29.5.12

Ping pong show

Jälle on palju vett merre voolanud, aga mis tal muud teha ongi. Mul on küll palju muud teha: tuletada meelde laul, millest ma ei mäleta esitajat, sõnu ega viisi, ning kaevata aiamaad. Aga aasta taluniku tiitel jääb siiski ka tänavu saamata, sest tahan hoopis kõik maailma küpsised ära süüa ja kirjutada kilpkonnadest, et kõik õppurid end siia guugeldaks.

Et ma polnud käinud kilpkonni vaatamas, on umbes sama imelik kui mu mittesurfamine Cheratingis. „Söön-magan-kirjutan“-rütmi need turistiasjad eriti ei satu. Kilpkonnadest rääkis mulle see tõupuhas saksa iludus, kes tahab saada baarmaniks ja siis farmeriks ja ta kinnitas, et see kõik on päris loodus.
Kilpkonnad tulevat ööpimeduses maale munema ja siis merre tagasi. Ma ei kujutanud seda eriti ette.

Tuuri võtsin läbi Hafizi. Maksab see 50 ringitit (12 euri nagu Kärdla-Tallinna bussipilet) ja kestab koos sõiduga ligi 3 tundi (natuke vähem kui Tallinna-ots). Natuke kallivõitu, aga sinna konnaranda omal initsiatiivil väga ei pääse.

Nimelt on see rannariba - Mak Nik'i laht - öösel suletud, sest muidu tuleks kohalikud ja korjaks munad ja müüks need maha. Kilpkonnamunad olevat kolm korda kallimad kui kana omad ja sisaldavat 20 korda rohkem kolesterooli. Faktid kontrollimata nagu mul viimasel ajal kombeks.

Kõigepealt peab tuurijuht Paksu kõne nagu kolhoosiesimees tööviljaka kvartali lõpus. See kubiseb numbritest. Mu mälu järgi: eelmisel aastal tuli munema 1526 kilpkonna, sel aastal on käinud üle 200 ja rekordõhtul 25 korraga jne jne. Need tulemused annavad Malaisias siiski vaid teise koha. Jutt on siis rohekilpkonnast (green turtle), kes on väidetavalt suuruselt teine maailmas. Pikkust on tal umbes meetri jagu.

Inimesi kilpkonnad ei pelga, küll aga valgust. Seepärast võivad nad ägedama äikese ajal merre tagasi minna ja järgmisel päeval uuesti üritada. Seepärast ei tohi kilpkonnast ka eestpoolt välguga pilti teha.

Maabunud konn kaevab kõigepealt umbes 40 minutit esimeste loibadega suure augu endale.
Muide, kohavalik ei ole juhuslik: varjulisese paiga munadest kooruvad isased, päikese käes küpsevad aga emased.
Kui tulevane ema hakkab tagumistega väikest munadeauku kaevama, lubatakse turistid randa.
Ma olen juba enne korduvalt pead murdnud, kuidas tõlkida rangerit... Igatahes upitavad nad konna taguotsa kõrgemale ja panevad toika vahele ning paigaldavad lambi, nii et kõik on ilusti näha. Niimoodi lups ja lups need munad sealt väljuvad.
Ja niiviisi kuni 170 muna vast nii 15 minuti jooksul. Ega ma kella ei vaadanud. Väga imelik oli sellist intiimset protseduuri pealt vahtida.
Kilpkonnal on pisarad silmas, aga see ei tähenda, et tal kuidagi kurb või valus oleks. Lihtsalt kaitserefleks  liivas pöörastamisest.
Pärast munade väljutamist järgnevad "spaaprotseduurid" - eemaldatakse parasiidid.
Siis ajab kilpkonn augu täis, nii et liiva tuiskab kahes laias kaares.
Ja padavai merre tagasi. Wikipedia kirjutas, et merekilpkonnad on kuival maal kohmakad, kuid ma neid küll selles ei süüdistaks. Nad on vägagi graatsilised ja oli tükk tegu, et hoogsa liikumise pealt selge foto saaks. Niisama infoks veel, et isasel ja emasel kilpkonnas saab vahet teha emase lühema saba järgi. Vaevalt seda soomääramisprobleemi teil tekib, sest isased rannas luusimas ei käi.
Niipea kui peakangelane on vette liuelnud, võetakse munad august välja ja loetakse üle ja pannakse kilekotti.
Pange tähele, ma olen jälle dressidega. Üks kohalik ütles, et sääski on palju. Ühtegi polnud ja nii ma seal higistasin. Järgmine kord läksin korralike turistiriietega ja külmetasin märjas liivas ja paduvihmas.
Munad meenutavad siis kujult pingpongipalli, tekstuurilt mozzarellat, raskuselt golfipalli. See on arvatavasti kõige ägedam pilt, mis ma elus üldse olen teinud (ja see on täiesti töötlemata).
Selline surnuaia moodi on see haudejaam. Puude vilus, nii et isaste kasvulava, sest aastaid arvati, et peab emaseid tekitama.
Numbrid sildil tähistavad pesakohta rannas, kuupäeva ja munade arvu.
Pojakesed kooruvad 45-60 päeva pärast  ja siin on paaritunnised kilpkonnalapsed glamuurselt ostukorvis vettelaskmist ootamas:
Neid võib väntsutada, nad on hirmus agarad ja rapsivad mis kole.
Kõht on neil veel õrnake ja näha on nn nabanööri kohta Eee... saan ise ka aru, et ma päris täpselt ei tea, millest ma räägin. Igatahes toituvad nad  munakollasest veel terve oma esimese elunädala.
Äsjakoorunud konnakeste vettesaatmine on üks tuuri osa; võtad kaks tükki pihku, paned nimed ja soovid head teed. Ehk 30 aasta pärast tulevad nad siiasamale rannale munema (nende GPS töötab laitmatult).
Ei ole vaja mõelda sellele, et konnade ellujäämisšanss on kasin - üks 1000st. Merikotkaste, suurte kalade ja muu röövrahva jõud käib neist lihtsalt üle.
Hukka saab neid ka muud moodi, süües meduusi pähe kilekotte või kalameeste võrkudes. Kilpkonn peab käima iga 45 minuti tagant korra pinnal hingamas.
* * *
Lõpetuseks pilt kilpkonnamehest Paksust, kellest sai mu sõber. Siin ostis ta jahutava kookose, kui käisime mulle Kemamamist bussipiletit ostmas, taamal mingi kohaliku teleseebi võttegrupi buss.

13.5.12

Päike on päeva silm

Elan jälle Mataharis. Matahari tähendab tõlkes päikest - päeva (hari) silm (mata). Ilus.

Ootan, et see päike nüüd looja läheks ja saaks minna hiinlaste minimarketisse isurikkuvaid snäkke tooma.
Kahtlustasin juba enne, et natuke palav on. Siis guugeldasin ilmaennustust. Pärastlõunati 35 kraadi, mis tundub nagu 41. Pole ime, et kuumusest süda pahaks läheb.
Lisaks olen ma kuhugi unustanud oma jalalabad, mistõttu on neil lillakas põletus ja lauspäikese kätte lähen sokkide ja tossudega. Uus-Meremaa tegi must tossuinimese. Tahaks kohe Nike peakontorisse kirja saata, et nad on valmis meisterdanud imelised jalavarjud, mis veavad läbi nii sitast kui saiast. Palju õnne inimesed, kes satuvad siia blogisse, otsides „mida selga panna 2012“.
* * *
Kui ma siia Uus-Meremaalt tuleku endast välja kirjutasin, sai kirjutamisisu otsa. Üsna tihti avastan end istumast nii tegevusetult, et isegi pead ei hoia ise, raamat süles, käed rippu.

Nii kahju, kui mul Uus-Meremaalt ka ära tulla polnud, oli see vabanemine. Bye bye, Tommyland. Nii palju parem on olla. Öeldakse, et enese eest ei saa põgeneda. Aga minnes saad sa valida, kui palju sa midagi ja kedagi endaga kaasa võtad.
Ma ei muretse ega paanitse. Kuigi selle nädalaga pole sülle jooksnud mingeid märkimisväärseid otsuseid ega lahendusi.
Olgu see kevad mulle õpetuseks, millisesse masendusse suudan end mässida ja sealt siiski ka elegantselt välja sumbata. Aamen.

Väikseid tagasilööke muidugi esineb. Paar päeva tagasi ilmus mu naabriks Wellingtonis elanud rändpaar, kes loodab septembriks ratastega Himalaajasse jõuda. Poiss on pärit Aucklandist, tüdruk Dunedinist ja Wellingtoni oli nende arust keeruline sisse elada (edgy and cliquey city). Ja kui nad veranda peal ukulelet mängivad ja laulavad, läheb mul meel kurvaks. Arvatavasti teeb kiivi aktsent mul tükk aega veel põlved nõrgaks.
Ei tea, miks ma seda tundesõnnikut siin laotan, sest tegelt on siin oma silmaga näha, kuidas enesehaletsus aegamööda aurustub.

* * *
Kolmas kord Cheratingis. Surfihooaeg lõppes veebruaris. Küla on vaikne.
„Welcome back!“ turtsatasid mu lemmik-warungide pidajad. Jessas, nad isegi mäletasid, mida ma tellin! Püüan nüüd mitmekesisemalt süüa.
Maitsvalt ja soodsalt: väike riis kookospiimas juurviljade ja vürtsika kalmaariga. 3.60 ringitit. Lemmik!

Üldiselt tundub, et pool aastat on inimesi sinna-tänna pillutanud. Mitmed tuttavad näod on kadunud; ehitustegevuses pole aga üllataval kombel suuri muutusi toimunud. See on minu arust positiivne siinkandis, kus iga hooajaga lisandub veel üks korrus. Aga põhjus, miks järjest vaiksemaks jääb, pidavalt olema ühe Austraalia firma radioaktiivne tehas (fakt kontrollimata nagu alati - toim). „Siit põhjapoole on ainult tehased. Siinkandis on ainult üks McDonalds!“ toodi mulle ükspäev kohalikkuse mõõdupuu.
Märtsiks valmima pidanud kompleks rannas oli täpselt samas seisus nagu ta detsembris jäi. Ainult uus vetelpääste torn oli kõrvale kerkinud (vana torn kukkus tormiga kokku). Ühe jutu järgi ei saa nüüd sinna kõrvale enam ehitada, sest muidu vetelpäästjad ei näe. Mitte et nad praegugi midagi väga vaataks. Soodushinnaga esimene öö jääb arvatavasti saamata.
Ja tasuta õhtusöök vist ka:
15. mai: vara hõiskasin, juba mürgeldavad ehitusmehed seal edasi...


Esmaspäeval pakkisin oma linnainimese asjad lahti ja kogu aeg läks meelest ära, et mitte kuhugi ei ole vaja minna, mitte midagi ei ole vaja teha.
Kadri sõitis teisipäeval edasi (eelmisest postituses mainitud kummalisi nippe pidi – ärge teie nii tehke!) ja ma ei leidnud endiselt asu.
Cheratingi Hiiumaa kogukond.


Õhtul käisin jõe peal jaanimardikaid (fireflies) vaatamas. Vana völg, sest novembris sadas ja siis neid ei näe. Ootused olid kõrged, sest millegipärast kirjeldatakse neid „nagu muinasjutt!“. Kaks pesakonda tüütuid prantslasi suutis mul aga tuju pahaks ajada ja mind õudselt masendas mõte, et kui paat ümber läheb, pean ma koos nendega vees solberdama ja võib-olla ligimesearmastusest ka nende elusid päästma. Migratsioonijumal võiks mu teele saata normaalseid prantslasi, et ma ei arvaks, et nad kõik on ahelsuitsetavad ignorandid, kelles ei ole mitte midagi cooli. Täitsa piinlik on niiviisi mõelda.
Selgus, et ootused olidki liiga kõrged - jaanimardikad ei tekitanud mul mingeid emotsioone. Kas ma ei usu enam muinasjutte?

Asi ei ole siiski lootusetu. Väga tugevaid tundeid tekitavad minus ühed teised putukad. Liivakärbsed.
Elades maal, kus lõppes suvi, mida ei tulnudki, võis muga külavahel jalutada nagu helkuriga. Euroopasse niimoodi muidugi tulla ei kõlba, nii et algas peen päevitusprogramm, mille nõrk lüli mu õrn nahk, tugev aga verehimuline liivakärbes. Ausalt, need jäletised ei vääri oma eksistentsi mitte kuidagi. Pühendan neile eraldi kirjatüki, sest vähemalt pool siin veedetud ajast olen möelnud kärbestele.
* * *
Kolmapäevaks tundus, et tunnen juba jälle enamikku inimesi. Reedeks oli nii hea olla, et kui piletit poleks, jääkski siia. Päriselt ka.
Nagunii juhtuvad mitmed toredad asjad pärast mu lahkumist: Jas läheb Penangi ja ma saaks kaasa, jõkke lastakse kilpkonnad ja mu suur iidol Sheila, see ülivitaalne saksa mutt tuleb Indoneesiast tagasi.
Tema maja hoiab üks teine krapsakas tädi oma tütrega, kellega ma jupp aega jutule ei saanud, aga nüüd ärgitab ta mind Malaisiasse elama, pakub head-paremat ja tõlgib ületeenaabrite tüli (ema vs poeg, kes süüdistas ema, et see ei armasta teda, kuna ta pole koolis ega tööl käinud; pakun, et poeg on kuskil 40+).
Rosella, millest saab näiteks mahla ja moosi.
* * *
Reedel tõestasin endale, et ma ei ole siiski tundetu pekihunnik. Emotsioonid vallandas seekord noor ema - munev kilpkonn.
Kui mu metsast leitud napakas kilpkonn uuesti metsa poole tormas, tekitas see mulle päris suure trauma. See juhtus umbes kaheksa aastat tagasi. Nägin kilpkonnaunenägusid ja nii. Kilpkonnad nii ägedad ja imelikud. Isegi sukeldumine ei huvita mind enam pärast, kui kilpkonnad ära nägin.
Nüüd klõpisin pilte nagu japs ja küsisin spetsialistide käest igast asju nagu fanaatik kunagi. Kirjutan neist ka pikema jutu.

Laupäeval läksin hommikust sööma nagu alati. Parafraseerides suuri sõnameistreid: „Pane alati päikesekreem peale, elu ei tea isegi, mis tal pakkuda on.“
„Mäletad mind?“ Ma ei mäletanud, aga ütlesin jaa. Kohalikud on kohati nii ühte nägu, kui neil just mingeid eritunnuseid pole. Nagu novembris see katkise silmaga poiss – ta sai surfates lauaga silma, 19 õmblust.
Ajah, tuli välja, et eelmise õhtu kilpkonnamees. Teda kutsutakse Paksuks. Kui ma nüüd aru sain, tähendab see austavalt onu + pere noorimat poega vms, niisama nimepidi kutsumine pidavat olema ebaviisakas, aga Paksu sobib talle  nagu valatult.
Kilpkonnamees jõi teed ja küsis, mis ma teen. „Meil on mangroovipuude istutamise talgud. Tule vaata, kui huvi on.“
Mul muidugi oli. „Kui sul väga veab, saad T-särgi ka!“ Kilpkonnamees maksis mu hommikusöögi kinni ja pojehali. See oli BASF Petronas Chemicalsi karmavõlaüritus. 2000 pisikest mangroovipuud.

Kõigepealt laadisime ta maasturi istikuid täis ja viisime jõe ääre.
Seal siblis 80 erkrohelistes särkides mudast malaislast.
T-särgid olid otsas. Mul olid lühikesed püksid ja valge kuldniidikestega valge pluusike. Tassisin aga istikuid ja seletasin, kus Estonia on. Varsti kamandati turist koos istikutega paati ja tööplatsile.
Oijaa, päikseprillid higistasid nii, et läbi suurt ei näinud. Hea, et kreem peal oli, aga läbi nende higistavate prillide nägin vaimusilmas kuumarabandust ja rõvedaid päevitusrante. Paar korda hakkas pilt eest minema, aga lirtsuv ja mudane väljavaade jättis mu püsti. „Niii kahju, et sul täna fotokat pole!“ ahastas kilpkonnamees. Eh, kes siis töö oleks ära teinud. Need kohalikud olid parajad suslikud, ega nad viitsinud. Viskasid aga nalja ja ma ei saanud mitte midagi aru. Ausalt öeldes oli see istutamine sellise kuumaga väga raske, olgugi et hommikupoolikul.
Rassisin nagu pöörane, sisimas lootsin, et kohe hakkaks vesi tõusma ja ei peaks enam rahmeldama. Kurtsin, et küll on palav. „Aga mõtle, aastate pärast on maailma tänu sinule palju varjulisem paik.“ See ei lohuta üldse, sest mõtlen parajasti, kuidas kuumarabandus ära kannatada.
Siis sai kilpkonnamehel jaks otsa, mitte et ta end oluliselt liigutanud oleks, ja lootis, et ma nuian juba tagasi. Õnneks sai varsti töö päriselt otsa.
Vasakul käel mu uus sõber Paksu.

Pesin muda maha. Olin end nii palju tõestanud, et projekti manager ütles, et annab oma tütre särgi mulle, sest tütar ei viitsinud tegelikult tulla. Ja kas tal oli pagasnikus terve hunnik särke? Andis veel eelmise keskkonnaprojekti oma ja karbitäie nasi lemak'i sain ka. „Me siin istutame,“ ütles üks mees, kui särki selga ajasin. „Ma tean,“ ja näitasin oma käsi. „Ah soo, tõendid omast käest võtta. Ma mõtlesin, et tulid alles praegu rahvusvahelise kooliga.“

Ei saanud oma mingit kuumarabandust, mu 50-faktoriline valgendav päikesekreem ei vedanud ka alt.
Õhtuks sain isegi oma siidikäpad mudast puhtaks.
Kätel on lööve. Kahtlustan pattudest puhastavat seepi.

* * *
Ükspäev ootasin süüa. Nõksatasin iga kord, kui vetruvast põrandast oli tunda ettekandja tulekut... Kahtlaselt kaua läks aega. Kuni mulle meenus, et ma polegi ju midagi tellinud. Olin kätte saanud Cheratingi aeglase rütmi.
Magama lähen umbes kümne paiku ja ärkan 7-8 ajal. See ei meenuta mitte kuidagi mu Wellingtoni ega mitte ühegi teise eluperioodi graafikut.
Suhtlemises hoian madalat profiili. Olen päris palju kodus - Edda Paukson, siin on sulle puhtatõuline Vähk. Sest:
1) ma ei viitsi kaasa tunda unetule prantsuse fotograafile, kes ei tea, mida eluga peale hakata ja sõbrad järjest abielluvad. „Mine magama. Meil on kõigil samad mured. Sa ei ole eriline ega pea selle pärast üleval passima.“
2) ei taha taha kuuluda kolmnurka, kus on juba isa ja poeg. See vist on mu uus hobi. Kas see tuleb vanusega?
3) jõulised ameerika perenaised ajavad seltskonnas mul juhtme kokku. Nad on mu täitsa omaks võtnud, kuigi ma ise ei pea end mingiks rännumeheks, kui ma olema kleidikollektsiooniga ühest punktist teise liigun.
Nelja silma vahel on nendega aga väga huvitav vestelda. Täna rääkisin ühega neist, kes tunnistas ausalt, et VIHKAB oma tööd, VIHKAB! Järjepidevuse huvides võttis ta käsile oma perekonna fondi, mis orgunnib palestiinlasi orbusid USA koolidesse, kui ma õigesti aru sain. Kindlasti sain aga õigesti aru, et kõik teismelised on tänamatud sitarattad. Helenil endal on finantssektori taust ja talle meeldiks, et tiinekad oleks ka ratsonaalsed majandusinimesed. Mulle muidugi sobis väga, kuidas ta igast new age sitta sarjas ja et noored backpackerid kõiges märke püüavad näha.
Talle meeldib kirjutada. Ta on teinud kaastööd Wall Street Journalile ja on veendunud, et ükskord võidab ta oma käsikirjaga veel Oscari. Esialgu ta siiski alles koostab ta Hollywoodi jaoks portfooliot, st kirjutab lugusid a la USA juut ja Egiptuse moslem elavad Manhattanil ja siis peavad teineteist perekonnale tutvustama.
Ja nii edasi.
Ja nii edasi.
Inimesi on siin vähe, aga need on sellised inimesed, kel on palju rohkem lugusid, kui ma jõuan ära kuulata.

10.5.12

28 tunniga Wellingtonist Cheratingi

Mulle meeldib mu transpordiskeemidest kirjutada, kuigi need kipuvad jooksma isegi kiiremini kui kellavärk. Ei ole neis 13 ööd lennujaamas või avastusi, et oi, mul on ju pilet eilsele bussile ja kas ma niiviisi jõuan KL-s lennuki peale astuda, selle väikse agaga, et pilet on Bangkok-KL-Istanbul, sest Bangkokist alustamine oli millegipärast odavam (vastus: jõuab ja saab).

Wellington-Christchurch (Jetstar): alla 1 tunni / hind pagasiga 113 NZD
Seda vahet sõeluvad nii Jetstar kui Air New Zealand vähemalt 10 korda päevas.
Nii et ma üldse ei muretsenud. Kuni ükskord vaatasin hindu... ja odavamaid pileteid olid vaid kahele lennule ja needki kallimad ja ajad muidugi üsna varased, mis tähendas passimist Christchurchi lennujaamas. Aga lennusõit on ajavõit, eriti Uus-Meremaal.
Me maja perenaine Moira-Clare tõi mu lennujaama ja ei jõudnud ära tänada, kui tore ja armas ja vaikne üüriline ma olin. Kohmetusin.
Väga tühi ja kurb tunne oli seda lendu oodata ja lennukis ka. TÜHI-TÜHI!
Lend ise on väle. Jõudsin vaid aknast välja vaadata ja ajakirja avada ja jälle aknast välja vaadata. Taevas oli superkuu.
Mõnetunniseks Christchurchiks oli mul meelelahutus kokku lepitud – Hiiumaa Mikk ütles, et viitsib küll mind linna ja tagasi sõidutada.
Kui Mikk suure lauluga parklasse vuhises, polnud kahtlust – kaasas Mikk Käpp isiklikult.
Hea meel oli teda näha... Aga Käpp on tõesti nagu sünnitus, mis aastatega ununeb (mitte et ma teaks, mida ma räägin). Igatahes algatuseks lõi ta mulle hambad pähe. Koos Tauriga olid nad nagu eesti rahva- ja lorilaule ketrav Youtube'i kanal, selle vahega, et nemad ei hangunud.
Kolm tundi Christchurchis oli väga intensiivne ja kui ma eilses postituses hõiskasin, et viinuskit ei võta, siis see oli ikka mingi eide lora. Jõudsime veel ka Käpa proua pubis käia, vaikne pühapäevaõhtu ja me lauluduo väga ei mätšinud. Jänes, väga tore oli sind lõpuks ja päriselt näha!
Pilte on ka, aga ma ei näita neid. Näiteks sellest, kuidas härra mulle oksendamist poseeris. Lõppmulje oli väga armastusväärne, täiesti ilma irooniata.

Tagasi lennujaama.
Wellington-Christchurch (Air Asia): 11 tundi 20 minutit / hind pagasiga 389 NZD

Check-ini onu (kui jama on oodata, vali alati onu!): „Andke oma käsipagas ka. 9,5 kilo? Meil on lubatud 7 kilo. Kas teil on seal laptop?
-“Ei...“
-„Raamatud?“
-“Asi on selles, et kohver ise juba kaalub 5,5 kilo. Näete, mul on siin tekk ja padi ja...“
-“Õige jah, kõik sellised asjad, mida on vaja lennukipardal.“

Ma igaks juhuks ei hakanud ütlema, et läpakas ja raamatud on käekotis, mis kaalub omakorda 5,5 kg,
8 ülekilo, kokku oli mu pagas 38 kilo. Ei oskagi kommenteerida, niigi on raske.
Lennukisse olid mul varutud tekk, padi, kõrvatropid, magamismask, Eviani sprei, võileib, suur veepudel, iPod, raamat ja unevõlg. Ei piisanud sellest. 11,5 tundi on hella, sinisekstaotud ettekandjakeha jaoks PIIN, õudne piin.
Mu kõrval istus säravate silmadega singapuri poiss/working-holidaylane, aga käed ei säranud tal mitte. Kui ma lõpuks farmi puuvilju korjama satuks, siis ma ei kujuta ette, mis šokk see oleks.

Kokkuvõttes oli see lend palav ja ebamugav. Uni oli suur, aga ärkasin vähemalt iga tunni tagant.
Air Asia saaks must istmetaskusse piltinstruktsiooni teha, kuidas on võimalik end magamiseks kokku kägardada: Ainuke asi, et mugav oli ainult esimesed 10 minutit ja siis hakkas mõni jäse surema.
Mul oli ees istuva noore jeesuse ees piinlik, et ma alatasa põlvedega ta istmes sonkisin, aga mul ei jäänud tõesti midagi muud üle.

Nagu kõik asjad kord kunagi lõppevad, juhtub see siiski ka Air Asia lendudega. Seesamune mu lend jõudis Kuala Lumpuri ja mai lõpus lõpetab Air Asia Christchurch-KL suunal opereerimise sootuks.
Aga põhilise juurde. Lennuki kapten - või kes see neid ilmajutte räägib, ütles, et KL-s on 23 kraadi, mõnus jahe hommik. Ma olin juba hoolega valitud kuuma ilma komplekti lennuki vetsus selga ajanud. Mis siis ikka – koukisin oma musta kilemantli jälle välja. Ja põhimõttelised ei võtnud lennuvälja kõmpimiseks vihmavarju.

LCCT-KL Putra Station (Star Shuttle): 2 tundi / 18 ringitit
Kes KL-s seigelda ei taha, võivad lennujaamast otse kuhugi bussijaama sõita. Nii et ma ütlesin juba lennukas, et vaja Cheratingi sõita ja nad müüsid mulle kohe pileti Putra Stationisse. Veits oli nagu kott peas, sest KL Sentral maksab ainult 8 ringitit ja siis äkki bussijaama viimine10 ringitit rohkem. A noh, sain ligi tund aega KL-s siiberdada ja muidugi ka bussi vahetada, enne kui Putrasse jõudsime. Taksoga ei tuleks odavam, ma usun. Muidu monorailiga saaks Sentralist bussijaama odavalt, aga meenutan, need 38 kg...
Vesine KL ei jätnud küll muljet, et mussoon läbi oleks.

KL Putra Station - Cherating (firmat ei loe pileti välja, logo on linnuga): vist 4 tundi / 40 ringitit
Bussijaamas kohe ilge mäsu ja „Where you go? Where you go?“. Ülikiiresti käis kõik, sõna otseses mõttes jooksin kassa juurde ja siis bussini selle bussifirma mehe järel. Alles bussi juures andis ta pileti ja küsis 40 ringitit. Wtf, jälle kott peas? Eelmine kord oli 22?! Aga süsteem on vist see, et nad panevad su mingi sama suuna bussi peale, millel ametlikult Cheratingi peatust pole ja maksad lõpp-peatuse hinna. Ma ei julgenud kobiseda ka, sest mul on alati tunne, et just see on selle päeva viimane Cheraingi buss.
Pileti peal oli 9.00 peale kirjutatud 10.00 ja kell hakkas juba 10.30 saama. Palusin veel luba vetsu joosta ja jõudsin vett ja herneid osta. „Hurry up! Hurry up!“
Eh, natuke aega hiljem jäin ma bussist maha, sest ma ei oska endiselt malaisia keelt ega saanud aru, et pean bussi vahetama. Selleks ajaks, kui turist maha aeti ja kotid välja saadi, oli uus buss juba läinud. Aga ta oli nunnu, ootas mind nii paarikümne minuti pärast ilusti tee ääres ja viis otse Cheratingi - st MITTE ÜHTEGI peatust ega ümberistumist ja kui sõitsime mööda uuest uliuhkest Cheratingi politseijaoskonnast, oli selge, et see buss ei läinud ka Kuantanist läbi.
Elu ikka üllatab. Suure ehmatusega unustasin kella vaadata. Igatahes väga kiiresti jõudsin kohale.

Päike paistis ja suur kausitäis Tom Yami ootas.
Sellest, kuidas ma siin mitte midagi ei tee, kuulete juba järgmises osas.

9.5.12

Viimane tööpäev

Minu eluettekande reede, 6. mai slaidil on suurelt LÕPUKS OMETI:
1) nägin Wellingtonis inimesi;
2) käisin muuseumis;
3) tantsisin el Hornos leti peal.

Ennekõike tähendas 6. mai mu viimast tööpäeva Martin Bosley juures, aga kõigest järgemööda,sest kõik homse-varna-toimetused kuhjasin ma sellesse reedesse.

Inimesed
Linna peal tuterdades võis näha politseinikke, mis on Wellingtonis suhteliselt ebatavaline. Keskpäeval pandigi liiklus kinni ja issanda loomaaed skandeeris „Aotearoa is not for sale“ („Uus-Meremaa ei ole müügiks“) ja mängis/puhus/tagus just sellist pilli, mille jaoks oskusi jagus. Töötud või väga öko-möko-hipi inimesed, mille töötav osa sai ilmselt vaba päeva.
Igatahes võis täheldada suurt kontrasti marssiva massi ning lõunapausi pidavate ja ammulisui vahtivate hämmeldunud kontoriinimeste vahel. Eeldan, et demonstratsioon oli mingi valitsuse/parlamendi kahtlase tehingu vastu ja lubasin endale, et kodus süvenen. Hea tunne oli näha muidu nii tühjadel linnatänavatel nii palju inimesi korraga. Sadu!
Järgmise päeva ajaleht kirjutas, et demonstrante oli tuhandeid ja jäägu see minu südametunnistusele, et mul polnud mahti sellesse artiklisse süveneda ja ma ei tea siiani, mida ja kellele maha müüa tahetakse.

Personaalpangandus
Pangas tahtsin NZ dollareid Malaisia ringititeks vahetada ja raha Eestisse kanda, sest mul ajab juhtme nii kokku, et mul on kolmes eri riigis kokku seitse eri kontot ja tegelikult arveldan ma oma peas ikkagi olematutes Eesti kroonides.
Muuhulgas tahtsin vältida ka sellist situatsiooni nagu Austraaliast lahkudes tekkis: raha sealsel kontol ja nii ongi, kaarti polnud jne.
Ringiteid ma aga ei saanudki, sest see pidavat olema nii eksootiline valuuta, et tellimiseks kulub mitu tööpäeva. Kuna teenustasu on 12 taala, siis mul väga kahju polnud ka. Saan Kuala Lumpuris Eesti kaardiga välja võtta.
Vahepeal hüppas ligi korea proua Eun Young Wolff, kes meile kunagi konto avas: „Oo, tere! Kuidas sul läheb? Kuidas su sõber Soom elab? Ma saatsin sulle meili. Nägin, et sa said tööd, palju õnne!“

Muuseum
Olen alati mõelnud, et ma pole muuseumiinimene. Muuseumid ei tekita mus mingeid emotsioone ja mul on seal ebamugav olla.
Wellingtonis asub suur ja uhke uus-meremaa asjade muuseum Te Papa, mis pidavat olema üks maailma parimaid ja kus pidavat olema vaatamist päevade viisi. Ma käisin sealt pea iga päev mööda. Sees ei käinud kordagi. Okei, ükskord kohvikus käisin (ei ostnud midagi).
Siis ma mõtlesin, et käin ära - äkki ma olen ikkagi muuseumiinimene. Ja vastus: ei ole. Mulle ei meeldi loomaaiad ka... ja vaadata muuseumis topiseid... Mina ei tea. Mu peigmehekandidaat oli kiivispetsialist (need pika nokaga pontsakad linnud) ja pealegi on töökaaslased mind kõvasti harinud, seda küll veidi teise nurga alt. Näiteks lennuvõimetu ja ammu otsa söödud hiidlind moa ja dinosauruseaegne roomaja tuatara on õllebrändid. Tuatara Pilsner, Hefe, Pale Ale... Vot sellest võin ma rääkida.
Kõige rohkem huvitas mind maavärinasimulaator. Aga kui pühapäeval oli Wellingtonis 4,3-magnituudine värin, mida ma kindlasti oleks pidanud tundma, siis ma ikkagi ei tundnud seda ära.

Töö
Nii-nii kahju oli viimast õhtut tööle minna. Mul vedas selle kohaga meeeeletult. Kahtlemata mu kõige maitsvam eluperiood siiani. Tohutult uusi teadmisi, uusi maitseid. Lisaks kogemus, kui eluterve saab olla üks (küllaltki pisike) töökeskkond. Väga head inimesed töötavad seal. Tunnen, et olen ise ka igatepidi parem inimene pärast seda kolme kuud. Kuigi see oli piinlikult lühike aeg...

Igaõhtune vaade viimast korda. Talv oli nii ligidal juba, et mäetippudel nägi lund. Binokliga pidi muidugi vaatama.
Valge tuba:
Ja pime tuba:
Baar:
Kassa, Jordan, Arianna ja menüüd:
Station kahe köögiukse vahel:
Seal on enam-vähem KÕIK asjad olemas: laudlinad, salvrätikud, leivataldrikud, soolad-piprad, binokkel, lihanoad, või, kokaraamatud jne jne. Kuni selleni välja, et keskel on voolik, millega saab linnukakat akendelt uhta.
Laud nr 8:
Ja lähemalt:
Kahju, et toitudest pilte ei saanud teha – need on niiii ilusad, aga see Martin Bosley on siiski tõsine söökla ja käed on alati nii tööd täis, et köögiuks tuleb puusaga lahti lüüa. See veel oleks puudunud, kui ma oleks püüdnud hakata toitu pildistama, kõik kiusasid mind niigi kogu aeg.

Külma- ja magusakokk: „Sul on ikka vahetusriided kaasas?“
Mina: „Eh?“
Külma- ja magusakokk: „Kas sa siis ei tea, et viimasel tööpäeval visatakse sind vette?“

Mõnes kohas on tõesti jäledaid rituaale, näiteks valatakse tomatipastat krae vahele, aga kuhugi mind ei visatud.
Aga me maître d' John-Paul ütles ilusti, et see oli küll lühike, aga väga tore aeg, ja andis hoopis kinki.
Arianna, Jordan, John-Paul, Amy. 


Järgnes tavapärane veini- ja Youtube'i õhtu, selle vahega, et ka köögitegelased liitusid meiega. Kui mitu korda ma kuulsin, et Shamus ei tule kunagi köögist välja. Aga siin ta on ja limpsib oma Heinekeni. Muide, see on ta aastaringne kostüüm. Selline tunnustus, huhuu!
Mul tuli tegelt ikkagi üllatusena, et köök ei vihanud mind. Nende arust oli hoopis naljakas, et mul olid alati mingid ulmekeerulised lauad. Ma ja sous-chefid:
Kuvand minust kui kõvast ida-euroopa viinaninast ei surnud aga kunagi. Öäk, viin ei maitse mulle ÜLDSE. Aga keda huvitab, nii otsitigi varsti teiste pudelite vahelt välja viin. Viisakusest ühe pitsi võtsin ja Jordan said teised endale.
Aga nii see hoog sisse tuli. Kanad, ahvid, lõvid ja teised loomad mu sees tõstsid vaikselt pead. Läksime Ariannaga ja Jordaniga linna peale. Ja kui kohalik on pundis, tähendab see tervet hulka tasuta shotte. Mul andsin ridikülist vastu vaarikamoosiga pontšikuid, mida kokad mulle mökerdanud olid. Üks asi viis teise ja kolmanda ja neljandani.. Kuni äkki jõudis kätte mul Wellingtoni elu üks tipphetki – tantsisin El Horno leti peal Rednexi "Cotton Eye Joe" järgi.
Anni, nii et see on ikkagi võimalik! LÕBUS!
Kui Arianna takso peale läks, ütles ta: „Tiiu, käi kodus ära, siis tule palun tagasi ja tööta meiega edasi.“

* * *
Laupäeval lugesin, mida mu armsad ekskolleegid olid kaardi sisse kirjutatud. Mu soe süda läks veel soojemaks.

Mõned näited:
* “Väga kurb, et sa ära lähed, sest kelle kaela ma oma vead ajan.“
Ehee, kui Jordanil tuli triikraud pikendusjuhtmest välja, võis ikka kuulda valju röökimist: „Tiiu, mida sa teed????!!!!“
* „Tiiu-auster, vaata, et siin teel koju ei avataks“
Tio Point oysters ehk Tios kõlas alati nagu Tiius.
* “Mõtle alati minu peale, kui sa juurvilju sööd.“
Khm... Päeva juurikad olid head juhul trühvlitega seente melange porcini-puudriga, magus mais suitsutatud õli ja peterselliemulsiooniga ning aurutatud brokoli küüslauguvahu ja musta oliivi tolmuga. Kehvemal juhul, mida juhtus aga väga sageli, olid aga asjasse segatud kastmed ja lisandid, mille kohta ma ei hakanudki nägu tegema, et tean, mis need on.
Kas hakkas mälumaht lõpuks lõppema, aga pidin end suht kõvasti kokku võtma, et aru saada, kui mu kätte anti amuse-bouche ja viuh! järgmisel hetkel pidin tõsise näoga ütlema: „Sashimi kingfish with seaweed spaghetti, orange and ginger foam, soy sherbet, wasabi spiked flying fish caviar“ või „Cauliflower soup with cedar-smoked salmon, freeze-dried yuzu juice and preserved lemon“. Või siis improviseerima natuke...

Siis viisin oma põlle ja särgid tagasi. Mõnda aega vast ei triigi nüüd iga päev.

„Sul pass on ikka alles?“
Mina: „Mis mõttes?“
„Kas Martin ei võtnud siis passi enda kätte hoiule, kui sa siin tööle hakkasid?“

Me omanik Martin oli viimased kaks nädalat Austraalias, peakokk Steve'l olid ka vabad päevad, nii et ma nendele ei saanudki korralikult aitäh öelda. Selle ma jõuan veel heastada.
Palju rohkem kahju on aga sellest, et pingviine ei näinudki. Muidu nad elavad ja haisevad töömaja all prügikuuris, aga jaanuaris olid nad kuhugi ära läinud. Sellest on tõesti kalju, mulle pingviinid nii meeldivad.

Külma- ja magusameister Martina tegi mulle kiiresti enne õhtuse service'i algust ühe kardemoni brüleekreemi, sest ma ükskord ütlesin, et tahaks seda proovida.
Ehmatuse/üllatusega avastasin end mõtlemast, mida ma selles muudaks.
Paki sees olid seebid. Järgmine pilt on tehtud juba mu malaisia kanakuudi betoontrepp-fotostuudios:
Uue alguse seep on suurem, ilmselt võtab see kauem aega kui vanade pattude mahapesemine. Juba  võtsin kasutusse.
PS. Läbi aegade kõige aeglasema interneti ja kõva tahtejõuga ajasin selle postituse üles.