Kerinci – pilvepiiril ja veel kõrgemal

3805 meetri kõrgune Kerinci on Sumatra üks aktiivsemaid vulkaane ja Indoneesia kõrgeim tipp.
Mägi nagu postkaart: väävlisuitsu tups sinise taeva taustal, all laiuvad teeistandused ja kaneelipuud. Kohalikud asjatavad põllulappidel.

Võtame ette kahepäevase teekonna Kerinci tippu. Pakett sisaldab giidi, matkavarustust tassivat porterit, eineid ja rahvuspargi külastamise luba (kokku 600 000 ruupiat). Enda kanda on 3 suurt pudelit vett ja isiklikud asjad. Kuue tunniga peaks jõudma kolmandasse baaslaagrisse telkima ja hommikul tund enne päikesetõusu tõustakse tippu. Üleval peaks avanema maalilised vaated Gunung Tujuh' järvele, ookeanile ja millele kõigele veel.

Pole aimugi, kust tuli mul kinnismõte vulkaani tippu ronida. Veel kaks aastat tagasi kinnitasin Uus-Meremaa piiril, et ma ei matka kunagi. Ja nüüd siis äkki selline mõte. Sellest ka mitte eriti tõsiselt võetav varustus.

Algus ongi selline puudevilus jalutamine nagu giidi piltidel näha oli. Mul on kõva käik sees – nagu sündinud mägimatkaja.

Kerinci puhul räägitakse sealse vihmametsa haruldasest floorast ja faunast. Taimedest giid ei räägi. Tagantjärgi mõeldes – õige ka, sest muidu me ei jõuakski kuhugi. Aga klõpsin niisama mõned pildid.

Kerincis elavad kahte liiki ahvid: gibbonid ja langurid. Mõlemad võrdlemisi julged võrreldes nende ahvidega, keda ma varem näinud oled.

Veidi hiljem kuuleme ka gibbonite laulu, mida me kunagi Laoses kuulama läksime, aga ei kuulnud piuksugi.
Teekond koosneb kõigepealt kolmest punktist, millele järgnevad 3 baaslaagrit-telkimisplatsi.

Kõrguse- ja ajaarvestus kaob üsna pea. Lihtsalt tammud tuimalt edasi, tehes järjest sagedasemaid hingetõmbepause. „Ega me teatrisse lähe, et kella pealt peab kohal olema,“ ütleb Kadri.

Rada läheb järjest järsemaks, meie järjest aeglasemaks. Isegi jumalatejook Coca-Cola ei tõsta enam tuju.

300 meetrit enne telkimispaika läbime kahe tunniga. Vahetame kordamööda positsiooni: esimene analüüsib, kas minna vasakult, paremalt või keskelt. Rada kujutab endast kõrgete äärtega kitsast soont. Kuidas seal siis ronitakse, kui soones voolab vesi?!

Baaslaager III on lage ja tuuline plats keset prügi.

Giid ja porter liikusid ees ja panid telgid püsti. Vaade muutub sekunditega.

Magades seljas on pea kõik, et ei peaks hommikul ühtegi lisaliigutust tegema. Kihitamise meistriklass. Kolmes sokipaaris varbad aga sooja ei saagi ning väljateenitud mõnus uni jääb tulemata.

Hommikusöök on lükkub 3.30.lt 4.00-le. Terve pätsi jagu soolaseid magusaid röstsaiu, millest ma üle poole viilu sisse ajada ei suuda. Start tippu lükkub kõva tuule tõttu edasi ja kell 5 lahkume laagrist.

Nüüd on kaasas vaid hädavajalikud esemed: vesi ja fotokas. Öises ronimises ei ole absoluutselt midagi nauditavat. Sajab (või on see udu?), kivid on märjad ja läbilõikav tuul ajab vihmakeebi puhevile. Aina vinnad end mööda tundmatut maastikku ülespoole. Suurepärane piinaviis.

Maastik muutub kiviklibuseks. Teen valesid otsuseid ja haaran lahtistest kividest. See ajab mu totaalsesse paanikasse.

Vaatad üles ja see kuradi mägi ei saa ikka veel otsa. Olen juba nõus ootama, kuni teised ära tipus käivad, aga vihapisarate toel rooman edasi. Kadri tungival nõudmisel vahetan oma sileda tallaga botased sandaalide vastu ja – uskumatu – ongi palju parem pidamine. Tuju paraneb.
Näeme üht hauaplaati ja giid räägib, et see oli jala murdnud mees, kes külmus surnuks. Teine Kerinci tippu jäänud mees ei leidnud udus tagasiteed.

Minu tipunaeratus on väga punnitatud ja rõõmutu. Veider tunne on olla 50 miljoni elanikuga Sumatra kõrgeim naine.

Vaevalt on seal keegi poseerinud sandaalide ja eurose R-kioski kilekeebiga, sall mässitud kolme märja püksipaari peale, lennukist saadud sokid käes. Vabariigi aastapäevaks sobivat sinimustvalget ei ole kahjuks võtta, nii et haarame suvalise kaika.

Sardelliks külmunud sõrmed külmad keelduvad videot tegemast. Või on see mu vaim, mis kadus teel tippu.

Udu kahjuks ei haju ja mingit vaadet ei ole. Kraatrit ka ei näe. Laskume kivi taha tuulevarju ja ootame selgemat ilma ning teeme veidi aja pärast katse number 2. Ei ole suuremat edu, kui võimalus teha uus pildiring. Kahju, et kraatrit ei näinud.

Esimesed allapoole sammud on kerged. Proovime veel selgemaid hetki tabada ning pilvi ja mäenukke pildistada.

Kivid on ära kuivanud ja päikese käes soojenenud.

Pühin kortsude vahel laavatolmu.

Aga tõeline katsumus alles algab. Kukun kus juhtub ja libisen ka nn siledal pinnal. Kuidas ma ühest Kerinci vallutamise videost järeldasin, et kõnnid nagu liivas?! See kiviklibu on ju kirjeldamatult libe!!! Sisuliselt kelguta perse peal alla. Juurutan mingi laadi vähikõnni asendi, sandaalides jalad künnavad kiviklibu nagu suusad. Sokid kuluvad.

Vahepeal mõtlesime, et kui õige teeots teada, teeks selle matka ka giidita läbi. Aga tuleb välja, et selleks siis ongi vaja giidi, et mu mäe otsast alla talutaks ja musutaks. Ma ei saa lahti ennustaja ütlusest, et veebruaris juhtub minuga õnnetus ja ketran peas erinevaid stsenaariume.

See on viimane allatuleku pilt. Seegi Kadri tehtud ja umbes 3200 meetri peal.
Korduvalt imestame, kuidas siin inimene üldse üles on saanud?

Järgemööda kaovad nalja-, pildi- ja jututuju. Rada läheb küll lihtsamaks, kuid väsimus kasvab veelgi rohkem. Samas peab iga hetk kõvasti keskenduma, et kuhugi juurika taha ei koperdaks või jalga valesse kohta ei topiks. Sealjuures muutuvad jalad järjest kontrollimatumaks ning samm lühemaks.
Püüan ammutada energiat maasikatäidisega vahvlitest.

Et oleks midagi uut, hakkab sadama.
Olime Kadriga allatuleku suhtes üsna optimistlikud, kuid giid on vist meiesuguseid varemgi näinud ja ütles, et me jääme pimeda peale. Et millisel laagriplatsil me telkida võiks.
Mõte mudase ja märjana džunglisse telkima jäämisest on õudne. ÕUDNE! Olen nõus kas või neljakäpukil välja roomama.
Saan endale kepi toeks ning sellest on püstipüsimisel ja edasiminemisel väga palju abi, sest liigun tiira-taara nagu oleks äsja uuesti kõndima õppinud. Giid aitab langenud puid ületada ja sügavamatesse juurikaastmetesse astuda.

Kaks viimast tundi astume pimedas. Nagunii ei mäletanud enam punktidevahelisi kaugusi, nüüd ei saa enam midagi aru. Tuim vantsimine.
Pealambi peale lendab kohale terve plejaad putukaid. Püüan neid pearaputamisega eksitada, kuid see päädib hoopis sellega, et ähvardan ümber kukkuda.
Kell kaheksa oleme džunglist väljas pärast 15tunnist komberdamist. Viimane, tsikliga ots tahab pilti eest viia. Veel 10 minutit enne koju jõudmist palun pausi teha. Tung turvalise keskkonna järele on nii meeletu.

Mida pärast sellist katsumust enim tahaks? Duši alla minna ja puhas olla. Aga dušši meil siin muidugi pole, nii et palun - kannuga kuuma vett ja ongi "hot shower" olemas.

* * *
Teadmatus on jõud. Ja pigem tahtejõud, sest muud jõudu mul küll väga polnud. Kuigi ma olen sarjast „Suuri mõtlejaid“, ei mõelnud ma üldse, mis tähendab, et rada on järsk, kui libe on hirmus libe jne. Õnneks jäi mu ainsaks vigastuseks päikesepõletusest villis nina (+ üks vill talla all ka). Kuuvalgel ronimist alustades ei tule ju selle pealegi, et kunagi võib-olla tõuseb ka päike. Lihased küll veel valutavad. Nii et kui oleks selle matka reisi lõpuks ette võtnud, oleks küll pidanud end ratastoolis lennuki peale laskma sõidutada.

Kadri ronis eelmisel aastal Gunung Rinjani otsa Lombokil ja ütles, et see oli Kerinciga võrreldes jalutuskäik.

Kes mind teavad, teavad ka seda, et ma ei tee umbes mitte kunagi taolisi asju. Kadri oli pagana kaval ka. Kui me oleks hakanud ühe madala mäe tippu läinud, poleks ma kõrgema poole kindlasti enam vaadanud. Ega ta öelnud, et siinse kandi vapiloom on tiiger ja neid luusib arvatavasti ka sel mäel. Et rajal võib madusid kohata, lugesin ise hiljem.

Tuleks muidugi kasuks, kui oleks rohkem söönud ja maganud. Teisel päeval ei söönud ma suurt midagi. Võiks olla ka mingigi füüsiline vorm. Inimesele, kelle sammulugeja näit on päeva lõpuks 0, on see ilmselgelt kõva väljakutse. Mu esimene mägi ka.
Kolmandaks võiks siiski kanda elementaarset matkavarustust: saapaid ning tuule- ja vihmakindlat jopet. Ja villased sokid peavad alati kaasas olema. Raske öelda, mis temperatuur tippu ronides oli, vast 10 kandis. Tuul ja udu teevad olemise üsna talumatuks ning fotokaski hakkab pärast paari pilti niiskusehalle kaadreid tegema.

See katsumus oligi mu jaoks niisama raske, nagu ma siin kirjutasin. Olen väga uhke, et julgesin oma keha ja vaimu proovile panna ja sain teada, et minus on palju enamat, kui ma seni olen arvanud.

Teel maale ja mäkke

Meie giid Rapani organiseeris meile transpordi public car'ga Padangist Kerincisse. Ööbime Pelompekis Gunung Tujuh' külalistemajas ja järgmisel päeval hakkame mäkke ronima.

Meie isehakanud sõber Paolo sokutas end ka auto peale. Ise ta küll puhkis, et tema sõidab alati kohalike bussidega, aga seekord teeb erandi. Kohalikke busse oleks kohalesaamiseks vaja olnud kolm. Kuuma ja kottidega niiviisi seigelda tundus ka mõttetu, ka hinnas poleks võitu olnud.

7-seater või public car on sisuliselt takso konkreetsesse sihtmärki koos võõraste inimestega. Juht osutab ühtlasi ka kullerteenust. Seitsmetunnine sõit läks maksma 100 000 ruupiat inimese kohta. Meid oli neli.
Vahemaa pole iseenesest pikk (180 km), aga see-eest mägine, nii et sellistel teedel on 60 km/h juba pöörane kihutamine. Arvestades veel seda, et KOGU aeg tuleb kellestki mööda sõita ja keegi tuleb vastu ka.
Ma selle public car'i ärimudelile päris hästi pihta ei saanud. Tee peal oli meil politseireid. Umbes nagu „Kõik puhuvad“ - kõik peeti kinni.
Aga mitte et kedagi häirinud lahtised turvavööd - need ei käinudki kinni. Ei. See oli kohaliku politsei palgapäevaeelne rahateenimisviis. Ma ei ole sellist avalikku pistisevõtmist näinudki. Juht peatas auto ning otsis välja juhiloa, autodokumendid ja libistas endale raha pihku. Politseinik uuris pabereid. Juht tegi juba nõksaka, et raha anda. Politseinik ei reageerinud. Alles hetke pärast surusid nad kätt. 100 000 ruupiat vahetas omanikku. Sõitsime paarkümmend meetrit edasi järgmise politseiniku juurde – sama teema, aga seekord oli summa 350 000. Kuigi istusin ees ja nägin kõike väga lähedalt, pildistada siiski ei julgenud. Saan aru, et kohalikele on see politseibosside kümnisekogumise viis enesestmõistetav, a no väga tülgastav oli seda näha. Kusjuures peale politseinike polegi näinud, et keegi siin päikseprille kannaks.

Teed olid heas korras ja ümbritsev eluolu nagu ikka. Sekka teeistandusi ja riisipõlde, tee-ehitust ja elamuarendust. Lapsed, kanad ja koerad asjatavad tee ääres, kui mitte öelda, et peal. Ja kõik elus.

Kui koolibussi pole: emad viivad lapsi koju.

Poisid mängivad sulgpalli, teine teisel pool teed.

Rahvas tundus olevat äärmiselt toimekas, kõvad põllupidajad. Maalapid on imepisikesed, aga seitset sorti põllukultuuri kasvab kohe ukse all ja üllatavalt palju ilutaimi ka. Nad ise ütlevad oma põllumajanduse kohta „garden“.

Mägedesse jõudes muutus ilm palju jahedamaks. Selline keskmine Eesti pikapüksiilm.
Kerinci orus asuvasse Pelompekki jõudes oli giid meil vastas, aga Paolo ei tahtnud üldse autost välja tulla, sest avaneva vaatepidi tõttu kahtlustatas ta, et meid valesse kohta viidud. Idülliline mäestikuorg vs tuuline kolgas. Iga tahes sõitis ta edasi midagi kaunimat otsima.

Tegime jalutuskäigu peatänaval ja tõmbasime inimesi toast välja nagu magnetiga. Enamus teretasid meid (Hello Mister!). Kadri ütles selle peale, et kas ma ise ei vahiks, kui Tallinna tänaval elevant kõnniks.

 Pisikesed indoneesia tüdrukud on imearmsad. Paari aasta pärast pole selles välisest ilust enam midagi järgi.
Väga sümpaatne on näha, kui iseseisvad ja asjalikud need lapsed on.

Kerinci rahvuspark, mille territooriumil me asume, on Sumatra suurim rahvuspark (15 000 km²). Lonely Planeti järgi turismiinfrastruktuur puudub, aga meie oleme igatahes kohal.

Ööbimine Gunung Tujuh' külalistemajas nagu mainitud (100 000 ruupiat kahene tuba). Teisi külalise peale meie ei ole.

Meie tuba on täitsa okei. Majas on siis mitmeid imekspandavaid detaile. Näiteks auto elutoas (väljas see sealt ei käinud):

Tehnikasein on ka imposantne:

Hommikusöök:

Vaade toast:

Kui 4.30 väljuhäälditest kõlama hakanud palvekutsung üle elatud, hakkas õuest kostma mürinat, sagimist ja hoogsat muusikat. Selgus, et ööbime turuplatsi ääres! Ja turg on avatud vaid esmaspäeviti, vot selline vedamine.

Mingist väljapuhkamisest sel ööl küll rääkida ei saanud.  Kohe alustame matka Kerinci vulkaani jalamile. Piltide järgi tundub teostatav.