28 tunniga Wellingtonist Cheratingi

Mulle meeldib mu transpordiskeemidest kirjutada, kuigi need kipuvad jooksma isegi kiiremini kui kellavärk. Ei ole neis 13 ööd lennujaamas või avastusi, et oi, mul on ju pilet eilsele bussile ja kas ma niiviisi jõuan KL-s lennuki peale astuda, selle väikse agaga, et pilet on Bangkok-KL-Istanbul, sest Bangkokist alustamine oli millegipärast odavam (vastus: jõuab ja saab).

Wellington-Christchurch (Jetstar): alla 1 tunni / hind pagasiga 113 NZD
Seda vahet sõeluvad nii Jetstar kui Air New Zealand vähemalt 10 korda päevas.
Nii et ma üldse ei muretsenud. Kuni ükskord vaatasin hindu... ja odavamaid pileteid olid vaid kahele lennule ja needki kallimad ja ajad muidugi üsna varased, mis tähendas passimist Christchurchi lennujaamas. Aga lennusõit on ajavõit, eriti Uus-Meremaal.
Me maja perenaine Moira-Clare tõi mu lennujaama ja ei jõudnud ära tänada, kui tore ja armas ja vaikne üüriline ma olin. Kohmetusin.
Väga tühi ja kurb tunne oli seda lendu oodata ja lennukis ka. TÜHI-TÜHI!
Lend ise on väle. Jõudsin vaid aknast välja vaadata ja ajakirja avada ja jälle aknast välja vaadata. Taevas oli superkuu.
Mõnetunniseks Christchurchiks oli mul meelelahutus kokku lepitud – Hiiumaa Mikk ütles, et viitsib küll mind linna ja tagasi sõidutada.
Kui Mikk suure lauluga parklasse vuhises, polnud kahtlust – kaasas Mikk Käpp isiklikult.
Hea meel oli teda näha... Aga Käpp on tõesti nagu sünnitus, mis aastatega ununeb (mitte et ma teaks, mida ma räägin). Igatahes algatuseks lõi ta mulle hambad pähe. Koos Tauriga olid nad nagu eesti rahva- ja lorilaule ketrav Youtube'i kanal, selle vahega, et nemad ei hangunud.
Kolm tundi Christchurchis oli väga intensiivne ja kui ma eilses postituses hõiskasin, et viinuskit ei võta, siis see oli ikka mingi eide lora. Jõudsime veel ka Käpa proua pubis käia, vaikne pühapäevaõhtu ja me lauluduo väga ei mätšinud. Jänes, väga tore oli sind lõpuks ja päriselt näha!
Pilte on ka, aga ma ei näita neid. Näiteks sellest, kuidas härra mulle oksendamist poseeris. Lõppmulje oli väga armastusväärne, täiesti ilma irooniata.

Tagasi lennujaama.
Wellington-Christchurch (Air Asia): 11 tundi 20 minutit / hind pagasiga 389 NZD

Check-ini onu (kui jama on oodata, vali alati onu!): „Andke oma käsipagas ka. 9,5 kilo? Meil on lubatud 7 kilo. Kas teil on seal laptop?
-“Ei...“
-„Raamatud?“
-“Asi on selles, et kohver ise juba kaalub 5,5 kilo. Näete, mul on siin tekk ja padi ja...“
-“Õige jah, kõik sellised asjad, mida on vaja lennukipardal.“

Ma igaks juhuks ei hakanud ütlema, et läpakas ja raamatud on käekotis, mis kaalub omakorda 5,5 kg,
8 ülekilo, kokku oli mu pagas 38 kilo. Ei oskagi kommenteerida, niigi on raske.
Lennukisse olid mul varutud tekk, padi, kõrvatropid, magamismask, Eviani sprei, võileib, suur veepudel, iPod, raamat ja unevõlg. Ei piisanud sellest. 11,5 tundi on hella, sinisekstaotud ettekandjakeha jaoks PIIN, õudne piin.
Mu kõrval istus säravate silmadega singapuri poiss/working-holidaylane, aga käed ei säranud tal mitte. Kui ma lõpuks farmi puuvilju korjama satuks, siis ma ei kujuta ette, mis šokk see oleks.

Kokkuvõttes oli see lend palav ja ebamugav. Uni oli suur, aga ärkasin vähemalt iga tunni tagant.
Air Asia saaks must istmetaskusse piltinstruktsiooni teha, kuidas on võimalik end magamiseks kokku kägardada: Ainuke asi, et mugav oli ainult esimesed 10 minutit ja siis hakkas mõni jäse surema.
Mul oli ees istuva noore jeesuse ees piinlik, et ma alatasa põlvedega ta istmes sonkisin, aga mul ei jäänud tõesti midagi muud üle.

Nagu kõik asjad kord kunagi lõppevad, juhtub see siiski ka Air Asia lendudega. Seesamune mu lend jõudis Kuala Lumpuri ja mai lõpus lõpetab Air Asia Christchurch-KL suunal opereerimise sootuks.
Aga põhilise juurde. Lennuki kapten - või kes see neid ilmajutte räägib, ütles, et KL-s on 23 kraadi, mõnus jahe hommik. Ma olin juba hoolega valitud kuuma ilma komplekti lennuki vetsus selga ajanud. Mis siis ikka – koukisin oma musta kilemantli jälle välja. Ja põhimõttelised ei võtnud lennuvälja kõmpimiseks vihmavarju.

LCCT-KL Putra Station (Star Shuttle): 2 tundi / 18 ringitit
Kes KL-s seigelda ei taha, võivad lennujaamast otse kuhugi bussijaama sõita. Nii et ma ütlesin juba lennukas, et vaja Cheratingi sõita ja nad müüsid mulle kohe pileti Putra Stationisse. Veits oli nagu kott peas, sest KL Sentral maksab ainult 8 ringitit ja siis äkki bussijaama viimine10 ringitit rohkem. A noh, sain ligi tund aega KL-s siiberdada ja muidugi ka bussi vahetada, enne kui Putrasse jõudsime. Taksoga ei tuleks odavam, ma usun. Muidu monorailiga saaks Sentralist bussijaama odavalt, aga meenutan, need 38 kg...
Vesine KL ei jätnud küll muljet, et mussoon läbi oleks.

KL Putra Station - Cherating (firmat ei loe pileti välja, logo on linnuga): vist 4 tundi / 40 ringitit
Bussijaamas kohe ilge mäsu ja „Where you go? Where you go?“. Ülikiiresti käis kõik, sõna otseses mõttes jooksin kassa juurde ja siis bussini selle bussifirma mehe järel. Alles bussi juures andis ta pileti ja küsis 40 ringitit. Wtf, jälle kott peas? Eelmine kord oli 22?! Aga süsteem on vist see, et nad panevad su mingi sama suuna bussi peale, millel ametlikult Cheratingi peatust pole ja maksad lõpp-peatuse hinna. Ma ei julgenud kobiseda ka, sest mul on alati tunne, et just see on selle päeva viimane Cheraingi buss.
Pileti peal oli 9.00 peale kirjutatud 10.00 ja kell hakkas juba 10.30 saama. Palusin veel luba vetsu joosta ja jõudsin vett ja herneid osta. „Hurry up! Hurry up!“
Eh, natuke aega hiljem jäin ma bussist maha, sest ma ei oska endiselt malaisia keelt ega saanud aru, et pean bussi vahetama. Selleks ajaks, kui turist maha aeti ja kotid välja saadi, oli uus buss juba läinud. Aga ta oli nunnu, ootas mind nii paarikümne minuti pärast ilusti tee ääres ja viis otse Cheratingi - st MITTE ÜHTEGI peatust ega ümberistumist ja kui sõitsime mööda uuest uliuhkest Cheratingi politseijaoskonnast, oli selge, et see buss ei läinud ka Kuantanist läbi.
Elu ikka üllatab. Suure ehmatusega unustasin kella vaadata. Igatahes väga kiiresti jõudsin kohale.

Päike paistis ja suur kausitäis Tom Yami ootas.
Sellest, kuidas ma siin mitte midagi ei tee, kuulete juba järgmises osas.

Viimane tööpäev

Minu eluettekande reede, 6. mai slaidil on suurelt LÕPUKS OMETI:
1) nägin Wellingtonis inimesi;
2) käisin muuseumis;
3) tantsisin el Hornos leti peal.

Ennekõike tähendas 6. mai mu viimast tööpäeva Martin Bosley juures, aga kõigest järgemööda,sest kõik homse-varna-toimetused kuhjasin ma sellesse reedesse.

Inimesed
Linna peal tuterdades võis näha politseinikke, mis on Wellingtonis suhteliselt ebatavaline. Keskpäeval pandigi liiklus kinni ja issanda loomaaed skandeeris „Aotearoa is not for sale“ („Uus-Meremaa ei ole müügiks“) ja mängis/puhus/tagus just sellist pilli, mille jaoks oskusi jagus. Töötud või väga öko-möko-hipi inimesed, mille töötav osa sai ilmselt vaba päeva.
Igatahes võis täheldada suurt kontrasti marssiva massi ning lõunapausi pidavate ja ammulisui vahtivate hämmeldunud kontoriinimeste vahel. Eeldan, et demonstratsioon oli mingi valitsuse/parlamendi kahtlase tehingu vastu ja lubasin endale, et kodus süvenen. Hea tunne oli näha muidu nii tühjadel linnatänavatel nii palju inimesi korraga. Sadu!

Järgmise päeva ajaleht kirjutas, et demonstrante oli tuhandeid ja jäägu see minu südametunnistusele, et mul polnud mahti sellesse artiklisse süveneda ja ma ei tea siiani, mida ja kellele maha müüa tahetakse.

Personaalpangandus
Pangas tahtsin NZ dollareid Malaisia ringititeks vahetada ja raha Eestisse kanda, sest mul ajab juhtme nii kokku, et mul on kolmes eri riigis kokku seitse eri kontot ja tegelikult arveldan ma oma peas ikkagi olematutes Eesti kroonides.
Muuhulgas tahtsin vältida ka sellist situatsiooni nagu Austraaliast lahkudes tekkis: raha sealsel kontol ja nii ongi, kaarti polnud jne.
Ringiteid ma aga ei saanudki, sest see pidavat olema nii eksootiline valuuta, et tellimiseks kulub mitu tööpäeva. Kuna teenustasu on 12 taala, siis mul väga kahju polnud ka. Saan Kuala Lumpuris Eesti kaardiga välja võtta.
Vahepeal hüppas ligi korea proua Eun Young Wolff, kes meile kunagi konto avas: „Oo, tere! Kuidas sul läheb? Kuidas su sõber Soom elab? Ma saatsin sulle meili. Nägin, et sa said tööd, palju õnne!“

Muuseum
Olen alati mõelnud, et ma pole muuseumiinimene. Muuseumid ei tekita mus mingeid emotsioone ja mul on seal ebamugav olla.
Wellingtonis asub suur ja uhke uus-meremaa asjade muuseum Te Papa, mis pidavat olema üks maailma parimaid ja kus pidavat olema vaatamist päevade viisi. Ma käisin sealt pea iga päev mööda. Sees ei käinud kordagi. Okei, ükskord kohvikus käisin (ei ostnud midagi).
Siis ma mõtlesin, et käin ära - äkki ma olen ikkagi muuseumiinimene. Ja vastus: ei ole. Mulle ei meeldi loomaaiad ka... ja vaadata muuseumis topiseid... Mina ei tea. Mu peigmehekandidaat oli kiivispetsialist (need pika nokaga pontsakad linnud) ja pealegi on töökaaslased mind kõvasti harinud, seda küll veidi teise nurga alt. Näiteks lennuvõimetu ja ammu otsa söödud hiidlind moa ja dinosauruseaegne roomaja tuatara on õllebrändid. Tuatara Pilsner, Hefe, Pale Ale... Vot sellest võin ma rääkida.
Kõige rohkem huvitas mind maavärinasimulaator. Aga kui pühapäeval oli Wellingtonis 4,3-magnituudine värin, mida ma kindlasti oleks pidanud tundma, siis ma ikkagi ei tundnud seda ära.

Töö
Nii-nii kahju oli viimast õhtut tööle minna. Mul vedas selle kohaga meeeeletult. Kahtlemata mu kõige maitsvam eluperiood siiani. Tohutult uusi teadmisi, uusi maitseid. Lisaks kogemus, kui eluterve saab olla üks (küllaltki pisike) töökeskkond. Väga head inimesed töötavad seal. Tunnen, et olen ise ka igatepidi parem inimene pärast seda kolme kuud. Kuigi see oli piinlikult lühike aeg...

Igaõhtune vaade viimast korda. Talv oli nii ligidal juba, et mäetippudel nägi lund. Binokliga pidi muidugi vaatama.

Valge tuba:

Ja pime tuba:

Baar:

Kassa, Jordan, Arianna ja menüüd:

Station kahe köögiukse vahel:

Seal on enam-vähem KÕIK asjad olemas: laudlinad, salvrätikud, leivataldrikud, soolad-piprad, binokkel, lihanoad, või, kokaraamatud jne jne. Kuni selleni välja, et keskel on voolik, millega saab linnukakat akendelt uhta.

Laud nr 8:

Ja lähemalt:

Kahju, et toitudest pilte ei saanud teha – need on niiii ilusad, aga see Martin Bosley on siiski tõsine söökla ja käed on alati nii tööd täis, et köögiuks tuleb puusaga lahti lüüa. See veel oleks puudunud, kui ma oleks püüdnud hakata toitu pildistama, kõik kiusasid mind niigi kogu aeg.

Külma- ja magusakokk: „Sul on ikka vahetusriided kaasas?“
Mina: „Eh?“
Külma- ja magusakokk: „Kas sa siis ei tea, et viimasel tööpäeval visatakse sind vette?“

Mõnes kohas on tõesti jäledaid rituaale, näiteks valatakse tomatipastat krae vahele, aga kuhugi mind ei visatud.
Aga me maître d' John-Paul ütles ilusti, et see oli küll lühike, aga väga tore aeg, ja andis hoopis kinki.

Arianna, Jordan, John-Paul, Amy. 


Järgnes tavapärane veini- ja Youtube'i õhtu, selle vahega, et ka köögitegelased liitusid meiega. Kui mitu korda ma kuulsin, et Shamus ei tule kunagi köögist välja. Aga siin ta on ja limpsib oma Heinekeni. Muide, see on ta aastaringne kostüüm. Selline tunnustus, huhuu!

Mul tuli tegelt ikkagi üllatusena, et köök ei vihanud mind. Nende arust oli hoopis naljakas, et mul olid alati mingid ulmekeerulised lauad. Ma ja sous-chefid:

Kuvand minust kui kõvast ida-euroopa viinaninast ei surnud aga kunagi. Öäk, viin ei maitse mulle ÜLDSE. Aga keda huvitab, nii otsitigi varsti teiste pudelite vahelt välja viin. Viisakusest ühe pitsi võtsin ja Jordan said teised endale.

Aga nii see hoog sisse tuli. Kanad, ahvid, lõvid ja teised loomad mu sees tõstsid vaikselt pead. Läksime Ariannaga ja Jordaniga linna peale. Ja kui kohalik on pundis, tähendab see tervet hulka tasuta shotte. Mul andsin ridikülist vastu vaarikamoosiga pontšikuid, mida kokad mulle mökerdanud olid. Üks asi viis teise ja kolmanda ja neljandani.. Kuni äkki jõudis kätte mul Wellingtoni elu üks tipphetki – tantsisin El Horno leti peal Rednexi "Cotton Eye Joe" järgi.

Anni, nii et see on ikkagi võimalik! LÕBUS!
Kui Arianna takso peale läks, ütles ta: „Tiiu, käi kodus ära, siis tule palun tagasi ja tööta meiega edasi.“

* * *
Laupäeval lugesin, mida mu armsad ekskolleegid olid kaardi sisse kirjutatud. Mu soe süda läks veel soojemaks.

Mõned näited:
* “Väga kurb, et sa ära lähed, sest kelle kaela ma oma vead ajan.“
Ehee, kui Jordanil tuli triikraud pikendusjuhtmest välja, võis ikka kuulda valju röökimist: „Tiiu, mida sa teed????!!!!“
* „Tiiu-auster, vaata, et siin teel koju ei avataks“
Tio Point oysters ehk Tios kõlas alati nagu Tiius.
* “Mõtle alati minu peale, kui sa juurvilju sööd.“
Khm... Päeva juurikad olid head juhul trühvlitega seente melange porcini-puudriga, magus mais suitsutatud õli ja peterselliemulsiooniga ning aurutatud brokoli küüslauguvahu ja musta oliivi tolmuga. Kehvemal juhul, mida juhtus aga väga sageli, olid aga asjasse segatud kastmed ja lisandid, mille kohta ma ei hakanudki nägu tegema, et tean, mis need on.
Kas hakkas mälumaht lõpuks lõppema, aga pidin end suht kõvasti kokku võtma, et aru saada, kui mu kätte anti amuse-bouche ja viuh! järgmisel hetkel pidin tõsise näoga ütlema: „Sashimi kingfish with seaweed spaghetti, orange and ginger foam, soy sherbet, wasabi spiked flying fish caviar“ või „Cauliflower soup with cedar-smoked salmon, freeze-dried yuzu juice and preserved lemon“. Või siis improviseerima natuke...

Siis viisin oma põlle ja särgid tagasi. Mõnda aega vast ei triigi nüüd iga päev.

„Sul pass on ikka alles?“
Mina: „Mis mõttes?“
„Kas Martin ei võtnud siis passi enda kätte hoiule, kui sa siin tööle hakkasid?“

Me omanik Martin oli viimased kaks nädalat Austraalias, peakokk Steve'l olid ka vabad päevad, nii et ma nendele ei saanudki korralikult aitäh öelda. Selle ma jõuan veel heastada.
Palju rohkem kahju on aga sellest, et pingviine ei näinudki. Muidu nad elavad ja haisevad töömaja all prügikuuris, aga jaanuaris olid nad kuhugi ära läinud. Sellest on tõesti kalju, mulle pingviinid nii meeldivad.

Külma- ja magusameister Martina tegi mulle kiiresti enne õhtuse service'i algust ühe kardemoni brüleekreemi, sest ma ükskord ütlesin, et tahaks seda proovida.

Ehmatuse/üllatusega avastasin end mõtlemast, mida ma selles muudaks.

Paki sees olid seebid. Järgmine pilt on tehtud juba mu malaisia kanakuudi betoontrepp-fotostuudios:

Uue alguse seep on suurem, ilmselt võtab see kauem aega kui vanade pattude mahapesemine. Juba  võtsin kasutusse.
PS. Läbi aegade kõige aeglasema interneti ja kõva tahtejõuga ajasin selle postituse üles.

Oma tuba, oma luba

Kadri käskis kirjutada argipäevast ja toast pilte teha. Ma siis tegin.
Toaüür on 140 NZD nädalas + 30 elektri, neti, vetsupaberi ja muu hädavajaliku eest. Eesti keeles siis 420 eurot kuus.
Selle raha eest olen ma näinud kõikvõimalikke remondimehi ja nemad mind ka, sest nad kõik alustavad, kui ma magama lähen, ja luusivad akna all ka siis, kui tööle sätin.

Uus-Meremaalt võtan kaasa mitmeid mentaalseid meeneid, näiteks hortensia-vaimustuse:

Mööbel klassifitseerub siinses ajaarvamises kindlasti antiigiks. Täitsa ilus. Puidukoidele ka väga meeldib. Sahtleid on nii palju, et isegi minusugune kollektsionäär ei suuda neid ära täita.

Kindlasti ei ole see päiksepoolne tuba, millest laulab Karl Madis. Teen siiski vahet, millal on päev ja millal öö. Soe on siis, kui radikas huugab.

Alumine voodi:

Pärast omaettejäämist on see voodi tühi. Noh, kui väga aus olla, täidab see pea igal öösel kiireloomulise panipaiga ülesannet.
Aknaauk nr 2 ja õmblusmasina alust meenutav arvutilaud, kus hoian oma kahte raamatut:

Vabaõhugarderoob:

Selline riidetoru on igati praktiline, miski ei hallita ja väga eemaletõukavat läpahaisu ka ei teki. Esiplaanil tööriided, sest muid ju pole vaja varnast võtta. Botased on ka ilusasti redeli kõrval.
Redelit pidi saab minu sooja ja pehmesse pessa, kus igapäevane vaade on selline:

Pühapäeval kolin välja.

Nii et KUULUTUS-KUULUTUS: kui kellelgi on Tallinnas midagi asemele pakkuda, andke teada! Suuri nõudmisi ei esita. Peaasi, et kallis poleks ja saan tulla-minna, millal vaja (st mul võtmed) .

Miss Zuum kirjutas soovituskirja ka: "Tiiu on korralik elukaaslane, suhteliselt väike ja puhas, palju ruumi ei võta. Armastab kuhugi (tavaliselt nurka) pesa teha. Tavaliselt saabub koju hommikuti ja lärmi ei tee. Süüa peab saama tihti, aga mitte suurtes kogustes. Vahel tuleb teda ka välja viia. Kokkuvõttes on temast alati rõõmu palju!"

Tegelikult mind söötma ei pea ja õue saan ka ise.

Must lagi on meie toal

Kuigi täna puhus tuul alt üles, on viimase paari kuu ilm ikkagi nii mõnusalt kileka-soe olnud, et isegi mina ei vingu.
Korralikku tormituult ei pea aga pelgama - selleks ajaks, kui sa nina õue pistad, on kaduvikku lennanud ka asjad, millelt lennuvõimet ei eeldaks. Pealegi tuleb Antarktika poolt külakostiks karge puhas õhk.

Waikanae

Käisime täna Waikanaest põrsaid toomas. Kellelgi on pühapäeval 50. juubel.
Minu ettekujutuse ja reaalsuse vahel on täpselt selline vahe, et põlvini sõnnikuse farmi ja seatapu asemel avastasin end hirmvaikse väikelinna lihakarnis.
Waikanae asub Wellingtonist u 50 km kaugusel. Nagu siinkandis kombeks, läheb sõidu peale päris palju aega - ligi tund. Suur osa Wellingtoni värskest toidukraamist tuleb sealtkandist.

Et Waikanaes on palju vanade kodusid ja vanadekodusid sai kohe selgeks. Ülihoolitsetud aiad, eile niidetud murulapid, hekist ei turrita ükski oks. Ilmselgelt on kohalikel hea meel, et sügis käes -  saab lõpuks ometi lehti riisuda.
Supermarketisse tuterdavad vanurid ja kohvikus aega surnuks löövad vanurid ja golfi mängivad vanurid. Sekka mõne lapselapsed.
Waikanae asub mäe taga, karmide lõunatuulte eest varjus, nii et tõesti hea seal konte soojendada. Vastavalt linnakese demograafilisele iseärasustele (ehk pakkumisele) on seal tavapärasemast rohkem  vanakraamipooode. Kõik, mis on vanem, kui paarkümmend aastat, on antiik. "Ega meil siin pole nagu Euroopas," ütlevad kiivid, ja näitavad ülivana, 200aastast surnuaeda.

Waikanae rannas:

Teel koju:

Mu lemmikpilt -  Kapiti saar:

UUS-MEREMAA ON NII ILUS.

loveletter.doc

Nädala uudis on see, et eile oli Wellingtonis One Directioni kontsert. Sotsporno kalduvustega ühiskonnakriitiku märg unenägu. Ja ma magasin selle maha!
Tuleb tunnistada, et ma ei ole küll ühtegi nende laulu kuulnud, aga ajaraiskamissait Daily Mail on mind kursis hoidnud Harry Stylesi ja temast sada aasta vanema Caroline Flacki romansiga, mis on palju rohkem minu ala.
See selleks.

Tööl esitasin reedel lahkumisavalduse. Mul ei tule küll ette, et oleksin ühelegi lepingule alla kirjutanud, aga tundub, et kõik käib siiski viisakalt nagu täiskohaga töötaja puhul: palgalehe peal tiksub puhkuseraha ja riigipühal ei tööta, aga raha saan ikkagi kaheksa tunni eest, kuigi mu tööõhtud on üliharva nii pikad. Meeldivalt sotisaalturvaline võrreldes austraalia casuali-põlvega (kui raha peale ei mõtle!).
Igatahes kaks nädalat enne viimast tööpäeva pidin esitama lahkumisavalduse. Siin välismaal on see natuke teistmoodi. Ei pea pead murdma, kuidas see lakooniline „Palun vabastada mind...“ A4-le kunstipäraselt ära laotada, vaid midagi ilusat tuleb ka öelda.
Tänasin südamest selle võimaluse ja kogemuste eest ning ütlesin, et see on mu lemmiktöökoht läbi aegade. Sulatõsi. Ma ei ole endiselt ladusalt valetama õppinud.

Näiteks neljapäeval oli hirmus vaikne, nii et olin tööl vaid kolm tundi ja kui ma suunasin kogu ajutegevuse sellele, et kuhu suure näljaga sööma minna, kuulsin: "Ma lasin su õhtusöögi varem valmis teha."
Rahamured kukil, pole neil millegipärast siin kombeks helistada, et ära täna tule, kuigi oli teada, et graafikus on ülemäära palju tööjõudu. Tegin baaris nii suure puhastuse, et kiita sain ka, ja kleepisin köögis pühapäevase turu tarbeks salatikastmepudelitele silte peale, sest ühtegi lauda mul teenindamiseks ei jätkunud.

Sous-chef: „Noh, huvitav töö või mis...“
Mina: „Mulle päriselt ka meeldib neid silte kleepida.“
Sous-chef: „Ah, õigus küll, sul on need hullud lauad ju alati.“

Noh, ma olen ikka vahel nagu mustlane mädas, kui mul on inimene, kes peab ennast veeganiks... ja sööb kala ka. Hm...väikseks koguses või ja piim on ka okei.... Siis on küll nii, et kurat, mees, otsusta ära, kes sa oled. Ja siis ma pendeldan laua ja köögi vahet nagu närvivapustuse äärel projektijuht.

Eelmine nädal oli imekombel täitsa nitšekas. Uudiskünnise ületas ainult mu teisipäevaõhtune õllelaud. Ärikohtumine. Nii, kolm kiivi härrat ja kaks hiina prouat, kellest üks ei rääkinud sõnagi inglise keelt, aga see-eest jõi (toa)sooja õlut. See teine proua rääkis inglise keelt, aga õlut eriti joonud. Mehed aga jõid väga palju õlut, paar sekundit ja klaas põhjani tühi. Järgmine ring! Meil ei ole muidugi mingi õllekas ja needki õlled on külmikus. Aga kui inimesed soovivad prassida, no palun. Ligi 40 õlut, olin sisuliselt täiskohaga kallaja. Siis klaasidega lauda, tühjadega tagasi ja uuesti ja uuesti.
Mingil hetkel hakkasid nad ükshaaval ütlema, et ära teda kuula ja tee nii nagu mina ütlen. Ainus võimalus joobeastet kontrolli all hoida, oli uute õlledega venitada. Pealegi on ju mul palju muud ka teha. Kes asiaatidega kokku puutunud, teab, mis liigutusi siis sealt lauast tulema hakkab. Nüri, mul pidi JÄLLE kannatus katkema. Ja jällegi polnud nad ei pahatahtlikud ega labased, lihtsalt väga ülemeelikult lõõpivad  ja oma kaanimiskiiruse tõttu tülikad, kuni ühel prouadest hakkas fookus juba vääääga hajuma. Ära minnes ütles üks mees: "Teenindus oli väga aeglane." Ma ei tea, kas ta üritas peent huumorit visata, aga tõsi ta oli.

Laupäeval järgisin tarkusetera, mille karvavarvas  Jaanus T on mulle pealuu sisse tagunud: pohmellis tuleb olla tööandja raha eest. Kahjuks tuleb tunnistada, et see käis mul seekord natuke üle jõu.
Mul on uus kolleeg, Kanada poiss, kellega on mul päris palju ühist: Austraalia kogemusega välismaalased, kellel see kiivi värk vahel päris kõvasti juhtme kokku ajab.
Ta on siin olnud vähem kui mina ja murrab veel agaralt pead, mis pagana tunne oleks olla kiivi ja elada nii väiksel maal kuskil karup****s. A võin kihla vedada, et ta on liiga Prada selleks, et seda üldse kunagi mõistaks.
Igatahes läksime me pärast tööd dringile ja tulemus oli selline, et järgmisel päeval suutsin ma vaevu ringi komberdada. Käsi südamel, peaaegu nii halb on mul tööl olla olnud ainult üks kord Päevalehe ajal. Laupäevane aga ületas kõik! Kui kontoris saad oma toolis kössitada ja pea lauale toestada, siis restoranibisnes tähendab rabelemist, suhtlemist ja toiduhaisu. Naeratasin ja oksendasin siis vaheldumisi. Mul oli muidugi piinlik siuke kalts olla. Aga... ma olen ju Uus-Meremaal, pohmell pole siin midagi häbiväärset.
Nagu kinoskäigu puhul pole oluline film, vaid kaaslane, oli peamine küsimus: kellega?!
„Hm, väga hea et inimesed pärast tööd sotsialiseeruvad.“ See oli öeldud igasuguse irooniata. “Kas ta on gei?“
Ja kuulsin seda küsimust veel kolm korda. Ei, ta ei ole.

* * *
Võõrutus peigmehekandidaadist kulgeb üsna edukalt.  Eidele kohaselt kirjutasin talle pika selgituskirja, aga väga faktipõhise nagu eitedele kombeks pole. Nelja päeva pärast sain vastuse, ajas käed värisema, kuid pisaraid palgeile ei toonud. Selgus majas. Sõnumeid ei saada isegi veinise peaga. Aeg-ajalt lööb tuul terve mõistuse, kurbuse, üksinduse ja iha balansist välja, aga enda arust olen ikkagi väga tubli ja ootan nüüd geograafilist eemaldumist siit.

Selle meestekeskse postituse lõpuks tuli meelde, et ma käisin Westpacis pangakontot avamas ja kaarti taotlemas. See oli jällegi siinse sundimatu asjaajamiskultuuri musternäidis.
Andsin tellerile oma passi - tüüp hakkas mu nime nähes ja välja öeldes lihtsalt valjusti naerma.
Edasi suunas ta mind staažikana kolleegi juurde, paludes luba ka ise sinna jääda. Nagu kahe mehega deidil - üks noorem kui teine -  ja vastad küsimustele ja kõik on cool ja awesome. Kumbki neist polnud hommikul pead pesnud, padjasasine pangakogemus pani omakorda mind itsitama. "See you around," ütlesid nad lõpuks.

Feihoa-hooaeg

Pühapäev on turupäev. Kui avastasin, et hiinlased pakivad oma kollase kastimajanduse kokku alles kell kaks päeval, üritan selleks ajaks ikka üles saada ja all-linna minna ning nädala juurikavaru kokku osta. Hinnad on kuni kolm korda soodsamad kui kõrval asuvas supermarketis. Kuna tööl toidetakse mind külluslikult kala ja lihaga, olengi kodus peamiselt juur- ja puuviljade peal.
Kogu see toiduteema on mul äärmiselt sundmõtestatud praegu, tuleb tunnistada. Et sai on paha ja öösel söömine on paha ja kiirtoit on paha ja pikad toidupausid on pahad. Ja mu lemmikriiulivahe poes on küpsised ja nüüd ma leidsin need imehead miniekläärid ka üles... Süümepiinade üledoos! Teadlikult ei osta, sest muidu ma söön need kõik korraga ära ja siis ma olen jälle paks.

Siinsest kehaideaalist olen ma järjest kaugenemas.
Me restorani omanik: "Tiiu, sul on püksirihmaga midagi valesti."
Mina: "Ei ole, need püksid on lihtsalt suured." 
Me kalavarustaja-proua: "Asi ei ole pükstes, sul ei ole ju puusi!"

Aga turule...

Mõistlik ongi enne sulgemist minna, hea rahulik.

Lillemutid on ka alati kohal nagu viis kopikat. Buketid keeratakse ajalehepaberisse.

Juurikla kõrval on toidutänav, kus näljaste ja  pohmelliste turuliste röömuks esindatud maailma rahvaste köök (empanadad, rotid, kebabid, pitsad jne) kogu oma rasvas.
Üle platsi asuvas hoones on hommikul ka gurmeeturg. Me restoran pakub rikastele siirupit, kastmeid, pardikoibasid, filotaignakorvikesi muna ja singiga ja selliseid asju.

Ja jälle turule...
Praegune hittvili on feihoa. Ole sa tänatud, Keelevara, kõike sa ka tead! Ma näiteks eriti ei teadnudki sellise asja olemasolust, aga hetkel on see Uus-Meremaal esiletis.

Wikipedia teada kasvab feihoa Lõuna-Brasiilias, Ida-Paraguais, Uruguais ja Põhja-Argentiinas. Millegipärast on feihoa väga levinud ka Uus-Meremaal. Aga no siin vohab muidugi kõiksugu igihaljas lausa mühinal.
Feihoa vili on kanamunasuurune ja sööd nagu kiivit: noaga pooleks ja siis lusikaga.
Maitse on magus/lilleline, sarnanedes väidetavalt guaavale. Ma ei tea, feihoad ei maitse mulle üldse, guaavamarjad on samas mõnsad.
Ja selline on feihoa sisemine ilu koos gastronoomilis-fotogeenilise kressiõiega:

Nagu teada, on Uus-Meremaal kõik väga kiivi - inimesed ja linnud ja puuviljad.  Nii puutusin ma siin esimest korda kokku ka kuldsete kiividega. Need on niiöelda tavalistest kiividest suuremad ja pikerguse kujuga.

Viljaliha on kuldne ja magus. Mmmm kui  hea!