26.6.11

Noh, mis tunne on siis?

Taustahalaks nii palju, et kuna mul on mingi Google'i konto kamm, saan viimasel ajal blogile ligi sagedusega üks kord kuus, kui olen juba tegelikult leppinud sellega, et mitte kunagi enam ei saa eelmise postituse trükivigu ära parandada. Märgiotsijad lohutavad, et ju siis on aeg paikseks jääda. Oleme Katsiga juba ammu Eestis, a alles nüüd õnnestub mul mõned vanad jutud internetti lennutada.

* * *

Ligi kaks aastat Eestist eemalolekut mõjub silma- ja ajuopina, millest toibumine võtab palju kauem aega, kui ma arvasin. Esimeste nädalate kärsitus, hirm ja ebakindlus ehmatas mind väga: viuh! silmad veekalkvele ja siis mõne positiivse asjaarenduse puhul oli kohe toonus kuskil osooniaugus.
Palju lihtsam oleks olnud tagasi tulla varem, kui hing mööda maailma laiali pillutatud ja ütlen 9/11 kohta 7/11.

Suuremat sorti eksistentsiaalset meeltesegadust oleks aidanud ennetada teadmine, kas jääda Eestisse pidama, ja/või töökoht. Mul polnud kumbagi. Polnud isegi elukohta, kus rahus endasse sulguda.
Enamik keskeakriisile lähenevaid naisterahvaid suundub välismaale ennast otsima. Hea juhul leiavad nad endale mehe. Ma ei leidnud.
Ülejäänud, sh ma, kehitavad õlgu, et, jah, sitt niff, ei mõelnud välja, mida oma eluga peale hakata ja kelleks saada, ning proovivad kuidagimoodi edasi koperdada.

Minnes mus ju ei olnud eriti rännupotentsiaali polnudki, nagu ütles nüüd ka mu esimene reisikaaslane Kadri. Kartsin umbes kõiki asju. Üldisemas plaanis sain aru, et mulle tegelt reisimine ei meeldigi, vaid pigem vegeteerida ühes kohas kuni viisa otsa saab ja peab jalad selga võtma jälle. Igatahes olen ma väga õnnelik – üht-teist on ikkagi tehtud ja nähtud.

Hea, et seda blogi sai peetud, muidu ma ei mäletaks pooli asju. Ja hea, et ma eraellu ei laskunud, sest aeg-ajalt tervitab mind kui vana semu keegi, keda ma elu sees näinud ei ole. Kuulsaks saamine mind ikka üldse ei huvita.

Kes mind vahepeal eriti näinud pole, ütlevad pärast visuaalset ülevaatust, et „äh.. sa pole üldse muutunud, ikka samasugune.“
Seespidiselt täheldan vähemalt ise muutusi. Elukogenum. Tugevam. Samas ei osanud ma arvata, et muutun palju leplik-rassistlikumaks – pingutan palju tahan, aga ma olen ikkagi niiii euroopa inimene. Näiteks on mu Lõuna-Ameerika reisiplaan mõneks ajaks kalevi all, sest natuke aega tahaks neist rahu saada:)
Lühidalt - inimesi on küll kõik kohad täis, aga neid päris minu inimesi on vähe; massist on neid veelgi raskem leida. Ja neid inimesi tuleb ilusti hoida.

Kuigi tunnen end ühiskondliu hälvikuna, sest tööl ma ju veel ei käi, hakkab „stressis välismaalane“ tasapidi juba maha rahunema. Poole aasta pealt sisenejatele inimestele võiks olla eraldi kalendermärkmikud.

Harjumishädad

- Esimesel päeval tahtsin liituda TeleYhega, mida enam pole, ja jalutasin vaeste inimeste kosmeetikapoodi, mida ka enam polnud.
- Pisitasa läheb üle pidev infarktieelne seisund, et sõidad „vastassuunavööndis“, mis muidugi ei välista seda, et aeg-ajalt mõni hull ongi sattunud vastassuunavööndisse.
- Õues on kogu valge, mis tähendab, et kogu aeg peaks nagu elu elama.
- Kui menüüs on kalamari saia peal, hääldan seda „kalamaari“.
- Lühikesed vahemaad – just jõuad tukkuma jääda ja juba kohal.
- Inimesed, keda sa tead, klatšivad su selja taga inimesi, keda sa tead.
- Kontingent on kohati selline, et kohe tahaks jooksu pista. Halenaljakam kui Moskva tsirkus.

Konkurentsitu paha asi nr üks on aga elukallidus: täiesti tasuta võib end närvi ajada, sest hinnad on Eestis suuresti nagu Austraalias. Ja palgad neli korda väiksemad.
No ja nahk kuivab ja kohvikus kallatakse sulle termosest liisunud kohvi.

Hea asjad... Nr üks - sõbrad ja pere.
Tutvudes ei pea kellelegi oma nime spellima ja jagama õhinat, et hullult äge nimi; ikka vanad head talutürekese naljad ja sole mio.

Olin ka juba ära unustanud, et mul on kõik asjad olemas, millega iseseisvat elu elada. Taignarullini välja. Praegu võiks veel välja mõelda, kuhu loogilisse kohta olen ma pannud rattaluku võtme.
Hea meel oli, et erinevalt Katsi voodipesust ei olnud rotid mu maist vara ära närinud. Vahelduseks Austraaliale ja Aasiale on see ka tore, et kleidid ei hallitanud.
Riided tõestasid, et ma olen kunagi ka tööl käinud. Samas ei olnud mu minevik nii kostüümne kui Heinlal. Punased kontsad, Pauli botased, McQueeni kampsik, koti-ja sallikogu... Ei saa öelda, et ma armastaks oma asju väga palju vähem kui inimesi. Ja oma 60-80. aastate kleidikollektsiooni kriitilise pilguga taasnähes ma ei imestanud, et ma vahepeal mehele ei saanud.

Mis edasi?

Kogu segaduse sees on mu peas ka kindel veendumus, et ühel hetkel on kõik selge. Praegu on kaks plaani:
1) jään Eestisse;
2) ei jää Eestisse.

Esimese juhu õnnestumiseks võite mulle pakkuda tööd; ma olen ikkagi ju tööloom ja imelikult kombel tuleb tagasi see tunne, et tahaks olla SKP molekul. Müün kasvõi õlut või pileteid kuskil või toimetan ja kirjutan.
Teiseks juhuks võiks muga ühendust võtta need, kes tahaks minna pikemaks Uus-Meremaale või Malaisiasse.

Tiiu
Hiiumaalt

Järjekordne üheotsapilet

Kui mõned kuud tagasi tahtsin oma reisikindlustust pikendada, sain lakoonilise EI-vastuse. See oli kolmas kord pikendada ja uurisin, et miks siis enam ei kõlba. Kindlustusandja saatis sellise pika lause:
"Kuna tegemist ei ole ravikindlustuse vaid reisikindlustusega, siis klientide puhul, kes viibivad pikemalt väljaspool Eestit ja ei tule peale poliisi lõppemist Eestisse tagasi, st ei kasuta kindlustust reisimiseks vaid elamiseks väljaspool Eestit, tehakse meil lisaks kahjuanalüüs, mis järel otsustatakse, kas sõlmitakse järgmiseks perioodiks kindlustus."

Hm.. Pidasin oma eemalolekut viibimiseks ja kindla-, st eestisuunaliseks rännakuks. Kuigi eks seegi on elamine. Kindlustusseltsiga vaidlemine on mõttetu, a nagu oleks eestlaste seast välja arvatud.
Üks kogemustega reisumees seletas siis mulle, et ega pikaajalistele rändajatele olegi head kindlustusvarianti.

Ühtlasi olin ilma jäänud oma eesti telefoninumbrist, pangakaart ei töötanud, kredikas oli ammu kehtetu, blogisse ei saanud ka enam sisse ja polnud ühtegi võtit, millega Eestis elu alustada. Ja CV-sse panen viimaseks ametiks „vabatahtlik maaler“?

* * *
Mu viimane saarepäev oli mõnusalt ideaalne: käisin itaallastega kalal ja hiljem Mango Bay's unelemas.



Õhtul tegi ühe itaallase proua kala ära. Istusime nende kehvakeses tänava-äärses baaris, sõime ja vaatasime telekast tennist. Vihma ladistas. Nii põhjatult tühi tunne oli, et ei tundnudki enam mitte midagi.

* * *
Nagu Jaagup Kreemgi laulab, et "tähtis pole sihtmärk, tähtis on vaid tee", panen siia kirja, kuidas me end Eestisse liigutasime.
Transpordiskeem Ko Tao – Tallinn oli ootepausidega ligi 40-tunnine. 1. juunil kell 9.20 viis takso sadamasse, 10.15 Chumponi laeva peale, siis 7,5 tundi bussisõitu Bangkokki. Bangkokis viskasime kotid hoidu ja tegime kauba-, supi- ja õlletiiru. Taksojuhi pidime jälle üle laskma, ise ta oli nõus 400 baadi eest lennujaama viima, las maksab siis need 2 x 75 baati teetolli ka selle eest...
Väljalend hilines 2 tundi, aga Aerosvitiga 9,5 tundi Kiievisse (lennuk ebamugav, aga see-eest sai kaks korda süüa) ja Air Balticuga Riiga.

Finišisirge tulime bussiga. See oli juba hea meeldetuletus eesti elust: kui mujal pead mööda lennujaama internetti taga otsima, siis mis mõttes pole viimased viis kilomeetrit enam bussis internetti olnud?! Ootamatult sain oma blogisse sisse logida, enne ega pärast pole see õnnestunud.

Peas keerlevad igasugused mõtted. Inimestel on nii palju riideid ja nii vähe tättuusid.
Luban, et ma ei paranda enam kedagi, kes ütlevad Läti või Eesti kohta Ida-Euroopa. Teen esimese euroostu ja käin Pärnu bussijaama peldikus. Eestikeelne jutt kõlab pingutatud ja teatraalsena nagu algkooli kevadkontserdi teadustaja.
Ümberringi on kaks värvi, roheline ja hall. Metsad ja teed. Metsikult rahulik.

* * *

Jaanus orgunnis bussijaama ekspromptvastuvõtu. Niiii hea tunne oli näha neid kalleid inimesi (isegi kui kõiki ära ei tundnud). Kallin tõi roosid, vau.
Suure elevusega panin kuhugi oma rahakoti. Kuna seal oli ka suurem summa sularaha, siis mul on natuke kahju ka. Kui mu reisialguse sarihaigestumine välja arvata, mingeid muid tagasilööke, ihulist ja varalist kahjukannatamist ju polnudki.

2.6.11

Teadmatus on jõud

Tore on tulla Taisse kolmenädalasele puhkusele: ärksad ja räpakad linnad, kaootiline ühistransport tänavatoit, prussakad, elevandid, seksturistid, ladyboyd – eksootika. Palmid, bangalod ja rannabaarid, trill ja trall – paradiis.

Tegelikult on elu nagu raamatus. Nagu Stephen Leatheri „Private Dancer'is“. See on eesti keeles ka, lugege. Seal on juttu 15 aasta tagusest ajast, aga sittagi ei ole muutunud.

Rootsi sotsiaaltöötudengid, kes tegid Patongis välitööd ja üritasid baaritüdrukuid „pöörata“, ohkasid, et tüdrukud ei taha loobuda 30 000-baadisest kuuteenistusest, et minna müüjaks ja saada 6000. Elu tahab elamist ja perekond raha.

Antonil siin on tai pruut. Pruut on ilus ja iseteadev ja enda arust iseseisev ka. Pruudil omakorda on Inglismaal „sõbrad“, kelle telefonikõnede ajal ta läks alati omaette rääkima. Nüüd läks tüdruk Inglismaale sõpradele külla. Tüdruku vanemad aga korraldavad Antonile järgmisel nädalal sünnipäevapeo.

Või siin Dan, kes on paks, raske lapsepõlve ja madala enesehinnanguga. Preili on tõrges ja hambutu.
Ta töötas lady baris, aga ainult nädal aega. Nii mamasan ütles ja Dan usub mamasani. Dan andis tüdrukule lapse jaoks raha ja läks nüüd kuuks ajaks ära. Laps ei ole tegelikult Dani oma - ta ei saagi lapsi - ja elab tüdruku vanemate juures. Dan ei läinud tegelikult kuuks ajaks ära, vaid läks Mehhikosse elama.

Looma- ja taimeriigis nimetatakse sellist kooseksisteerimist sümbioosiks – eri liikidesse kuuluvate organismide vaheline vastastikku soosiv suhe.

Ärgem unustagem meie hullu naabri Andy tai pruuti, kelle tuulepäisatud puuvillased trussikud on siiani me lillepeenras.
Ehk siis, kuidas teie reageerite, kui naabrit on vaja korrale kutsuda?
Õige, võtad virutamiseks pesukuivatusresti. Tai pruut teab ja teeb. Selline krapsakas tüdruk.

Taipruut podises, et pole meiesuguseid litsakaid farange enne kohanud. Ta muidugi oli olnud infosulus, sest parajasti oli külas Juha, kellega on meil täiesti platooniline naabrionu-suhe.

Ma isegi ei tea, miks ma ikka veel imestan olukordade üle, kui näiteks intsidendi (mitte selle meie naabdridraama) põhjenduseks saan tai sõbra käest hapu naeratuse saatel vastuse: „Thai people hate farangs.“.
Nii konkreetne ja enesestmõistetav selgitus, et tunnen nagu saanuks kaikaga aeg-luubis pähe.

* * *

Ükspäev nägin omaloomingulist tunnuslauset „Ko Tao - a sunny island for shady people“. On jah pisut sügavam kui „Paide - Eestimaa süda.“

Kahtlemata on siin nii värvikaid tüüpe ja kui ka veel vürtsikamaid olukordi.

Näiteks on meil siin üks serblasest sõber, kes on enne elanud Rootsis, Lõuna-Aafrikas ja Tansaanias. Bändimees ja muusikaajakirjanik.
Tal on nii pöörane perekond, et kui Kusturica filmid seda teaks, et teeks nad uups! ja jätaks end pooleli... Usuhullust vanaema, kokaiinilembene ema ja kari õdesid-vendi, sealhulgas gei, lesbi, teine õde, kes sai 17aastaselt lapse ja abiellus pastoriga ja siis lahutas; kogemata kombel normaalne piloodist vend.
Milan ise tundub täitsa täie mõistuse juures ja moodustab ootamatul kombel pool kõige harmoonilisemast paarisuhtest, mida võib ette kujutada.

Seesama Milan rääkis ükspäev, et nägi kahtlasi kingadega tüüpe. Et immigratsiooniametnikud on vist ikkagi veel saarel. Siin ei kanna ju keegi sokke ega kingi. Inimestel polegi kingi. Siin tulebki kahtlustada, et on Immigration või võõras politsei.

Kui olime just hakanud raha eest asju tegema, tuli kõne, et Immigration tuli saarele töölubasid kontrollima. Turistiviisal on ju sõnaselgelt öeldud, et töötamine keelatud ja ilmselgelt on turistiviisa see kõige levinum tööviisatüüp. Kontroll käib nii, et osasid kohti ei kontrollita.
Kui küsisin nõu, kuidas end legaliseerida, anti selline skeem: maksa 30 000 baati ja hakka ettevõtjaks ja siis viisa on 19 000 aastas; kolme kuu tagant peab maalt väljas käima.
Ei tea siis täpselt, kuidas sellega on, aga immigratsioonielevus keerutas tolmu küll.

* * *
Vaatasin Karini Tai albumit. Seal on püssikeelupilt.
Arvatavasti on tegu täitsa asjakohase märgiga.

Meil siin võis umbes kuu aega tagasi olla tunnistajaks, kuidas üks tai tüüp lasi teisele kuuli kõhtu. Kaks taid omavahel. Väidetavalt täiesti tühise probleemi pärast. See toimus rahvarohke Office Bari kõrval tätokasalongi ees. Võiks öelda, et inimelu ei maksa siin midagi, a vähemalt läks tulistaja pakku. Öö on arveteklaarimiseks siin muidugi tõhus ajastus, sest kriitilised patsiendid tuleb panna hommikuse Ko Samui laeva ootele. Paar päeva hiljem olevat kannatanu šansud olnud 50:50, pärastisi enam ei tea.

Hullu ja enesekontrollipuuduliku naabri Andyga on meil mitu tüli olnud. Sellised inetud sõnelused. Kui siia kolis uus naaber Juha, kippus Andy füüsiliseks. Ta muidugi ei olnud loll - õrritas esimese löögi ootuses. Juha muidugi pole ka loll, ei allunud. Taipruut kriiskas, et kutsub politsei. Eks ta sai isegi aru, et meid polegi ju õieti milleski süüdistada. Andy sõitis demonstratiivselt minema ja tuli tagasi, öeldes, et kõik on korda aetud. Arvatavasti sõitis teeristi ja tagasi, selle ajaga poleks 7/11-nigi jõudnud. Juha oli aga vahepeal helistanud oma sõpradele, kes otse voodist siia tormasid, püstol põues. Ei teadnud ju täpselt, mis värk on. Andy oli selleks ajaks juba tuppa kobinud. Muide, ta oli isegi Juha ees vabandanud. Mis üle jääb, kui pole priisata siinse suhtevaluutaga, milleks on „saarel elatud aastad.“

Täna hommikul ärkasin selle peale, et me vaga naaber jõudis koju, kuses oma ukse ees ja lasi siis hea kärtsu peeru.

Me naabrimees Juha on mitmekülgse kui Juha Vuorineni samanimeline kangelane, ei ole ainult merrekusemine, homofoobia ja harjavarrenikk. Juha on nagu soome maskott: korralikud joomatuurid ja veel korralikumad pohmakad, bangkoki senaatori tytrest ekspruut, ja unistus, et kui wifi saaks, küll siis laeks netist porri.
Väidetavalt on Juha Ko Tao viimane haiohver. Hai hammustas ta suure varba ära. Teise jala pealt näitab ta sulle hea meelega hambajärgi ja räägib, osa tema grupi sukeldujatest ei saanud arugi, et hai ta lestad pooleks haukas. Just seletas, ükskord öösel näris sajajalgse moodi putukas kaks korda ja hoolimata kahest pudelist sambucast pidi ta valu pärast üles kargama. Pärast tuli latakas nahka hammustuse ümbert ära.
Alati on tal mõni südamlik lugu varuks. Näiteks kui ma ütlesin, et ma kardan madusid, rääkis ta oma sõpradest, kelle kööki ronis siuke madu, et ulatus ühest seinast teise, täpselt viis meetrit pikk.

Ja siis meil saarelt lahkumise puhul hipipidu. Juha rääkis, et tema eelmine lahkumispidu maksis 100 000 baati – 24 kasti õlut, 20 grammi kõuki ja 20 pitsat.
Meil läks kahe peale kaks tuhat.