21.10.12

Berliin

Ajastasin end 10.-15. oktoobrini Berliini. Nagu hiljem riburadapidi selgus, langesid sellesse aega nii Hullud Päevad, Osturalli kui sõber Kallini sünna. Näed sa siis.
Kuupäevavalikut ajendas tegelikult võimalus trehvata mu ekskolleeg Jordanit, kes on parajasti teel Uus-Meremaalt Kanadasse. Berliin tundus olevat kõige mõistlikum puutepunkt. Lõpuks ometi Marisele külla.

Võin liikuda maailma otsa ja tagasi, aga Euroopat kardan nagu tuld ja tuld kardan ma väga. Müsteerium nr 1 on see, kuidas lennujaamast linna saada. Eeh, ei ole seal muud kunsti, kui minna internetti ja toksida sinna bvg.de ja Berliini ühistransport kannab sind peaagu nagu kätel.
Olin põnevil ka, et mis tunne on uuesti välismaal olla. Et elan praegu mingeid imelikke aegu ja mõtteid läbi, ei osanud arvata, kas ma olen eufooriline või saan lambist paanikahoo. Pole eriline üllatus, et ei juhtunud kumbagi.
Berliin on väga kodune linn ja ma olen ju tegelt „sakslane“, keskkoolis kuus aastat saksa keelt õppinud ja ... khm... 15 aastat tagasi ka nats Saksamaal elanud.
Arusaamine on säilinud, aga rääkimisoskusest on liialdamata alles ainult riismed. Juba lennukis koostasin mängleva kergusega inglise-saksa ristandlauseid. Ja siis ühele üliprofessionaalsele stjuuardile pudistasin ootamatult ka mingit uut, vokaaliderohket fantaasiakeelt.
Kuna Berliini sõit võib olla kepp ja käpikud kuubis, läksin Lufthansaga läbi Frankfurdi. Otselennu puudumisel oli see variant supersujuv ja tsiviliseeritud, isegi kui ühel otsal tugeva turbulentsi tõttu pardateenindus lõpetati.

Maris elab Kreuzbergis. Lähemaks ja kaugemaks ringiuitamiseks rentisime ka mulle ratta (reedest esmaspäevani 20 eur, pandiks dokument). Mu arg veri polnud sellest sugugi vaimustunud. Aga kummid täis ja minek.
Tegelikult harjub rattasõiduga ruttu (kui ainult teaks, kuhu suunas ajama panna). Eriti veel, kui on olemas rattateed ja -sõidukultuur. Selles tuules käisin nüüd üks päev rattaga Krahlis ka, no kui mõnus.

Et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, olen laisa puhkusepildistajana natuke hädas nüüd ja sõnad on hetkel ka nagu defka värk. Fotosaak ei reeda, et veetsin aega hipsterite paradiisis ja üheks peamiseks jututeemaks oli see, mis kell Berghaini pittu minna.
Need olid kohvikukass ja Görlitzeri pargi nn taluloomaaia asukad. Natuke urbanistlikumaid loomi ka:
Kanaliäärne jalutuskäik:
Spree jõgi:
Siis näitas Maris mulle mahajäetud lõbustusparki:
Vaateratas käis aeglaselt ringi, ühtegi inimest peal ei olnud. Suhteliselt kõhedusttekitav vaatepilt. Lõbustuspargi enda käsi on käinud palju äkilisemalt kui see ratas. Praeguse omaniku Norbert Witte elu on olnud pöörasem kui mis tahes Ameerika mägi.
1969. aastal avatud Spreepark oli Saksa Demokraatliku vabariigi päevil popp koht, kus käis 1,5 miljonit inimest aastas. Pärast Berliini müüri langemist läks park Norberti ja ta naise Pia kätte, sest võimud ei teadnud teadnud 1980ndate alguses Hamburgis toimunud õnnetusest, kui karusselli parandanud kraana põrkas kokku teise atraktsiooniga. Seitse inimest sai surma, 15 vigastada. Witte jäi süüdi ja tal keelati Saksamaal lõbustusparke opereerida.
Nüüd aga asjatas Norbert Witte Spreeparkis, tal olid suured unistused. Külastajanumbrid olid head. Ent sellest algas ka allakäik, sest Spreepark sai kunagi rajatud ajal, mil inimestel polnud autosid ja seepärast polnud lõbustuspargil parklat.
Hakkaja lõbuspargiärikas Witte ei lasknud käsi rüppe ja proovis õnne hoopis Peruus. Ei olnud seal seda ja võlad aina kasvasid. Kuid kas on lihtsamat lahendust kui narkovedu: Saksamaale saadetava lendava vaiba konstruktsiooni sisse peideti kõvasti (eri andmetel 167-180 kg) puhast kokaiini.Wittel endal oli sel ajal mitu infarkti ja ta pani narkoprojekti juhiks oma 21aastase poja. Üks Peruu diileritest oli aga koputaja... Poeg on siiani Peruus kinnimajas.
Unarusse jäetud ja rohtu kasvanud pargis on ag aviimasel ajal jälle elumärke: mõned söögiputkad, korraldatakse ekskursioone ja siuke Vana Tooma tüüpi rong sõidab ka. Vot siuke lugu (keda huvitab - siin on pikem jutt). Sellest on film ja ooper ka tehtud.

Teemavahetus, holokausti memoriaal:
* * *
Õigupoolest polnud mul Berliinis muid ambitsioone kui olla ja süüa ja tajuda selle linna rütmi. Seda on hea teha, kui on kohalik giid. Mõnus kulgemine ühest asutusest teise, elus lilled, küünlad ja mõistlik hinnaklass.

10.9.12

DEET-vidiit-vidiit

Rändlindudele lonks sääsemürgikokteili?
Maailmas on palju asju, mille peale ma ei tuleks. Üks neist on sääsetõrjeks mõeldud suitsuspiraalide purustamine, et kasutada neid hallutsinogeensete seente aseainena. Teine võimalus on joogi sisse segada vedeldatud DEETi (dietüültoluamiid), mis on maailmas enim kasutatav sääsetõrjevahend.

Ei teaks ma sellest siiamaani, kui Mai Loog poleks kirjutanud 6. septembri Ekspressi Kohvris kahe Kanadast pärit õe surmast Tais Phi Phi saarel. Surma põhjuseks arvataksegi olevat sääsemürk. Seespidiselt tarvitatuna.

Süvenesin natuke teemasse. Nimelt olevat sääsemürgikokteilid Tais nuhtluseks juba aastaid ning võimud üritavad asja kontrolli all hoida. Et neid turistidele pakutakse, peaks olema viimase aja mood.
Eufooriat tekitavad sääsejoogid on levinud eriti just lõunaprovintsides, kus on uimastava mõjuga taime kratom'i kasvuks sobivad tingimused.
Levinum „kokteil“ on tuntud nime all 4x100 või 1-2-Call ning koosneb kratom'i ekstraktist (või purustatud lehtedest), köhasiirupist, kokakoolast ja jääst.

Kel selleks väheks jääb, siis vaks paugum versioon on 8×100 (longkong'i lehed, kokakoola, metamfetamiin, köharohi, mingi helendav kemikaal valgustite seest, tubakas, jogurt, sääsetõrje või purustatud sääsespiraal).

Mai lugu:
Mai Loog: Surmaämbrike paradiisisaarel
Uudis ise:
Quebec sisters died in Thailand from drinking DEET
Ja napsuspetsiifilisem jutt:
Quebec sisters may have died from drinking DEET cocktail

Mind raputas see uudis päris tugevasti. Moraal pähetagumiseks:
1. Tuleb ikkagi ette vaadata, kui kohalikuks pead oma peo/reisikogemusega minema ja tasuks säilitada nii palju kainet mõistust, et enam-vähem mõistad, mida sa suhu topid ja luristad.
2. See, et lollide turistide otsalõppemisest ei avalikult ei kaagutata, ei tähenda, et seda ei juhtuks.

7.9.12

Edasi/tagasi Eestis

Ajasin juttu ühe Eestis elava austraallasega, kes tahab nii kuulsaks saada, et ta käest ei küsitaks nädalavahetusel 28 korda, miks ta Eestis on.

Mina ei taha kuulsaks saada. Mu käest eriti ei küsita ka, et miks ma siin olen. Vahel harva. Ja siis ütlen, et ma tahan olla, sest ma ei jaksa kuskil mujal olla.
Ausalt öeldes hakkasin juba ise ka kahtlema, et selline riik nagu Eesti on üleüldse olemas ja päris suur kergendus, et ikkagi on. Ümberringi räägitakse eesti keelt. Kõik on nii tavaline. Mozzarella ei maksa ebanormaalselt palju ja naistel on kunstripsmed. Mõnus.

Aga inimesed peavad ju midagi küsima, kui mind näevad. „Millal siis jälle lähed? Kuhu sa siis nüüd edasi plaanid?“ Sest oma ajusopis on nad mind paigutanud nurka sildiga MAAILMARÄNDUR.
Tööpakkumisi esitatakse ka ebalevalt, et mine tea, millal sa jälle...
Nägin vana tuttavat (tüüp on endiselt noor, aga tutvus on vana nagu mul see ikka kipub olema), kes tunnistas, et jah, kuus aastat on Eestis tagasi oldud, aga ikkagi kripeldab.
Jah, see äraolemine, uue kogemine on sõltuvushaigus. See torkiv tõmme ei kao. Lihtsalt ühel hetkel teed sa kompromisse elu ja endaga ja oled paigal. Eneseleidmise tee on pikk ja aeglane ning võib juhtuda, et enne leiab sind keegi teine.

Paar päeva tagasi rääkis üks juhututtav, et ma minevat varsti jälle. Minu teada ei vasta see tõele.
Aga kirjutan siis natuke neist asjust. Sest pikk blogipaus pole ju tingitud sellest, et oleksin kirjutanud raamatu. Lihtsalt on olnud palju tegemist ja vähe keskendumist.

* * *
Memuaarid jäid pooleli Malaisia seenemetsas. See maikuine Cherating oli nii õige ja hea. Lihtsalt olin. Sain peidus olla. Kui tahtsin, rääkisin juttu. Enamasti olin vait või kuulasin. Või siis olin printsess, keda viidi sööma, pandi istuma, lapiti salvrätikud sülle, telliti toit. Pulki võisin õnneks ise hoida.
Olen Cheratingi sattunud alati pärast mingit suuremat sisemist tuulispaska, magan end korralikult välja ja klopsin taas kokku. Cherating sobib mulle ja tundub, et mina sobin sinna ka. Seekord oli ka korduvalt jutuks, et peaksingi sinna jääma. Praegu ei tahaks aga kindlasti väljaspool Euroopat elada. Hm, isegi nädalavahetusel Pärnus olles tabab mind teisel päeval rets koduigatsus.
Kuala Lumpuri pakkumistel hoian siiski silma peal, käiks hea meelega korra „suvilas“ ära.
* * *
Uus-Meremaale ma ka kindlasti tagasi ei lähe, kuigi mu viisa veel kehtib. Tulin sealt tagasi kirglikuma toiduarmastuse, katkise südame ja kombega käia toas välisjalanõudega.
Muide, mu endine töökoht Martin Bosley's tunnistati tänavusel Cuisine NZ Restaurant of the Year Awards'il parimaks kohaks kategoorias Best Specialist Restaurant. “The service is very smart, too,” öeldakse arvustuses ja mulle meeldib seda natuke isiklikult võtta.
Mõtlen Uus-Meremaa peale päris palju. Kääbiku filmi treiler paneb naeratama ja niisamuti ka tuuline ilm, mis muudab mu lokitud-lakitud pea jälle Arraku kangelaseks. Kohati tundub, et ma sisustan endale Wellingtoni kodu koopia.

Mina: “Kas hortensia eest on keeruline hoolt kanda?”
Müüja: “Ei ole, aga eks ta on muidugi kõva jooja.”
Mina: “Hm, nagu perenainegi...”

Mina: “Kas ma pean ostma 200x200 või 200x220 cm suleteki? Mis vahet seal on?"
Müüja: “Oleneb härrast, kes sinna alla peab mahtuma.”
Mina: “Ah soo. Palun 200x200 siis, et ma ei peaks mõtlema, mis pidi ma seda tekikotti pean toppima.”
* * *
Eestis oli juba esimesel hommikul postkastis kiri, et millal sa tööle saad hakata.
Põhiaur läks esialgu kolimiste peale. Tõin kolm aastat Katsi maal olnud kola ära ja selgus, et mul pole isegi panni ja soolatoos oli ära roostetanud.
Siis ma sattusin üle kolme ja poole aasta uuesti kontoritööd tegema ühe kinnisvaraprojekti heaks, huhuhuuuuu...
Juba teisipäeva õhtuks on selge see, et nädal kõigepealt murdnud minu ja läheb alles seejärel oma selgroo kallale. Kell pool kümme õhtul vajuvad mul käed rippu ja naljalt uut päeva ei näinud, sest silm läheb enne kinni.Üks nädal ei jõua küünelakki maha võtta ja siis nädal aega uut peale panna.
Kuhu ma olen sattunud?!
Maret ütles, et mul on alati see kuue nädala stress, enne kui uue olukorraga harjun ja vingumise järele jätan. Vingunud olen päris palju. Ilma erilise põhjuseta. A no ikka on tunne, et jalas on nähtamatud 15sentimeetrised kontsad ja ei jõua elus edasi. Ja kui mul need päriselt jalas on, suudan vabalt lennelda (küll väikese hoovõtuga). Hobigrupie'na on olnud edukad ajad, olen tutvunud sportlastest ja muusikutest kuni Michelini-kokkadeni. Kogu sotsiaalne pillerkaar on olnud muljetavaldav pärast Uus-Meremaa madalat profiili.
Ikka nii hea on kohas, kus kohtad tänaval vanu sõpru, ilma et oleksid nad ise sinna välja mõelnud. Üldse on need sõbrad kogu aeg su lähedal.
Mis siis edasi? Praegu mõtlen pead selgeks. Samas ei ole ju ka esimest korda jälle uuesti alata. Ja ju läheb jälle tavalist rada, et asjad lihtsalt juhtuvad.
Praegu ma veel ei ahasta, et taskurätik peab olema standardvarustuses, saapahooaja avasin juba 13. augustil ja pärast lumist „Vuosaarit“ oli kaks päeva hiljemgi veel paha olla.
2012 on olnud parajalt pöörane ja hästi ootamatu ja tohutult õpetlik. Ja mis kõige parem – see aasta ei ole veel läbi. Tahan veel ja veel ja veel!

Tiiu,
Tatari tn ajupesulast

2.7.12

Köögilood

Uus-Meremaalt tassisin meenena kaasa oma bossi  Martin Bosley paar aastat tagasi ilmunud kokaraamatu. Ilus-ilus asi ja emotsionaalset väärtust kõvasti rohkem kui mõnes muus paarikilogrammises köites.
Raamatu lõpus on restoranitiimi portreepildid köögiabiliseni välja.
Minu lemmikpilt:
Üsna mittemidagiütlev, eks?
Vaadake lähemalt.
Vanad head pedenaljad on köökides alati au sees olnud. Seda vimkat märgati alles siis, kui raamat trükist tuli. Lõbus!

3.6.12

Seene-eri

Tänuväärt modellid, kes ei lenda ega jookse eest ära. Au ja kiitus!

Tingel-tangel-džungel

Kära oli siiski vähe, ainult sääsepirin ja gibonid. Sääsed olid pildile jäämiseks liiga pisikesed, gibonid aga pelglikud ja kavalad seal puudeladvus..
Keelitasin Juani, et ta ei võtaks minu pärast vaba päeva, aga ta ütles, et on juba kolm päeva tööl käinud ja väsinud. Muidugi on väga huvitav, kui keegi oskab sulle rääkida rohkem, kui oma silm seletab. Juan oli hästi valmistunud: kotis olid tal köiejupid mööda kaljut randa laskumiseks ja muljetavaldav kamuflaažnuga.
Ühtlasi pakkuge, kui vana see tüüp on (ja siis pakkuge uuesti).
Pärastlõunane mäkketõus on sellise kuumaga ikka ülihigine ettevõtmine. Mul oli pulss nii laes, et pidin uhkuse maha suruma ja paluma tempot aeglustada. No et sääsetõrjet peale panna ja nii.
Valik erinevaid tüvesid. Umbes mitte kuskilt ei tohtinud kinni haarata, sest igal pool olid ogad või sipelgad.
Erineva kaliibriga tarzanid:
Noor jõujuur:
Väga suur hall liblikas, kelle pildile saamiseks pidi väga palju hiilima:
Veel midagi halli - ei midagi uut siin ilma peal - metsasea songitud auk:
Tagasi maheda briisi käes.
Ajan juttu türgi paarikesega, kes pole kahe kuu jooksul ühtegi kala saanud.
Ilus pilt, aga õudne vaadata.
Enne pimedat džunglist välja, enne õhtust äikest koju, vants-vants.
Rannas, umbes kõige käidavamas kohas nägime veel maosaba, mis lipsas oksahunnikusse.
Juan andis oma kodusest kasvatusest paar aaloejuppi ja läksin koju päikesest ja sääskedest punetavat nahka rahustama. Mõnus-mõnus on see värske aaloe. Ma paneks putka püsti - seda turistid ostaksid.

Liivakärbsed

Ilmutan veel ühe rahvavalgustusliku artikli. Seekord Jumala loomingust, mis minu arust ei vääri maist eksistentsi – liivakärbestest (sandflies). Leidub neid liivastel aladel USAs, Austraalias, Uus-Meremaal, Aasias.

Kui ma eelmisel aastal esimest korda selle nuhtluse kaela sain, süüdistasin kõigepealt sääski, seejärel lutikaid. Mu keha oli kühmuline ja tumehall nagu vulkaanimaastik. Aktiivne kratsimine muidugi head ei teinud. Metsik sügelus ajas öösel une ära ja sundis mitu korda duši alla leevendust otsima minema ja Tiger Balmiga end kokku mökerdama. Kole oli. Fantastiline vorm, millega Austraalia suvesse minna...

Tegelik kurja juur oli aga niisiis liivakärbes, kellest ma midagi ei teadnud. Poole aasta pärast uuesti Malaisiasse jõudes olin aga palju targem ja 100% veendunud, et mu esirannavaenlane on liivakärbes.
Arvatavasti olen üle keskmise allergiline, sest liivakärbsed hammustavad ka teisi, kuid ma ei ole kellelgi nii hirmsat tulemust näinud.

Et väärikana Eestisse minna, pidin ma endale mingisugusegi jume peale saama. Aga kuidas?

Kohe esimene päev tõi mulle hommikusöögiks Aaroni, kes omas suurt kogust austraallaste (pseudo)liivakärbsetarkust, millest õõvastavaim oli fakt, et liivakärbes kuseb su naha alla ja seepärast niiviisi sügelebki ja seepärast peab hiljem võimalikult kuuma vee all end mitu korda seebiga pesema. Hmmm, mul on kuudis ainult külm vesi.

Wikipedia järgi ei vasta see pissimine tõele – emased liivakärbsed imevad verd, sest vajavad munemiseks proteiini. Mõte, et nad kasutavad paljunemiseks minu verd, ei ole suurt meeldivam kui see kuserotikahtlus.

Et ligi 40-kraadise kuumaga tuuletu õue peal päevitamine on võrdlemisi enesetapjalik ettevõtmine, viisin läbi inimkatse „Tiiu ja liivakärbsed.“ Mul on väga õrn nahk, nii et ühes ärapõlemishirmuga sai sellest tõeline missioon, mis vallutas kogu mu teadvuse ja keha.

Häda on selles, et liivakärbsed on pisikesed, hääletud ja lähenevad salamisi. Äädikakärbse mõõtu ja moodi, aga märkamatud. Mis aga ei tähenda, et neid ei oleks. Kui otsida, siis tumeda rannalina pealt paistavad nende heledad tiivad siiski silma. Segadust külvab ka see, et hammustamist sa ei tunne ja sügelus saabub alles järgmisel päeval.

* Liivakärbseid on rohkem jõe, oja vms magevee läheduses. TÕSI.
* Liivakärbsed lendavad madalal liiva kohal, nii et päästaks päevitamine mingi kõrgema aluse või laua peal. VALE. Märkasin neid ka õlakõrgusel ja ma seisin püsti.
* Tugeva tuulega liivakärbseid pole. EI TEA, kui tugevat tuult silmas peetakse...
* Jalgupidi vees olles pääsed. VALE. Mu veepiirine silent disco võis olla huvitav vaatepilt, aga jah, punniskoor kasvas sellegipoolest. Kummimadratsiga hulpimine päästaks ehk kärbestest, aga hoovus ja kuumauimane pea vähendavad ellujäämisgarantiid märkimisväärselt.

Aaroni sõnul on kõige efektiivsemad punniennetajad päevituskreemist, antiseptikust ja sääsetõrjest kokku segatud ühiskaitse ning kookosõli sisaldavad päevituskreemid. Wikipedias on lõbus nimekiri erinevatest õlidest suuvee, äädika ja Marmite'ini.
Proovisin beebiõli, mis osutus tegelikult päris tõhusaks. Rõõmuga märkasin õli sees mitmeid sääselaipu, aga järgmisel päeval mitte nii suure rõõmuga siiski ka paari uut hammustust. Pealegi oli liivas ja kuivatavas päikses-tuules  üsna tüütu end õlist tilkuvana hoida.
Usun, et kõrge DEETi-sisaldusega putukatõrje aitaks, aga nahast hakkab kahju (niigi oli mul peal SPF 50 kreem...). Looduslikud vahendid on minu arust rohkem südamerahustuseks.

Hammustusest tekib järgmiseks üldiselt pisike korrapäratu punane laik, mis sügeleb RETSILT.  Puusakohtadel tekkisid hammustuste ümber millegipärast pannkoogisuurused täpikogumid. Mitte ülepannikookide omad õnneks... Suhteliselt ebaterve näeb see kõik välja.

Seekord olin targem ja rakendasin TOHUTUT tahtejõudu, et sügamist vältida. Sest täiesti märkamatult kraabid end õudsesse konditsiooni. Mulle räägiti šveitsi preilist, kes enda eest üldse ei hoolitsenud ja lisaks pesi musta vihmaveega, nii et jalad läksid nii tugevasse põletikku, et ta ei saanud enam käiagi.
Tupsutasin punne teepuuõliga ja lausa maniakaalse agarusega. Teepuuõli kiidan heaks. Paari päevaga kublad kadusid. Kuigi hammustuskohad sügelevad isegi praegu veel, ligi kuu aega hiljemgi.

Nädalase eksperimendi järeldus on siiski see, et ainus võimalus liivakärbestest hoidumiseks on randa mitte minna.
Nii et tunneme üheskoos Eestimaa suvest rõõmu - tänavused kodused sääsed on küll elajalikud, aga liivakärbestega võrreldes poisikesed.

P.S. Pildid puuduvad esteetilistel kaalutlustel.

29.5.12

Ping pong show

Jälle on palju vett merre voolanud, aga mis tal muud teha ongi. Mul on küll palju muud teha: tuletada meelde laul, millest ma ei mäleta esitajat, sõnu ega viisi, ning kaevata aiamaad. Aga aasta taluniku tiitel jääb siiski ka tänavu saamata, sest tahan hoopis kõik maailma küpsised ära süüa ja kirjutada kilpkonnadest, et kõik õppurid end siia guugeldaks.

Et ma polnud käinud kilpkonni vaatamas, on umbes sama imelik kui mu mittesurfamine Cheratingis. „Söön-magan-kirjutan“-rütmi need turistiasjad eriti ei satu. Kilpkonnadest rääkis mulle see tõupuhas saksa iludus, kes tahab saada baarmaniks ja siis farmeriks ja ta kinnitas, et see kõik on päris loodus.
Kilpkonnad tulevat ööpimeduses maale munema ja siis merre tagasi. Ma ei kujutanud seda eriti ette.

Tuuri võtsin läbi Hafizi. Maksab see 50 ringitit (12 euri nagu Kärdla-Tallinna bussipilet) ja kestab koos sõiduga ligi 3 tundi (natuke vähem kui Tallinna-ots). Natuke kallivõitu, aga sinna konnaranda omal initsiatiivil väga ei pääse.

Nimelt on see rannariba - Mak Nik'i laht - öösel suletud, sest muidu tuleks kohalikud ja korjaks munad ja müüks need maha. Kilpkonnamunad olevat kolm korda kallimad kui kana omad ja sisaldavat 20 korda rohkem kolesterooli. Faktid kontrollimata nagu mul viimasel ajal kombeks.

Kõigepealt peab tuurijuht Paksu kõne nagu kolhoosiesimees tööviljaka kvartali lõpus. See kubiseb numbritest. Mu mälu järgi: eelmisel aastal tuli munema 1526 kilpkonna, sel aastal on käinud üle 200 ja rekordõhtul 25 korraga jne jne. Need tulemused annavad Malaisias siiski vaid teise koha. Jutt on siis rohekilpkonnast (green turtle), kes on väidetavalt suuruselt teine maailmas. Pikkust on tal umbes meetri jagu.

Inimesi kilpkonnad ei pelga, küll aga valgust. Seepärast võivad nad ägedama äikese ajal merre tagasi minna ja järgmisel päeval uuesti üritada. Seepärast ei tohi kilpkonnast ka eestpoolt välguga pilti teha.

Maabunud konn kaevab kõigepealt umbes 40 minutit esimeste loibadega suure augu endale.
Muide, kohavalik ei ole juhuslik: varjulisese paiga munadest kooruvad isased, päikese käes küpsevad aga emased.
Kui tulevane ema hakkab tagumistega väikest munadeauku kaevama, lubatakse turistid randa.
Ma olen juba enne korduvalt pead murdnud, kuidas tõlkida rangerit... Igatahes upitavad nad konna taguotsa kõrgemale ja panevad toika vahele ning paigaldavad lambi, nii et kõik on ilusti näha. Niimoodi lups ja lups need munad sealt väljuvad.
Ja niiviisi kuni 170 muna vast nii 15 minuti jooksul. Ega ma kella ei vaadanud. Väga imelik oli sellist intiimset protseduuri pealt vahtida.
Kilpkonnal on pisarad silmas, aga see ei tähenda, et tal kuidagi kurb või valus oleks. Lihtsalt kaitserefleks  liivas pöörastamisest.
Pärast munade väljutamist järgnevad "spaaprotseduurid" - eemaldatakse parasiidid.
Siis ajab kilpkonn augu täis, nii et liiva tuiskab kahes laias kaares.
Ja padavai merre tagasi. Wikipedia kirjutas, et merekilpkonnad on kuival maal kohmakad, kuid ma neid küll selles ei süüdistaks. Nad on vägagi graatsilised ja oli tükk tegu, et hoogsa liikumise pealt selge foto saaks. Niisama infoks veel, et isasel ja emasel kilpkonnas saab vahet teha emase lühema saba järgi. Vaevalt seda soomääramisprobleemi teil tekib, sest isased rannas luusimas ei käi.
Niipea kui peakangelane on vette liuelnud, võetakse munad august välja ja loetakse üle ja pannakse kilekotti.
Pange tähele, ma olen jälle dressidega. Üks kohalik ütles, et sääski on palju. Ühtegi polnud ja nii ma seal higistasin. Järgmine kord läksin korralike turistiriietega ja külmetasin märjas liivas ja paduvihmas.
Munad meenutavad siis kujult pingpongipalli, tekstuurilt mozzarellat, raskuselt golfipalli. See on arvatavasti kõige ägedam pilt, mis ma elus üldse olen teinud (ja see on täiesti töötlemata).
Selline surnuaia moodi on see haudejaam. Puude vilus, nii et isaste kasvulava, sest aastaid arvati, et peab emaseid tekitama.
Numbrid sildil tähistavad pesakohta rannas, kuupäeva ja munade arvu.
Pojakesed kooruvad 45-60 päeva pärast  ja siin on paaritunnised kilpkonnalapsed glamuurselt ostukorvis vettelaskmist ootamas:
Neid võib väntsutada, nad on hirmus agarad ja rapsivad mis kole.
Kõht on neil veel õrnake ja näha on nn nabanööri kohta Eee... saan ise ka aru, et ma päris täpselt ei tea, millest ma räägin. Igatahes toituvad nad  munakollasest veel terve oma esimese elunädala.
Äsjakoorunud konnakeste vettesaatmine on üks tuuri osa; võtad kaks tükki pihku, paned nimed ja soovid head teed. Ehk 30 aasta pärast tulevad nad siiasamale rannale munema (nende GPS töötab laitmatult).
Ei ole vaja mõelda sellele, et konnade ellujäämisšanss on kasin - üks 1000st. Merikotkaste, suurte kalade ja muu röövrahva jõud käib neist lihtsalt üle.
Hukka saab neid ka muud moodi, süües meduusi pähe kilekotte või kalameeste võrkudes. Kilpkonn peab käima iga 45 minuti tagant korra pinnal hingamas.
* * *
Lõpetuseks pilt kilpkonnamehest Paksust, kellest sai mu sõber. Siin ostis ta jahutava kookose, kui käisime mulle Kemamamist bussipiletit ostmas, taamal mingi kohaliku teleseebi võttegrupi buss.