27.3.10

It’s home time... Travellers are shithouse

Neljapäev

Nüüd on see siis käes – peab tööle minema. Aga et kuhugi minna, tuleb enne see koht leida.
Uue, Sidneys konkurentsivõimelise CV tegemiseks kulus peaaegu 12 tundi (sisaldab ka uneaega). Umbes poole poole sellest ajast vingus Tiiu, et ei oska valetada, aga tänaseks on meil rahvusvaheline baaritöö kogemus olemas. Näiteks Tais.
Lisaks laiskadele turistidele oleme muidugi ka laisad tööotsijad: vedasime end kohale kokkusaamistele, mis teised inimesed olid meie jaoks kokku leppinud. Vähemalt õigel ajal olime kohal, ses mõttes on Sydney geograafiliselt kuidagi lihtsalt hoomatav.

Oli vaja sõita teise maailma otsa, et kuulda: kõik käib ikkagi soovituste ja tutvuste kaudu. Kesklinna baarid saavad iga päev 20-25 CV-d, ilma et nad tegelt üldse uusi töötajaid vajaks.
Kõige pealt langevad välja need, kel pole RSA paberit (Responsible Service of Alcohol ehk koolitus, kus tehakse kuue tunniga selgeks, et sa ei tohi klienti nii lolliks joota, et ta sind kohtusse kaebab, kui ta pärast vales kohas teed ületades auto alla jääb) ja lõppkokkuvõttes ei pruugi tööd saada ka siis, kui sa oled enne olnud mõne palju suurema baari manager.
Lihtsalt tuleb olla õigel ajal õiges kohas, hea välja näha, rääkida ja manager ära võluda. Naismanageride juurde pole meil isegi mõtet sisse astuda.

Kuulsime, et nii meie kui CV-d näevad head välja.

Tööintervjuu võib olla vägagi meeldiv, kui oskad täpsustada, millist veini eelistad.

Statistika mõttes: julgesime viia ainult kaks CV-d. Siis oli julgus otsas. Tundus, et täna juba tehtud küll. See vist on ikka rohkem laiskus kui häbelikkus... Varsti saab Jaanus meile öelda, et me laiskus on suurem kui Käpa joomine

Siis tuli loogiline samm nr 2: saime kokku Joeyga ja ta parandas me CV-de keele ära. Joey on me tuubingusõber Laose aegadest, keda nägime Tais ka. Siin Sydneys on ta inglise keele õpetaja ja muidu elus algklasside õpetaja. Praegu on ta tööülesanne õpetada 7-21 aastaseid inimesi (ta ise on 23) lugema ja mõtlema. Et näiteks lause „Kass ronis puu otsa” puhul ette kujutada, siis mismoodi näevad välja kass, puu ja ronimine.
Ta oli oma õpilastega jalkat mänginud ja need olid temast vaimustuses („Loomulikult mängin ma kõikidest austraallastest paremini.”). Ja siis kaks sellist 10-aastast naga avastasid internetist pildi järgi, et Joey on inglise profijalgpallur ja kuulutasid seda kõigile. Seda ta muidugi pole, a arvatavasti nägid nad Beckhami pilti.

Reede

Täna juhtus pisike ime: tšekkisime end Bondilt Noah’s hostelist välja, et linna poole kolida. Ainult 2 korda mõtlesimegi tegelt ümber ja ajalises plaanis oli see ainult kolm ööd. Vahepeal olime oma kuueses toas eriti mugavalt kahekesi ja pärast oli me tuba nagu Orkut: eestlased ja brasiillased. Kripeldama jäi see, et Katsi Karguvend kadus ära. Nagu päriselt kadus ära; mitte et poleks enam näiteks mingi solvuka pärast näole andnud. Viimati nähti teda kolmapäeva varahommikul ja oma tuppa ta ei jõudnud.

Igatahes me ikkagi suudame otsustada ja neid otsuseid ellu viia. Aplaus.

Et ilmad on siin sügisesed, nii 30 kraadi, ühinesime peesitavate eesti poistega – Tõnise ja Arvoga, kellega pidime põhja poole minema hakkama, aga Kats tegi Tiiule selgeks et maatöö tähendab siin seda, et sa pead päevas korjama 12 000 õuna, mitte 300. Veits palju pole vä?
Matu sõpradele teadmiseks, et ta on kõvasti kaalust alla võtnud. Loodetavasti ta end viimase kuuga ei paisuta ja saab efektselt üle Eesti piiri astuda.

Siis astus reipal sammul me juurde üks tüdruk: „Tere, Tiu ja Kats! Ma olen te blogi lugenud.” – Karin.
Lehvitused ja tervitused meie fännile Aedale Hiiumaale, kes meid vahendas! Maailm ongi täpselt nii väike, et varem või hiljem jooksed otsa sellele, kellele vaja.

Karin tegelikult enne luuras ja kogus julgust: luges raamatust ühe peatüki; saatis Aedale SMSi, et hakkab meile nüüd lähenema ja läheneski. Me oleme muidugi liiga lihtne variant, kellest alustada võõrastega tutvumist, sest vaevalt me tutvumise peale ütleks, et „Okei, Karin, pakaa siis, me lähme võtame ühe õlle”. Eestlased on ikka huvitav rahvas. Ei saagi aru, kuidas nad seal järjekorras nii ette julgesid trügida, kui jumal ükskõiksust jagas. Täitsa tabav, et Jaanus õpetab väljakatele esimese eestikeelse fraasina „Mul suva.”

Karin on teel Tonga kuningannaks ja kui Tiiu austraalias lotovõitu ei saa, läheb ka Tonga poole.

Karin, Tiiu, Tõnis, Arvo.

Õhtul käisime Eesti Majas, kus olid pikad lauad ja Kalevipoeg kallistas seina peal paljast meest.

Vasakul all nurgas kabistav Kalevipoeg.

Aga Hiiumaa vappi ei rippunudki, nagu Hiiumaa polekski maa.

Kogu selle Eesti butafooria keskel kõlas inglise keel (baaris ei antud midagi, kui ütlesid „Kaks õlut”) ja inimesed matsutasid makarone hakklihaga, mida nimetati peenelt bologneseks.


Pika laua taga.

Jah, me oleme rotid, ja ei raatsinud makaronieine eest maksta 20$, isegi kui olime päeva jooksul söönud kaks toidukorda juustusaia.
Kogemata täiesti õige stateegia, sest jäägid müüdi pärast maha 2 taala ports, millest jätkub meile mõlemale. Kolm karpi sai viieka eest. Nii soodne diil, et Tiiu tassiski pärast pool ööd kilekotiga spagette kaasas.


Kuna enne järgmist Eesti Maja üritust läheb kõht uuesti tühjaks, võtame ette muude maade majad. Nii et teadmiseks ja arvestamiseks teisele Tiule – nii see meie Sydney rotispikker täieneb. Üks on näiteks selline, et hangi küla pealt laps käevangu ja ühistranspordis saad odavalt ringi tuuseldada (Karini blogist: Pühapäev on siin family fan day. Kui sul on yks tatt kaasas, maksab pilet yhistranspordis 2.50 per nägu. Sama pilet kehtib ka bussis ja praamil ning võid ühistranspordis veeta kogu päeva kui isu). Homme on lootust Lihatommilt häid säästunippe välja pressida.

Õhtuses vabakavas olid veel Tõnni ja Arvo maaleminekupralle ning klubikülastus. Karin läks Tiiu juhiloaga sisse ja turvamees ütles, et pole tema enne nii suurt ID-kaarti näinud.

Oleks tahtnud ise olla see, kes mõtles välja, et shotte saab hulgi serveerida teekannus. Müts maha.

Karin, Janooošik, Katja.

Ega muud polegi juhtunud. Heinlast on ainult saamas Austraalia edulugu. 24 tundi pärast CV viimist helistati ja kutsuti teisipäevaks proovipäevale. No see esimene koht neist kahest, kus me käisime. Ja siis sama päeva õhtul tuli austraalia mehelt abieluettepanek ka. SMSiga, mis on muidugi veits lame. Järgmine SMS kirjutati arvatavasti pärast mõningast mõttepausi, sest härra tundis kahetsust, et ei tea, kas Miss Katrin on ka voodis hea. Meil on ikka kultuurilised arusaamatused siin maal, sest kaks päeva varem tuli kutilt „Think it’s home time... Travellers are shithouse.”
Tsiteerides meie aja klassikuid: „Jumal anna mulle andeks et ma annan lootust inimestele kellel iial muga lootust pole.”

* * *

Elame nüüd Kings Crossis Kanga House’s, mis on täitsa kena ja kodune koht. Kõrvaltoas peaks elama Delmar ja kuskil ka komamees Tauts, kes üllatas täna sellega, et pani üleliigse koma. Kui ees ei ole alati koma ;)
144$ maksame kuueses tüdrukute toas, kus me praegu oleme neljakesi. Tasuta hommikusöök on, wifi on, tee ja kohv ning terve hunnik ühiskasutuses asju (sh nt must pipar, jahu, kaneel).

Muidu on Austraalias natuke hea ka, nagu näiteks ei pea ehmuma, et ostad kogemata deodorandi, mis on extra valgendav.

Pilte tuleb veel.

Kats: kiidulaul Tiiu kantseldaja-kandidaatidele

Et Tiiu oma varba paar päeva tagasi ära lõi, oli lihtsalt verine kättemaks, sest hetk enne seda tegi ta mu üle nalja. „Näe, siin on teisigi, kes poekotiga rannas käivad,” ja osutas ilge vanamehe peale, kes ees tuigerdas. Enne kodus ei saanud Tiiu seda kotti ju ise võtta, sest see lihtsalt ei sobinud riietega kokku. Ela sellisega koos ja tassi asju.

Tiiu on täielik naine, nagu abikaasa, aga ta ei tunne isegi kaasa, abistamisest rääkimata. Kui ma palavikus värisedes oma ülemiselt narilt hommikul Tiiult küsisin, kus kraadiklaas on ja salamahti lootsin, et ehk Tiiu veab end narilt alla ja otsib selle üles ja toob äkki juuagi, siis Tiiu vastas lihtsalt, et seal all kapis, ja keeras teise külje.

Kade on ta ka, eriti selle peale, et tunnen rohkem kuulsaid inimesi kui tema.

Ja hommikul, kui mul hull peavalu, targutab Tiiu: „Aga sa teadsid, et küünist (kohalik odav pakivein = maailma halvem jook) tuleb räige peavalu.” See on viimane asi, mida kuulda, kui nõrk on olla.
2 tundi hiljem. Tiiu: „Mul on ikka hea meel, et sul ka paha on!”, ja pritsib pudelist mulle vett peale. „Haaaa, seda sa küll ei osanud oodata!”
Heldust, tõesti ei osanud.

Vaatamata kõigele ei vahetaks ma teda kellegi vastu välja.

Paraku tuleb minu rännakusse tööpaus suvises Eestis. Kuulsin, et lumi hakkas juba sulama ja aeg hakata golfivõistlusi orgunnima. Juuli lõpus toimuvad minu takti(golfi)kepi all Jõelähtme golfikeskuses Est Am Open by KPMG ja EGA Boy`s Challange Trophy. Vabatahtlikud ja koostööpartnerid, pange vaim valmis, nagunii helistan teile!

PS. Rena, küüri siis mojitoämber puhtaks.

23.3.10

Tiiu: Printsess pilpa peal

Teen sedakorda sooloesinemise, sest Kats oli siruli. Pärast Aasiat on Austraalia elu endiselt väga tavaline. Viu-viu.

NB! Selles postituses esineb palju erinevaid meestenimesid.

Neljapäev: Tõnisel vaba päev

Tõnn on mu kursavend, kes on Austraalias olnud 10 kuud ja praegu Sydneys velotaksojuht ehk mees, kes teab kesklinna tänavate kohta meetripealt, kas need on alla- või ülesmäge.
Tõnis.

Sõitsin Bondilt bussiga kesklinna peaaegu et täitsa ise. Kui ei tea, kus peale minna ja maha tulla ning kuidas piletisüsteem toimib, on ühistransport mu jaoks suurem katsumus kui võõras köögis süüa teha.
Hyde Park.

Kole siin ei ole.

Nägin siis Sydney ooperimaja ära. Mitte ühtegi tunnet polnud. Et peaks äkki Facebooki otseülekannet tegema, kuidas ma ooperimaja treppidel istun. Mu telefon poleks vist selleks võimeline ka, ta lakkas isegi helisemast umbes nädal aega tagasi.
Muidu keegi ei usu, et ma Sydneys olen.
Käisin Tõnni juures kodus ja tutvusin ta majakaaslastega. Üks poola tüdruk teab, kus odavalt RSA (Responsible Service of Alcohol) paberit teha. Kui kõikides asjades tumbajumba olla, on ikka nii lihtne tarkust juurde koguda.

Õhtul unistasime Katsiga, et lähme Aasiasse tagasi, üürime Ko Taol või kuskil maja ja hakkame baaris tööle. Tsiteerides personaalseid klassikuid: „Unistusi on palju kergem ellu viia, kui sul on konkreetne pilt silme ees.”

Välistamismeetodil oma koha otsimine siin ilmas võib olla väga väsitav.


Reede: Jaanusel vaba päev

Käisime hommikust söömas. Sõin poolteist tundi crossainti, mille sees oli brie juust, sink, tomat, basiilik, sinep. Pole kaua aega nii head asja söönud, sest mu põhilause on toidupoe kõige odavama produkti juures: „Kui halb see ikka olla saab”.
Haigele Katsile viisime arbuusi ja Vene poest kohukesi (kel vaja teada - mu mälu järgi asus see 131 Bondi Road).
Dr Hirschowitzi sõna ei maksnud midagi. Kats ei saanud kolme päevaga terveks. Isegi mitte tervemaks.
Seepärast läksime Bondi Junctionisse usaldusväärsemasse arstikeskusesse, kus üks pärlitega Poola baaba viitsis veel vähem süveneda kui Hirschowitz, aga kirjutas tõhusamaid antibiootikume.
Tänu Jaanuse konkreetsusele on meil nüüd ühtlasi Austraalia pangakonto ja fiktiivne elukoht Surry Hillsis, mis pangapreili väga kadedaks tegi (mul on isegi aadress peas).
* * *
Oleme Sydneys Noah’s Bondi Beachi hostelis nagu kakahädad, sest see hostel on paras sitamaja.

See, et me toakaaslased oma hallides trusades kuni kella neljani pärastlõunal magavad, on okei. Norskamise, permanentse pohmahaisu ja mustade sokkidega harjub ka ära. Melbourne’s kukkusid mulle ka ülemise voodinaabri rinnahoidjad pähe.
Aga siinne köök.. ojee! Kui hosteli nelja korrusetäie asukate makaronikeedu aeg kätte jõuab, köök sama täis pigistatud kui külmkapp. Kogu aeg peab arvestama sellega, et keegi paneb su varale küüned taha, eriti toiduasjadele. Varsti magan, kilo juustu padja all, pesto kaisus.
Me hapukoor muide polnudki katki pressitud – keegi oli selle lihtsalt avanud ja pooleldi ära tarvitanud. Müsli ja suhkur on ka kahtlasel kiirusel vähenenud. Mis siis ikka, varastasime lusikatäie jahu vastu. Melbourne’is võis kiruda, et köök, arvutid, lauad-toolid , aga see võimaldas vastuvõtu tsikkidel silma peal hoida, kes oma oapoti pesemata jätab. Me praegune köök on täielik lagala – umbes kraanikauss on nõusid ja panne täis, ümber ujuvad makaronid, salatilehed ja pesulapid. Põrand ujub.
Jaanuse korteri külalistevetsus oleks ka vist parem elu.

A ja keegi on me adapteri ka tuuri pannud. Shallallaa!

Laupäev: Viidi külas, õhtul Jaanuse juures

Bondile tuli meie eesti sõber Viidi, peaegu et otse Eestist. Rannapäev.

Tänaseks on kadunud ka pipar. See üks kord, mis me seda kasutada saime, et on veits vähe, et mul läks ostuotsuse tegemiseks 10 minutit. Arvtavasti ajas mind segadusse sõna, mis eesti keeles võiks olla „purustatud”. Tavalist jahvatatud musta pipart Colesist üldse ei leidnud.

Köögis õnnestus mul kindlaks teha, et juudid ei söö millegipärast ka känguruliha. A küll nad varsti hakkavad sööma, see on odavam kui tavaline hakkliha.


Õhtu tuli Jaanuse juures, jätkus ühe majapeoga ja lõppes ikkagi Jaanuse juures. Üle aegade jälle hea eestlaslik koosviibimine peeglipurustamise ja internetis lõ/äbustamisega.Katsilt saabus teade, et ta terveneb. Halleluuja!!


Pühapäev: Kats on terve!

Kuna mul oli endaga kuni hilise hommikuni väga huvitav, võib pühapäeva lugeda nullpäevaks.
Õhtul tuul tõusis 40 sõlmeni tunnis, aknad kolisesid ja raske südametunnistusega pidi ei ütlema Lihatommile, kes kutsus oma paati külla.

Esmaspäev: Lihatomm ja Pablo

Šveitsi poiste viimane deodorandirünnak. Me tuba kolis tühjaks, haisu kohe vähem.
Mitte siiski köögis: tahtsime ajus juustusaia teha ja peaaegu tegime ka, aga ahi kärssas. vedas, et suitsuandur tööle ei hakanud. Pole kaua midagi nii jälki söönud.

Õhtul helistas telepaatiline Lihatomm, kes haistis, et me oleme läheduses.
Tema sõbra Tupsu juures saime ülevaate kooselust asiaatitega.
Hiina teeõhtu Tupsu ja Lihatommiga. Kõik need taustapotsikud on teed täis.
Ja siis Pablole külla – seesama Pablo, kellega saime tuttavaks Vietnamis ja veetsime head ajad Ko Taol.
Siin tuleb poliitiliselt ebakorrektne avaldus, et Pablo on endiselt meie kõige laadnam uus sõber („I don’t give a shiiiit, määän,” ütleks ta). Pablo harjus Sydneyga ära ja jääb nüüd mõneks kuuks flamenkobändidesse kitarri mängima, lootuses mõne groupie'ga abielludes Austraalia kodakondsus saada. Muidu abielluks ta me mõlemaga, a meist pole ju kasu.
Pärast läksime regepittu, mis oli paras kannatus, aga kannatasin ära.
Veel on me kolme vahel kõik hästi.. Varsti peaks Pablo leidma oma aussi gruupi ja meie oma frentš bakkpakkerid.

Teisipäev: rannapäev

Teekond Tamarama Beachile:






Ujusin pingviiniga:



Kats ütles, et võiks jääda veel paariks päevaks Bondile, meil on ometi ju puhkus. Pärast aastast töötust on muidugi päris huvitav hakata mõtlema puhkusele.

Laupäeval oli plaan hakata liikuma Brisbane’i kanti. See oli üsna raske otsus, sest me tulime suure hurraaga suurlinnaelu elama, baarmani ja ettekandja paber seljakotis, ja Sydney sotsiaalne elu on vägagi meeleolukas olnud, aga see oleks hea võimalus ringi sõita.
Aga olime õigel ajal ühes kohas ja nägime üht-teist, mille kohta vaikimisest tehakse vastuteeneid. Nii et üks härra uurib homme siinseid töövõimalusi. Sydney võib ikka nii küla olla, kui tahab.

Äh? A ja pildil olev karguvend on Katsi jagu. Igaühel oma fetiš, olge mõistvad.
* * *

AMETLIK TEADAANNE

Kats läheb/tuleb mais Eestisse.
Pean endale suveks uue kantseldaja leidma.

Kes mind oma tiiva alla tahab võtta?

17.3.10

Kui Käpp on maas, siis tuju hea

Pühapäev: Käpp tuleb külla

Jamesilt tuli SMS, et meie sõber Mick on vist siin.

Päeval pargis rääkisime Jamesile, et üks meie eesti sõber tuleb homme ja kui Käpp tegelikult sama päeva õhtul saabus, polnud tal kahtlust kellega tegu. Härra oli kohal.
Õnneks oli Jamesil vajalik eelhäälestus olemas, kui Käpp käskis tal oma kotid taksost teisele korrusele tassida.

Tõenäoliselt sai järgmise tunni jooksul terve hostel Käpa olemasolust teadlikuks, see ei olnud raske. Eks Käpa kamraadid teavad, milline ta on.
Käpaga.
Eestlaste esindus.

Grete oli surfilaagrist tagasi jõudnud ja lõikas Tiiule uue soengu. Vastuvõtust laenasime tavalised kontorikäärid ja naiste wc-st sai ilusalong. Kahju, et värvi ei olnud. Kel Melbourne’is juuksurit vaja, moosige Gretet! Silma ja kätt on tal kõvasti.
Supertöö! Aitäh, Grete!
Tundeline pilt, kui Käpp üritas enam-vähem läbi ukse väljuda.

Õhtul käisime 10 kutiga (pooled neist koreakad) Fitzroys ja leidsime koha, kus üks Adelaide’i bänd esines oma kolmele austajale ja see bänd ei olnud üldse mitte halb.
Klassikaliselt oli kaasas fotoaparaat, aga mälukaart mitte.

Arvutis sõjamänge mängivate koreakatega olime juba harjunud, nii et kõige värvikam tegelane oli jordaanlane Amro. Ühel hetkel küsis ta häbelikult, et kas ta võib midagi küsida. „Mis su tähemärk on? Mulle nimed ei jää meelde, aga tähemärgid küll. Mina ei tea, mis minuga lahti on.” Ta oli arsti juures ka käinud uurimas, et mis tal viga on, aga saadeti sealt minema, et ta on normaalne.
Siis ta rääkis, et vähid on väga romantilised ja kulutavad raha ainult enda peale.
Amro tuli Austraaliasse õppima ja elama, sest Jordaanias on maksud kõrged ja raha vähe. Ei aita seegi, et ta on ametilt advokaat ja kuulsate vanemate laps.

Kaasas oli ka Käpa toakaaslane Dan, kes õppis Katsi käest ära mitte eriti viisaka hommikutervituse.

Aga hommikut Käpp me hostelis enam ei näinud, sest personal oli juba öösel käpavastased meetmed kasutusele võtnud pärast seda, kui Käpp oli uinunud õues pingi peal, siis toas põrandal ja lõpuks toakaaslase voodis.


Teisipäev: Tiigriga Sydneysse

Teisipäeval vedasime end Tiger Airwaysiga Sydneysse. Tiger on odav ja teisipäeviti kohe eriti odav. 38$ ots, aga muidugi kasseerivad ka lisa pagasi ja iga muu asja eest.
Me transport lennujaama kukkus ootamatult ära, aga õnneks saime veel tund aega enne broneerida bussikohad (15$ tk). Ja siis see lennujaamabuss eriti viitsinud tulla. Nii me ootasime hosteli ees, meie ja me 10 sõpra, kes olid nagu iseenesest selle poolteise nädalaga tekkinud.

Nunnukad järgemööda: Džungli Georg, Kats, Sam.

Sealhulgas me toakaaslane Emma, kes on arvatavasti mingi vaimse hädaga ja kellegagi ei suhtle. Esimest korda tuli ta ja istus kööki me juurde ning pärast ootas õues, sõnagi lausumata. Tegelikult ta räägib ka – vastab küsimustele ja kaks korda küsis ise ka.

Tiger Airwaysi terminal oli paras kuur. Jaanus ütles pärast, et saabuvad lennud tulevad veel hullemasse kuuri.
Check-ini järjekord läks kiiresti, aga alles siis peetimine hakkas – seljakottides 3,5 ülekilo. Iga kilo eest peaks maksma 15$. Kas me tahame maksta? Muidugi mitte.
Ohverdasime õli ja äädika, mis on ilmselgelt odavam uued osta (jahu, suhkur, munad juba jäid hostelisse sakslastele). Selga panime kõige raskemad riided ja toppisime väiksed seljakotid triiki täis. Õnneks Austraalia siselendudel vedelikupiiranguid pole. Check-ini mees oli asjade jäävuse seadusest kuulnud – ega kogupagas kergemaks ei lähe, kui me asju ühest kotist teise tõstame. Ehk siis pidime ka käsipagasi ära kaaluma, et ega pole üle lubatud 7 kg. Loomulikult olid need kilod sinna liikunud. 2,5 kg üle.
„Kas teil on läptop? Läptopi võite kaasa võtta.”
Võtsime oma napilt kilose arvutibeebi kaenlasse.
Nii see reeglite järgimine siin käib. Veini ostes saadetakse koju passi järgi ja kui, pass näpus, tagasi tuled, siis isegi ei vaadata seda.

Tee peal kugistasime kaasatehtud võileivad kraaniveega alla. „Võtke pudel kaasa, saate täita ja lennukisse võtta,” ütles turvamees. Kurat, me oleme nii hellaks tehtud, et lennureisidel on kõik keelatud. Turvamees oli ülisõbralik. Et kust sellised ilusad naised ka tulevad ja et üldse ei viitsi tööd teha, parem läheks koju palmi alla.
Kats ja ülekilod jõudsid Sydneysse.

Sydneys tuli Jaanus meile vastu ja viis linna, näitas oma uut kodu ja Bondi Beachi. Seejärel klaas veini Breti juures seitsme kanadalase nelja toaga korteris, kus esialgsete plaanide kohaselt oleks me saanud elutoa diivani kohad, aga siiski ei ja isegi parem ongi.

Bondi Beach elab veel suves ja seetõttu otsustasime esialgu siin olla. Aga hostelites on ööd praegu 30 dollari ringis. Lõpuks valisime välja Noah’s Bondi Beachi, kus on 156$ nädal. Mainida tuleb ka seda, et oleme 4 poisiga ühes toas, kellest üks on täielik põrsas. Ta sügab parajasti oma mune siin. Loomukult on meil ülemised narid, istume siin nagu kaks kellakägu. Ja loomulikult on redelid ühelt poolt blokeeritud seinaga ja teisalt kappidega.

Ümber suitsuanduri on keegi tarkpea näritud nätsud pannud.


Kolmapäev: dr Harry

Kats ärkas hommikul üles, 38 kraadi palavikku ja kurk nii valus, et isegi vett ei saa juua. Lihtsalt üleöö haigestus. Nii palju siis rannapuhkusest.

Õnneks oli doktor siinsamas Bondi roadil ja täiesti ilma seiklusteta olime viie minutiga kohal. Dr Harry Hirschowitz diagnoosis haiguse, mis tõlkes ostus ootuspäraselt kurgumandlipõletikuks.
Arst ütles põhjuseks, et liigne pidutsemine on keha ära väsitanud (Jaanus rääkis, et siin on sotsiaalreklaamid sõnumiga „Kas sa kujutad end ette kolma päeva ilma alkoholita?” ja Bondi Beach on üks mürglikoht). Kui ta kuulis, et pidutsemisest pole haisugi, käskis kiiresti terveks saada ja peole minna. Et siis selline juut.
Kulud: 50$ arsti vastuvõtt + 50$ antibiootikumide eest (roxithromycin 150 mg), valuvaigisteid sai peale kauba.
Kolme päeva pärast peaks Kats jälle terve olema.
Valmib hommikusöök.
Söök sisse.
Söök seedib. Selline Bondi Beachi vaade ongi hosteli rõdult.

PS. Riietumine tundub olevat siin põhiteema. Melbourne'is oli lihtne: midagi musta selga ja kohe oledki niiiii Melbourne.
Hetk tagasi küsis koridori peal üks neiu, kas ta saapad litsakavõitu. Pole kaua nii mures inimest näinud. Saapad olid okei, a hõbeniidiga retuusid mitte väga. Ja mustad retuusid pidid tal vaesekel mustad olema. Nii ta riided vahetama suunduski...
Ja Jaanus torkas, et kas Tiiu peab kitlit ka kleidiks.

14.3.10

Tiks-tiks-tiks tiksub teine nädal Melbourne'is

Teisipäev: on, mida vaadata
Federation Square.
„Alice in Wonderland” Melbourne’i muuseumi Imaxis. Pärast nägime Carltonis opossumeid.

Tundub, et kultuurišokk on tegelikult vist hoopis teadmatus, kas tahame ikka paikseks jääda. Kas olla Aasias mustade küünealustega või kannatada Austraalias paberkuiva nahka? Korralik city-elu? Pigem läheks Uus-Meremaa poistega kaevandusse tööd otsima. Teine idee on osta buss ja panna nelja tuule poole ajama.

Kolmapäev: transpordikeenjused sõidavad Inki juurde moeturule

Meil olid täpsed juhised, kuidas kohale jõuda. Kell 11, kui pidime tegelikult juba kohal olema, saime saata Liisale SMS-i: „Oleme trammis!” Me jääme siin ALATI hiljaks. Peamiselt seepärast, et me ei mõtle välja, mis suunas minna ja kui kaua see aega võtab.
Pidime sõitma nr 19 trammiga peatusest nr 5 peatusesse nr 25 ja kui olime jõudnud juba peatusesse nr 3, hakkas tunduma, et sõidame vähe vales suunas.
Lõpp-peatusest jäime ootama uut trammi, aga selgus, et tagasi läks seesama tramm.
See on üks maailma sitemaid tundeid, kui ühistranspordiga läheb nii palju viltu kui minna saab. Kahju, et meil pilet oli – oleks võinud veel piletikontrollile ka vahele jääda.

Aga no tühja sellest trammijamast, parem ütleme Liisale ja Inkile suure aitähi, et meil kõigil on nüüd uusi hilpe, et sügisele ja talvele vastu minna (kusjuures ilm läks tagasi suveks).

Kitlivaimustus pole ikka veel üle läinud.

Kuna meil oli ühistransa päevakaart, üritasime maha sõita kogu selle aja, mis me kodus ei söö.

St Kilda beach. Tuleb välja, et suvi on läbi. Tulla soojast Aasiast Austraalia sügisesse ja kuulata lugusid lähenevast Eestimaa kevadest on sürr.

Jorma, siin on ka elu :)

Rebu meenutas, et ta käis oma Melbourne’i päevil vene poodides maiustamas ja läksime pelmeenijahile. Tegime viis ringi kvartalile peale ja lõpuks pidi Kats venelaste käest küsima, kas nad on venelased ja kus saab pelmentšikuid osta. Tutkit, poed juba kinni.
Vahtisime siis niisama läbi akna Borjommi ja marineertud seeni ja lugesime kuulutustetulba läbi. Интересно.



Puhkeõhtu Miša Raskiniga.

Neljapäev: päeva tegu - külaskäik Tomi ja Bethi juurde

Kuna oleme igapäevarutiinis, kus suurt midagi ei toimu, paneb see me avaliku suhte proovile.

Tiiu ei viitsi ärgata ja Kats toob talle hommikusöögilauast maasikamoosi. Aga voila! täna on jonnipäev!
„Ei, ma ei taha minna! Ei ole nõus! Miks ma pean?!”

Kaheksa tundi hiljem trammis (tasuta turistitrammis).
„Kuidas sa mind kannatad?”
„Nagu kutsikat – ei tohi tähelepanu pöörata. Viie minuti pärast on ta nõus jälle mängima. Sa oled siiski ainuke inimene, kellega ma olen nõus nii pikalt reisima.”

„Anna andeks, et ma sulle Sandra Bullock ütlesin. Ta on koledam kui sina.”
„Sa, kurat, ei saa ka öelda, et ma olen Bullockist ilusam.”
„Ei saa.”


Kadri, siin on sulle Evelin Ilves alias Saša Zaitsev Tiiu kehastuses.





Laupäev: retoorilised küsimused

Hommikusöögilauas.
"Noh, Heinla, oled närvis vä?"
"Muidugi, kui sa küsisid eile viis korda, kas raamatukogu on laupäeval lahti ja ma ütlesin viis korda, et ma ei tea. Ja esimene asi, mis ma hommikul kuulen: "Kas raamatukogu on täna lahti?""

Lähme uude kohta sööma.
Tiiu: "Kas siin on ka hea toit?"

Baari ees pingil.
Tiiu: "Ebamugav on siin passida ja oodata."
Kats: "Mul küll ei ole."
Tiiu: "Aga kuidas sa tead?"

Ja need on kolm näidet ühest päevast... Praeguseks võib selle korrutada 140 päevaga.

Boonusträkk: Melbourne’i rotispikker
Kraanivesi on joodav.
Turul on häid pakkumisi, eriti enne sulgemist (me elame Queen Victoria Marketi juures); toidupoodides on turust odavamaidki pakkumisi.
City Circle trammi ja Tourist Shuttle bussiga saab tasuta sõita.
State Library of Victoria Raamatukogus on tasuta internet (1. korrusel 15, 2. korrusel 60 minuti kaupa).
Hea näljahävitaja on sushirull (alates 1.50).
Odavalt riidesse saab kaltsukates, nt Savers.
Hostelis saad kõike laenata.

8.3.10

Tagasi tsivilisatsioonis

Neljapäev

Me oleme siin välismaal nüüd, kus saadakse vanemaks üheksa tundi varem kui Eestis.

Balil tuli meile külla eesti poiss Imre, kes on viimased 15 kuud elanud Austraalias ja hakkas meid austraalia eluga kurssi viima.
Kauge külaline.

„Mis on suur mustavalge-kirju õhupall kõrbes?”
Me muidugi ei tea. „Kaks päeva 45-kraadises kuumuses surnud olnud lehm.”

Üldse olid tema lood sellised, et me ei teadnud, kuhu silmi või kõrvu peita ja Tiiul tuli idee hakata folkloori koguma - eestlaste kangelastegudel pole Austraalias otsa ega äärt.

Transpordiskeem viis meid Balilt läbi Kuala Lumpuri Melbourne’i - jälle loetud tundide jooksul kolm maad ja kolm eri raha, a ise vähemalt tundsime, et väga soodsalt saime.

Kuala Lumpuri lennujaamas puuriti tükk aega, mis maa see ii-ess-tii on ja kas meil ikka viisa on. Teised reisijad olid enamasti pilukad, kes oma kohvrimägede tagant välja paistnud. Teades, et Austraalia on kallis ja peaks igast asju Aasiast kaasa tooma, olime vähendanud kotikilod 13 ja 15 peale.

A kus see hipisitt siis on, kes Austraaliasse koguneb?! Süda läks alles siis soojemaks, kui lõpuks tulid kaks backpackeri välimusega kutti, ilmatusuured padjad seljakoti küljes, ja tegid imelikke manöövreid nagu ikka kaks Reisi-Uudut, kes ei saa pihta, kus nad on ja kuhu minema peaks.

Me olime Kuala Lumpuri lennujaamas juba vanad kalad, täiendasime kosmeetikavarusid (põllule minekuks tuleb end ikka Lancomega katta) ja pidime tasuta wifi pärast lennukist maha jääma.

AirAsia on ikka aus lennufirma, äge uus lennuk oli ja meie reas oli vaba iste, mis tegi kaheksatunnise ülelennu täitsa mugavaks. Polnud aega väga muretsedagi, kas ketsi all on muda, mida Austraalia riik oma pinnal näha ei taha. Austraaliamaale lasti meid lupsti sisse, midagi ei tahetud teada.

Väikesed lapsed rääkisid vabalt inglise keelt ja puha ja kõik oli väga rahulik.

Ja siis me värisesime Melbourne’i lennujaama ees nagu haavalehed. Kartsime väga. Tagasi tsivilisatsiooni minna pärast nelja kuud Aasias on kohutav, väga kohutav tunne.

Tiiu valmistus nüüd kirjutama, et tegelikult on väga tšill... Kui praegu hakkas taevast metsiku kolinaga jääd alla sadama. Melbourne’is peaks olema sügis, nii 25 kraadi päeval. Jäätükid põrkuvad katuseääre pealt nii 3 meetrit üles ja need, mis lompi kukuvad, teevad sulpsatuse nagu kivi. Me Elizabeth Street on jõgi, mida mööda ujuvad prügikastid ja sodi. Trammiliiklus seisab. Jessas. Liisa saatis meile igaks juhuks sõnumi, et ega me ära ei uppunud. Tema sai Lõuna-Melbourne’s palju tugevama tormihoo kaela.

Toast tehtud kaadrid. Tegelikkus oli hullem.

Aga tagasi lennujaama ette. Me peaks saama otse kuhugi reisiloogikute konkursi finaali, sest tegelikult on meil esimest korda nende kuude jooksul keegi vastas, kes pealegi viib autoga kesklinna. Ja meie ikka mõtleme, et küll Bangkoki lennujaamast oli mõnus linna sõita – veits võttis aega, et buss leida; kui see edasi sõitnud, tuli järelikult mõne teise peale minna... kuni tänavad olid kuninga sünnipäeva pärast üldse suletud...

Aga Jo, kes oli EBSis kunagi vahetustudeng ning nüüd Melbourne’is tagasi ja teeb doktorikraadi ja annab ülikoolis loenguid, võttis päeva vabaks, et meid sõidutada ja sööta.

Hostelis (Melbourne International Backpackers, 450 Elizabeth Street) oli peale meie veel neli eestlast ja öö edenedes laulsid 18-20aastased euroopa suurrahvaste esindajad „Ee-ee-ee Estooooonia! Estoooonia!” ja pildusid eestikeelseid fraase, mis neile kuskilt külge olid jäänud.
Et ühes ruumis asuvad nii vastuvõtt, köök, söögituba, internet kui lauajalgpall, on sotsiaalsust ja lärmi rohkem kui rubla eest.

Reede

Magasime maha hommikusöögi, sest kell oli ikka Indoneesia ajas. Ja vetsu minnes jäime koridori peale, sest me olime maganud kaua ja kaardid, millega saab tuppa ja WC-sse, enam ei töötanud. Aasias oli lihtne: tuli minna aknast, kui uksest ei saanud. Nüüd aga oli vaja minna end receptionisse alandama, ega me ju ise elektroonika vastu saa.

Õhtul saime kokku kohalikega: külastasime Liisa, Sille ja Kristeliga city ja Fitzroy baare. Keskööl algas Katsi sünna ning Liisa ja Sille meisterdasid loetud minutitega sünnipäevaüllatuse: viled ja paugutajad, xx küünlaga kook, tuulevarjuks lamas kõrval tänavalt leitud vabatahtlik meesterahvas. Sünnipäevalaul. „Happy Birthday Katrin!” Publikuks inimesed, kes õhkasid, et oleks neil ka sõbrad, kes selliseid üllatusi teevad. Mõnel on;)
Liisa ja Tiiu.


Pühapäev

Vahepeal pole peale enese elushoidmise – st söömise ja magamise – midagi teinud. Ilm on niru olnud. Täitsa sügise moodi. Ja väga huvitav on iga päev riietuda, kui sul on ühed pikad püksid ja üks pika varrukuga asi. Ja Tiiu on nii väikseks jäänud nagu läheks 10. klassi, mis omakorda välistab pooled kaasasolevad riided (T, sa ei saa enam mu suure perse kallal õiendada!). Muidu on tervis jälle korras, isegi söömine enam-vähem.
Melbourne.

Ahjaa, hankisime endale Austraalia numbrid ehk kõnekaardid, mille registreerimiseks tuli veerand tundi automaatvastaja ja inimesega rääkida. Helistage, saatke sõnumeid ja kutsuge kohvile:
Kats: +61 42 46 39 748
Tiiu: +61 42 46 39 738

Mida aeg edasi, seda enam meenutab hostel vanadekodu – ainult et siin löövad aega surnuks noored inimesed.

Väidetavalt otsib enamus ka tööd, a nii passiivset tööotsimist pole enne nähtud. Kuni uue otsani kuuleb lugusid, et „olin kolm nädalat nelja tärni hotellis kokk - ma enne pole kokana töötanud, aga ütlesin, et kokkamine on mu hobi. Kolme nädala pärast mind vallandati. Arvatavasti olin lihtsalt puhkuseasendaja.”

Me elame kuueses toas. Peale meie on kolm nunnut korea tüdrukut ja siis üks, keda kõik siin peavad hulluks, aga see tüdruk on tõenäoliselt arengupeetusega või muu vaimse häirega, sest tal ila jookseb suust ja rääkimise asemel maigutab. Kats tegi oma missiooniks temaga suhtlemise ja see on isegi vilja kandnud. Emma on 32, austraallane ja elab siin hostelis juba kaks kuud. Tema tööotsimine käib nii, et magab päevad ja ööd ja ei suhtle kellegagi.

Üldiselt on hostelis elamine erinevate inimtüüpide tundmaõppimiseks suurepärane võimalus ja sellega hostelis elamise plussid ka piirduvad.

Tiiul vaevleb endiselt kultuurišokis ja me mõlemad tahame tagasi Aasiasse.
Ubudi ööelu.


Esmaspäev

Hostelielul on siiski veel plusse: saksa poisid (üks neist seesama nelja tärni kokk) olid süüa teinud ja pääsesime kartulipraadimisest. Mis on omamoodi paha ka, sest nii ammu pole praekartuleid saanud ja söögivarud on sellised, et meil on isegi juba jahu.

Täna on rahvusvaheline naistepäev ja ühtlasi vaba päev (labour day), tänavad rahvast täis ja vedasime end lausa muuseumi (NGV - National Gallery of Victoria) tasuta osadesse.

Australian Centre for the Moving Image (ACMI): nukufilmi „Max and Mary” näitus.
Life Goals.
God hates fat people.

Annepaluver.

Üleeilne rahe tegi ikka kõvasti kurja – mõlkis autosid, purustas klaase ja ujutas hooneid; näiteks üks muuseumi osa oli täna ka veel suletud tormikahjustuste pärast.
Meie hosteli kolmas korrus sai ka märjaks ja elanikud koliti allapoole.

Kuna Liisal on NGV liikmekaart, sai sealses küpsisetoas tasuta kohvi ja küpsist ning arutada maailmaasju: kuidas saada soojemaid riideid ja tööd ja mida eluga üldisemalt pihta hakata. Nii et ettevaatust, perekond Kallin, varsti peate siiski lugema meie 12-tunnistest tööpäevadest ja nürist proleelust. Tiiul tuleb enne siiski valetama õppida. Õudne.
Isehakanud muusikuid on siin palju. Homme võib seal asemel olla Kats vietnami parmupilliga (sest akordion ununes koju).

Järgmistel päevadel tahame Melbourne’is ringi vaadata (kui ilm nii lahke on), külastada kaltsukaid ja Jo grilliõhtut ning mõelda välja, kuidas teleporteeruda Sydneysse.

Täitmata lüngad

Siia kirjutab Kats, kuidas ta hakkas rolleriga sõitma, vaatas riisipõlde ja käis nõidarsti juures ja küsis pärast raha tagasi.

2.3.10

Tiiu soolo: Indoneesia med-abi

Mu immuunsussüsteem on täiesti mäda ja seepärast on mul külas vana sõber lümfisõlmepõletik, kes käitub nagu mina ise tavaliselt: tuleb ja ei saa aru, millal aeg koju minna.

Kohtumispaik on ka teada – Lomboki-Bali laev. Nüüd vurab Kats rolleriga riisipõldude vahel ja mul on voodirežiim.

Tänaseks on seljataga üks 39, kaks 38 ja üks 37,5 kraadi päev. Ei tohigi vist öelda, kui suure koguse Efferalganiga (paratsetamool) see jada tekkis... Vietnami arst lubas Efferalgani võtta, kui on üle 38,5 palavikku, Eesti perearst käskis võtta ikka nelja tunni tagant. Tegin siis Eesti moodi.

Tutde laseb mulle ikka riisiputru teha ja käsib palju juua, sest et kui kõhus pole asjad korras, tulebki peavalu ja haigus. Eks ta korra päevas mainib ka seda, et kui ma terve olen, saame ümbruskonnas ühe tripi teha, mille eest ta küsis 150 dollarit, mis on hullem kui röövimine.. Ta on igal hommikul jube pettunud, kui ma pole endiselt terve.

Aga kuna täna on pühapäev, viies hädine päev, ja juba kolmapäeval hakkame Kutast Austraalia poole lendama, tuli veits hirm, et kas must saab selleks ajaks vahva reisiselli. Pealegi on kuklas peale lümfimunade ka Eleni jutt sellest, kuidas lennujaamades on infrapunasoojusmõõtjad ja sind ei lasta palavikuga lennukile.

Niisiis tuli Ubudi doktorihärra mind vaatama. Ingliskeelne meditsiiniline sõnavara on mul peaaegu käpas. Kats pidi appi tulema alguses ja siis, kui arst rääkis millestki punasest ja millal ma märkasin. Kuna me ei ela siin just peegelpalees, ei teadnudki, et ma olen punaselaiguline. See siis ka veel iivelduse, oksendamise ja punaste silmade otsa.

Doktor pakkus, et äkki on mul kuskil mingi haav või mõni naistehäda („Oo!” tegi ta, kui kubemes mu lümfe katsus), aga mul ei ole. Samas ei pidavat mu paistes lümfid ka tulitama, mis on hea.

Sain (rohkem vist moe pärast) kaks portsu organismi tugevdavaid tablette, sest antibiootikumid teeks veel nõrgemaks. Me oma aruga oleksimegi läinud antibiotse otsima küla pealt, nii et hea, et arst käis. Arve: 500 000 visiiditasu ja 200 000 ravimite eest (kokku alla 1000 kr; ravimiteks 7 paeva jagu Danalgini (metampiron ja diazepam, mis teeb jube uniseks) ja Elanosi). No tõesti, millele keegi reisides raha kulutab.

Arst oli väga meeldiv ja asjalik, natuke rohkem arst ikka, kui küsib ainult, et kas esimest korda Balil ja kus me siin käinud oleme. Käskis postiivselt mõelda.
Mul tuli pisar silma seepeale.
Kõik toredad plaanid on ju vastu taevast lennanud: ei saanud minna massaažikursusele ja õppida bali toitu tegema. Vulkaane ega riisipõldegi ei saa vaatama minna. Ja muidugi ei sõida me Lembongani sukelduma. Tundub, et see on mu reisi kõige kurvem hetk, sest ootuste ja tegelikkuse vahel on ilmatu lõhe.

Ei teagi, mida endaga ette võtta – magan korralikult, söön puuvilju ja normaalset toitu, olen joonud piisavalt vett. Vist ongi viga mõtlemises.

Tiiu,
eilse poekoti ja salli all viinasokk kaelas

PS. Danalginiga l6petasin, sest arvatavasti on see diasepaam (paremini tuntud vaaliumina) seal sees see, mis mu öödeks ja päevadeks magama paneb. Samas on magades palju lihtsam positiivset m6tlemist harrastada.
Saime endale naabriks yhe ameerika arsti ja temagi ei osanud muga midagi peale hakata. Pakkus, et mul v6ib olla Dengue palavik (mille arst v2listas) v6i luupus ja kinkis kotikese Tylenoli. Võimalik, et jamad tulevad kaalukaotusest ja mu järgmine haigus on anoreksia. Elu on ikka päris imelik.

Vabariigi aastapäev kremeerimise ja kookosenapsuga

Kats: ”Kus su sarong on?”
Tiiu: „Kaelas.”
Lümfisõlmed on paistes.

Tänase kremeerimise tseremoonia jaoks peame viisakalt riidesse minema - sarongi ja pikad varrukad.

Sarongid ostsime Kutas saunalinadeks, kuna Suka Beach Innis polnud rätikuid.. Lähevad käiku. Pikkade varrukatega on keerulisem. Peale golfijopede, mis ilmselgelt ei sobi, on Katsil dressipluus ja Tiiul Kadri pärandatud valge pluus, millel sees uhke silt „Glamour Girl”. See pluus oli paar päeva tagasi prügikastile jälle väga lähedal, aga pääses, sest äkki peab Austraalia põllul päikese-ja kärbsekaitsena kasutama.

Tutde vennanaine annab meile paki päevalilleseemneid. Me igaks juhuks ei söö, äkki on tseremoonia jaoks.

„Jagame bensiiniraha, andke 70 000,” hakkab Tutdest välja kooruma tõsine suslik. Pungguli küla on tegelikult nii lähedal, et ta saab selle bensiiniga mitu nädalat ringi kärutada.

Kadunuke on Tutde onunaine, kes suri 75-aastasena neli päeva tagasi. Marika blogist võib pikemalt lugeda, kuidas kremeerimine on Bali inimese elus kõige olulisem sündmus ja see on kallis. Nii et enamasti maetakse surnu mõneks aastaks maha ja perekond kogub raha.

Tutde sõnul maksab tänane tseremoonia 30 miljonit ruupiat (üle 30 000 kr; mine võta sa kinni, kas see on tõsi, ses kohati käib ta numbritega päris hooletult ümber) ja on sellist keskmist mõõtu. silma järgi hinnates on kohal 300-400 inimest.

Üks turist on veel, kes uudishimu ja ebamugavustunde vahel balansseerides püüab kõike videosse võtta. Kohalikud uurivad, kas ta on meie ema. Ei olnud, pealegi on ta mees.

Tseremooniat on meil, asjatundmatutel, raske edasi anda, sest katkendlikud ingliskeelsed seletused ei tee pilti eriti selgemaks.

Lahkunu kodust liigub rongkäik lagendikule, kus kremeerimised toimuvad. Kõige tassitakse lõvi kuju, mille seljas on üks perekonnaliige. Seejärel on trobikond inimesi ja edasi tuleb surnu, siis vägev orkester. Muusika on väga hea.

Kohutavalt palav on ja hea on näha, et kohalikud higistavad samamoodi.

Kremeerimisplatsil viiakse läbi mitmeid rituaale, näiteks lastakse lendu valge tuvi.

Lõvil lõigatakse selg maha ja surnu asetatakse sinna sisse. Lõvi on korralik, suurte karvaste kottidega.
Seda asjatamist võib kirjeldada suure sahmimisena ja mehed me taga naeravad suure häälega, kui midagi viltu läheb.

Tutde ütles, et kohal on perekonnaliikmed nagu meie, aga muidugi oleme nagu kaks valget varest. Rohkem jälgitakse meid kui tseremoonia käiku ja õhutatakse, et minna vaadake ikka lähemalt. Et me oleks ikka veel rohkem tähelepanu ja päikese keskmes.
Paksemad lapsed nuiavad emadelt kokakoola raha.

Ühtäkki käib kõva mütakas. Kookospähkel kukkus puu otsast alla! Palmi all istunud inimesed ning seal samas palvetanud preester ja naised hüppavad püsti. Tõesti ime, et keegi pähkliga pihta ei saanud.

Kokku kestab tseremoonia umbes kolm tundi ja põletamise ajaks on enamik inimesi ostnud keedetud maisitõlviku ning rohelisest tarretisest, neoonroosadest ribadest ja piimast koosneva ülimagusa joogi ja koju läinud.

Kaks meest uhavad põleva lõvi alla panna bambusetoikaid, mille kanti enne lõvi ja kirstu. Gaasileek on päris vali ja palmilehed kärssavad.

Vihma hakkab sadama ja me lähme koju. Tee peal ostab Tutde kääritatud kookosejooki, mida ta hirmsasti kiidab, sest arak on tema jaoks liiga kange. Siis laseb meil Sprite’i osta, sest „Sprite’iga on ikka palju parem”.

Hiljem korjatakse tuhk kokku ja asetatakse kandikul jõkke.

FOTOREPORTAAZH:


















Bali-meie.