29.5.12

Ping pong show

Jälle on palju vett merre voolanud, aga mis tal muud teha ongi. Mul on küll palju muud teha: tuletada meelde laul, millest ma ei mäleta esitajat, sõnu ega viisi, ning kaevata aiamaad. Aga aasta taluniku tiitel jääb siiski ka tänavu saamata, sest tahan hoopis kõik maailma küpsised ära süüa ja kirjutada kilpkonnadest, et kõik õppurid end siia guugeldaks.

Et ma polnud käinud kilpkonni vaatamas, on umbes sama imelik kui mu mittesurfamine Cheratingis. „Söön-magan-kirjutan“-rütmi need turistiasjad eriti ei satu. Kilpkonnadest rääkis mulle see tõupuhas saksa iludus, kes tahab saada baarmaniks ja siis farmeriks ja ta kinnitas, et see kõik on päris loodus.
Kilpkonnad tulevat ööpimeduses maale munema ja siis merre tagasi. Ma ei kujutanud seda eriti ette.

Tuuri võtsin läbi Hafizi. Maksab see 50 ringitit (12 euri nagu Kärdla-Tallinna bussipilet) ja kestab koos sõiduga ligi 3 tundi (natuke vähem kui Tallinna-ots). Natuke kallivõitu, aga sinna konnaranda omal initsiatiivil väga ei pääse.

Nimelt on see rannariba - Mak Nik'i laht - öösel suletud, sest muidu tuleks kohalikud ja korjaks munad ja müüks need maha. Kilpkonnamunad olevat kolm korda kallimad kui kana omad ja sisaldavat 20 korda rohkem kolesterooli. Faktid kontrollimata nagu mul viimasel ajal kombeks.

Kõigepealt peab tuurijuht Paksu kõne nagu kolhoosiesimees tööviljaka kvartali lõpus. See kubiseb numbritest. Mu mälu järgi: eelmisel aastal tuli munema 1526 kilpkonna, sel aastal on käinud üle 200 ja rekordõhtul 25 korraga jne jne. Need tulemused annavad Malaisias siiski vaid teise koha. Jutt on siis rohekilpkonnast (green turtle), kes on väidetavalt suuruselt teine maailmas. Pikkust on tal umbes meetri jagu.

Inimesi kilpkonnad ei pelga, küll aga valgust. Seepärast võivad nad ägedama äikese ajal merre tagasi minna ja järgmisel päeval uuesti üritada. Seepärast ei tohi kilpkonnast ka eestpoolt välguga pilti teha.

Maabunud konn kaevab kõigepealt umbes 40 minutit esimeste loibadega suure augu endale.
Muide, kohavalik ei ole juhuslik: varjulisese paiga munadest kooruvad isased, päikese käes küpsevad aga emased.
Kui tulevane ema hakkab tagumistega väikest munadeauku kaevama, lubatakse turistid randa.
Ma olen juba enne korduvalt pead murdnud, kuidas tõlkida rangerit... Igatahes upitavad nad konna taguotsa kõrgemale ja panevad toika vahele ning paigaldavad lambi, nii et kõik on ilusti näha. Niimoodi lups ja lups need munad sealt väljuvad.
Ja niiviisi kuni 170 muna vast nii 15 minuti jooksul. Ega ma kella ei vaadanud. Väga imelik oli sellist intiimset protseduuri pealt vahtida.
Kilpkonnal on pisarad silmas, aga see ei tähenda, et tal kuidagi kurb või valus oleks. Lihtsalt kaitserefleks  liivas pöörastamisest.
Pärast munade väljutamist järgnevad "spaaprotseduurid" - eemaldatakse parasiidid.
Siis ajab kilpkonn augu täis, nii et liiva tuiskab kahes laias kaares.
Ja padavai merre tagasi. Wikipedia kirjutas, et merekilpkonnad on kuival maal kohmakad, kuid ma neid küll selles ei süüdistaks. Nad on vägagi graatsilised ja oli tükk tegu, et hoogsa liikumise pealt selge foto saaks. Niisama infoks veel, et isasel ja emasel kilpkonnas saab vahet teha emase lühema saba järgi. Vaevalt seda soomääramisprobleemi teil tekib, sest isased rannas luusimas ei käi.
Niipea kui peakangelane on vette liuelnud, võetakse munad august välja ja loetakse üle ja pannakse kilekotti.
Pange tähele, ma olen jälle dressidega. Üks kohalik ütles, et sääski on palju. Ühtegi polnud ja nii ma seal higistasin. Järgmine kord läksin korralike turistiriietega ja külmetasin märjas liivas ja paduvihmas.
Munad meenutavad siis kujult pingpongipalli, tekstuurilt mozzarellat, raskuselt golfipalli. See on arvatavasti kõige ägedam pilt, mis ma elus üldse olen teinud (ja see on täiesti töötlemata).
Selline surnuaia moodi on see haudejaam. Puude vilus, nii et isaste kasvulava, sest aastaid arvati, et peab emaseid tekitama.
Numbrid sildil tähistavad pesakohta rannas, kuupäeva ja munade arvu.
Pojakesed kooruvad 45-60 päeva pärast  ja siin on paaritunnised kilpkonnalapsed glamuurselt ostukorvis vettelaskmist ootamas:
Neid võib väntsutada, nad on hirmus agarad ja rapsivad mis kole.
Kõht on neil veel õrnake ja näha on nn nabanööri kohta Eee... saan ise ka aru, et ma päris täpselt ei tea, millest ma räägin. Igatahes toituvad nad  munakollasest veel terve oma esimese elunädala.
Äsjakoorunud konnakeste vettesaatmine on üks tuuri osa; võtad kaks tükki pihku, paned nimed ja soovid head teed. Ehk 30 aasta pärast tulevad nad siiasamale rannale munema (nende GPS töötab laitmatult).
Ei ole vaja mõelda sellele, et konnade ellujäämisšanss on kasin - üks 1000st. Merikotkaste, suurte kalade ja muu röövrahva jõud käib neist lihtsalt üle.
Hukka saab neid ka muud moodi, süües meduusi pähe kilekotte või kalameeste võrkudes. Kilpkonn peab käima iga 45 minuti tagant korra pinnal hingamas.
* * *
Lõpetuseks pilt kilpkonnamehest Paksust, kellest sai mu sõber. Siin ostis ta jahutava kookose, kui käisime mulle Kemamamist bussipiletit ostmas, taamal mingi kohaliku teleseebi võttegrupi buss.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tiiu, väga meeldis see postitus. Mul on tõeliselt hea meel, et mitte öelda lausa kade, et "sattusid sellist intiimsest protseduuri pealt vahtima". Äge!
Ja see Paksu, jube tuttava näoga!:D. Oleks nagu minu sõber ka olnud :D?!
Tervisi
pr. Nurgatohter

Tiiu ütles ...

Tänud, tohtriproua!
Ma ise olen kilpkonnadest totaalses/ürgses vaimustuses. Mine või vabatahtlikuks sinna:)
Sõpradega on selline lugu, et nad kõik suht üht tegu ja tahavad sinuga teiste ees eputada. Samas on nad ikka nii erinevad ka. Üks neist näiteks uuris, kas tasuks Tallinnas 7/11-t pidama hakata. Ja ma ikkagi usun endiselt, et nad on siiralt külalislahked ja sõbralikud.