Kaardistatud

Malaisia ja Indoneesia (Sumatra) 19.02-01.04.2014

* Kõigepealt lend Tallinn-Helsingi-Bangkok-Kuala Lumpur (Finnair + Malaysia Airlines).
* Siis paaripäevane Aasia rütmiga kohanemine ja väljamagamine Malaisias Melakas.
* Sumatraga alustasime Padangist ja liikusime vaikselt üles põhjapoole.
* Banda Aceh'st lendasime tagasi Malaisiasse Kuala Lumpuri ja ilutsesime Cheratingis.
* Tagasi KL-Hong Kong-Helsingi-Tallinn.

Eestisse jõudes ei tahtnud ma tükk aega magama minna, vaid hoida endas võimalikult kaua seda kahe maailma vahel oleku tunnet. Et ikka piinleks võimalikult kaua samade mõtete ja tunnete virrvarris, mis ma olen kord juba selgeks mõelnud. Et kus ma peaksin olema ja millise heaolu ja loobumise see endaga kaasa toob. Ega sest mõtlemisest head nahka ei tule – veel enam – see nahk võib isegi katki minna.
Kui järgmisel hommikul ärkad, on ju kõik vanaviisi.

Sumatra kasuks langes valik peamiselt asukoha (Singapuri ja Kuala Lumpuri lähedal) ja kliima meeldiva kombinatsiooni tõttu. Ilm oli tõesti kuiv, kuigi päikesepaistet varjutas mõnda aega metsatulekahjude suitsuvine.
Hea sihtkohavalik, pean ma ütlema. Ehe ja huvitav. Kõik tundus päris. Mustrid on kandmiseks. Käsitöö on kasutamiseks. Aiamaa on söögiks ja müügiks.
Lausa tättestusin aeg-ajalt – mitte kuulsuse poolest, aga tegin sellised lihtsate väärtuste armastamise üleskutseid. Mitu raksu hakkasin aga hoopiski tundma, et olen ülbeks läinud. Dotsent-nurgatohter ütles, et väga hea, see ongi normaalne reaktsioon, kui inimene on nii palju ennast ületanud.

Suurimad elamused olid seotud suurimate ebamugavustega. Kõrgele taeva poole ja sügavale džunglisse minek olid mõlemad enesestmõistetavad ja läbimõtlemata kinnisideed. On ikka hea, kui inimene ei oska midagi oodata – saab ikka üht-teist tehtud ka. Tahaksin, et oleksin „elamuskoriluse“ sõna ise välja mõelnud, sest see iseloomustab seda reisi kõige täpsemalt.

Isehakanud mägironija vallutab Kerinci vulkaani:

Endine tegev-, nüüdne harrastusantropoloog kaks päeva kaduva rahvakillu jahil Jambi provintsis (muda ja kaanide kiuste):

Võsaragistaja kummutab rannapuhkuse-eestlase müüti (need on pildid on Bukit Lawangist ja Bukittingist, aga ronisin igal pool mujal ka):

... aga ahvide ja kose nimel ikka võib:

Hinge läinud vaateid:

Baiturrahmani suur mošee Banda Aceh's.

Sumur Tiga (Pulau Weh).

Veel mõned kommentaarid

* Ma ikka tõeliselt armastan kohaliku eluolu sisse minekut ja nende jutte. Mulle meeldib süüa kohalikes kohtades kohalikke asju. Kohaneda ja leida kohti, kus ma võiksin elada.
* Vabastav on kogeda uusi asju ja seljatada oma eelarvamusi. VÄGA vabastav. Tuleb vaid endale võimalus anda.
* Energiat oli palju. Aeg on mind ikka muutnud: alkoholi tarbisin vähe, magasin vähe - seda kõike Kadri suureks hämmastuseks. Ei tea, kuhu see hommikune turulkäija jäänud on;)
* Vaimustusin lõpuks ometi granadillist ja mangost. Jään ellu, kui süüa on ainult riisi.
* Nutitelefoni kaasavõtmises kahtlesin tükk aega, aga see oli mõistlik otsus: hea kerge kaasas tassida, allalaetavad sõnastikud, olulise info kandja, fotokas. Järgmine kord plaanin kahelda pigem läpaka kaasavõtmises. Kuigi mõningaid mõtteid ikkagi sinna toksisin, meenutab see tööd ja tassimine on ka tüütu.
* Õnn peitus paljus, aga kindlasti ka ideaalsetes reisikaaslastes.
* Ühtegi raamatut ei lugenud, ühtegi filmi ei vaadanud – ei jõudnud oma mõtteidki ära mõelda.
* Ei viitsinud tutvuda kaasturistidega. Ei ole miskit peale hakata teadmisega, mitu päeva keegi reisil on ja kuhu järgmiseks läheb.
* Kui eelmine kord Indoneesias käies olin ma peamiselt haigevoodis, siis seekord jäi tervisehädade laeks vaid toidumürgitus (elu esimene!). Midagi ära ei varastatud, maha ka ei unustanud midagi.

Kuhu järgmiseks?

Puuviljatoidul

Kui silme ees veel näljast must ei olnud, proovisin ikka avatud meelega olla ja tahtsin midagi uut ja tundmatut. Nii et kui menüüs oli lehmanahk või tamarillomahl, siis see ka loosi läks. 

Teine tunne on aga see, kui sulle midagi pihku pistetakse ja öeldakse: "Proovi!" Esimene reaktsioon muidugi küsib, et kas see on ikka söödav. Maitsmata aga ei jäänud midagi. 

Ühel hetkel hakkasin koguma pilte kausta "Ma ei tea, mis see on, aga ma sõin seda". Siin on puuviljased väljavõtted sellest kogust.

Kõige ebamäärasem toiduelamus pärineb Karini bussinaabrilt teel Bukit Lawangist Binjaisse. Ta lippas seda spetsiaalselt kuhugi küla vahele ostma ja pakkus siis maitsta. Hmmm, vast mingi hapuks aetud puuvili? Maitses sama hästi nagu mingi pahaks läinud löga ikka. Kui mõne jaoks on õuduste mõõdupuuks durian, siis durianil on vähemalt maitse, see ollus oli aga lihtsalt väga halb. Ühesõnaga, jälk. Aga nõukogude organism kannatab ju kõike.

Jambi džunglis sõin sellist õuna keha ja lille peaga moodustist. Maitseski nagu värskendav õun.

Bukittingi lähedal tee ääres kasvas puu, millest sai välja koorida pähklimaitselise südamiku, mis pidavat panema habeme kasvama:

Järgmiseks puu, mille kohta ütles giid wood apple (ld limonia acidissima?).Eesti keeles siis äkki kivisidrun/limoonia? Vili nägi välja nagu kartul, maitseelamus puudus:

Minu Sumatra lemmikuks kujunes sirsak, mis eesti keeli on oga-annoona, graviolapuu vili (inglise keeles soursop, ld annona muricata). Saadaval oli see peamiselt sellise mahehapuka mehuse mahlana.
Netis on palju artikleid, mis räägivad sirsaki võimalikust vähivastasest toimest. Igatahes on kõik selle puu osad raviomadustega. Peamiselt toimib sirsak rahustina ja soolestiku huvides. Seda lugesin ma küll tagantjärgi, aga ju see vili ise teadis, et mul on teda vaja.

Tamarindivilja polnud ma samuti varem söönud. Hea lääge suutäis pärast sööki võtta:

Mangostan (ingl mangosteen) - taaskord igati kasulik vili ja äärmiselt hea maitsega. Ilus ka. Süüa ebamugav, sest koor on murdmiseks päris paks ja mahl kleepuv, nii et sööd ja kohe kraani alla minek:

Salaki/ussivilja olin ma varem söönud, aga maitset ei mäletanud. Arvatavasti selle ussinahkse koore pärast. Kuna Pulau Wehi sadamas muid puuvilju polnudki müüa, siis proovisin uuesti ja ostsin kohe kotitäie. Mõnusa tekstuuriga viljaliha, hea krõmpsutada ka avalikus kohas. Tõesti hea!

Lõpetuseks mu vana tuttav ja suuuuuuur armastus - arbuus. Hoolikalt sai seda valitud ja oh, seda üllatust, kui avanes hoopis kollane poolkera.
Kollasel arbuusil lihtsalt puudub punast värvi andev antioksüdant. Väidetavalt peaks kollane arbuus olema palju magusam ja maitsema nagu mesi, aga kuna mul oli raske hommik, ei saanud ma midagi aru.
Kusjuures ei ole see mingi uus hiina sordiaretusime, vaid tegelikult on kollane vanem kui roosa ja punase viljaligaga sort. Leidsin veel sellise kinnitamata väite, et kollane arbuus sisaldab punasest neli korda rohkem tsitrulliini ja peaks seega olema efektiivsem kui Viagra.

Banda "Post-Tsunami" Aceh

Kui panna Google pildiotsingusse Põhja-Sumatral asuv konservatiivne islamistlik linn Banda Aceh, ei teki küll erilist tahtmist sinna minna - järjekordne maailma p****auk ja üks uhke mošee. Eesti välisministeeriumi kodulehel soovitatakse Aceh piirkonda reisimist vältida, kuna seal on esinenud vägivalda.
Ma ei läinud Acehi nii enesekindlalt nagu ministeeriumi hoiatustest hoolimata üheksandat korda Egiptusesse praadima sõitev küünetehnik, aga tagantjärgi on äärmiselt hea meel, et me sinna sattusime. Meie Sumatra-reisi helgeim linn. Tänapäeval peetakse Banda Acehi turvalisemaks kui enamikke Euroopa linnu. Selle eelduseks on muidugi su enda terve mõistus ja heatahtlik suhtumine. Šariaadipolitsei meile rätikut pähe ei surunud ka ega midagi.

Arvatavasti ei teaks me Banda Acehist suurt midagi, kui poleks olnud 2004. aasta tsunamit. Banda Aceh oli lähim linn maavärina epitsentrile. Ja kui arvestada, et kui elanikke oli suts üle 200 000 ja hukkus 167 000, said sisuliselt kõik surma. 40 000 inimese ühishaud... Pluss veel haavatud. Eestlasena ei oskagi nii suurtes numbrites orienteeruda… Kunagi vaadatud tsunamidokist jäi kõige rohkem meelde see Aceh naine, kes avastas end ühel hetkel keset ookeani ja kui rahulikult ta seda meenutas.
Banda Acehis algas uus, tsunamijärgne ajaarvamine. Pikalt sõjajalal olnud Acehi iseseisvusliikumine ja Indoneesia armee sõlmisid rahuleppe ja suuremaid konflikte ei ole enam esinenud.
Aceh avas lõpuks end ka välismaailmale - mis tal muud üle jäigi. Rekordhetkel tegutses seal 850 abiorganisatsiooni, praeguseks on neid sinna jäänud alla saja.
See Pulau Wehi jutumees rääkis, et Wehil sai 12 inimest surma. Rannik lükati muidugi puhtaks. Tema pere jäi ka kodust ja restoranist ilma. Abiorganisatsioonidelt sai ta ajutise, paariks-kolmekas aastaks mõeldud majakese, kus ta elab siiani. On jõudumööda kõpitsenud ja plaanib edasi nokitseda. Vaevalt et ta erand on...

Banda Aceh paistis olevat praegu täitsa kenasti jalul olevat. Kümne aasta tagust katastroofi tuletasid meelde vaid taksojuhid, kes tahtsid meid tsunami (isetekkelisi) mälestusmärke vaatama viia a la laev katusel (siin on üks blogipostitus neist). Linn oli ilus ja puhas; inimesed asjalikud ja külalislahked. Ja kuigi teisi valgeid polnud, ei käinud keegi meile liigse tähelepanuga närvidele.
Noh, peale selle taksomehe, kellele ma enne Pulau Wehile minekut "Relax!" kraaksatasin. Ta oli sadamas saagijahil ja meil tuttavat nägu nähes meel rõõmus. Ta tahtis meid nii hirmsasti sõidutada, et oli järgmisel hommikul nõus alla turuhinna lennujaama viima (nii tühja paagiga, et peaaegu pidime end ise lennujaama lükkama).
Järjekordselt kogesime, et ilusa ja koleda vahel on ainult paar eurot ja meeletu kvaliteedivahe. Ehk siis vältige Hotel Pratat't ja minge hoopis sealsamas asuvasse Hotel Medani (kuigi ka selle kohta pole Tripadvisoris ühtegi head sõna:).

Hotel Medani hoov 26. detsembril 2004. Ja pole mingi rannahotell... Võtab sõnatuks. Foto pärit SIIT.

Praegu avanes me toa juurest vasemale ja paremale selline vaade.

Islami sportlikum pale.

Apteegiesine juurikavalik.

Frittimisühiskonnas on poe ees kõige nähtavamal kohal õlipakid. No ja uskumatu, miuke kergendus, kui poes on asjadel hinnad juures.

Pilt sellest, kuidas lastetud naised kleidipoes hulluks läksid. Paula, kas on tuttav kleit? :)

Kui mujal Sumatral me šopingumekadesse ei sattunud, siis Banda Acehis oli hotellitänav ilusti poekestega palistatud ja ostupalavik ei hüüdnud tulles. Suveniiripoe kingaosakonnas tõi müüja kohe number 41 tuhvlid mis läksid jalga nagu valatult.

Sultan Iskandar Muda lennujaam on uhke ja liiga suur nagu 12aastase peokleit 7aastase seljas.
Indoneesias tuleb meeles pidada, et maalt lahkudes tuleb tasu maksta. Banda Acehi lennujaamas oli see 100 000 ruupiat. AirAsia lendab Kuala Lumpuri vahet korra päevas.

Välismaalased ei vaja Acehi jaoks enam eriluba ja 2010. aastast saab lennujaamas taotleda ka Visa-on-Arrival'it.  

* * *
Peale ostumöllu jäi meie ainukese ettevõtmiseks Banda Acehis Baiturrahmani suur mošee külastus.
Esimesel katsel olime liiga katmata ja üks kohalik mees pistis Karini säärte peale lõugama. Pärast suuremat salli- ja seelikuostu tegime teise katse ja mul ikka hing ja jalg ikka kõvasti värisesid...Aga olime väga teretulnud. See elamus oli ikka VÄGA võimas ja ülev. Puhastav. Kui aus olla, siis mõtlesin kogu sellele, et meid visatakse sealt välja - see on moslemite pühamast püham paik. Aga ei.

Baiturrahmani suur mošee on Aceh tugeva islamiusu ja -kultuuri sümbol. Mošee ajalugu läheb tagasi 12. sajandisse, aga vahepeal on see mitu korda maha põlenud (mis neil maha ei põleks!) ning praegusel kujul ehitati see üles 19. sajandi lõpus. Nagu nimigi ütleb, on mošee suur, mahutades 30 000 inimest.
Mošee 2004. aasta tsunamist puutumata, mis pole ehitustehnilises mõttes võib-olla midagi uskumatut, aga kas saaks sealse ülireligiosse rahva jaoks olla veel suuremat märki (vaata pilti SIIT)?

Buon appetito!

Viimase Pulau Wehi päeva meelelahutuseks oli üles otsida Bixio Cafe, Long Beachil asuv itaalia restoran.
Vist sama ootamatu kombo, kui kuskil kõrvalises Hiiumaa rannas autentset hiinakat pakkuda.

Long Beach oli tõeliselt armastusväärne: hoolitsetud aedadega elamised, vaikus ja rahu. Rand oli inimtühi. Vaid ehitusmeeste kopsimine meenutas, et kuskil on elu. Taaskord koht, kus ma tundsin end väga hästi ja veedaks meeleldi mingi pikema osa elust.

Kõigepealt ligunesime oma matkaväsimuse välja.

Karin mõtles, et toob veinikaardi ja siis saab päevitades juba veini välja valida. Restoranipidaja Eva ainult naeris selle peale: "Mis vein! Me ei ole Itaalias!"

Indoneeslannast Eva läänelik välimus ja suhtlusmaneer oli sealse ülikonservatiivse ja -religioosse üldpildi taustal midagi täiesti teistsugust. Tema itaallasest meest Lucat me ei  kohanud (Evaga aga sattus olema täpipealt sama transpordi- ja öömajavalik kuni Kuala Lumpurini nagu hiljem selgus).

Isutekitajad: "Päikesekuivatatud tomatid mozzarellaga" ehk  kirsstomatid sulatatud juustuga.

Värske pasta mereandidega.

Tiramisu.

Toit nüüd midagi ekstraordinaarset polnud.  Või siis pigem olid ootused liiga kõrged ja portsud liiga suured, mis tekitas suuremat sorti raskustunde kõhtu. Lõppkokkuvõttes ikkagi äärmiselt nauditav elamus. 

Sõime Sumatral ikkagi väga lihtsates asutustes, nii et juba menüüleht restorani tekke- ja nimeloost, värske hooajalise tooraine rõhutamine ning Aasias väga levinud maitsetugevdaja monosoodium glutamaadi vastane poliitika oli midagi värskendavat.

Ja päevapikkune magustoiduga lõppev eine on kindla peale üks mu lemmikajaviiteid.

Pooletunnine matk koju tagasi, mille jooksul kulutad mõttes kõik sisseaetud kalorid.