Indiast. Linnutiivul

Selline see elu on – India päevitus tuhmus, enne kui kõht korda sai, ja muljed üldistuvad, enne kui need kirja saavad.

Har Ki Pauri ghatil Haridwaris. Selle reisi üks õnnelikumaid päevi.

India ja Eesti sarnasust ilmestab hästi asjaolu, et ühe rahvuslind paabulind ja teisel suitsupääsuke.
Uhked olid need paabulinnud seal beežikas-tolmusel maastikul. Pilti ma ei teinud; küll hiljem kusagil näen veel. Nüüd pean selleks Tallinna loomaaeda minema.

Minu kuuajane India oli kui kolm erinevat maad ja reisi: Goa, Radžastan ja Rishikesh.
Aga siiski saan teha üldistusi. Tundsin end kui teadlane, kes on sõitnud välitöödele oma hüpoteese tõestama: India on nõme, India on räpakas, väsitav, ebaturvaline... Üks situb varba peale ja keegi vägistab juba teist jalga.
No ja milles ma siis veendusin? Vastupidises! India on tõeliselt vaimustav (hakkasin seda salamisi juba Eestis uskuma, kui mu lemmikrändur Tom teatas: "India meeldib sulle."). Vähemalt mulle oli sobiv see kõiki meeli haarav hektilisus. Kõike on lihtsalt võimendatult palju. Mõnus – sul pole isegi võimalik mõtetega kuskil mujal olla, sest muidu jääd sa kohe millegi alla või astud kellegi otsa.

Indialased on sõbralikud, uudishimulikud, siirad ja lihtsameelsed. Tolerantsed kogu selles erinevuses ja kirevuses. Selge see, et raffast jätkub ja turist puutub kokku eelkõige jõmmimajandusega – aga üldmulje oli ikkagi väga tore. „Hallo, white people! Photo!“ - see on ju maaka suust sama ehe reaktsioon, kui hiidlane näeb kiirbussis neegrit.

Täiesti juhuslikult kohalike mooridega holit tähistamas.
Holi on kevadine värvi- ja armastusefestival. Kadri pilt .

Eelarvamuste purunemise tunne on võimas. Maailmas on miljard inimest, keda ma nüüd paremini mõistan. VÕIMAS. Ja äge on see, et ma ise ju korraldasin selle endale, pole siin mingit juhuste kokkulangevust.

REISI KOKKUVÕTE 

Uus oskus: iluvaletamine. On siis mul raske asju veidi ilustada, kui see inimesele rõõmu teeb? Õige kähku mõistsime, et pole vaja üleolevalt öelda, et Taj Mahal on turistilõks ja sinna me ei lähe. Romantilise meelelaadiga indialane muutub selle peale väga kurvaks. Ma ise abiellun sel suvel ja tahan saada seitse last. Laste arv ajas küll kohalikke segadusse, kui teatava umbusuga nad sellega siiski leppisid.

Ehedaim suveniir: kuudepikkune kõhuhäda.

Efektiivseim ettekääne: „Mul on vaja tööd teha, sest muidu lastakse mind lahti.“ Seda keelt tähti vahtima ja chaid jooma kutsuvad tüütused mõistavad.

Suurim elamus: Thari kõrb ja kaamelid (näete: õigesti käänan!)

Minu Mr Goma, suur ja tujukas elukas. 

Totaalsitt: kolmandik reisist läks artikli nahka, mida ma ei suutnudki valmis toota ja mida polnudki lõpuks vaja.

Kes kannatab, see kaua elab: India õigustas täiega oma kesist kohta maailma internetikiiruse edetabelis. Sellest, kuidas me üritasime endale aašrami välja guugeldada, sai kustumatu elamus: tund ja aašram, tund ja aašram, tund ja aašram...
Indialased ise on suured nutihuvilised ja selfitajad. Mul aga oli inimkatse „Kuu aega ilma mobiilse internetita“, sest mu telefon ikka ei töötanud eriti. Oli huvitav, tegelikult ka kasulik. Soovitan kõigile.

Füsioloogiline iseärasus: esialgu kahtlustasin, et indialaste trummikiled on vähemasti topeltpaksud. Suuremate „keskpõrandale kokku“-ummikute ajal oli lärm pöörane. Tagasi tulles tundus hoopis Tallinna kesklinna liiklus haiglaselt vaikne – nagu oleks vahepeal arvutimängus maailmalõpp ära olnud.

Khari Baoli tänav Delhis (ühtlasi muidugi  ka Aasia suurim vürtsiturg).

Tuttav tunne: korduvalt tundsin, et seisan töötava bussimootori kõrval. Aga ei, bussi polnud – lihtsalt kliima on selline. Üks sagedasemaid jututeemasid oli mai-juuni kuum, 40-50kraadine ilm.

Seda oligi vaja tõestada: ei, kõik ei kaki kogu aeg tänaval. Ühte junni väljutavat meest kauguses siiski nägin rongiaknast. Ja emad situtavad lapsi rentslis. Aga jah, mehed pissivad küll avalikult. A kas seda siis Tallinnas ei tehta?
Muu Aasiaga võrreldes India küll oluliselt räpasem ei tundunud. Kui su elu esimene reis on Indiasse, võib-olla tõesti raputab kupli hetkeks sassi.

20tunnine rongisõit on kukepea: kui sellest 10 maha magada India armee relvakasti otsas.Väike paus ja siis veel seitse tundi rongis.

Mina ja kerjused: Kadri kriiskas kohe: „Siin on 52 miljonit nälgivat last ja sa ei jõua neid kõiki ära toita!!!!“ Kohalikud ise annavad kerjustele raha heldelt, niisugune sotsiaalhoolekanne lihtsalt. Kui kerjuslapsed küljes rippusid, raalis aju küll sekundiga väärtasjade asukoha välja, kuid miskit kaduma ei läinud.
Kõikvõimalikud puuded ja defektid on ka nähtud. Kõige veidram oli neljakäpukil liikuv vigane naine, kõrval paariaastane laps, kes jalutas teda nagu koera.

Ootamatu fun: kauplemine kui mängu ilu.

Enam kõhedamaks minna ei saa: kell üks öösel muidu inimtühjas Jodhpuris vastakuti juhmakate tuktukimeestega.

Nädala kepimees: Goas rannas jalutades („Lähme nii kaugele kui jaksame!“) hakkas üks tüüp tegema kokk-kokk-kokk ja vaikselt oma lühkareid näppima. Vaevalt et ta sealt kokaiini oleks välja võtnud. Kõrvaline koht ka – ainult mina, Kadri ja Kokk-Kokk-Kokk. Siis mul oli küll tunne, et fuuuuuuuck... A noh, seksuaalelu elavdamiseks abiks seegi. Kuna me teenuse vastu huvi üles ei näidanud, ta seda ka vägisi ei pakkunud.

Ootamatu iluviga: jalad olid ikka suht kohe jõledas seisus, igimustad ja kannad parkunud.

Kui must on must: kuu aega rõivaste käsipesu. Erinevalt muust Aasiast polnud pesuteenus levinud või oli see kallis. See-eest oli WC-s alati ämber.

Legendaarne arenguhüpe: esimest öömaja meil jah ei olnud, aga edaspidi otsisime uude kohta minnes netist majutuse booking.com-st ära. Tõsi, 250 ruupia eest niiviisi tuba ei saa, aga uullalalaa kui palju on elu kergem. Meil pole varem ka nii luksuslikku reisi olnud – Indias saavad ka vaesed marmoris ja patjade vahel elada.

Printsess palee kiigetoas.                                                                 Kadri pilt.

Suur küsimärk: kuidas osta raudteejaamas rongipileteid? Päev otsa üritamist ja järeldasime, et mõistlikum oli ikkagi minna reisibüroosse ja maksta vahelt käputäis ruupiaid (paar euri) ja piletid käes. Või leiad kedagi, kes lääne prouasid tahab aidata oma tuttuue kredikaga.
Napilt jääb selles kategoorias teisele kohale küsimus: kuidas suudavad vanemasse keskikka kalduvad eurooplased end Goas pruuniks kärsatada? Mu võimete piir oli helesinisest valgeks saada.

Valguskiirusel mugavustsoonist välja: karjääri algus Bollywoodis, kui pidin kehastuma Soome turisti hääleks (india aktsendiga). Sellega suuresti mu muuvistaarivärk ka piirdus; pilti õnneks ikka taheti minuga teha.

Suhteliselt kuulus.                                                                            Kadri pilt.

Ainus vigastus: lehm tuli kallale.

Kihvt äri-idee: džunglisse minekuks pidi endale päästevesti selga rentima. Kohustuslik!

Suurim avantüür: sõita võõraste onudega kõrbesse nende maamajja. Millele järgnes ka suurim tahtejõuproov keelduda bhangist (kanepirüübe).

Krišna raudsuksuga kõrbemeeste suvilasse.                                      Kadri pilt.

Sajandi vihje: mitu korda pilgutasid kohalikud poolusalduslikult silma, et "very good antibiotics, great medicine!" ja ma olin juba jumala põnevil ja siis järgnes rummi- või kanepiülistus. Kanep on legaalne, aga müüa võib seda vaid riikliku loaga bhang shoppides.
Beetlit näritakse, aga sigaretisuitsetajaid oli minimaalselt (kui näiteks Indoneesia oled permanentses suitsupilves). Teles olid hoiatused, kui filmis juuakse või suitsetatakse. See ei ole tervisele hea!
Muide, isegi kui saade polnud inkas, pikiti sinna nii palju ingliskeelseid sõnu vähele, nii et vabalt sai kõigest aru :)

Toidu- ja joogikaart: hämmastav, kui mitmekesine on elu, kui jääb ära liha, alkohol, muna jne. Ja milline vauhetk oli avastada kontserdil, et oot, tuba noori inimesi täis, aga mitte keegi ei tarbi alkoholi.

Tõsine etteheide: „Te eestlased olete sellised vaoshoitud.“ Nõustun. Indialased ise on jutukad. Keeletase aiaaugu-inkast kuni selleni välja, et kasuta või Urbandictionaryt, et millestki aru saada.

Kõigel on piir: esimest korda tajusin reisides, et u 20. päeval sain ma täis. Pärast seda ei jaksanud enam uusi emotsioone vastu võtta ja tahtsin lihtsalt olla. Aga mis selleski halba, kui on võimalus olla.

Aasta reisiplaneerijad: suurem eeltöö ei teeks paha, et vältida lolle transpordiskeeme, a la sõidad Tartusse läbi Narva. Samas on sel isetegevusel ja oma vigadel ja neist (mitte)õppimisel suur väärtus võrreldes 100 prossa teiste poolt orgunnitud reisidega.

Umbes esimene mõte Eestis tagasi olles: viisa kehtib augustini, kas ma jõuan enne seda veel korra Indias käia?

Ja kuidas siis teisiti, kui lõpetuseks veel üks kaamel, armastuse sümbol.

JÄTKUB...