28.6.10

Auk

Jaanus: „Muuseas, mul on vaja sult üht teenet paluda.“
Tiu: „Kõlab õudselt...“
Jaanus: „Oleks vaja, et sa Richardigaga ei semmiks.“
Tiu: „Kas ma semmin?! Tal oli kampsunis auk, vabandust.“
Jaanus: „Minu arust mitte. Vedasin kihla 50 taala peale, et sul ei teki mingit teemat temaga.“
Tiu: „Hahahaa, raisk! Sul on see papp taskus. Kes see lollpea oli, kes oli nõus sinuga kihla vedama?"
* * *
Ma pean siia internetti panema pildi, kuidas ma tegelikult ei olegi alati ulakas poiss, vaid vahel ka nagu preili ehk siis Maret käskis kleidi selga panna:
Järgmisel hetkel on tavapärane small-country-big-mouth-teema:

* * *
Nii naisteplära jätkuks kujutan ette, et keegi ei loe seda blogi ja latran välja, et vahepeal juhtus veel üks asi. Umbes kolmas pärisdeit mu elus, kui peab olema nädal aega ette elevil, tund enne jood julgustuseks kaks klaasi veini ja siis härra laseb uksekella (sest kui ma omapead lähen, siis eksin koduõues ka kaks korda ära), kui sa kuivatad parajasti juukseid. Siis jalutad ja sööd ja surgid välja, kas tegu on normaalse inimesega. Ei tohi unustada, et ise peaks ka olema hästi lahe, enesekindel ja teesklema, et ikka väga naine.
Sõime-jõime, ütlesin välja kõik, mida sülg suhu tõi; siis jõime veel ja siis läksime Darling Harbouri, kus saab koos teiste külmetavate lollidega suurtelt ekraanidelt jalkat vaadata. Ma ise tahtsin. Sinna mingi härraga minna on muidugi ilmselge raiskamine, sest nii tihedat meestekontsentratsiooni mujalt Sydney pealt küll ei leia. Õues oli kuus kraadi sooja, mul oli kleit ja jakk ja üldse ei virisenud. Ega ma siis teadnud ka, et pärast pean pool tundi varbaid elustama ja järgmise päeva õhtuks pole veel ka eriti soe hakanud. No ja siin arvatakse kogu aeg, et ma olen karm põhjamaalane, külmakindel übereskimo, kasvanud nabani lumes. A kui Eestis hakkab umbes -25 kraadi juures väljanägemisest suva - peaasi, et soe oleks, siis siin tuleb see piir juba +15-ga. Täiesti objektiivselt jahe on, a 10 minuti jooksul näed kindlasti üht kasukaga ja üht poolalasti inimest. Ja sellele pole ma päris jälile saanud, miks kontorikostüümiga peab kandma jooksutosse ja seljakotti. Ja see on VÄGA tavaline vaatepilt. Mugavus ei saa ju olla argument?!

Aga siis Saksamaa-Inglismaa ja Argentina-Mehhiko. Olin Saksa ja Argentina poolt ja mu deit muidugi kirglikult kõik vastupidi... Ja 4:1 ja 3:1. Isegi taksojuht pidi pärast kuulma sellest vastasseisust, a mis ma teha saan, kui mulle meeldib olla võitjate poolt.
Niigi otsustasin juba jupp aega tagasi, et kõige diplomaatilisem on olla Argentina poolt, kuna nad on ikkagi hispaaniakeelsed ja meie resturaani United Nationsis ei tööta ühtegi argentiinlast, meeskond on hea ja argentina härrad on nagunii mu kõige lemparimad (sitapead). Kui ma oleks Brasiilia poolt, lastaks mind minuti pealt lahti.
"Ah?"
Lihtsalt tahtsin öelda, et hästi tore õhtu oli.

18.6.10

Jalka on parem kui pesumasinaporr

Juttu ka. See on muidugi tore tagasiside, et mu ettekandjakarjäär kellelegi korda ei lähe. Teie õnneks käin ma nii vähe tööl, et sellest polegi suurt heietada.
Eelmisel nädalal tabas mind isegi klassikaline „eestlane välismaal“-tujulangus. Oleksin äärepealt kirjutanud kodukirjandi teemal „Mis on õnn? Ei, ma ei ole õnnetu.“
Internet oleks igaveseks ära läinud, kui oleksin selle avaldanud.

Heiti tehtud Kings Cross Hoteli pilt.

Põhiteema on siin tegelikult muidugi jalgpalli MM. Austraalia ise pole teatavasti suurem asi jalkamaa, a kuna siinsetest töökollektiividest kirjutaks Äripäev kui multikultuursuse etalonidest, on juttu ja kirge palju.

Mu töökaaslane, mehhiklane Hektor läks Aafrikasse kohale, me lõuna-aafrika päritolu manager viis ta lennujaama. Avamängus olid vastamisi ju Mehhiko ja Lõuna-Aafrika...
Ükspäev sattusin pealt kuulma, kuidas kolumbialane ja inglane arutasid, mis on maailma kõige kehvem jalgpalliriik. „Eesti?“
Punnitasin lihtsalt silmi. Nii et tuleb välja, et nad siiski teavad Eestit, kuigi enamasti olen nende jaoks ebamäärane makedoonlane (massedooniast).

Austraalia peika läks ka Aafrikasse ja ta sõbrad lõbustavad end kvaliteethuumoriga, et toogu t-särk kirjaga "My boyfriend went to South Africa and all he got me was AIDS" ja veel kümme miljonit AIDSi nalja otsa. Selle võib vist isegi andeks anda, sest Austraalia sai ju kohe 0:4 kolakat Saksamaa käest.

Jaanus tahtis seda peksasaamist Darling Harbouris suurte ekraanide pealt vaadata, aga ei mahtunud – kuulu järgi oli seal ees juba 20 000 inimest. Muide, ajavahe tõttu on kõik hittmängud 4.30 hommikul.

Selleks on vaja osta kindlasti jalkasärk - 140 taala ehk üle kahe korra kallim kui Inglismaalt osta. Ei ole vist vaja mainida, et raha üldse ei ole, jätkubki vaid särgi ja iPhone’i jaoks.

Mu enda osalus piirdub seni sellega, et loen Delfist, et Ants Leemetsale ei meeldi, et Lembitu Kuuse on kommenteerima pandud.

* * *

Vabal ajal olen proua. Täna ajasin Vanishiga põlle pealt punase veini plekke välja. Kuna me elamus on nelja korteri peale ühine pesumasin nagu siin tavaks, kontrollin enne pesu üle, mida masin sisaldab.
Täna leidsin pärlmuttersinise jublaka. Peen neljagigane mälupulk. Andsin selle naabrimees Heitile, et sitt lugu, vaat mis juhtus. Nad ju pesid enne mind.
Heiti ütleb, et pole nende vara, a ta paneb kohe eileõhtused pildid sinna peale.

Tuli välja, et mälupulgad on tänapäeval vägagi vee- ja pesumasinakindlad. Nii et kui tahate oma koduseid seksivideosid maha pesta, siis see ei õnnestu. 12 minutit ja 55 sekundit ülemiste prantslaste kodust porri polnud kuhugi kadunud. Ega sel mingit kunstilist väärtust polnud, aga andis aimu, millega inimesed tegelevad. Tüüp kiikas kaamerasse nagu tubli amatöör kunagi; tüdruk oli elutu ja võis eeldada, et ta ei tea kaamerast midagi. Ilusad inimesed, aga väga harju keskmine kolm miinus sooritus.

Et paljastus oleks täielik, oli pulga peal ka passikoopia.

Väga õpetlik lugu tütarlastele: kontrollige enne seksimist kummutipealsed üle ja siis enne pesupesemist peika püksitaskud ka.

HILJEM: Nüüd see siis juhtus. Veel mõned tunnid tagasi olin enesekindel, et muidugi ma ei tule jalkat vaatama, olen otse töölt ja üldse ei-ei-ei.
Praegu on prill peas ja popkorn kõrval ja vaatan juba teist mängu järjest. Ja mitte sellepärast, et mul telekapulti pole. Laupäeva varahommik, kell on 4:37. Kaine.

NATUKE VEEL HILJEM: Miguel helistas, et tule täna varem tööle.

Tegime süüa, sõbrad tulid külla

Bocca kokaraamat jõudis kohale ja see hakkab siin nüüd kõvasti vatti saama. Nagu ka Mareti uus pastamasin.
Pildi peal käib agar pastataina käkerdamine. Muna voolas kohe pastamasina alla, täisterajahu polnud just parim valik ja tainas oli vähe niiskust, nii et rullides murenes pitssalliks. Kui niiskuseveale jälile saadud, läks ainult kaks tundi, kui lõhetäidisega ravioolid olid kokku volditud.
Täidise tegemisel läks blender kärssama ja tegelikult oli väga halb mõtet laduda ravioolid üksteise peale nagu hunnik pelmeene. Nii, muudame meeleolu....


Eelroog: lõhecarpaccio avokaado ja maasika salatiga. Imelik oli salatiks kokku segada avokaado, maasikad, ketšup ja oliiviõli. Ketšup, hah! Ja magusat tšillikastet lõheviilude peale?!
Retseptimeistreid tuleb ikkagi usaldada: maitse oli hea-hea. Lausa vaimustav.

Nonii, pearoog: ravioolid suitsulõhega.

Magustoiduks ahjus küpsetaud marjad rosmariiniga.
Marjapakikesed ootavad jäätist. Kiire-lihtne-ülihea.

* * *
„Praegu tulin just emaga hapuoblikaid korjamast. Tuli kohe meelde, kuidas eelmisel aastal sinuga neid seal korjamas käisime. Ema ka meenutas. Õudsalt hästi maitseb see supp, kuid Austraalias vist oblikaid ei kasva, pole mõtet seda suppi praegu ära õppida.“

17.6.10

Kes sa oled 20 aasta pärast?

Tööpäev jäi jälle ära.
Proovisin oma indoneesia-perioodi riideid selga. Austraalia ei ole mind suurendanud. Selle agaga muidugi, et tassimistöö on ülakeha paisutanud niiviisi, et biitseps ei mahtunud pluusivarrukasse. Ei pea meres kannatamagi, et surfikeha saada. Vot sellised machod mured.
Õhtul kutsus Heiti külla ja pakkus sardiini-kartulivormi, me koduse räimevormi ekvivalenti.
Koduselt ja karuselt see õhtu kulgeski. Oli tuliseid vaidlusi, eriarvamusi ja äärmist üksteisemõistmist.
Tulevane multimiljonär Heiti andis meile kõigile kirjaliku tunnistuse, et tunneb meid ka 20 aasta pärast ja võime tema luksusjahi peal hängida. Hommikul ta veits kahetses seda.

Sardiinivormiõhtu läbi Heiti fotoka







7.6.10

Villased sokid

Seltskondlikkuse plaan läks kohe äärmuslikuks, sest mul oli eelmisel nädalal tervelt neli vaba päeva ehk siis liiga palju üleliigset energiat. Pean kõigest nüüd kohe ette kandma, sest pärast iga 12-tunnist tööpäeva ei mäleta ma oma eelnevast elust suurt midagi.

Neljapäeval oli Hectori viimane tööpäev ja tal oli kinnisidee minna Korea barbequesse. Mõeldud-mindud. Meie viiene kamp, ülejäänud pilukad. Mulle tulid kohe meelde need Melbourne’i hosteli koreakad, kes mängisid kogu aeg arvutis sõjamänge ja hõiskasid sakslastele tervituseks II maailmasõjas kasutusel olnud relvi. Peamiseks jututeemaks jalka ja kuidas erinevates maailma riikides pollaritele altkäemaksu maksta.

Reedel sadas vihma nagu ka kõik muud päevad. Aga seekord nii kõvasti, et vesi pressis uksest sisse, Liverpool Street voolas ja lagi hakkas lekkima otse DVD-mängijasse. Valus oli vaadata, kuidas pesud olid juba kaks päeva aias liguneda kuivanud. Pesin uuesti läbi, et neid üldse kunagi kuivaks saada. Austraalia on ka selline mõnus koht maailmas (nagu Inglismaa või Jaapan), kus pole küttesüsteeme või erilist soojustust. Siis ongi talvel nii sees kui väljas sama palju ehk nii 10 kraadi ringis, mis on tegelt nagu eesti suvi. Mis ma siin vingun.
Muidugi ei taha sellise ilmaga keegi õues süüa ja tööpäev nihutati laupäeva lõunale.
Seepärast sain Malluka ärasaatmispittu minna preili palvel varakult, et jääks mulje, et rahvast ikka on. Suuresti väljareklaamitud massi polnudki. Siis läks peoperenaine kellelegi Carterile vastu ja sellest ajast ei ole ma temast enam midagi kuulnud.
Nagu blogi, nõnda neiu.

Huvitav pidu, aga ammendas end kähku. Rentsi kokkuvõte: "Sellesse tuleb suhtuda kui sotsiaalsesse eksperimenti, et alguses on harjumatu, aga varsti muutub suisa üksluiseks, sest inimesed teevad iga kord asju sama mustri järgi – kes tahab täis peaga kleiti selga ajada, kes tahab rindu näidata, nii et varsti ainult haigutate vaikselt, kui keegi jälle nutta röökides vannituppa jookseb."
Traditsiooniline kleidikandja jõudis oma Crossi-ringkäigult tagasi.

Laupäeva õhtul oli mul meelest ära läinud, et London Elektricity on Sydneys Arthouse’is. Jaanus ja Tauts olid parajasti sinna teel. Suutsin enda kohta väga kiiresti otsustada, et lähen ka, kuigi eelmüügipiletit polnud ja kohapeal maksis see 45 taala. Ja siis ma sain ühelt austraalia peikalt SMS-i, et tule ainult kohale, teen pileti välja. Tunne oli selline, et pole iial nii hästi vedanud. Enne minekut oli töökollektiivis veel põhjalik arutelu naiskolleegi kunsttissidest. Väga hea, et oli, sest ma jõudsin kohale selleks ajaks, kui järjekord – pikk nagu lohemadu – hakkas veidi liikuma. Aga siiski piisavalt aeglaselt, et 5 meetri pärast hakkas üks lühema mäluga tüüp minuga uuesti tutvuma.
Harjumatu oli olla drummibassipeol, kus on alla 10 tuttava. Ja saund oli siuke nagu kuulaks kodus makki. Aga soe tunne oli olla printsess + kuulda jälle, et „Party people! Make some noise!“
Hommikul olid jalalabad haiged, üks tšikk maandas ju baaripuki mu labadele.

* * *
Siis ma pean ikka kirjutama tänasest rõvekülmast tööpäevast, millest enamik aega veel sadas ka, kuigi ilmateade vihma ei lubanud (eelmine kord läks kuivailmasaapal kuivamiseks kolm päeva).
Kodus sõin kella 9 ajal müslit piimaga. Kell 12 paiku oli niiöelda tööhommikusöök, et siis tõin endale muna-peekonirulli, mis on nagu muna ja peekoniga hamburger. Kella kahe paiku oli kokk Hasanil nii igav, et tegi seeneülejääkidest supi, mis oli üks väga hea supp. Panin juustu ka peale. Ajaa, ta ütleb mulle Tüüüüi. Ma ei viitsi enam parandada ka. Ja siis ta kutsub mind endiselt õllele – kusjuures ta ise ei joo – ja ükspäev avaldas nii nii muuseas armastust ka.
Kell viis oli töösöök – põrsapraad. Siis oli ühel teisel kokal igav olnud ja ta tegi maasikakooki ja pakkus seda siis koos vahukooretupsuga. See maitses lihtsalt juuuuuu-maaaaa-liiiii-kult. Kahju, et koogivaagnast pilte pole. Nagu sellest veel vähe oleks - naaberestoran Aki’s saatis terve laadungi oma roogi proovida. Ma ei ole suurem asi india toidu sõber, aga annan alla, et see oli aia kui hea.

Tiiu

PS. Russell Crowe on jälle kodus tagasi, muud uudist pole.

3.6.10

„All good."

Esmaspäev

Vahel ikka ajab sita keema, kui tööl kotitakse mingi tühja-tähja pärast. „Kuidas su põllepaelad on?! Peida need ära, siis on palju ilusam.“ Suva, et teistel lipendavad paelad kuidas juhtuvad.
„Miks siin salvrätikuid pole??!!“ ja näitab me uus abimanager Hector varutaldrikute hunnikule. „Pole midagi, see on köögis väga tavaline viga.“ Seal taldrikute vahel pole kunagi korralikult salvkasid olnud. A see on vist kõik täiesti inimlikust igavusest ja üleolekutundest. Järgmine hetk teeb ta sulle mööda minnes kaelamassaaži või kutsub vaatama, et mu laud märkis tagasisidelehel teeninduse excellendiks.

Põhijuurikas on aga üks kokkadest, Chris. „Tiiu, read the fucking docket!!!“ Alguses kahtlustasin, et ta vihkab mind, aga ta lihtsalt ongi siuke tujukas jõmpsikas. Tegelikult päris hea filmilik tüüp. Kaugelt juba näen ära, kui ta tööle tuleb, sõrmed käivad hoogsalt iga 20 meetri tagant tukast läbi.
Siis räägib mulle, et miks keegi kohvimasinat ei puhasta. Ma nagu ka ei tunne, et just mina peaks olema see, kes kruvikeeraja võtab ja seda masinat kangutama hakkab. Eks ta siis puhastas ise ära ja Hector ütles, et tore küll, aga võiksid enda järel ära ka koristada. Chris lükkas kohvioad demonstratiivselt kraanikaussi ja viskas salvrätiku nurka.

Ülejäänud on ülimalt toredad. Võib-olla liigagi – mr Bangladesh ehk Hasan on mind juba korduvalt välja kutsunud ja jõudis juba muuseas armastustki avaldada. Mu lemmikkokk Alex pani mulle hommikusöögiks eelmise päeva tortilla ja majoneesi nii ilusti taldrikule, et manager Miguel ei saanud jätta kommenteerimata, et kuule Tiiu, keegi hoolitseb su eest väga hästi...

Sel nädalal on mul nii vähe tunde, et ei ole julgenud neid kokku arvestadagi. Las siis tuleb üllatusena see palganumber. Neljapäeval lähme kolleegidega välja, Hectori lahkumispidu. Ta läheb Lõuna-Aafrikasse jalkat vaatama. Ta on mehhiklane ja Mehhiko tuleb kohe avamängus platsile.

Teisipäev

Naabrimees praadis lesta ehk siis lesta moodi tundunud kala, mis maksis 12 taala kilo ja teise kilo sai kauba peale. Siis ta fileeris neid lestasid kaks tundi ja premeeris end sellise tööeesrindluse eest medaliga. Filee oli kohati nii õrn ja õhuke nagu paber. Lestad pannile ja marinaadi.Ma ei ole ühtegi kala nii aeglaselt söönud.
Sain esmaspäeval sain me restorani rannakarpe ka proovida. Mereelukad ajavad mu hulluks.
Kui ma Aasiasse tagasi lähen, söön kilode viisi grillitud kammkarpe ja proovin igasugu kalu ja molluskeid.

Kogu maja praekala lõhna täis, alustasime oma sellenädalase õhtusöögiga. Külalisteks seekord Delmar ja Jaanus. No nagu korralik double date ikka.
Minu panus seisnes peamiselt nõudepesus, risotosegamises ja hakkimises, näiteks tükeldasin valmis tomatisalsa.


Kogu ettevalmistuse kõige keerulisemaks osutus aga ootamatult mandariini koore riivimine. Vili küps, koor mahlane ja tulemuseks jäigi siuke vesine plöga.

Siin meie teisipäevane dinner pildis

Aperatiiviks Guava Bellini
Duck L'Orange pate with Liquer Orange Sauce and mini toasts ehk kuivikud pasteedi ja moosiga.
Pasteedi ja moosi maitsekombinatsioon oli mu selle õhtu lemmik.
Squid ink risotto with grilled squid & rainbow tomato salsa ehk must risoto grillitud kalmaari ja tomatisalsaga

Magustoidu komponendid.
Mandarin Crêpe Suzette with vanilla bean ice cream ehk pannkoogid vaniljejäätisega. Ja magustoitu armastan ma ka aaaalati.
Heiti pannkoogil tuli otsas.

Pärast kohviringi – mõeldud-tehtud – lähme Establishmenti. Jaa, teisipäevaõhtul salsaõhtule. Jaa, Establishment, mille kohta on Jaanus kirja pannud sellised sõnad: “Dry cleaners – because it’s the place where pretty girls come to pick up their suits.”


Läks nagu alati – mida rohkem eelnevat vingumist, seda rohkem mulle meeldib.
Gucci kingaga mehed kutsuvad tantsule ikka, hoolimata sellest kui mul on kolmetaalased kingad.

Lõppkokkuvõttes esinesin täiesti oma võimete kohaselt: poiss, kes nägi veits alaealine välja, aga oli tegelt 24 ja (flamenko)kitarrist ehk siis muidugi Pablo sõber. Ma ei osanud seda alguses kahtlustadagi, aga see tuli mu elukohaga välja, et kas kõik, kes te Austraaliasse tulete, elate Darlinghurstis?!
No tõesti, see 4,5 miljoni Sydney jääb mulle kitsaks.

Tööl olin pärast oma Establismenti-õhtuga kohe hulka popim.

Kolmapäev

Eile õhtul tulin prantsuse tüdruku Melaniega koos koju. Ta elab endiselt hostelis sealsamas brasiillaste korteri vastas, kus me Katsiga kuu aega olime. Viisin Melaniega minuti pealt samal ajal Velerosse CV. Nüüd on sellest nii poolteist kuud möödas. Uurisin, millal ta Austraaliasse tuli ja mis plaanid tal on.
Melanie seisatas ja ütles vaikselt: „Ma lähen ära. Prantsusmaale tagasi. Õppisin enda kohta palju ja sain aru, et reisimine ei ole minu jaoks.“

„Veleros meeldis mulle väga, aga pärast tööd lähen tagasi hostelisse ja mul ei ole mitte kellegagi rääkida. Aga mulle nii meeldib rääkida ja suhelda.“

Hostelis talle ei meeldinud, aga korterisse kolimiseks polnud raha. Melanie oli juba manager Miguelile oma otsusest teatanud. Miguel oli näost ära vajunud ja küsinud, miks Melanie sellest varem ei rääkinud, oleks ju saanud aidata. Aga mis teha, lennuk läheb järgmisel reedel.

Mul hakkas nii kurb Melanie pärast. Olin kaasa elanud sellele, kuidas ta leidis omale prantsuse peika ja ootas õhtut, et tööpäev lõppeks. Närvi ajab see igapäevane "how are you?"-viisakus ja et ma ei näe sellest läbi, et inimene üdini üksik.
Samas ma ei mõista teda, sest kamraadide leidmine on Sydneys ju imelihtne. Eriti kui sa oled veel naissoost, hostelis ja prantslasi on siin nagunii mustmiljon.

Ma ise sain võõralt inimeselt (keda tegelt on siin blogis ka tsiteeritud) kirja, et kuule ma loen su blogi ja sa elad ka Kings Crossis ja tule mu peole reedel.

Vaba päev

Kell kaheksa õhtul.
"Tore, et sa pole voodist välja saanudki veel."
"Sain küll, sõin kella kahe paiku hommikust."
"Aga korterist väljas ei ole käinud."
"Käisin! Käisin vaatamas, kas mulle kirja on."
"Aga õue pole sa jõudnud."
"Õue jah ei ole."

Sajab endiselt.