17.3.11

Don't Tell Mama

Ma pole kunagi aru saanud, et kuidas täpselt Aasias „paikseks“ jäädakse. Kuigi see pole legaalne, aga on ikkagi on paljudes kohtades valged inimesed sehkendamas.
Ja mu ärkveloleku teisel õhtul see juhtus: „Ära mine ära. Jää siia. Me hoolitseme su eest, otsime sulle elamise ja võid meid baaris aidata.“
Reageerisin nimele Hiding/Hidden Rabbit ja trimpasin kokteili nimega Escape from Tallinn ja kõik tundus väga normaalne.
Tegelikult kutsuvad nad Lunaks (sest ma polnud nõus olema Tuna).
Mu kolmandal puhkusepäeval suruti pastakas ja tšekiraamat pihku. Proovitöö. "Ainult pool tundi läks tellimuse võtmiseks, tubli!"

Don't Tell Mama on üks baar Cheratingi rannas. Õigupoolest seal ainult üks baar ongi.
See oli me õhtukodu – jood värsket puuviljamahla ja vahid pimeda mere poole, arutad ilmaasju, lõke põleb ja keegi mängib kitarri, passid internetis. Mängisin isegi piljardit. Maret küsis seepeale, et džiisas, mis juhtus.
Baaritegelased on malaislased. Ma ei tea, kui palju on nende või nende kohta käivates juttudes tõde. Et nad on kõik tegelikult linnast ja rikkad, osad on abielus, osadel on lapsed. Ja tundus, et neil kõigil oli olnud midagi, mis oli sundinud neid vabatahtlikult Cheratingi jääma.

Ma tean, et ma ajan parajat hipisitta praegu ja ma ei ole tegelikult hipi, aga sel kohal oli mingi segane võlu.
Ei mingeid narkootikume; kuna Malaisia on ikkagi moslemimaa, ei voola ka alkohol ojadena; hooramaja ka ei olnud. Lihtsalt kõige sõbralikum ja heatahtlikum koht, kuhu ma seni olen sattunud. Pelgupaik?
Perepilt.
Piltselgitus, miks Stripperi hüüdnimi on Stripper.
Püsikunde. Tema vanaisa olevat olnud Malaisia kunn ja ringitite peal. Aga kuna tüübil on mingi närvihaigus, olevat ta perekonnast välja visatud. Võta siis nüüd kinni... Igatahes on tal prilliklaasid kui pudelipöhjad ja tilluke oranž auto ja hilisteismeline poeg Mario.

Don't Tell Mama poisid ei öelnud mulle isegi hüvasti: "Sa tuled ju tagasi."
Järgmisel õhtul tšillisin juba Bangkokis 5-tärni hotelli katusel.

Cherating

Täiesti ilma vahejuhtumiteta jõudsin ma Kuala Lumpuri, magasin ära ja hakkasin Cheratingi sõitma.
Teadsin umbes nii palju, et vaja on kahte bussi, üks läheb kolm tundi ja teine tunnikese. Vahepeal oli selgunud ka see tõsiasi, et mu Austraalia kõnekaart siin ei levi ja arvatavasti poleks üleöö Eesti kaarti avada saanud ja Malaisia omal ei näinud ka ühe kõne pärast mõtet. Nii et mul olid Kadri juhtnöörid, kuidas ta Cheratingis üles leida.

Kehastusin idioodi-leveli turistiks – iga liigutus tasub üle küsida. Nii jõuab kaugemale kui omaenda tarkusega.
Malaisia inimene peaks suhtlemisõpikus ilmestama seda peatükki, kus seletatakse, mis vahe on sõbralikkusel ja abivalmidusel. Kui kahtled, kas saad üksi rändamisega hakkama, alusta Malaisiast. Üksi rändav naisterahvas saab sellise abirahe, et kohati on seda isegi üle ääre.

Hotellist soovitati Puduraya bussijaama asemel Putrasse minna (mu andmetel peaks Puduraya remont siiski juba valmis olema).

Bussijaama mineku takso sain kolmandal katsel, st väldi fikseeritud tasu ja kõrgemat sõidualustustasu; normaalne on 3 ringtit (vähemalt mulle tundus nii). Taksojuht ahastas, et „You alone? No friends! No couple!“ ja oli kindlal veendumusel, et kõik hommikused bussid on juba läinud.

Bussijaamas haakis mulle külge üks mees. Küsis, kuhu ma minna tahan ja otsis õige kassa. Näitas, kust süüa osta ja kust buss välja läheb. Suhtlus oli rohkem kehakeelne.

Selgus, et Cheratingi saab ka ühe bussiga - Kuala Terengganu buss sõidab sealt läbi. Pilet 26 ringitit.

Pärast tõi ta mulle ühe paberilehe. Kuidas saab keegi mulle siin teate jätta, keegi ei tunnegi ju mind?!
CALL ME IF ANY HELP
0173304434
IF IM FREE IM GOING THERE
TQ

Pärast mu katseid vales kohas maha minna teadis kogu bussirahvas, kuhu sõidan ja ühes peatuses osutasid kõik (v.a need, kes magasid) mu poole. Me ei julgenud vastu ka hakata, kuigi see külavahekiirtee ei jätnud mingit muljet rannakuurordist.

Aga see oligi tõesti Cherating. Lonely Planet ütleb, et Cherating on väike surfiküla, kus on rohkem ahve, kasse ja monitor lizardeid (kuidas need eesti keeli on?) kui inimesi.

Cheratingis seal ootas mind Kadri. Vähemalt ütles, et ootab. Teadsin ta Malaisia-vaimustusest, kuid olin siiski meeldivalt üllatunud, kui ta Facebookis oma elukoha Malaisiaks muutis.
Ma ei tundnud teda eriti, aga a) ta on ka Hiiumaalt ja b) töötasime koos Päevalehes.
Sellest peaks ju piisama?

Enesestmõistetavalt aitas ta mu asjad oma hütti vedada, mille ristisin kohe kanakuudiks. Siukest kana- ja kukekisa polnud ma varem Aasia peal kuulnud.

Õudne elukas ei taha pildi peale jääda.

Kadri on kõige vooruslikum inimene, keda ma tean. Ta ei joo isegi kohvi ja käib jooksmas.
Seejuures on ta selline proua, kel hoolimata kanakuudielust on ripsmekoolutaja ja suur must ölgkübar (kuhu sisse külakassid pikutama lähevad).
Kadri teeb küla ainukese tantsulkakoha Little Bali jaoks raamatupidamist ja õhtuti vihub tantsu ja üle küla staar. Muljetavaldav, kuidas ta oma jäsemeid loobib.
Raamatupidamine tähendab sõna otseses mõttes raamatu pidamist.
Konn raamatupidamiskarbis.
Little Bali.
Baari omanik – DJ Shah – on selline kohalik Raivo Kiisler ja seepärast pidid siin sel nädalavahetusel toimuma iludusvõistlused. A härra läks oma modellidega Vietnami ja kogu see meelelahutus lükkus kahjuks kaks nädalat edasi.

Cheratingis hakkas Raske elu Tiiu elus uus osa. Kõigepealt magasin kaks päeva ja siis hakkasin mitte midagi tegema.

Kuna mul polnud tööd, telefoni ega kella, siis olin oma kehaga kahekesi ja sain aru, et pean teda rohkem kuulama.

Võtsin pähe, et proovin iga päev erinevaid toite. Märk sellest, et ma olen tõesti muutunud. Alati võib minna ka lääne toidu peale välja, nt pasta bolognaise seafood.
Täpselt ei tea, mis mul selle karmaga on. Arvatavasti olen eelmises elus k6vasti tünga saanud, sest Cheratingis võeti mu käest alati vähem raha. Muidugi juhul, kui üldse maksta õnnestus („Hmm, eile ei kulunud meil ühtegi ringitit.“).

Mulle meeldis, et Cherating on väga kohalik koht, viis püsituristi ja viis üheööliblikat.

Loksusin vaikselt sellesse aeglasesse ja märkamatusse Aasia ellu.

„Sa oled ühe kõrvarõnga ära kaotanud.“
Aaaaa, on jah üks ainult. Kodus nägin, et teine oli ehtekarbis.


* * *






Ja siis tore pildiseeria ühest uusärikast ja tema orgunnitud hommikusöögist, kes Kadrile kangesti tööd tahtis pakkuda:




16.3.11

Viisakas viiideotervitus

Vot sellise asja meisterdasime 6. märtsil Cheratingi rannas. Mul ei õnnestunud vahepeal leida nii palju internetti, et see üles laadida. Nüüd raiskasin vist kogu Ko Changi neti selle peale ära. Veits üle kolme tunni kulus üleslaadimiseks. Mul läks suurest elevusest kõht ka lahti. Änksa, onju.
Laulab Zed, sest ma ise üldse ei oska (mahe porgandihääl on mul isegi rääkides juba...).
Operaator: Kadri (Cheratingis tuntud kui Ilus)

Määd

Ükskord käisin ühe limpsi promoüritusel, kus Emil Rutiku viskas mikrofoni nina alla:
„Mis on sinu unistuste reisisihtkoht?“
Ütlesin, et Uus-Meremaa. Tundus olevat hea turvaline vastus - piisavalt kauge, eksootiline, tundmatu.


Juba lennukist avanes selline vaade, et meie, lauge maa lapsed, ajasime silmad punni. Maastik, mida kunagi varem polnud näinud.
Teisel päeval saad aru, et mäed on toredad küll, aga kiviviskemaa läbimiseks kulub neli tundi. Ja läbida oli meil vaja tohutult. Magasin seda sõiduväsimust hiljem päevade ja ööde kaupa välja.

Lahkusime Sydneyst neljapäeva hommikul ja Melbourne'is olin ma kolmapäeva hommikul. Selle aja sisse mahtusid nii põhja- kui lõunasaar ehk siis tuhandeid kilomeetreid lennuki, auto ja laevaga. Christchurch-Timaru-Queenstown-Blenheim-Picton-Wellington-Auckland.
Unistasin hommikust, mis ei algaks kottide pakkimisega.

Uus-Meremaa on igavene lahmakas, aga seal elab ainult 4,4 miljonit inimest (ja 40 miljonit lammast). Mis tähendab, et suursugustel mägedel on küllaga laiutamisruumi. Järved ja jõed on karged ja sinised.

Mis mulle meeldis? Ennekõike vaikus. Ei mingit džunglisirinat ja konnakorinat. Lihtsalt rahustav-rahustav vaikus ja puhas õhk. Kõik on selge. Passiks tundide kaupa kuskil mägijões ja kujutaks ette, et püüan kala.

Ja selle looduse vahel on veinikeldrid ja mõnusad väikesed linnad. Kuigi enamasti valitseb fish&chips ja burger, leidub nii häid toidu-, veini- ja kohvikohti, et sõnad saavad otsa. Tegelikult mul polegi Uus-Meremaa kirjeldamiseks sõnu, sest vaatepildid ja maitsed olid nii intensiivsed.

Mingis mõttes on meenutas Uus-Meremaa Eestit: jahe ilm, auklikud teed, jörjenitega iluaiad, sügistkuulutavad pihlapuud, veidi tahumatud inimesed. Aga see võis olla ka koduigatsuslik pettekujutelm.

Räägitakse, et kui austraallased tunduvad sõbralikud, siis uusmeremaalaste puhul korruta see kümnega. Mu arust on lihtsad ja siirad. No ja see nende inglise keel muidugi.... E muutub I-ks ja I kohta öeldakse E jne. Pole ime, et praamis puudus deck six.

Teisalt on Uus-Meremaa nagu keskealistele USA turistidele mõeldud looduspark, kallis ja turvaliselt ürgne. Kõigi maailma matkavarustusetootjate välidemonstratsioon.

Mul on Uus-Meremaaga omad plaanid, mis on muidugi natuke arutu; ei ole maailmas palju kaugemaid kohti, kuhu Eestist annab minna.














Pictonist Wellingtoni

Picton




Wellington






Ja siin on üks kontekstiväline pilt, mis mulle väga meeldib: