26.9.14

Kaardistatud

Malaisia ja Indoneesia (Sumatra) 19.02-01.04.2014

* Kõigepealt lend Tallinn-Helsingi-Bangkok-Kuala Lumpur (Finnair + Malaysia Airlines).
* Siis paaripäevane Aasia rütmiga kohanemine ja väljamagamine Malaisias Melakas.
* Sumatraga alustasime Padangist ja liikusime vaikselt üles põhjapoole.
* Banda Aceh'st lendasime tagasi Malaisiasse Kuala Lumpuri ja ilutsesime Cheratingis.
* Tagasi KL-Hong Kong-Helsingi-Tallinn.

Eestisse jõudes ei tahtnud ma tükk aega magama minna, vaid hoida endas võimalikult kaua seda kahe maailma vahel oleku tunnet. Et ikka piinleks võimalikult kaua samade mõtete ja tunnete virrvarris, mis ma olen kord juba selgeks mõelnud. Et kus ma peaksin olema ja millise heaolu ja loobumise see endaga kaasa toob. Ega sest mõtlemisest head nahka ei tule – veel enam – see nahk võib isegi katki minna.
Kui järgmisel hommikul ärkad, on ju kõik vanaviisi.
Sumatra kasuks langes valik peamiselt asukoha (Singapuri ja Kuala Lumpuri lähedal) ja kliima meeldiva kombinatsiooni tõttu. Ilm oli tõesti kuiv, kuigi päikesepaistet varjutas mõnda aega metsatulekahjude suitsuvine.
Hea sihtkohavalik, pean ma ütlema. Ehe ja huvitav. Kõik tundus päris. Mustrid on kandmiseks. Käsitöö on kasutamiseks. Aiamaa on söögiks ja müügiks.
Lausa tättestusin aeg-ajalt – mitte kuulsuse poolest, aga tegin sellised lihtsate väärtuste armastamise üleskutseid. Mitu raksu hakkasin aga hoopiski tundma, et olen ülbeks läinud. Dotsent-nurgatohter ütles, et väga hea, see ongi normaalne reaktsioon, kui inimene on nii palju ennast ületanud.

Suurimad elamused olid seotud suurimate ebamugavustega. Kõrgele taeva poole ja sügavale džunglisse minek olid mõlemad enesestmõistetavad ja läbimõtlemata kinnisideed. On ikka hea, kui inimene ei oska midagi oodata – saab ikka üht-teist tehtud ka. Tahaksin, et oleksin „elamuskoriluse“ sõna ise välja mõelnud, sest see iseloomustab seda reisi kõige täpsemalt.

Isehakanud mägironija vallutab Kerinci vulkaani:
Endine tegev-, nüüdne harrastusantropoloog kaks päeva kaduva rahvakillu jahil Jambi provintsis (muda ja kaanide kiuste):
Võsaragistaja kummutab rannapuhkuse-eestlase müüti (need on pildid on Bukit Lawangist ja Bukittingist, aga ronisin igal pool mujal ka):
... aga ahvide ja kose nimel ikka võib:
Hinge läinud vaateid:
Baiturrahmani suur mošee Banda Aceh's.
Sumur Tiga (Pulau Weh).
Veel mõned kommentaarid

* Ma ikka tõeliselt armastan kohaliku eluolu sisse minekut ja nende jutte. Mulle meeldib süüa kohalikes kohtades kohalikke asju. Kohaneda ja leida kohti, kus ma võiksin elada.
* Vabastav on kogeda uusi asju ja seljatada oma eelarvamusi. VÄGA vabastav. Tuleb vaid endale võimalus anda.
* Energiat oli palju. Aeg on mind ikka muutnud: alkoholi tarbisin vähe, magasin vähe - seda kõike Kadri suureks hämmastuseks. Ei tea, kuhu see hommikune turulkäija jäänud on;)
* Vaimustusin lõpuks ometi granadillist ja mangost. Jään ellu, kui süüa on ainult riisi.
* Nutitelefoni kaasavõtmises kahtlesin tükk aega, aga see oli mõistlik otsus: hea kerge kaasas tassida, allalaetavad sõnastikud, olulise info kandja, fotokas. Järgmine kord plaanin kahelda pigem läpaka kaasavõtmises. Kuigi mõningaid mõtteid ikkagi sinna toksisin, meenutab see tööd ja tassimine on ka tüütu.
* Õnn peitus paljus, aga kindlasti ka ideaalsetes reisikaaslastes.
* Ühtegi raamatut ei lugenud, ühtegi filmi ei vaadanud – ei jõudnud oma mõtteidki ära mõelda.
* Ei viitsinud tutvuda kaasturistidega. Ei ole miskit peale hakata teadmisega, mitu päeva keegi reisil on ja kuhu järgmiseks läheb.
* Kui eelmine kord Indoneesias käies olin ma peamiselt haigevoodis, siis seekord jäi tervisehädade laeks vaid toidumürgitus (elu esimene!). Midagi ära ei varastatud, maha ka ei unustanud midagi.

Kuhu järgmiseks?

Lõppvaatus

„Misasja, sa juba jälle välismaale pagenud?!“
Tutkit, Eestis passisin. Aga imede ime, mu märtsis Sumatralt teele pandud postkaardid jõudsid septembri alguses kohale. Pool aastat hiljem! Indoneesia tempel koosnes kahest ringist ning seepärast pole aimugi, millal need kirjad riigist välja läksid. Ümbrikel polnud mingit märki suuremast ilmareisist või seiklusest. Vot ei teagi, kuhu kasti me kaardid toppisime ja mis põhjusel seda kord aastas tühjendatakse. Mul oli lootus ammu kadunud, kahetsuski kadunud.
Nüüd äkki oli aga elevust oi-oi kui palju ja Kadri arvas, et edaspidi peabki kaardid hiljem saatma – palju toredam. Et postitöötajatele ses osas alati loota ei saa, peab otsima kohaliku, kes need väikese viivitusega postkasti poetab.
Niisiis polegi väga kohatu, et lõpetan reisijutud alles nüüd (vist ka viimane aeg, sest pidin tükk aega blogi nime meenutama...). Teised lood panin ka tagantjärgi kodus kirja, bloggeris saab need ju ilusti kronoloogilisse ritta seada. Lootsin küll, et jõuan enne jaanipäeva ühele poole, aga töö võttis kogu aja ja tükikese minustki.

* * *
Cheratingi olin ma varem alati üksi läinud. Seekord oli mul bussis kolm sõpra kaasas ja tunne oli ärev. Asja eest – Kats ja Kadri olid Cheratingi jõudes üsna nõutud. Et siis selline koht... Nad on viisakad, aga ma tean ju väga hästi, et seal tõesti polegi nagu midagi. Ilmetu väike küla.
Nüüd on mäeküljelt kõvasti metsa ka maha katkutud ja mulje veelgi rääbakam.

Aga Cheratingi võlu seisneb ju täiesti erilistes inimestes. Minu jaoks on Cherating endiselt absoluutse headuse ja hoolimise kants.
Piltidel on illustreeriv tähendus. Kui muidu hoiavad võõrad distantsi, siis selle perekonna hobiks oli turistid.
Nii et tavapärane asjade kulg - ise ei pidanud mitte midagi mõtlema ega otsustama ja päevad tegemist täis. Õhtusöögid, kino, kilpkonnad.
Vahtisime tundide kaupa kilpkonna, kes tegi kõik vajalikud toimingud ära, kuid mune tema seest küll välja ei tulnud. Teisel õhtul aga ei tulnudki ühtegi kilpkonna merest välja. Järgnes öine naan ja tee maanteeääres india toidukohas. Mõnus. Malaisia on endiselt maa, mida ma armastan.
Seda paradoksaalsemalt oli meie „Eh, kuidas see nüüd siis juhtus“-turismipaketis ka viisakas tutvumisüritus, mis tahtis vägisi kujuneda tapatalguteks. Ma ei saanudki päris aru, mis selle grilliõhtu eesmärk oli: heast-paremast oli laud lookas, öö sume ja vestlused huvitavad.
Kadri tehtud pilt meeldivast seltskondlikust olengust.
Napsud sisse, tuurid üles. Joomiskiirus oli muidugi täiesti arutu. Ja tuurid läksid nii üles, et üks kohalik tüüp hakkas üht prantslast pudeliga tümitama ja lubas ta pruudi kah veel ära tappa. Ja intsident sai alguse sellest, et prantslane tegi kohalikule napsu-väljakutse, see kulistas oma klaasi tühjaks; prantslane aga keeldus ja sai kohe kõmmdi pudeliga pähe, et piisavalt respekti üles ei näidanud. Võib-olla pidas ta seda kohalikku tema lääneliku välimuse pärast suvaturistiks; too aga oli hoopis kuninglikust perekonnast pärit MEGApauk, kes vahepeal suutis korrutada ainult: „I fucking own Malaysia! I fucking own Malaysia! I fucking own Malaysia!
Peategelane on end ise ära valgustanud (Kadri pilt jällegi).
Ja Kats oli siis see, kes ainukesena vahele läks, põhjendades kuivalt: „Kas ma lasen siis inimese ära tappa?!“ Uuh, tai koolkond. Mina elupäästja vimplit selles elus kindlasti ei saa. Hea, et elugi alles jäi, sest see tüüp oli nii ülbe, et ma mõtlesin, et mis mõttes üks meesterahvas minuga nii käitub. Kas päästis sõbra sõbra sõbraks olemine või mõni muu nupp, tuleb seepeale nentida igasuguseid asju, aga peamiselt seda, et don't mess with locals. Nagu ma seda juba ei teaks.

Tuju läks veits ära ja lonkisime minema. Prantslane pesi poe juures peahaava, kogu küla oli juba kohal. Kuradi igav on neil seal ikka. Poepidajal väits käes, keegi teine hoidis kotis püstolit haardevalmis, kuna ei saadud täpselt aru, mis lahti. „Ah, Khairil! Iga kord sama jama, kui ta siin käib. Nüüd kaob jälle kuueks kuuks,“ teatasid kohalikud. Khairil tuli nüüd juba kurikaga, kindel siht purjus silme ees. Kats lahendas olukorra jälle ära. Khairil kallistas meid ja korrutas: „I'm so sorry! I'm so sorry!

Läksime Little Balisse, kus oli varasemast õhtust tuttav nagla, kelle inglise keele oskus oli pöördvõrdelises seoses klaaside kokkulöömise agarusega. Selgus, et õlipalmiistanduse pärija. Brabuse Mercedeste hulk Cheratingis lõi üldse pahviks.
Igatahes loputasime selle vastiku õhtu viskiga kõrist alla.
End selleks ööks külavanemaks kuulutanud ehitusmees viis prantslased Kemamani haiglasse ja rohkem me neid ei kohanud.

Ja kui ma suvel kuulsin, et selle Malaisias tapetud Eesti modelli peiks on Khairili vend, siis jah, oh jah...
* * *
Kuala Lumpuris mässisime kotid toidukilesse ja asusime koduteele. Hong Kongis oli lennuvahe 55 minutit. Maandudes teatas piloot, et peame tormi tõttu 45 minutit parkimisplatsi ootama. Okeiiiii... Nii kui bussist välja saime, pistsime ajama. Lennujaama töötaja veel hõikas, et küll te jõuate. Nii, tablool pikk rida hilinevaid või ärajäävaid lende ning ainuke ilma ühegi märketa on AY070 Hong Kong – Helsinki. Hakkasime siis üksikuid veel avatud infolette piirama. Kell üks öösel oli enamus suletud.
Tulemuseks oli see, et igalt poolt taheti meist lahti saada ning saadeti:
a) Malaysia Airlinesi kassasse, sest hilinesime nende süül; et nemad võtku siis Helsingiga ühendust (ammu suletud);
b) vastasletti (sama targalt tuldud teed tagasi);
c) infosse (suletud);
d) perse (lennuk on juba läinud või et täna öösel ei lähe ühtegi Helsingi-lendu, tulge hommikul tagasi).
Transfer-tsoonist väravate juurde ka ei saa, sest pardakaarte meil ei ole. No nokk kinni, saba lahti. Ütleme nii, et täiesti p*****– oled seal maailma paremuselt neljandas lennujaamas lukus ja mitte kedagi ei koti. Tundus, et kogu Hiina oli Malaysia Ailinesi peale püha viha täis, mis tegelikult oli ju täitsa põhjendatud kogu selle MH370 segaduse pärast.

Üks söakam hiina preili joonistas mulle isegi skeemi, et ma olen idikas; kuna me õigel ajal check-in'i ei teinud, ei ole isegi teoreetilist võimalust lennule pääseda.

Kuna info oli vastukäiv, otsustasime provokatsioonidele mitte alluda. Strateegia nägi ette, et Kadri passib seal letis, kuhu meid kõige tihedamini saadeti. Lihtsalt jahmerdaski järjekindlalt mõnekümne sentimeetri kaugusel hiina preili näost, et me tal ei ununeks. Ja ma otsisin mööda hoonet muid lahendusi ja hoidsin lennutablool silma peal.
Siis toimus sündmustes murrang: juhmaka hiina preili vahetas väja hulka teravam kolleeg ning Helsingi lennu järele ilmus kellaaeg. Kadri proovib ikka heaga, kuni mul mõõt täis saab ja prahvatan kui kurjuse telg, et mis siin ometi toimub ja kes vastutab selle eest, et me oma jätkulennu peale saaksime (seepärast me omavahel nii hästi klapimegi).
Uus hiinlane ütles, et võib proovida meid passide alusel väravasse eskortida, kui ta selle numbri vaid kuskilt teada saab. Ja saigi! Ja viiski meid mööda turvamehest, kelle ingliskeelne sõnavara koosnes väljendist „boarding pass“. Raske on kirjeldada seda erutust, kui pärast paaritunnist lauspedereerimist suristati meile pardakaardid Tallinnani välja. Oi kuidas oleks tahtnud seda tüdrukut lõpuks musutada ja emmata, ootamisest tülpinud muumid ümberringi.
Idikaskeem ja paradiisipääsmed.
Hea õppetund, et järjekindlus VIIB sihile, sest mujalt Aasia pealt kogunes lennujaama veel inimesi, kes aga närvidelekäimiskunsti nii oskuslikult ei vallanud ja sellele lennule küll ei jõudnud.
Päris hea oleks ikka olnud järgmisel hommikul lennujaama ilmuda ja seletada, et suvaline anonüümne hiinlane ütles, et lennuk ei sõida ja tulge hommikul tagasi.

Hiljem rääkis mu Helsingi golfiklubi mänekast ja Hanno tuttavast pinginaaber, et õhtul oli sadanud golfipallisuurusi raheterasid, rongiühendus lennujaamaga katkes ja nii edasi. Kust meie teadsime, et olime ajastanud Hong Kongi külastamise aasta suurima tormi ajaks, mis oli kogu lennujaama töö segi paisanud. Haa ja raheuudiste lemmiklause: "Feng shui consultant Mak Ling-ling said hail in large areas generally means a warning of an upcoming bad economic or unstable political environment."

 PS. Kõige aeglasem kaart jõudis kohale oktoobris. Seitse kuuga! See Toba järve postikorraldus läheb hoobilt maailma suurimate müsteeriumite hulka.