole tubli ja mõtle sellele, et mis oleks saanud, kui sa oleks Kõpu külakiige juurde sattunud 1987. aastal.”

* * *
„You have to love musicals. You are a gay, it’s in your DNA!”

* * *
"Mul pole üldse mälu."
"Mäletad mind vä?"
"Sa mul juba nii lihtsalt ei unune, isegi kui tahaks."
"Aga sa ei taha. See on loomulik, ära muretse, olen armastusväärne."
"Jube palju räägid armastusest."
"Vihkamisest oleks vale rääkida. Ausaid mõtteid ei ole tervislik endale hoida."

* * *
Ühe pere lapsed:
Paula ei pidavat olema ema ja isa nägu, vaid hoopis väike Tiiu. Tõsi ta on, kriipssilmad ja Pantalone soeng. Ainus vahe, et Paultsil on suu uusi hambaid täis.

* * *
PS. 10 000. lugeja tiitli sai Kristian!

8.4.10

Tiiu Kagu-Aasia ABC

Mitmed sõbrad-tuttavad on küsinud nõu Aasias reisimise kohta. Ma ise ei osanud ju ka midagi ette kujutada ja pabistasin juba pool aastat enne minekut vürtsika toidu, madude ja keeleoskuse pärast. Ja vaktsiinid? Mida kaasa võtta? Kaart või sularaha, dollarid, eurod?
Nii et kirjutasin ligi kuus lehekülge juttu algajatele, kel plaanis (pikemaks ajaks) rändama minna.

Kes
Täiesti tavalised seljakotirändurid Tiiu ja Kats ning Kadri, kes läks detsembris Eestisse tagasi. Kolmekesi reisimine hea – kolmest tuba on odav jagada ja seltskonda ka rohkem. Katsil oli varasem Aasia-kogemus, aga kuu aega ära olla on teistmoodi kui kuude kaupa.
Kes me blogi lugenud, teab, kui palju oli me teel külalisesinejaid. Üksindust ei pea pelgama: kui oled vähegi avatud, leiad palju sõpru ja selleks ei pea isegi hostelis elama.

Aeg
Oktoober 2009 – märts 2010

Piletid
Ostsime aprillis, kui Estravelil oli pakkumine 7777 kr Cathay Pacificuga Helsingi-London-Hong Kong-Bangkok ja riburadapidi detsembris tagasi.

Kus me siis käisime
Tai (Bangkok, Chiang Mai, Chiang Rai)
Laos (Houayxay, Luang Prabang, Vang Vieng)
Vietnam (Bac Ha, Hanoi, Halong Bay, Hoi An, Mui Ne, Saigon)
Tai (Bangkok, Ko Tao)
Malaisia (Kuala Lumpur)
Indoneesia (Bali: Kuta ja Ubud; Gili Trawangan)
Marsruut oli paigas esimese 6 nädala kohta, edasine oli juba vabakava. Kõige mõistlikum ongi väga täpseid plaane mitte teha, sest üsna planeerimatu on see, kus sa äkki kauem või vähem olla tahad. Head infoallikad on kohalikud elanikud ja teised rändurid, kes on samade huvidega.
Viimaste kuude strateegia oli leida mõnus koht ja seal võimalikult pikalt olla. Vot sellised turistid siis.

Kuueelarve
Põhiküsimus on see, kui palju raha läheb. Konkreetset vastust on sellele anda umbes sama hea kui öelda, mis parajasti moes on.
Üsna tavaline on see, et reisitakse lihtsalt nii kaua, kuni raha jätkub. Mõni väga kaugele ei jõua. Siis on vahel põhimõte, et ei tohiks raisata rohkem kui kodus kuluks.
Ma panin väga ümmarguse märgi, et kohapeal kulutada 10 000 krooni kuus (majutus, transport, toit, meelelahutus). Täpset arvestust ei pidanud, aga läks keskmiselt vast umbes 12 000. Ei priisanud, aga raha pärast millestki ei loobunud ka. Muidugi pole raske kulutada ka näiteks kuus 35 000 krooni või rohkem. Sõltub vajadustest ja võimalustest.

Ööbimine
Ühtegi korda me öömaja ei broneerinud, kõik otsisime jooksvalt. Valikukriteeriumiks soodne hind, puhtus ja ventilaator (fan). Konditsioneer hakkas kõne alla tulema alles Indoneesias higiloigus magades.
Eelistasime bangalosid, eestlane tahab ikka oma maja.
Mugavustest oli enamasti puudu soe vesi ja vesiklosett; aga olime vahel ka ilma mageda vee, elektri, töötava pistikuta.
Ise tundsime kõige rohkem puudust riiulist ja lugemislambist.
Vietnamis oli hinna sees enamasti internet; Indoneesias hommikusöök, aga polnud näiteks rätikuid.
Odavaim – kahene bangalo Laoses Vang Viengis 30 000 kippi (u 30 EEK/öö)
Kalleim - kahene tuba Malaisias Kuala Lumpuri lähedal 150 ringitit (u 450 EEK)
Lemmik: Rumah Kundun Indoneesias Gili Trawanganil (u 95 EEK/öö)
Kõige tavalisemad kaaselanikud olid sipelgad, neid ei pannud isegi tähele alati. Paar korda kõndis ringi prussakas ja ühe korra oli padja all konn.
Teisel pool seinu on enamasti kanad-kuked, siis ka koerad-kassid, vahel hiired-rotid.

Transport
Ühest kohast teise saamine on lihtne.Uuri reisibüroodest hindu, tee oma valik ja reisibüroo teeb transpordiskeemi. Kõik toimib, väikese hilinemisega küll, aga kohale jõuab alati. Võib ka endale ise skeemi kokku panna. Siis saab rohkem nalja.
Peamised liiklusvahendid: lennuk, buss, rong, praam, paat, takso, tuk-tuk, sawngthaew, roller. Lisaks vooditega ööbuss, öörong ja öölaev. Konkurentsitult oli kõige ebamugavam ööbuss, mis tuiskas ja piduras mööda mägiseid Vietnami teid. Kõige huvitavamad olid vietnami maaliinibussid.
Igatahes saab maad ja vett mööda igasuguseid põnevaid marsruute ja elamusi ning (kümnete) tundide kaupa sõita. Kui aega ja energiat vähem, uuri lennuvõimalusi (AirAsia, Lion Air, Tiger Airways, Lao Airlines jne jne). Ja kui sa oled poiss, kel aega palju, siis tahad kindlasti kaubalaevaga sõita.

Toit
Toidust rääkides tuleb kasutada ülivõrdeid – värske, tervislik, maitsev. Ja muidugi – ODAV.
Mereannid Vietnamis – mmmmm.. libistad grillitud karpe ja järad köögipõrandal krabisid. Võiks öelda, et taevalik.
Vürtsidega harjub, neid ei pea üldse kartma. Nagu üks tüüp seletas: nelja kuu jooksul oma menüüsse järjest uusi ja teravamaid vürtse lisades ei tahtnud teda lõpuks ükski sääsk.
Pärast neid nuudleid ja riisi tuleb muidugi suur euroopa toidu isu. Tais saad enamasti seda, mida oodata oskad, aga näiteks Laoses arvesta, et su Caesari salatisse ja Hawaii pitsa peale on terve sibul ära hakitud.
Nii patrioot kui ka pole, oli suurim igatsus valge veini ja pesto järgi.

Teenused
Pesumajasid on palju ja see teenus on odav. Aga kontrolli üle, mis sa tagasi saad, ning lepi kohati talumatu pesupulbrilõhna ja number-paar väiksemate riietega.
ATMivaba kohta ei leidnud. Internet levib ka igal pool, aga vahel võimatult aeglaselt.
Massaaži- ja iluteenuste pakkumine on lai, hinnad soodsad. Iluasjades paistis kvantiteedi poolest silma Vietnam, kvaliteedi poolest saime hea kogemuse Balil. Salongi või töötajaga peab lihtsalt vedama. Nii et ära pahanda, kui maniküür tähendab vana laki mahavõtmist ja uue panekut ja massaaž lihtsalt lobisevat või jalgpalli vahtivat silitajat.

Töötamine
Me ei läinud Aasiasse tööle, nagu mu töötukassa konsultant tahtis seda kangesti uskuda. Praegu tagantjärgi mõeldes oleks võinud tööd ikkagi teha puhtalt kogemuse ja lõbu pärast. Näiteks Laoses Vang Viengis või Tais oleks baaritöö leidmine lihtne olnud. Ikkagi valge inimene baaris ja bucketite täitmine pole eriline kunst.
Ratsa rikkaks ei saa, kuid võib-olla prii öömaja, toidu-joogi ja võib-olla ka taskuraha.
Kats jagas Tais Ko Taol peoflaiereid ja sai selle eest 100 bahti/h + tasuta joogid, mis pole sugugi paha tasu.
Teine leib oleks näiteks sukeldumisbisnessis dive masteri või instruktorina, aga see oleks juba nagu rohkem päristöö. Kuidas see juriidiliselt lubatud on (Tai viisa peal oli meil passis märge, et töötamine keelatud), täpsemalt ei uurinud, aga arvatavasti on asi sama suvaline nagu igasuguste viisapikendamisskeemidega. Ehk siis kõik toimib, kui vaja.

Keel
Nagu ikka on igas keeles mõistlik ära õppida põhisõnad: tere, head aega, aitäh, palun, peamised söögid-joogid.
Käte-jalgade ning inglise keelega saab ilusti hakkama – lao lihtsalt sõnad letti. Lauseid polegi mõtet moodustada, sest mida lihtsamalt seletad, seda paremini sind mõistetakse.


VARUSTUS EHK MIDA TEGELIKULT VAJA LÄKS

Seljakotid: mul 60liitrine, Katsil väiksem, arvatavasti 50l. Seljakoti puhul arvesta, et pead kogu oma elu pidevalt seljas tassima; nii et su asjad võiks sinna kotti ära mahtuda ja kott võiks vastu ka pidada.
Tagantjärgi on raske uskuda, et Bangkokki lennates võtsime oma kotid käsipagasina lennuki peale. Lihtsalt ei tahtnud alustada oma reisi ilma ühegi isikliku asjata. Vedelikud kogusime kokku ja saatsime eraldi kotis Tai poole. Detsembris oli mu tippmark juba 25 kg.

Dokumendid ja paberimajandus
Pass - kontrolli kehtivust ja kui palju sul tühje lehti on; passikoopia paberil ja elektrooniliselt.
Viisad - tegime ainult kahekordse sisenemisega Tai viisa (60 päeva sisenemise kohta); Laose ja Indoneesia viisa sai piirilt ning Vietnami viisa tegime Laoses.
Passipildid – viisade ja näiteks sukeldumiskursuste jaoks. Mugav, kui on olemas, aga muidugi saab neid ka kohapeal teha.
Deebet/krediitkaardid - kasulikum on omada Visa kaarti, millega ei tohiks probleeme tekkida ka väiksemates kohtades. Krediitkaart on hädavajalik ka lennupiletite ostmiseks.
Sularaha – dollar on RAHA. Kurss alati parem kui eurol. Dollareid on vaja näiteks viisade soetamiseks, mis on enamasti 30 taala ringis. Muul ajal maksime ka (krediit)kaardiga ja võtsime eesti deebetkaardiga raha välja.
Lisaks vahetasime juba Eestis portsu Tai bahte.
Reisu peal olles oli meil osa raha ühises rahakotis, et vältida eraldi maksmist ja pidevat tasaarveldamist näiteks ööbimise, transpordi ja pesumaja puhul.
Vaktsineerimispass – A+B hepatiit, difteeria ja teetanus, kõhutüüfus; malaariatablette ei söönud. Vaktsineerimispass on eneserahustuseks, sest keegi seda näha ei tahtnud.
Kindlustus - QBE Insurance’ist kuueks kuuks tervisekindlustus 1430 EEK, mis tasus end kuhjaga ära, sest mul õnnestus lausa 4 korda tõsisemalt haige olla ja käia kolmes riigis arsti juures. Kui jätta arvestamata, et arstid väga ei süvene, oli meditsiiniabi kiire ja asjalik ning kindlustusele vajalikud paberid (arsti kokkuvõte haiguse kulgemisest ja diagnoos ning arve) anti koos ravimitega ilusti kaasa.
Kohalelendamise ajaks tegime Salvast tervise-, reisitõrke- ja pagasikindlustuse 321 EEK.
Lisaks olid kaasas rahvusvaheline juhiluba, sukeldumissertifikaat, koduste ja sõprade aadressid.

Varustus
Väike seljakott
- hea lennukisse-bussi võtta või niisama kõhu peal tassida. Kole, aga praktiline.
Käekott – taganjäreletarkus, et oleks võinud mitu ridiküli võtta, aga see on siuke preilide teema. Ma tundsin suurt puudust ka vöödest ja sallidest-rätikutest, eriti kui olla ühes kohas pikemalt.
Magamiskott – oma tekk on ikka oma tekk. Kui on külm, käib ka riietusesemena.
Väike padi – soetasime padja Laoses u 10 kr eest ja see on hea nii pikematel sõitudel kui räpakamates ööbimiskohtades.
Päikeseprillid – ilma ei saa.
Sarong – universaalne kerge ese, mis täidab peamiselt rätiku, aga ka salli ja kleidi funktsiooni. Rätikud olid enamikes ööbimiskohtades nagunii olemas.
Lehvik - üks vajalikumaid asju; hea end tuulutada ja teistest kadedust tekitada.
Kõrvatropid – läks vaja 2 korda: kolisevas öörongis ja siis korra lärmakate naabrite pärast.
Helkurid – pimedaks läheb kuue paiku õhtul ja jalakäija siis veel rohkem eikeegi kui valges.
Blogide väljatrükid – mõnus lugeda sõitude ajal, eriti kui oled ise kohapeal. Saab kasulikke nippe ja vaimu valmis seada.
Märkmik – reisikirja ja uute sõprade kontaktide jaoks ja internetis blogi.
Eesti pildiraamat - oleks võinud hea ka kaart olla, kus siin maailma peal Eesti asub. Välisministeerium võiks Eesti esindamise eest tõepoolest taskuraha saata. Välisministeeriumist veel nii palju, et sinna tasuks teada anda, et oled maailma peal laokil.
Meened (etnosokid, märgid vms) – see lõppes sellega, et Kadri kinkis etnopõlvikud mulle ja sokid Katsile.
Eestikeelsed raamatud ja ristsõnad –võtsime ingliskeelseid raamatuid sai pea iga nurga peal osta ja vahetada.
Lonely Planet – mõistlik soetada kohapealt kas kasutatuna (kontrolli, kas kõik lehed on alles!) või võltsinguna (kontrolli, kas kopeeritud kaardid on loetavad!). Arvesta, et paari aasta tagaune hinnainfo võib olla kasutu, sest see meie maailm muutub ju päevadega.
Niidid-nõelad.

Elektroonika-tehnika
Läpakas
– ostsime Bangkokist u 3000 kr eest pisikese Asuse. Natuke kummaline see tänapäeva reisimine on, sest suur osa ajast istutakse netis ja suheldakse kodustega.
Fotokas – mu pisike ja igivana Canon Ixuse seeriast. Oleks võinud olla ka üks korralik digipeegelkaamera, oleks Kats juba mitu fotoalbumit välja andnud. Oleks!
Universaalne adapter - läks vaja Indoneesias ja korra Malaisias.
ID-kaardi lugeja - veel pole vaja läinud.
Siis veel telefon, mälupulgad, iPod, väline kõvaketas, keeduspiraal, föön.
Kükloobid/pealambid – väga praktiline, sest (päeva)valgusega on kitsas käes. Ma muidugi unustasin oma lambi juba üsna alguses Laosesse Pakbengi naela otsa selles kuuris, kus me ööbisime.

Siin oli paljudest asjadest juttu, aga tegelikult olid kotis muidugi peamiselt riided ja hügieenitarbed/kosmeetika.
Pakkides peaks lähtuma printsiibist, et need asjad on sulle tõesti omased, sest pikema reisi puhul on tegu rohkem tavapärase elurutiini kui puhkusega (kui just mingi ekstreemne matkasell pole).
Võta kaasa ainult riided, mida sa igal pool hea meelega kannaks, sest väga kahtlane, et pärast soome piiri tahad äkki olla kossakas turist. Ma ise millegipärast uskusin seda ja seepärast oli mul kotis mitmeid asju, mida kordagi selga ei pannud. Nimekirja ei hakka koostama, aga näiteks kahte paari bikiine oli hea omada.

Üldiselt võiks olla ikka varrukateta riietusesemed, sest higistad meeletult. Võiks olla ka pikkade varrukatega pusa, aga saab ka ilma selleta hakkama. Kilekat läks paar korda vaja; üldiselt vihmakeep oli praktilisem. Iseäranis veel paks rolleriga sõitmise keep, mis kaitseb tuule eest.

Teadsime, et lõpetame Austraalias, kus peaks olema jälle tavalised ja võtsime igaks juhuks kaasa ka teksapüksid. Kats kandis teksasid sageli; Tiiul olid teksad pigem kaalu eest, et toimunud muutusi fikseerida. Vahelduse mõttes oleks võinud võtta väikseid (käe)kotte, vöösid ja rätikuid.

Universaalne jalanõu on tavaline varbavaheplätu. Ecco sandaalid olid mul mõttetu investeering. Kinniseid jalanõud / tenniseid oli ka mõnus vahel kanda; need on mõistlikud ka džunglis matkamiseks ja rolleriga sõitmisel.

Puudust tundsime taskunoast, heast fotokast ja videote tegemise võimalusest; alguses ka tassist. See keraamiline plönn, mis tühimiku täitis, polnud muidugi kergeim variant. Kõige parem oleks olnud mõnus nõukaaegne plekk-kruus.
Üks väike tõhus liim ja teip oleks võinud parandustöödeks ka kaasas olla.

Üldiselt pole pakkimise pärast vaja muretseda, sest Aasias ju kaubandus õitseb. Iseasi, kas viitsid kohe alustada kõige hädavajalikumate asjade otsimisega.

Õige turist tahab ikka night marketi tühjaks osta ja kodustele näidata, kui palju ta plätudest ja t-särkidest alla kauples. Pikaajareisija ei saa aga hulgi suveniire ja odavat tavaari koguda. Kas siis piirdud paari mälestus(eseme)ga või saadad selle kraami postipakiga koju.


Ihuhooldus
Meil oli ühine ilukott, mis sisaldas hambapastat, šampooni, palsamit, dušigeeli, päevituskreemi, seepi, ihupiima ja muud igapäevast. Lisaks siis isiklikud hügieenitarbed ja kosmeetika. WC-paberi rull peaks ka alati kotis olema. Mu enda kogemuse järgi on täiesti mõttetu varuda märgi salvrätikuid. Küll aga oleks võinud olla igasuguseid maski-, kreemi- jne testreid.

Reisiapteek
Meil oli Kadri komplekteeritud ühine reisiapteek + igaühel personaalne rohukott oma hädade ja vajaduste järgi.
Läks vaja:
Plaastrid (eriti hea oli vene „bakteritsiidne plaaster Verofarm), teepuu õli, söetabletid, elastikside, valuvaigistid, paratsetamool, antibiootikumid, putukatõrje (kõige vajalikum; meil oli Autan), haavapuhastusvahend (jäi puudugi), kraadiklaas.
Ei läinud vaja:
Bitneri palsam, piimhappe kapslid kõhuhädade jaoks, külmapalsam, põletushaava kreem, Fastum geel, Occutears.
Kõhulahtisuse ravimid kõik alles, ainult mõned söetabletid kulusid alguses kohaliku puskariga kohandumisel. Pigem oleks võinud olla mingit lahtistit ja väike kompressiviin.

Olin rohukoti peamine hävitaja. Hulgi kulus valuvaigisteid, haavapuhastusvahendit ja häid vene plaastreid, mis parandasid mädanevaid haavu imeväel. Kaasas polnud, aga vaja läks külmetuse ravimeid (nohu-köha), aga seda saab kohapealt. Minu puhul siis kirjutasid arstid välja.

Katsil oli kuuma ja niiske kliima pärast allergia – igasugune metall laastas nahka. Nii et vaja läks Claritini ja kohalikust apteegist sai ka.

Kõige mõnusam asi oli see pisike Vietnamist soetatud õli, mis aitas ERITI hästi putukahammustuste sügelust ära võtta ja uimasuse korral meelekohtadesse määrides oli ka kohe värskem olla.

* * *
Kõige nõmedam tunne: magamata ja söömata olekus kuuma päikese käes kogu oma vara tassides öömaja otsida. Selle kannul on vastikuseTOPis kohe hüvastijätud.
Parim tunne: abstraktne rändamise õnnetunne. Konkreetsemas vormis on mönus vee all kilpkonni jälgida, täis köht, võrkkiiges pikutada, kirju ja komplimente saada, kaisus olla, lonks vett meeletu janu peale, arsti diagnoos, mille järgi sul polegi malaariat ega Dengue palavikku. Ja veel ja veel ja veel toredaid tundeid.

Mis siis uut on:
Geograafiat – pealinnadest pisikeste saarteni, tohutult uusi maitseid, palju uusi sõpru üle maailma, teame iga riigi popimat õllemarke ja oskame mitmes imelikus keeles öelda „aitäh”.

5.4.10

On meil koer või probleem?

Nädal jälle möödas, blogis pole juttu ridagi ja fotokakaardilt on võtta vaid üks pilt ja selle peal kuivatab Kats sokke.
Sissejuhatuseks - mingi arusaamatus on meil selle Austraalia viisaga. Working Holiday asemel anti vist Drinking Party Visa. Tööd ja puhkust pole ollagi.
Aga tänu sellele hakkabki elu paika loksuma, sest nagu juba varasemalt öeldud – ei ole midagi uut siin päikese all – suhtlemine ja kontaktid on elus edasi viiv jõud. Tänu sellele võib varsti välja kuulutada aadressi, kuhu Tiiule konserve ja villaseid sokke saata. Kalevi komme ei ole vaja saata, eks.

Ja see pole nüüd eputamine, et näiteks neljapäevaks oli neli erinevat varianti õhtut veeta. Lihtsalt rõõmu jagamine, sest väga hästi on meeles need Eesti reeded ja tummad telefonid, kuni lõpuks helistas Erik, et tsau, mis teete.

Ei hakka seda huvitavat elu siia internetti kühveldama. Kõik loeks küll hea meelega, keel ripakil, a kes meid siis kunagi tööle ja naiseks tahaks võtta.
Illustreerivaks materjaliks võib rääkida, et Imre oli vahepeal tagasi saanud oma vana numbri, mida Tiiu telefoni mälus enam polnud. Ja ta, raibe, kehastus jällegi kellekski Davidiks ja hakkas helistama ja sõnumeid saatma. Seekord nüüd selle vahega, et Tiiu läkski õnge. Imre ise käis sel ööl Paraguais ja nägi ukse vahelt tervet paljast Saksamaad.

Teisipäeval oli meil RSA koolitus - Responsible Service of Alcohol ehk mõistlik alkoholimüük, mille õilis eesmärk oli vähendada joomist, aga töötaja jaoks on siiski esmatähtis, kuidas oma vastutusest kõrvale hiilida. Et kui keegi joob 100 minutiga 55 jooki (17 tequilat, 34 õlut ja 4 viskikoolat) ja siis ära sureb, arvesta, et omaksed lähevad kohtusse raha järele, sest see on sinu kui baarmani süü.

Niisiis õppisime kuus tundi, kuidas ära tunda purjus inimest, kontrollida dokumenti ja millised kõige patusemad joomaurkad. Vastavalt politsei väljakutsete arvule saavad baarid kaela erinevaid piiranguid: nt alates kella kahest öösel ei tohi enam uusi inimesi sisse lasta ega müüa shotte, peab kasutama plastiktopse, 10-minutilised müügipausid ja pool tundi enne sulgemist ei tohi enam alkoholi müüa jne; või siis kästakse üldse mõneks ajaks uksed sulgeda.

Nii et siinne alkoholivastane võitlus on muljetavaldavalt laia haardega nagu Tuleviku Kärdla valimisplatvorm ja ka umbes sama perspektiivitu. Siiski näidati seina peale statistikat, kuidas baaris on nüüd vähem alaealisi ja nii. Päriselus on seaduste järgimine paras formaalsus.Nagu see RSA koolituski – iga tainapea suudab testi ära teha, kui dikteerida: „Tähelepanu, see on nüüd vastus küsimusele „Kes peavad läbima RSA koolituse?” – kõik, kelle töö on seotud alkoholi müümisega. Number kaks vastus: purjus inimesele alkoholi müümise eest võib kuni 11 000 dollarit trahvi saada. Kolmas küsimus: „Miks on kasulik enne joomist süüa?” Jne.

Paber kotis, pani Kats „FUCK WORK” märgi rinda ja läks Paddington Inni oma proovitunde tegema. Otse baarileti taha, teisel poolel maailma kõige tänuväärsemad fännid – vanamehed. Nüüd on Katsil hirmus hirm, et peab tööle minema.

Töölesaamisel on olulised kaks aspekti: ole lahe ning ülejäänu valeta kokku. Kui tööks läheb, siis imesta, et oi meie tegime neid asju teistmoodi. Muidugi sama lambist, kui sa tööle saad, võidakse sind ka lahti lasta.

Oskused tulevad siiski kasuks. Kuigi Tiiu põhiolemus on olla nohik (nurgeline ja jääda teistele jalgu), suudab ta tegelikult kanda kolme taldrikut ja kahte pudelit. Mitte korraga küll.

Muidu on Sydneys sügis. Jahedavõitu, sombune, sajab. Ei jõuagi vist päikest ära oodata ja enne kolimist hosteliaknast iluvaateid üles võtta.


Eestlastel pole vaja kade olla, meil on siin märtsikuuski sääski nii et mustab ja kuplad on veel pirakamad kui Aasias. Ja mööda Tiiu voodit läheb sipelgarada.

Selgus, et aine jäävuse seadus kehtib ka riiete puhul: kui suveriideid ühest hunnikust teise tõsta, ei muutu nad sügiseriieteks. Teine asi on see, et õhtul olgu king kõrge ja kleit napp. Oma meelelahutusvõimaluste laiendamiseks ostsime endale kontsakingi, 3-4 dollarit paar.

Tiiu: „Jaanus, need on Prada kingad.”
Kats: „Appi, Tiiu, kas sa pead sellest kõigile rääkima?! Aitab küll.”
Jaanus: „Jah, ega siin pole rohkem kedagi, kes sellest aru saaks.”

Ühtset stiili on nii piiratud garderoobi juures raske hoida, nii peabki olema ühel päeval Seks ja Linn, siis Kitli-Tiiu ja siis räppar T.O.

Laupäeval oli mõnus teha lõpuks ometi üks raamatulugemispäev ja varakult magama minna.

Enamasti on tunne, et oleks justkui kellegi teise elu elama sattunud. Ellu, kus pole jõulu- ega lihavõttepühi, telesaadete rutiini, häbi ega hirmu. Näiteks kui hilisõhtul on rongijaamas väravad lahti ja läksime teadlikult (Janoošiku õhutusel) jänest sõitma. Loomulikult on kodupeatuses väravad kinni – avamiseks vaja pilet läbi lasta. Sõida või tagasi. Lapsekärude ja suure koti väljapääsust saaks minna.. Üks tüdruk võetakse vahele ja ta läheb turvamehe saatel piletit ostma. Astume läbi, teised turvamehed on önneks parajasti maja ees suitsupausil. Rotieluga jänesed.

Pühapäeva õhtuks oli kodusest režiimist selline rahutus sees, et OLI VAJA õue minna.Ümber nurga Goldfishis olid me armsad sõbrad juba ees. Seisime oma järjekorra ära. Kõik, kes me ees sisse läksid, olid 30 sekundi pärast hapu näoga väljas tagasi. Nonii - pilet 30 taala. Tegime oma auringi ka ära, peaks arust ära olema, kui maksaks. Turvamees tahtis templit panna, et me sisse tagasi saaks. Seletasime ausalt ära, et me pole seda ära teeninud. Vahepeal olid läbirääkimised ja läksime uuele ringile jutuga, et see 30 dollarit pole ju pilet, vaid võib südametunnistuse järgi heategevuseks paar dollarit annetada. Ei, pilet on 30 dollarit. Igatahes jõudsime veel kolmanda korra ka sisse ja välja jalutada (jutuga, et me oleme püsikliendid), kuni turvamees ütles, et leedid võivad tasuta sisse minna. Kui ennast kõrvalt näeks, siis arvaks küll, et selliseid orav rattas ahve pole ammu nähtud. On see siis nüüd kohalike oludega harjumine, et peedid, kuni saad oma tahtmise?

Sees õnnestus veel midagi uut kogeda. Ühel hetkel tuli selja tagant tossu nagu tossumasinast. Siuke kirbe hais, nina hakkas kipitama ja kingad ja jalad olid tolmu täis. Keegi kavalpea oli seinapealt pulbertulekustuti kätte saanud.

Rahvastikuminister võiks nüüd tellida loo, kui halb elu siin on.

Tiiu kunagi Tais, kui kodutu koer külge haakis: "Kats, on meil nüüd koer või probleem?"
Kats esmaspäeva hommikul: "Tiiu, on sul nüüd peika või probleem?"

Tahaks vabandada, et see jutt tuli natuke imelik, aga tegelikkus on veelgi imelikum.

Eelmine laupäev eestlaste ja inglasega

Martin ja Joe.
Uus ala.
Juhuslikult leitud Lasse ja Rainiga.

Paar pilti pühapäevasest merepäevast
Pole selle peal tulnudki, et vee peal võib parkimiskoha leidmine nii keeruline olla.



Klikkige usinasti - 10 000. lugeja saab meiega tasuta lõunale, mida ei ole olemas!