27.5.10

How to enjoy life

Kuulsuse narrid

Esmaspäev oli me restorani pikim esmaspäev ja mul õnnestus seda täispikkuses omal nahal tunda. ½ 9 (oi, kuidas mulle meeldib niiviisi kellaaega kirjutada) kodust välja ja õhtul ½ 12 tagasi.
Kui täitsa aus olla, siis vahepeal oli 1,5-tunnine paus ja ostsin endale telefoni Nokia 1661, mis on kõige õhem telefon, mis mul elus olnud. Peamine on muidugi see, et heliseb. Enam ei pea vibra peale ärkama ja enam pole ma ka Aasta Tagasihelistaja.

Esmaspäev oli järjekordne tõestus, et teadmatus on jõud. Tassisin vapralt toitu ette ja jagasin oma teadmisi hispaania köögist. Siis sain teada, et üks seltskond on mingi MasterChef Australia tegelase oma ja teises lauas on John Laws, kuulus raadiomees, kes elab kuskil naabruses ja käib tihti meil söömas. Tal on erimenüü, lihapalliportsus peab olema 3 tk vähem ja siis on talle vaja kartuliputru teha ja teeninduse ja kõige suhtes on ta ülitundlik ja mis iganes detail võib ta endast välja viia.

Kuna oma eelmises elus olen ma näinud Rannapaargus Jaagup Kreemi või Nokus Marko Reikoppi, polnud mul ingliskeelse maailma kuulsustest aimugi. Ja kui ma selle aimu sain, siis oli hoopis teine tunne...
Seda MasterChefi onu ei guugeldanudki välja, küll aga leidsin netist üles Delta Goodremi, kes on näitlev laulja ja elab seal mu töömajas nagu Russell Crowe. Crowe’i pole ma endiselt näinud, ju on oma Robin Hoodiga ametis. Muidu pidi läbi astuma küll vahel, tellib kaks mahla ja vee ja maksab sajakaga ehk siis jätab umbes 78 doltsi tippi.

Eksinud

Teisipäeval pidin minema Darling Harbouri appi meie keti ühte teise restorani. Jalgsi võin sinna minna une pealt, a jalgade kokkuhoiu huvides läksin rongiga. Ehk siis kõigepealt ei leidnud rongijaamast väljapääsu ja kui välja sain, ei saanud üldse aru, kus ma olen ja kuhu suunas jooksma peab, sest hirmus kiire oli. Eksisin keset kesklinna ära, ümberringi kõrghooned.

Vessel on keti kõige uuem restoran, mis jättis trendika ja funktsionaalse mulje ehk siis koduse Tallinna moodi. Mu töökoht Velero on ikka söökla selle kõrval.
Töötajate briifing oli nagu Mister Australia tutvustusvoor ja preilidki ei näinud halvad välja. Nägin Austraalia, aga arvatavasti ka kogu maailma kõige ilusamat meest enda arust, selle kuti arust ja vist ka kõigi teiste arvates. Mu töökaaslane Mercedes hakkas temaga täiesti avalikult ja väga edukalt flirtima. Hispaania temperament. Õnneks polnud see mees täiuslik - it's all about the shoes.

Igatahes oli poisid ja nende juuksed muljetavaldavad. Meil võiks nüüd töötajate jõulupidu tulla või suvepäevad.
Sel õhtul oli Vesselis 350 finantsinimese heategevusüritus mälumängu vormis nagu siin see popp on (trivia night). Mõned küsimused olid täitsa okeid, näiteks mis on Kolumbia pealinn või Euroopa kõrgeim mäetipp, a põhiline on muidugi austraalia sport ja poisid lõbustasid end vastuste etteütlemisega (kes jälle mitu medalit kuskil võitis).
Kuulasin seda meelelahutust tagaruumist pealt, sest mind ja Chrisi kupatati klaasipesu tiimi. No lõpuks saingi nõudepesumasina operaatoriks, nagu mul see ambitsioon siia tulles oli. Seni oli igast Nepaali, Bangladeshi, Tai jms immigrandid must ette jõudnud.

Ladusin mustad klaasid restile, rest nõudepesumasinasse, sinine nupp, rest välja, uus sisse ja kõik olid hirmus tänulikud ja tundsid kaasa, et kas ma lolliks ei lähe selle klaasimajandusega. Ei läinud selle nelja tunniga. Aju on mul nagunii stand-by-režiimil ja niisama koormaks kaasas.

Ja raudpolt, et laudu teenindades oleksin seal suutnud tekitada suuremat sorti kaose.
Sest alguses pidime rivis seisma ja tervitusjooke pakkuma. Pärast viieminutilist passimist ütles minu kõrval olev poiss, et see kandikuvärk pole ikka tema teema. Ja 10 sekundi pärast olid need veini- ja šampanjaklaasid põrandal kildudeks. Sõna jõud? Umbes pooli oma mõtteid pole ma enam julgenud välja öelda, pärast seda kui Balil hõiskasin, et fotokas on nii kaua meid teeninud ja siis järgmisel hetkel oli see kaput.
Natukese aja pärast juhtus äpardus ühel teisel poisil. Tal vedas, sest purunenud klaasid jäid kandiku peale. Midagi pidi nende kandikutega olema, sest need polnud mingid esimese päeva kelnerid.
Pärast läksid kirglikumad Establishmenti. A ma ikka ei suuda minna
1) teisipäeval
2) töökaaslastega
3) salsaöhtule.

Vantsisin hoopis Tommidele külla.

Ilus elu

Kolmapäeval oli selle talve kõige koledam ilm. Nagu Jaanus ütles – enam hullemaks ei lähe ka. Mul on muidugi vaba päev. Paras lõunani imelikke unenägusid vaadata ja siis kahte filmi otsa: „An Education“ ja „Mao’s Last Dancer“. Mõlemad kiidan heaks, eriti selle tantsufilmi.

100% tõestatud, et siin kehtib tavaline „olen küll kodune ja kasimata, a käin korra kiiresti Westmannis“-laks: ALATI näed kedagi, kes sind sellisena nägema ei peaks.
Vahepeal pidin ka horisontaalvihma kätte minema, et töövarustus pessu viia ja nägin tee peal Pablot. Kats, Pablo elab ikka oma prantsuse kommuunis ehk siis u 150 meetri kaugusel meie kodust. Nagu kaunishingele kohane töötab ka tema nüüd päeval supermarketis ja õhtuti laulab ja mängib kitarri.

Õhtul oli meil kodune õhtusöök - krevetid spinati-mandariinisalatiga ja desserdiks juustud. Hea toidu ja veini, valge laualina, küünalde, jazzi, sooja kodu ja sõprade mõnus kombo. Järjekordne lubadus kirja: sellised õhtud hakkavad toimuma... hm.. iga nädal?




PS. Mitu korda olen mõelnud, et saadaks selle blogi korraks puhkusele, enne kui uuesti rändama lähme. Neid austraalia jutte on internet nii täis nagu mu tööriided veini- ja toiduplekke. Noh, et keda see proleelu kotib. Aga ma ikka jätkan, nii et kannatust! :)

Tiuks

23.5.10

Nädal nr 3/22

Nädala naljanumber oli itaallane Carlo, kes oli meil teisel proovipäeval ja pandi üht ärikate seltskonda teenindama.
„Carlo, tead, mida sa tegid praegu? Valasid veini veeklaasidesse.“
Natukese aja pärast ütlesin, et kiire-kiire, ma panen taldrikud, sa vaheta noad-kahvlid ära (cutlery). Siis ta poole tunni pärast teatas, et sorry, ma ei teadnud, mis see cutlery tähendab.
Kui sa oled ka oma eelmises elus tennisetreener või moekunstnik olnud ja kõik teavad ja arvestavad, et valetasid end tippkelneriks, siis vähemalt enne küsi üle ja siis tegutse. Entusiastlikud lollpead on need kõige hullemad.
Mis Carlo teeb – mõtleb välja täiesti uue nugade ja kahvlite paigutuse. Vaevalt, et see Itaalias ikka niiväga teisiti käib... Muidugi tuleb meelde meie Bali sõber Bart, kes torkas jaapani restoranis pulga keset sushit nagu oda ja teatas, et neil Itaalias on teistsugused toidud.
Carlo ei saanud tööd.

* * *
Neljapäevane koosolek üks suur epistlilugemine, sest kuu aja pärast tehakse toidule ja veinile uuenduskuur ja restoranile reklaamikampaania.
Miguel pidas loengu, mida teha ei tohi: hommikul hilineda, lubatust kauem pausi pidada, töö ajal süüa, toitu peita, mobiili läheduses hoida, massiivseid ehteid kanda. Rohkem ei tule praegu meelde. Iga eksimuse eest läheb linnuke kirja ja tipist viis protsenti maha. Igaüks võtku oma pastakas ja veiniavaja, kuna need kaovad nagu mutiauku. Endiselt ootan seda päeva, et saaks veini avada...
Teine manager Tammy näitas, kuidas üks korralikult kaetud laud välja peab nägema – sool paremal, oliivõlikausike vasakul, küünal pipra kõrval.

Siis pidid kõik ettekandjad vastama 26 toiduküsimusele. Mis juustud on juustuvalikus, millest koosneb romesco kaste ja kas selle sobib kõigile, kust on pärit rannakarbid, kas tocinillo on sama mis flan ja boquerones sama mis valged anšoovised, kas lambaprae juures on sealiha, mitu churrost on ja mis täidisega, mis toitudega tuleb lauale viia ka väike kauss, mis riisist paellat tehakse, kas morcilla sobib taimetoitlastele, mis toidu põhiline koostisosa on valdeon jne jne. Enamust pole ma küll ise proovinud, aga kuna inimesed küsivad igasugu asju a la vasika- ja kanaliha pirukate kohta, et „millest see magus maitse tuleb?“, siis on mul menüüst täitsa põhjalik ülevaade.
Nagu tänagi oli sünnipäevaseltskond, kes tellis toidud ära ning jamón serrano ja kitsejuustuga peedisalatit nähes teatas, et nemad sealiha söö ja igasugune sea- ja singivärk jätku parem lauda toomata. Kokale tuleb ikka naeratada ja reipalt toit köögist välja vedada.
Kui lugesin eesti restoranide edetabeli kommentaare ükskõiksuse, teadmatuse ja sooja õlle kohta, siis me saame juhtkonna käest pahandada, kui tühjaks saanud veinipudeli asemele uut ei pakkunud.

Üks me manager - Tammy - on kõige laadnam boss, kes mul on olnud. Kui prantsuse tüdrukul oli pohmell, surus Tammy talle kohe kange viinakoksi pihku.
Neljapäeval oli vaikne õhtu, mu midagi teha polnud. „Võid koju minna, aga kui tahad tunde (raha), võid edasi passida.“ Selline lause siinses kapitalistide karjas ennekuulmatu.

Aga ka meie sotsiaalabiasutus tõmbab otsi kokku, kui nüüd nädalavahetusel oli paar korda iroonilisi hüüatusi, et oo, külastajaid on rohkem kui töötajaid. Hea võrrelda Kalev Meedia aegadega, et kas lugejaid on rohkem kui toimetajaid.

Ehk siis suure osa sellest nädalast külmetasin, valge pluus seljas, ja jõin kohvi – isegi STOP-märki ei pidanud hoidma. Kuidas ma üldse võisin tahta saada liikluse regullijaks?!

Kokkadel oli ka vahel igav ja siis nad kostitasid näiteks hommikul kartulisalatilaadse asjaga, lõunal imehea sibulasupiga ning õhtul rammusa loomalihahautise ja kartulipudruga. Või siis oli rikkalik valik taimetoitu bangladeshi moodi. Kuna ma olen seni toidus nii tagurlik olnud, ikka väga üllatab, kui palju uued maitsed mind vaimustavad. Ka jookide osas.

* * *

Valitseb baby-making weather – sajune ja jahe, nii 10 kraadi ringis. Sellele lisandub me restorani shoot-yourself hispaania halamuss.
Ostsin endale paar talveasja, sealhulgas villase roosa salli. Soojatunne on hea tunne. Siinne moenipp ongi soetada üks korralikum üleriie, sest iga pool on nagunii piisavalt külm, et kõik asjad tuleb seljas hoida.
Ühtlasi mõtlesin välja, et olen ikkagi normaalne ja kõigil võib olla päevi, kus nad üritavad viis korda korterivõtmega tööriiete kappi lukustada või teevad Tommide hoovis kolm tiiru ja ikka ei leia kohta, kust välja pääseks.
Ühtlasi kirjutan nüüd internetti ka, et oma edasises elus tahan olla sotsiaalsem, kui oodata, et mõni kõrvaloleva restorani kelner mu välja kutsub.

17.5.10

Väike Tiiu, väike Sydney

Loen juba teist kuud Aleksander Maastiku "Otsija lugu. Kunstnikuhingega eestlase kirjad Austraaliast 1927-1937“, mille Tauts mulle kunagi laenas.
Aeg on ligi sada aastat edasi läinud, aga rahanappus, tööotsimine ja hilisem rabamine ning üksindus on ikka me truud seltsilised. Maastik ei oska ka vaba päevaga suurt midagi peale hakata, peseb pesu ja käib kinos „pilte vaatamas“.

Viisin täna oma põlled ja töösärgid keemilisse puhastusse, sest nende peal on kogu restorani menüü. Me kokad armastavad oliiviõli vist veel rohkem kui Jamie Oliver.
Pesumaja boss mäletas mind ja imestas, et mul on seekord kaks särki. Jajaa, mu meestesärgid suuruses 41 ja 42. Isegi manager Miguel vangutas ükspäev pead ja lubas naistesärke juurde tellida (mul kaalu pole, a nende Inki antud nr 27 teksadega saan juba vabalt istuda ka). Teine lubadus on jakid, sest kuuma köögi ja talvise õue vahel pendeldamine on minu arust eluohtlik. A erilisi panuseid ei paneks, sest isegi väikesed pabersalvrätikud laekuvad juba nädal aega.

Istusin täna Oxford Streedil Veronas kaks filmi ära: "New York, I Love You" ja "Soul Kitchen".
Säästunipp on see, et tegelt võiks lihtsalt sisse jalutada ja pärast saalist saali käia, aga see oleks nõme.

Selleks nädalaks oli mulle palju töötunde pandud, ligi 50 sain kokku. Argipäev võib olla see, et saadetakse varem koju, kuna kliente on väga vähe. Mis siis, võeti veel üks poiss tööle, kes enda sõnul on peen teenindaja ehk siis müttas nagu tank laua juurde, jäi sinna inimeste vahele seisma ja lappis taldrikud lauda. Minu kahenädalase kogemuse kõrval on ta ikkagi algaja ehk minu ori ja saab teha neid kõige tüütumaid töid.
Sain ka jälile, miks parema käe keskmine sõrm endiselt paistes ja valus on – paellapanni tassimisest. Las uus poiss tassib nüüd.

Muidu mulle mu töökaaslased meeldivad. Kiiiisss and kiiiisss! Mu lemmikkokk peitis mulle eile ühe tocinillo de cielo ära, kui ahhetasin selle värve – kollane munavorm, roosad rabarberitükid, punased maasikad, roheline münt. Imeilus magustoit. See oli paras seatemp, sest isegi saiaülejääkide söömise kohta öeldakse, et ostke ise, kui saia tahate.
Muidu on mu lemmik Manchego juustuga rukola salat, mis on õigupoolest lisand.

Töötajate eine on iga päev kell viis. Toidud on üsna veidrad. Mulle meenub see Kristi kunagine lugu Hiiumaa praami menüü kohta – paar toitu + kõigest sellest annab seljanka ka kokku keerata. Votl ongi siuksed kokkukeeratud tasuta lõunad. Koorene makaronisupp kalmaaridega, sai juurviljadega jne. Kõik on nii vürtsikad, et silmad lähevad punni isegi pärast Aasia treeninglaagrit.
Õpin iga päev uusi asju, nt lehter on inglise keeles funnel.
Ärevaks teeb see, et neljapäeval on üldkoosolek seniteadmata teemal. Millal enne koosolekud midagi head on tähendanud?!

Muud elu eriti pole. Reedel käisime Sydney moenädala raames toimunud laadal. Erinevate austraalia brändide tavaari müüdi kuni 70%-lise alega. Mul õnnestus leida vist kogu odavmüügi kõige soodsam leid – 5-taalane kleit. Ehk siis endiselt pole mu talvegarderoobiga mingit edenemist. Kats, ma pean vist su rollerikeebi käiku laskma, sajab ju ka rõvedalt.

Siis laupäeval pärast tööd, st kell pool 2 öösel sain kokku oma austraalia sõpradega, kes olid selleks ajaks juba ümberkukkumise äärel või üle selle ja hakkasid järjest ära kaduma. Mul oli külm ja kaine.
Kogu see alkosport oli nende sõbra Marki Inglismaale mineku pärast. Mark töötas SAMAS restoranis, kus mina praegu. Ja oli mu austraalia sõbra jalkameeskonnas. Vähe sellest, et mu töökaaslane Melanie oli mu naaber. Ikka väga hoolikas peab siin olema...

Minu elu ainuke puudus on ka kõrvaldatud - nabarõngale sain tattoosalongust selle kuulikese, mis kipub aeg-ajalt ära kaduma. Ühtlasi anti kaasa nipp, et see tuleks edaspidi läbipaistva küünelakiga kokku plökerdada ja asi ants. Küünelakk ja teip parandavad maailma.

Uusi pilte pole, sest fotokas on kaasas, aga mälukaart on arvutis. "Tunnen, et hakkan lolliks jääma"-klassika.

13.5.10

Sain teada, mis on armastus. Tahad ka? *

Töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu-töö-kodu.

Muud uudist nagu polegi, kui et nabarõnga kruvi kadus ära ja ma pean otsima üles kohaliku Hilpharaka üles või minema sex shoppi, mida on siinkandis hulgi.

Huviga ootasin ka, millal tööstress tuleb, et eriti enam ei viitsi. Ei pidanud kaua ootama. Juba teisel täisnädalal. Sest kiru tempot ja märga selga palju tahad, tegevusetus on palju tüütum.
Tänaseks nagu ei mäletagi, kuidas laupäeva õhtul läbi öise Hyde Parki pulmast koju jalutades valutas kogu keha. Isegi hingates käis seljast tuline jutt läbi. Ja öösel ei tahtnud, et tekk varvaste vastu läheks.

Sel nädalal olen ainult hispaania resturaanis. Tunde peaksin seal tiksuma 40 jagu, nii et ma olen täitsa normaalse nädalapalgaga salvrätikuvoltija. Sööjaid on nädala sees väga vähe – keskmiselt kolm lauda vahetuse jooksul.

Ilmad on heitlikud. Hõljud läbi sumeda õhtupooliku kinno ja pärast filmi lennutab vile tuul kleidi üle pea. 10 kraadi. Mul ei ole endiselt talveriideidi ja seepärast pean kombineerima kapi sisu kolmeks kihiks ja olen nagu Marju Kuut. Kes tahakski siukse burgaaga välirestoranis olla.

Üks laud võib tähendada muidugi härrasid, kes prassivad tunde ja kellele peab laulma ja tantsima. Ja kui kelner küsib, et mida veel saab pakkuda, siis nõutakse, et toogu see Miss Estonia tagasi. Lubasin vanameestega suusatama ja ooperisse minna, kui esimene lumi maas on ja teisel juhul Kristjan Järvi siia dirigeerima tuleb.

Eestlasena hispaania restoranis töötades oled austraallase jaoks poolhispaanlane, sest Eesti on Hispaaniale ju nii lähedal. Vähemalt võrreldes Austraaliaga, millest on kõik maailma asjad kaugel. Ja eurooplaste jaoks oled oma inimene.

Klientide vähesus tähendab muidugi ka seda, et sain sama vähe tippi, kui eelmisel nädalal poolteise päeva eest. Tipi pakend oli hea – kellegi David Fraseri CV.

Eile manager Miguel ehmatas mind 5 korda. Tuletan meelde, et ma kiljun ka siis, kui puuleht ootamatult mu kõrvale langeb. Täna hakkasin õppima, kuidas kohvi teha ja piima vahustada. See baari- ja joogivärk huvitab mind väga. Hämmastav, et ma olen viimastel aastatel käinud kahel kursusel – baarman-ettekandja ja hispaania keel – ja nüüd on need kaks äkki kokku saanud. Guapa ja señorita.

Mu lemmikkokk tuli tööle täna ja mul oli nii hea meel teda näha ja seletasin seda ja ta hõikab vastu: „Eh, gimme a kiiiiss!“
Tuli välja, et ta käis vahepeal Fidžil. Ilus-valus. Just lugesin Karini tegemisi seal. Hing on väga haige, kui peab paigal olema.

Vaade tööle ja tööpostilt Woolloomooloo's:

Nüüd ma juba tean, et mõni vanamutt võib heast peast küsida, et kelle jaht see seal on.
Naabrimees Crowe’i pole ikka veel näinud. A esiteks on tal kindlasti oma „Robin Hoodiga“ tegemist; teiseks ma ei tunneks teda ära ka ega kedagi teist.
Kasutan nüüd seda nippi, et kas reseveerinute hulgas kuulsaid nimesid on.

Siin pildi peal on park, kus mul tuli töölt koju minnes nii suur õnnetunne, et see ei tahtnud parki ära mahtuda.

Üks kodupilt ka.

Smoke free health care. Arvatavasti on sel mehel kopsuvähk.
Kui saate, fotošoppige see post oma vaimusilmas ära, sest ma lihtsalt ei tahtnud patsienti otse näkku-kopsu pildistada, kuigi vaevalt oleks ta hakanud mind taga ajama.


* "Love is when you find a pussy that you wanna fuck more than one time."
Küll on hea, et mul nii tarkust täis sõbrad on.

7.5.10

Pablo, we are pregnant!

Esmaspäev

Kaks kuud Austraalias on täis. Kats lendab loetud tundide pärast Eestisse ja tuleb loodetavasti augusti lõpus Austraaliasse tagasi.

Mis me siis vahepeal teha jõudsime?
Kotletti, seenepastat, kanakoibi, omletti.

Lambamaitselise seahakkliha kotletid rohke rohelise puruga.

Ühel kolmapäeval kutsus Pablo meid oma sünnipäeva puhul Opera Bari, kus esines ansambel Los Tres Monos. Arvatavasti oli nimi juba olemas, kui importliige Pablo kohale jõudis. Ja Pablo ei mänginud mitte kitarri, vaid laulis. Alguses veidi häbelikult, aga järjest julgemalt.
Jõime ise sünnipäevakingi ära ja läksime linnapeale laiama. Bändimehed üritasid noori backpackereid sebida, kuid pidid ikka lõpuks meiega leppima.
Ühe maja taustal. Ikka ei ole meelest läinud, kui palju me pidime kõndima, et kohale jõuda.

"Pabloooo, we love you! Pablo, we are pregnant!"
Kell viis oli vaja minna pubisse, kus sakslased ja prantslased vahtisid jalkat ja meil olid muud meelelahutused.


Siis on hästi meelde jäänud house party, mille teema oli džunglidisko. Brett lubas Tiiule vähemalt kahte peenist, aga tegelikult polnud ühtegi, sest tõsisemad peoloomad olid kostüümidega kõvasti vaeva näinud ega raatsinud neid seljast koorida.

Muidu viksist majast oli saanud metsik võsa (meenutas natuke 9. klassi lõpupidu), saepuru põrandal. Tüübid olid kuskilt pargist ikka terve laadungi puid ära tassinud. Meil on siin ikkagi Sydney kesklinn, ei ole nii, et nahistad võsast paar kaske.
„Millal nad selle sodi ära koristavad?”
„Arvasid, et las olla paar päeva nii. Siis vaatavad.”


Teisipäev

See nädal Tiiu kolib ja Katsil on loetud tunnid äralennuni.
Täna kraamisime ja jagasime vara.

Ühe korra kantud maasikatega mobiilikott ja vietnami parmupill, mulle Ülo Heinla kingiks saab:)

Nii et kõigepealt sai Tiiu Kadri käest kõik, mida Kadri ei tahtnud. Näiteks reisiapteegi, musta EBSi turukoti ja valge Glamour Girli pluuse, mis on praegu jälle äraviskamisohus. Täna täienes garderoob nende riiete võrra, mida Kats ei viitsi Eestisse viia.
Eestis on Katsil maja, aga see on Tiiu asju täis. Kats ähvardab neist jaanipäevalõkke teha. Kavatseb need me Ganja Girlsi Ford Transitiga Rena juurde viia.

Asjades ja tšekkides tuulates saime aru, et oleme ikka päris palju näinud, kogenud ja tundnud selle kuue kuu jooksul.

Spontaanne lahkumisetendus

Piinlike ja rõvedate jututeemade spetsialist Jamie ja Kats.
Armas Marjakas.
Rohkem ühtemoodi ei saanud riidesse panna vä?
Entuka-Janoošik ja Kats.
Tšikid.
Delmar käis meil tihti külas. Toredad õhtud olid need!
Katsiga...
... ja Katsitaaa...


Kolmapäev

Kirjutan siia edasi mina-vormis, mitte kolmandas isikus. Olgem ausad, meie põhilised nääklused olin sel teemal, kas kirjutada „ma-sa-ta“ või „me-te-nad“.
Pean hakkama lakoonilisi eluülevaateid jutustama, üks põnevil lugeja on ju juures.

Pidin ärkama umbes siis, kui magama läksin. Kella viie paiku.
Oli jah tühi tunne, sest pirasad olid õhtul mu seest välja tulnud ja asemele polnud midagi tulnud.
Pidin 6.45 tööl olema. Pärast muna-peekoni-rukola laualeviimist kuulasin seina najal naiste mula tugeva brändi ehitamisest ja tuligi kohe see tunne, et mida kuradit ma siin Austraalias teen; kas ma ei peaks ise kuskil laua taga hoopis istuma ja kaasa rääkima.

Romm tuli lennujaamast tagasi targemana, kui ta sinna läks – tema lennuk ei läinud mitte 9.30 hommikul, vaid hoopis 9.30 õhtul.

Koristasin ja kolisin viimased asjad, mida tuli kokku VIIS kotitäit.

Õhtul käisin hispaania restoraniga filmifestivali avamas ja mu põhipeavalu oli Sydney pealt see õige kino üles leida, mis siiski polnud üldse nii keeruline. Isegi hiljaks ei jäänud. Musi tulipunaseks, punane nelk juustesse ja olin silmitsi 600 näljase filmihuvilisega. Manager Miguel oli selles kaoses rahu etalon: „Võtke rahulikult! Mida kiiremini me toitu ette viime, seda kiiremini nad selle ära söövad.“

Südaööks sain koju, oli pikk päev.


Neljapäev

Kats teatas, et ostis Singapurist fotoka. TAGASITEEL KOJU! Aasta reisifotograaf!
Ta on nüüd täitsa Eestis. Otsige üles ja vaadake üle, kas ta on sama ilus, paksem või peenem, välismaa jumega või äkki üldse ülbeks läinud!

Mina tegin jälle pika päeva – päev Veleros ja õhtul Tea Roomis. Mul on varsti sellised ülakehalihased, et võin end juba surfariks valetada.

Hispaania restoran ei maksnud palka, kuigi kolmapäev oleks pidanud olema palgapäev.
Tiuks: "Kas mul on jälle tööandja, kes ei maksa palka?"
Jaanus: „Lõppude lõpuks on see sinu enda valik.“

Miguel ütles, et mingid mu paberid jäid kuhugi toppama ja küll ma ikka saan. Nii et ma endiselt ei tea täpselt, kui palju ma sealt palja saan. Tipi sain oma eelmise nädala poolteise päeva eest kätte.

Mu parem jalalaba on ikka nii 38,5 kui olla saab, nii et nr 38 king ajab suure varba tulitama.
Proleelu, ma ütlen!

* * *

Kuna blogi küljes on nüüd google analytics, siis statistik ja nuhk minus lihtsalt hõiskavad, kui ma näen, mida inimesed netis teevad.

Kuidas me blogini on jõutud?
Täiesti enesestmõistetavalt:
* Tunnen et hakkan lolliks jääma
* Kuidas olla cool
* Olin peaaegu printsess
* Jänese kõrvad kuidas teha

Kahetsusväärsel kombel oleme eksitanud tervet hulka teadushuvilisi, sest üks popimaid märksõnu on osalusvaatlus (kui Tiiu antibiootikumikuuri ajal elu käis vaatamas).

Aga mis enamus teeb – jõuab meieni nii:
* Püksata rannas
* Välismaal alasti randa
* Krediidi kaardi kopeerimine
* Meri põlvini
* Helendavad seened
* Nõukaaegne õllemark
* Põrsa munad

2.5.10

Tiiu järjekordne tööoopus: entukat on vaja

Kui kedagi huvitab, kui palju suudan ma oma tööotsimisest laterdada, siis ma ise ka ei tea seda otsa ja äärt. Igatahes väga palju. Tegusid on sellevõrra vähem. Siinkohal tahan jälle tänada oma toetustiimi, kes muidugi peamiselt nussis mu ajusid, kui viisakalt väljenduda. „Entukat on vaja!” ja muu siuke öäk. Mis entukat, kui oled harjunud, et sulle pakutakse tööd kandikul ja siis pead äkki ise võimlema, et see kandik (ilu)valesid loopides kätte krabada - a la viid oma CV ja siis helistad IGA päev, et mis seis on.

Enne on muidugi veel see faas, et kohe üldse ei tea, kuhu suunas peaga vastu seina joosta.
Kuraasipuudus on haletsusväärne diagnoos Sydney-elu alustamiseks.

Kolmapäeval pidin Tea Roomis 3 tundi hoolitsema, et Austraalia inseneridel oleks napsu. Ehk siis sain teada, kui raske on kandikutäis õllepudeleid. Õhtul und oodates – keha väsinud, vaim virge – lõin kulud ja tulud kokku. Lõhe oli siuke, et tõi vee silma. Kahe 3-tunnise tööpäevaga nõelu sukkpükse nagu sõjaajal ja toitu pulmatordi jääkidest.

Neljapäeval kirjutasin kahte tööagentuuri, et äkki nad tahavad mu vaba aega sisustada.
Helistasin siis ühtlasi ka hispaanlastele, kes mulle ei helistanud.
Ja johhaidii, mis välja tuli: pidin kolmapäeval tööl olema, ainult et manager Miguel unustas mind sellest teavitada.

Mis siis ikka, alustasin reedel. Kole, sajune hommik oli. Kandsin süüa ja juua ette, poleerisin nuge-kahvleid ja pidin tegema ka selliseid klassikalisi ajaraiskamise töid nagu toolide poleerimine.
„Kas sa kohvi oskad teha?”
„Ei oska.”
„Kui sa siit töölt ära lähed, oskad sa väga hästi kohvi teha.”
Õhtuks jooksin Tea Roomi järjekordsesse pulma. Vähemalt ma tean nüüd, kuidas ja kus ma abielluda ei tahaks... Et kui varasemalt on kahtlus olnud, kas kas pulm peab olema üks süldi- ja mõnupidu, siis jaa, peab küll.

Laupäeval läksin jälle hispaania restorani. Päev oli üsna uimane, aga paluti õhtuks ka appi jääda. Tegelesin köögis tellimuste ja toitudega (pass). See oli mu esimene õhtune vahetus ja praegu ma veel ei tea, kas see oli tavaline kiire või veel kiirem või ma olin lihtsalt põrgus. Igatahes kuulsin iga natukese aja tagant, et Tiiu (alguses olen ma siin välismaal alati Tiiu ja siis umbes tunni pärast sujuvalt Tuui ja graafikus olen ma üldse Teeu ja vahel ma olen Diyu ja kes kõik veel, isegi Tiu), kas sul on kõik okei. Üle 11 tunni, vahepeal 30 minutit pausi. Täna on nii kerge olla, isegi kui kõik 10 varvast tulitavad, sest kingad on veits suured ja siis ma panin ninasse nats vetsupaberit. Kalossid oleksid palju praktilisemad, köögipõrand lihtsalt ujub aeg-ajalt.

Aga mis oleks veel parem, kui managerilt kuulda: „Hea töö! Kui sa täna hakkama said, saad sa hakkama ka kõige muuga.”

Vot selles ma pole tegelt päris veendunud, sest kui kogu Austraalia on täis keeratava korgiga veine, on Veleros ikka korgitseri ka vaja. Ja muidugi ootan ma seda päeva, kui saan esimest korda elus avada vahuveini. Loodan, et see on hästi kallis siis ikka, see 360-taalane.

Praegu olen pudeleid nähes end kööki asjatama libistanud, et sarmikad hispaaniakeelsed senjoorid selle töö endale peale võtaks. Hispaania keel on mu vana arm ja muidugi on äge, kui ma kuulen seda iga päev. Ja oi seda kirge ja sõnadevoolu, kui köögis mingi suuremat sorti äpardus juhtub. Arvan, et mul on puhas kokafetiš, ägedad mehed, hea huumorimeel. Muidugi pole seda veel näinud, kuidas kokk toidud suure vihaga vastu seina lennutab ja oma abilise heast peast vallandab.

Meeskond on üsna väike: kaks manageri, baarman, 4 suurema kogemusega ettekandjat/kelnerit (kellest vähemalt üks ära läheb) ja 3 algajamat, sh mina ja prantsuse tüdruk, kes täpselt enne mind CV viis. Prantsuse tšikk on järjekordne selline prantslane, kelle inglise keelest on võimatu aru saada. Iga üksik sõna on veel arusaadav, aga jutu sisu ei jõua mulle kohale ka mitte pärast seda, kui olen kulme kergitanud, õlgu kehitanud ja umbes kolm korda verbaalselt märku andnud. Igatahes elab ta mulle kuskil nii lähedal, et näeb mu aknasse. Sydneys on üle 4,5 miljoni elaniku ja ikka peab töötama aknassevahtijaga, kellega käisid minutipealt samal ajal tööd küsimas . /Tund aega hiljem: kindlaks tehtud - ta elab täpselt vastasmajas vastasaknas umbes viie meetri kaugusel. Ilmselt on ta juba kõike näinud.../

Hämmastav ajastus. Ma ikka veel ei suuda uskuda, et mul niimoodi vedas. Muidu on täitsa tavaline lugu, et viid 100 CV-d laiali ja ei midagi. Working Holiday viisa on nagunii nagu häbiplekk.

Nii et kallid lugejad, palun andke mulle andeks, et pärast kõiki neid reisilugusid olen ma ikkagi „mingi suvaline milvi, kes Austraalias marju korjab.”
„Kuigi ma oleks hetkel vist ise hea meelega selline milvi, kuigi see oleks sitaks fun umbes kolm päeva. Mul pole midagi töö, küll aga rutiini vastu. Iga kell eelistaks mingit kohta linnas, kui tosinat sitast hipit ja viit miljonit nendest targemat põõsast.”
Järgmiseks nädalaks andsid hispaanlased mulle üle 30 töötunni. Üks vahetus kattus ka Tea Roomi omaga, kus mul on 3 sutsakat. Hispaanlastele tuli muidugi üllatusena, et mul on teine töökoht veel – kes seda ikka mäletab, et sellest oli juttu + see on kirjas ka CV-s. Nad tahavad täit pühendumust ja lubavad mind ilusti koolitada ja palju töötunde anda.

Nii et ma saan ka nüüd rääkida v a b a d e s t päevadest. Kolmapäeval nüüd 6:45 Tea Roomis hommikusöök – tahaks näha, kuidas ma oma vibraäratuse peale ärkan – ja siis õhtul lähen hispaanlastega Hispaania Filmifestivali avamisele külalisi kostitama.
Ja siis ongi järjest töötöötöö.

Vahepeal kolin ka, nii et mu esindusaadress on nüüd mõneks ajaks:
1/443 Liverpool Street
Darlinghurst
New South Wales 2010
AUSTRALIA

Kirjutage, päriselt ka, mul oleks nii-nii hea meel!

* * *
Lõpetuseks täiesti kontekstiväline pilt, mille ma täna mere ääres tegin.
Kui homme ilus on, katsun töömaja juures luurata ja mõned iluvõtted teha. Võib-olla demonstreerin oma töövormi ka.
Mõnus valgus oli. Aga nii kui päike kadus, pimenes ja külmenes nagu lülitist. Õnneks olin enamiku oma garderoobist kaasa tassinud. Jah, kõik kaks asja.