23.1.12

Today I'm wearing this...

22. jaanuarile kõige lähemal esmaspäeval tähistatakse siin meie provintsis Wellingtoni päeva. Tööle ei pea minema ja nii. Ega suurt mujale ka minna pole - pubisse ja Birdman 2013 vaatama. Kohalikud isetegevuslased astusid seal üles muusikaliste etteastete (kitarridega maoori moorid emomussi tegemas on täitsa huvitav kogemus) ja vettehüpetega.
Kel omal ratast parajasti kaasas polnud, sai selle korraldajate käest ja siis sumaki merre, mis heal juhul on 16 kraadi. Õhk 14 ja boonuseks tuul nagu alati. Huh, eile õhtul oli 10 kraadi ja ilmasaidil oli märge "feels like 7" ja tundsin end nagu konservkurk rõskes keldris.
Kõik siinsed üritused on sellised lõunased. Nii kui sisse jõuan elada, on juba läbi (v.a see piknik-vabaõhukino botaanikaaias, kus pidi pimedust ootama ja mul polnud ei süüa, juua, sõpru ega iPodi).
Aga laste trall täitsa kestis veel. Parajasti mängis trumme üks ökoputukate ansambel. Kostüümid oli sellised nagu poola reklaamides kujutakse peldikupotisitikaid.
Üllataval kombel oli see kõik väga lõbus, mu lemmik oli see parempoolne torumees. Parim kostüüm aga alles väntas kohale...
Ja kohal ta oligi:
Korraldajad ei pidanud seda siiski lastepeole sobivaks outfitiks ja noorhärra pidi otsa ümber keerama.
Järgnes raju tantsupidu.
Selle pildi peal on neli karglevat isa - päise päeva ajal kaine peaga ilma igasuguse valehäbita. Sellised vaatepildid selgitavad, miks Uus-Meremaad on nii lihtne armastada.

21.1.12

Eesti ja Soome

Täna on siinkandis tähtpäev – kaks nädalat Uus-Meremaal.
Mul on pangakonto, telefoninumber, IRD number, elupaik ja teadmine, et mu mõtteviis „töötamine on vaestele“ ei ole eriti jätkusuutlik. Enesekindlus kõigub nagu alkoholi mahuprotsent Changi õlles - seda on ja vahel on natuke rohkem. Mitte et ma pankrotis oleks, a kärsitu koduperenaine küll (tohutu oma kodu igatsusega).*
Loomulikult olen tööleidmisse panustanud minimaalselt, aga meeldivamaid kohti olen oma CV-ga juba kostitanud, aga seni ei ole keegi mu ettekandmisteeneid vajanud ning vaikselt tundub, et troopiline Tartu (Peedu väljend) ei ole kummist....

Kiirelt rikastumiseks on Uus-Meremaa muidugi vale valik. Sest kuigi elu tundub odavam kui Austraalias, pole vahe teab kui suur. See-eest on aga sissetulekutes VÄGA tuntav vahe – näiteks. Nad siin pööritavad silmi, kui kuulevad, et Austraalias makstakse ettekandjale ligi 30 NZD tunnis. Siin pakutakse13 NZD.

Igatahes oli mõned päevad tagasi kohaliku lehe esiuudis sellest, et 1. novembri seisuga oli 2011. aastal Austraaliasse õnne otsima – õigemini siis raha järele läinud – 35 800 uusmeremaalast. Kõige aegade rekord ja 4,4 miljonilist elanikkonda arvestades märkimisväärne hulk.

Ajaleht uuris nii 15 inimeselt, miks nad Austraalia kasuks otsustasid. Kiividele kohase otsekohesusega loetlesid nad kõik plussid:
- paremad palgad ja karjäärivõimalused;
- suuremad linnad (olgugi et prussakate ja ämblikega) ja ilusam ilm;
- odavamad toidukaubad, autod, bensiin ja elekter:
- väiksemad telefoniarved;
- autod odavamad;
- paremini korraldatud ühistransport;
- rohkem kontserte ja meelelahutust.

Uus-Meremaa kontole ei jäänudki midagi muud head kui et mõnus elukeskkond.
Mõni siiski tunnistas, et on raske perest eemal olla ja kui majaraha kokku saavad, tulevad tagasi.

Siiajäänud lähedased ei pruugi seda asja aga nii kergelt võtta. Nii võis paar päeva hiljem leida esiuudiste hulgast ka preili Angela loo. Tema peika teatas Austraaliasse minekust alla 12 tunni ette. „Võttis koti ja läks. Ja see oli veel minu kott!“ ei anna talle rahu.

Kuna härra oli kõva kalamees ja käskis heade kalatuskohtade kogu oma elu hinnaga kaitsta, võttis hüljatud Angela nõuks need internetis maha müüa. Huvi oli meeletu.
Angela ütles, et ei teinud seda mitte kättemaksuhimust, vaid tahtis natuke nalja teha. „Peaasi, et koti kätte saaks,“ ei kaota ta lootust.

** *
Kõvasti leheruumi sai sel nädalal aga Blanket Man ehk legendaarne Wellingtoni kodutu Ben Hana. Tekimeest peeti isegi linna ainukeseks maskotiks. Ben oli korralik töötav pereisa, kui ühel hetkel hakkas kõik viltu vedama, muuhulgas sõitis ta purjus peaga oma sõbra surnuks. Nii et 1990. aastate lõpust vedeles ta kangekaelselt tänaval. Ümber tekk, ei midagi muud. Ükskord vabastati ta vangimajast ka tingimusel, et kannab edapidi trussikuid.
Viimasel ajal oli tal tervis kehvavõitu – eks alkohol ja alatoitumus tegid oma töö. Nii pidi ta end regulaarselt haiglas näitamas käima, kuni pühapäeval seal haigla ees ta surigi.
Mälestushetked Blanket Mani peamises lösutamispaigas Courtney Place'is.
Need pildid on tehtud päev pärast surma. Nii et võite ise ette kujutada, kui palju träni on seal nädal aega hiljem.
HILJEM: Ja nüüd kogu tavaar ära korjatud, aga seinaruumi ikka kõvasti täis kirjutatud:
*Just kuulsin, mida tähendab siin tööotsimine. Näiteks helistad kaks kuud järjest iga päev kell kuus hommikul tööagentuuri. Või näiteks juuli lõpus alustad otsimist ja oktoobris saad tööle. Jee.

17.1.12

Suvila

Aknast vaatavad vastu hortensiad.
Vead ennast aeda. Kümmekond meetrit ülesmäkke, ürdiaiast ja kressipuhmastest läbi. Seal on kollane pink.
Vaatad silmi kissitades päikest.
Ja linna.
Siis lähed tagasi alla aeda. Laotad murule teki ja loed Frances Mayesi "Toscana päikese all".Meil on ka suvi ja maja nagu maal ja väga inspireeriva köögiga.
Täna lõunaks valmis seal kohaliku ajalehe pühapäevalisas välja pakutud tomati-, feta- ja baklažaanipirukas.
Vaja läheb:
4 spl oliiviõli + natuke pealepiserdamiseks
1 peeneks hakitud sibul
2 cm kuubikuteks lõigutud baklažaan
3 peeneks hakitud küüslauguküünt
1 spl väga peenikeseks hakitud rosmariini
soola ja värskelt purustatud musta pipart
400 g lehttainast
200 g lehmapiimast valmistatud fetat
3 suurt tomatit, millel on seda sisemist löga veits välja võetud ja seejärel viilutatud u 0,5 cm paksuseks
Serveerimiseks palsamiäädikat ja basiilikut

Mis edasi:
Pane pann tulele ja kuumuta õli ning lisa sibul, baklažaan ja rosmariin. Prae 10 minutit, kuni sibul ja baklažaan on pehmed ja kergelt pruunikad.
Seejärel maitsesta soola-pipraga ning jahuta segu maha (mida me ei mallanud oodata).
Retsept käskis tekitada 32 cm diameetriga lehttainaringi. Me jätsime selle aga kandiliseks ja vorm oli ka kandiline. Ääred 2 cm kõrgused. Seejärel võta kahvel ja augusta tainast kohe mõnuga.
Taigna peale lao baklažaanisegu, pudista fetat, lao tomatilõigud ja piserda üle oliiviõliga.
Seejärel pista pirukas 25 minutiks 200-kraadisesse ahju, kuni tainas küps ja tomatid pruunikad, mis meil ei juhtunud, sest ei vabastanud tomateid nende lögasest sisust, kuid ootamatult ei kannatanud selle mahlase tulemuse pärast isegi toote välimus (ega ka maitse!).

Nii viis minutit kannatust, kuni pirukas jahtub. Palsamiäädikat peale ja mmm... mõte hakkab kohe tööle, milliseid mõnusaid maitsekombinatsioone järgmine kord katsetada.

Töö(tu)turu uudistest mõnes teises saates.

14.1.12

Ajaa

Kes vabariigi aastapäevaks tahab tervisi saata, siis mul on aadress ka:
45 Palliser Road
Roseneath
Wellington 6011
NEW ZEALAND

Island Bay

Üheksas päev Wellingtonis. Tunnen endiselt, et suur õnn on mu õlul.
Wellington on kindlasti kõige coolim (pea)linn, kus ma olen olnud.
Otsisin isegi ükspäev kaks tundi tööd ukselt-uksele. Nii närvis olin enne, et kuni vasaku väikese varba küünelakini üritasin täiuslik olla. Ja siis ma sain aru, et ma olen täielik idikas, sest Sydneys ma ju võtsin ise CV-sid vastu ja see nagu tähendaks praegu, et ma kardan iseennast.
Kõigega harjub.
Arvatavasti ei vaidle ma ka varsti enam vastu, kui mulle öeldakse, et ära muretse, sa oled naisterahvas ja dressidega on väga okei õhtul välja minna (ehk siis peaasi, et emane) . Ja kui üldse meiki pole, ei saa ju ka hommikul külas ärgata nagu peletis.
Inglise keel (taand)areneb: mantrol, sunsmart, hospo... Ja eesti keel on juba kerge uus-meremaa aktisendiga: "Vaata, sii sial."
* * *
Sydneys ei orienteeru ma siiani korralikult, siis siinsed mastaabid on palju paremini hoomatavad. "Tunne oma kodulinna"- raames on plaanis käia läbi turud ja rannad ja mõnusad kohad. Muuhulgas ka paik, kus elab Uus-Meremaa rahvuslik aare, filmimees Peter Jackson (see Sõrmuste Isanda tüüp).
Täna läksime tuule eest varju linnaossa nimega Island Bay, mis asub viis kilomeetrit kesklinnast lõuna poole.
Elamupalistus:
Rannaküla arhitektuurinäiteid, hobusepead ja paat-rõdu:
Elanikke on seal nii 7000, sealhulgas mitmeid kunstnikke ja kirjanikke. Keskkond peaks loomingulist tegevust soodustama küll.
Taamal on Tauteranga saar:
Parkla oli autosid täis, inimesi ei paistnud eriti kuskil. Sest nad olid kõik vees ja kuskil kivide sees ja uudistasid merekaitseala. Infotahvel muidugi kuulutas, et paremad ajad on möödas - puusani vees olevat olnud nii homaare kui pāuasid (Wikipedia ütleb, et see on teatud meretigude maoorikeelne nimetus) ning ka riffahvenaid ja hapukusid kohtab nüüd harva. Mul pole aimugi, mis see hapuku (Polyprion oxygenios) eesti keeli võiks olla, aga suur on ta küll - keskmiselt 80-100 cm ja kaalub kuni 30 kilo.
Sukeldujaid ei heidutanud see ega ka nii 13-kraadine vesi. Esimesel pildil olev härra ei saanud kuidagi veest välja, kuni üks instruktor tuli juhtnööre andma. Meist ta jäigi oma sisikonda välja oksendama. Karm vaatepilt, eriti ei taha sukelduma minna ma.

9.1.12

Võti tulevikku

Täna oli hea päev - kohalik arsenal täienes tormimantli, joogapüksikute ja koduga. Kohtumise kokkuleppimisest majaomanikuga kuni võtmeteni läks kaks tundi. Tänu muidugi heale soovitajale. Neljapäeval kolime.
Olen ikka veel keskendumisvõimetult elevil, ullallalaaa!
Nüüd saab lohaka elegantsiga öelda, et elan Mount Victorias, sest see on väga hea (st kallis) piirkond. Kesklinnast u 20-minutilise mägimatka kaugusel. Arvatavasti tegin täna ajalugu ja olin esimene, kes läbis selle raja kontsadel. Villid talla all teavad, millest ma räägin.
Elu läheb ülesmäge:
Kuni vastu tuleb 45 Palliser Road:
Õnnelik Miss Zuum poseerib uue kodu verandal:
Tahtsin punase ringi ümber maja vedada, aga olen siiski nats mööda pildistanud:
Vaade linnale ja lahele on selline, et ma tahan KOHE juba verandale hommikukohvi jooma:
Kohe otse mäest alla asub Oriental Bay ja vasakult alt nurgast paistab ka liivaribaga rand:Ilusat võsa tee pealt:
Küll on hea meel! Perenaine valib inimesi nii, et kõik elanikud omavahel kokku klapiks. Ta lubas tegelikult juba ühele poisile ära, a meie energia oli parem.
Perenaine: "Kutsuge siis ikka sõpru ka külla."
Me: "Ei ole muret, meil pole veel ühtegi."

8.1.12

Cooli- ja tuulelinn

Tagantjärele on kindlasti naljakas mõelda, kuidas me Wellingtonis elu alustasime. Alguses pole ju aimu ei linnaosadest ega pensionifondidest. Panga valid ka selle järgi, mille ATM-e kõige rohkem silma jääb. Wikipediast lugesin, et rahvaarvu arvestades on siin rohkem kohvikuid kui New Yorgis.
Wellingtoni vaated. Lambton Harbour, Te Aro ja Mount Victoria.
Majad nagu lambad mäenõlval.

Vaid üks asi on kohe selgelt tajutav - soe siin ei ole ja tuul logistab ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Enamik tuttavaid ütlesidki Wellingtoni kohta lühidalt: tuuline. Praegu on helgematel hetkedel nii 20 kraadi ja kuigi õige suvi pidi saabuma veebruaris, tahaksin ikkagi esimese palga eest osta (kummi)saapad ja võibolla ka mütsi. Ilm võiks juba paraneda, et saaks ka ilma tormiülikonnata õues liikuda.
Stripika tüdrukud käivad flaiereid jagamas ja nõuab väga suurt kujutlusvõimet, et ametirõiva, kossaka XL-suuruse vatijope all võiks midagi seksikat olla.

Uus-Meremaa ei ole eestlaste seas popp, aga mul on Wellingtonis isegi üks tuttav - Larissa, keda tean 14 aasta tagusest ajast Raadiku ühikast ja hiljem RASIst (need lugejad, kes mind eriti ei tunne, saavad nüüd välja kalkullida, et ma olen umbes saja-aastane). Ta elab siin juba 2006. aastast ja jagas lahkelt infot maavärinatest poti-pannipoodedeni.
Eks nüüd loenduse järgi paistab, kui palju neid eestlasi olemas on, aga arvatavasti mitte väga palju ja seetõttu on päris arusaamatu, kuidas neid sellegipoolest igale poole jagub.

Korealannast pangatädi Eun Young oma imestust ei varja, kui ta esimest korda elus eestlast näeb. „Üliõpilased?“ ei mõista ta, miks peaks keegi Wellingtoni elama tulema. „Või tahate hoopis siin mehele minna? Teate, ma ei soovitaks. Kiivi mehed on ilged koonrid, üldse ei taha sulle asju osta! Ma abiellusin kiiviga, sest alguses mõtlesin, et ta on britt!“

Pangakontoris on uhked valged sambad. „Kumb teist süüa teeb?“ uurib Eun Young edasi. "Ei, täna ärge küll ise süüa tehke. Minge parem vee äärde restorani ja võtke klaas veini ka. Seal võib ägedaid mehi ka kohata."
Meil on ikka veel meeles, et tulime kontot avama, pass näpus, ilma et oleks kohalikku aadressi, telefoni, töökohta, valuutat ette näidata... Kui ma oleksin juba märganud, et Wellingtoni ametlik tunnuslause on „Absolutely Positively“ (või on see siis New Zealand's Capital of Cool), ei võitleks ma suure segadusega enda sees, et kuidas võib asjaajamise protsess nii lõbus olla; et kas sõimata ei saagi. „Oot, jõuluvana elab ju Soomes. Kas te olete teda näinud?“ Tunni aja pärast on konto avatud, netipank ka lahti.

Kohaliku kõnekaardi soetamine käib kiiresti. Mu Uus-Meremaa number on + 64 211 031 742. Ei suutnud vastu panna kiusatusele valida sama lõpuga nagu mu eesti number, mis on ajutiselt suletud. SIMkaardi registreerimiseks ei pea 20 minutit automaatvastajaga maid jagama nagu Austraalias, aga üldiselt on igast eluolulised süsteemid esmamulje järgi samasugused. Mis puudutab siis näiteks poode ja teenuseid ja et palka saad korra nädalas ja renti maksad kahe nädala tagant. Jne. Ainult et „Responsible Service of Alcohol“ puudub siin. Ehk siis toidupoes müüakse veini ja joomarlusega seotud töö jaoks ei ole vaja läbi teha spetskoolitust.
Kahe päevaga olen hänginud kohalikul kuulutustelehel TradeMe isegi vist rohkem kui Facebookis. Kuulutustemaailm piire ei tunne: kamp kohalikke mehi otsib endale pubisse õlleostjaid (töökuulutus) ja 24-aastane saksa poiss Stefan viskas oma sõbrad bussist välja ja soovib leida uusi vanmate'e - kahte inimest, kes tahaks temaga tasuta elada (korterikuulutus).

Põhjasaare lõunatipus asuv Wellington on Uus-Meremaa pealinn. Pindalalt ligi 3 korda suurem, aga rahvaarvult Tallinna mõõtu. Piisavalt pisike, et kohe esimesel ööl avastada, et üks teatud baar;) on me öömajast ümber nurga, aga samas piisavalt suur, et kõike kohe kätte ei anna. Aga tunne on teine, sest sa pole poole linnaga koos koolis, tööl ja voodis käinud. Nullist pihta jälle!
Õhustik meenutab aga Tartut. Aeglane ja sundimatu.
Kõik inimesed näevad välja nagu nad oleks just maalt tulnud või teeks muusikat. Küll mul on hea meel, et mu kesises garderoobis on lisaks suveriiete kollektsioonile dressid ja tossud ja mõningaid 1980.-90. hilpe. Nii et tänavapilti sulandumisega probleeme ei ole ja igale poole sisse kõlbab ka minna.
Kuum suvelook poeaknalt. Tegelikult on tennised juba umbes kõigil inimestel juba olemas.

Oo, ja tunniajase sõidu kaugusel asub Martinborough' veinipiirkond!

* * *
Tunnistan kogu interneti ees, et süda oli väga rahul, kui Uus-Meremaale jõudsin. Eks see rahulolu tasapisi haihtub, kuni veel tööd ei ole (otsima hakanud). Laiskus enne tormi.
Õnneks on meil see eelis, et koduta ja tööta üliõpilased ründavad Wellingtoni alles järgmisel kuul.
Aga tõesti lihtne ja kodune on siin olla. Miks? Vastust ei pea kaugelt otsima - vaata maha, õiekesi karikakardest ristikuni välja:
Tegelikult domineerivad muidugi hoopis teistsugused liigid. Nunnu punasetupsuline pohutukawa, mis on tuntud kui Uus-Meremaa jõulupuu:
Ja hortensiad:
Aga loomulikult ei ole elu lill, nii et allapoole vööd huumorit ka: