18.7.10

30

Üks päev läksin üle tee ja kuidagi imelik oli. Siis sain aru foor oli vait. Muidu täriseb see jalakäijate rohelise ajal nagu kuulipilduja. Teeületus on olnud aastaid üks ületamatumaid asju mu elus. Siis sel hetkel tundsin, et ma elan Sydneys ja mulle meeldib siin.

Nii et nelja-viie kuuline harjumisaeg peab paika. Alles siis hakkab hea. Ei pane enam tähelegi poiste ilmselgelt liiga kitsaid teksasid ja tüdrukute number suuremaid kingi ja tuss-paljas-minikleite, nõrgamõistuslikke telereklaame, katteta lubadusi, vohavat mugavust ja muud nii-nii austraaliat.
Maarjo siin uuris, kas mul on austraalia mees juba ja kas Andrew-Teet ja Brittany-Ave Oga ei hakka juba sündima. Ei hakka.
Olen endiselt ka geograafiline hälvik – teadmised linnaosadest on kesised ja tihti pole mul aimugi, kus ma paiknen ja kuhu suunas hakata koju astuma. Aga see ka ei häiri mind üldse. Üldse järjest vähem asju suudab mind endast välja viia.

Tööl läheb täitsa hästi. Baarimees Timur imestas eile, et ma polnud ettekandjatööd varem teinud; tema arust läheb mul väga hästi. Jookidega siiski ikka veidi konarlikult, aga nii hullult ma enam ei tilguta, loksuta ega vahuta. Ja siis kaardimakseid hakkasin tegema. See on jabur - ise ma poes kaardiga maksta ei julge eriti, aga klientide krediitkaarte tõmban mõnuga läbi ja mingit tehnoloogilist kaost pole.
Enese teadmata elasin üle ka oma karjääri tipphetke - viisin Russell Crowe’i jõmpsikatele limpsi ning ta naisele ja ämmale teed.
Teine tipphetk jäi kahjuks ära. Küsisin oma sünnipäevaõhtu vabaks ja nii ka läks. Aga kes selle peale tuli, et korra ajaloos on vaja tulla tööle kella kuueks hommikul. Täpselt nii oli mind oma sünnipäevajärgseks hommikuks graafikusse pandud. Me restoranis filmiti sel hommikul paar minutit kuulsat austraalia sarja Neighbours. Bossid mõistsid, et mu sünnipäeva väärikas tähistamine on ikkagi olulisem. Nii ei jõudnudki ma telekasse.
Sõber Ain soovis, et ma puhkaks ikka hästi. A mis puhkus see on, kui mul on kaks raskest paellapanni nii elegantselt käes, et silmist tuleb tuld ja siis 1-2 vaba päeva nädalas. Järgmisel nädalal olen kolm lõunavahetust üksi tööl, manager on ka, a nad ajavad tavaliselt oma manageriasju. Paar kuud tagasi Woolloomooloos jalutades ma küll ei mõelnud, et varsti võib mõni söökla seal minu õlul olla, saatjaks õpetussõnad: „Kui tulekahju on, siis lihtsalt jookse, muude asjadega saad hakkama.“
Eks see on muidugi üks osa kokkuhoiupoliitikast, mis vaikselt Velerosse imbub. Sel on paar täitsa arutut väljundit: laudlina peal paber ja laoruumi peeti liiga kalliks.
Need detailid muidugi üldse ei iseloomusta me igapäevatööd seal: siuke lõõp ja flirt et ullalllaaaa.... Avastasin, et olen nüüd ainuke mitte-hispaaniakeelne ettekandja.

Katsun oma keskendumisraskused kokku võtta ja oma sünnipäevast ka kirjutada. Mul on pea igas kaares nii laiali, et te ei kujuta ette, kuidas ma praegu selle kirjatööga end vägistan.

Nädala alguses tuli pakiteade, et sulle, Tiuuoga on pakk. Kui ma postkontoris ümbriku lahti tegin ja seal oli Tõnu Õnnepalu „Paradiis“, ütlesin valjusti „Oh My God!“ ja läksin suurest meeleliigutusest ikka täitsa paigast ära. Ja olen siiani. Juured, lapsepõlv, põgenemine, aja kulg ja kõik värk... Ma pole siiani suutnud lugema hakata, aga paigast olen ikka ära.

Kui pärispäev koitma hakkas, laulsid tüdrukud sünnipäevalaulu ja käe ümber ilmus roheline käevõru sünnipäevakleidi tarbeks. No see oli ikka väga soe tunne... (ei, ma ei pissunud püksi).

Igatahes kui sa oled suvine/talvine eesti sünnipäevalaps Austraalias, on fakt see, et umbes 1/3 su potentsiaalsetest külalistest on Eestis pursuitamas ja 2/3 on tööl, kellest pooled võtavad sinu auks õhtu vabaks või siis tulevad hiljem.

Ma ise olin ka päeval tööl ja see oli ikka hirmus hale. Ega ma ei tuletanud meelde ka, mis päev on ja siis ise ootasin, et kohe tuleb köögist suur maasikatort. Muidugi ei tulnud. Nii mul oligi pisar silmas, rühmasin ringi ja igatsesin igast inimesi.

Nagu Päevakene rääkis surfilaagri eel, kui palju on aastaga muutunud: kes elab Pariisis, kes Sydneys ja kes on lastega kodus... Ikka väga põnev aasta oli. Ja ma igatsen teid kõiki ikka väga-väga palju. Ja väga-väga „Palle üksi maailmas“-tunne oli.

Jube, kuidas ma oma sünnipäevi pelgan.... ja lõpuks olen niiiiiii rahul.

Maret ja Delmar olid sellised korraldusinglid, et mul oli vaja ainult ilus olla. Ühes lihtsas itaalia restoranis oli laud kinni pandud. Alustasime šampanja ja maasikatega. Esimene külaline oli üllatuslikult hispaanlane ja edasi tulid riburadapidi eestlased ka. Sõime ja jõime. Jõime ja sõime. Siis pidas Delmar vapustava kõne. Kahju, et seda kuskil lindi peal pole. See oli nii südamlik, et ma kohe tundsin, et see ei käi küll minu kohta. Siis mingi hetk tundus, et hakatakse sulgema. Tuled pandi kustu. Kook ja küünal ja kogu restoran laulis sünnipäevalaulu!
Pärast kakerdasime Ivysse ja seal oli väga meeleolukas. Kes teavad, need teavad. Lõpuks sain veel ühe sünnipäevakingi, mis oli elus ja palju suurem kui iPod.
Kats, ma kaotasin fotokakoti ka ära.

MA TÄNAN KÕIKI ÕNNE JA MUUDE ASJADE EEST, MIS ERINEVAID KANALEID PIDI SIIAKANTI JÕUDSID!
PIKK PAI JA KUMMARDUS MU EESTI FAMIILIALE SIIN, ERITI MARETILE JA DELMARILE!
TE TÄHENDATE MULLE VÄGA PALJU!
MUAHHH!

Magus algus Bar Reggios.
Armastan!
Hm, 30-aastase kohta ikka täitsa hea keha.
Ivys: Mareeet, tule nüüd grupipildi peale!
Tundub, et kanatantsus on uued elemendid.

5.7.10

Talk to you soon

Tere jälle siit maalt, kus Vileda mopireklaamis öeldakse „viliida“. Olen ärev nagu me niigi hüperaktiivne kokk, kes on sinna otsa ära joonud 22 kohvi.

Vastik-vastik on see, et ta läheb Austraaliast ära, me ainuke hispaanlasest kokk. Kokk, kes paigutab mulle riiuli vahele rukola salatit ja kitsejuustu, kui öhtusöögiks on miljoni vürtsiga sibula-jäneseliha-sibula plöga, mis koosneb peamiselt... sibulast.

* * *
Mitu korda olen siin kirjutanud, et töötan sotsiaalabiasutuses. Palka üüratult palju ei saa ja nädala tipid on nagu teistel päeva omad.
Aga see-eest lastakse mul oma tunde täis tiksuda (reedel olin arvatavasti kõige paremini tasustatud petersellitükeldaja maailmas), rahulikult kogemusi saada (kui jonnin, siis manager kallistab ja ütleb, et ma olen tubli ja tema on minuga), süüa ja napsutada („Kas ma lasen sulle midagi valmistada?“; „Millist rummi sa tahad?“). Lõbus on ka enamasti – kokal on pappkarp peas või baarman õpetab, kuidas salvrätikud peenisteks ja tissideks voltida nagu ta ämma-äia juures jõulude ajal tegi.
Nad on nagu perekond – me naaber/india restorani manager tahab „Eestist rohkem teada saada“ ja Miguel käskis mul anda tema telefoninumber; et võtku ise endale naistööjõudu, mitte ärgu nooligu meie omi.
Selle sissejuhatava ringiga tahan nüüd jõuda selleni, et meil on toidu- ja veinikoolitused. Peakokk püüab niigi enamasti maitsta anda, kui on uusi päevapakkumisi. Koolitusi tehakse teadmisega, et keegi meist ei tööta seal restoranis eriti pikka aega. Selline lahkus pole väga tavapärane.
Ette võetakse 3-4 rooga: mis-millal-kuidas-kellele-miks jne nurga alt. Veinidega niisamuti. Maitsed, kirjeldad, arvad. Mõnda toitu ma olen kaks kuud näinud ja maitse on hoopis teistsugune, kui olen ette kujutanud. Väga-väga huvitav on.

* * *
Kolmapäeval läksin tööle ja peas oli kaks mõtet: üldse ei taha tööle minna ja et kui hea on olla siis, kui kell viis vabaks saab. Muidu valitses seal mu peas selline tühjus, et isegi tuul ei viitsinud läbi käia.
Nagu ikka patu palk: olin manageriga kahekesi tööl ehk siis põhimõtteliselt üksinda ja muidugi meelitas päikeseline ilm inimesed õue sööma. Pärastlõunal teatas Miguel, et mis sa arvad, kui jääd õhtuks ka. Mis mul ikka arvata oli, kui keegi teine ei saanud tulla ja ma olen ju kena ja vastutulelik inimene. Palusin end kööki pagendada, sest ma ei viitsinud enam inimestega suhelda. Nii et lasin kõik kõrvust mööda, mida Miguel õhtuse speed datingu ürituse kohta seletas. Ja siis viimane lause oli: „Tiiu, ma mõtlesin ümber – sa tee seda functionit. Saad varem koju täna.“
Ja siis nad saabusid – 14 meest, 14 naist. Pimekohting korrutada 14-ga. Naised võtsid julgustuseks 2 cava pokaali korraga, osa mehi läks kohe kangema kraami peale. Osad ei joonud üldse ja osad hoidsid üldse omaette. Osad naised tundusid liiga normaalsed.
Siis nad istusid lauda. Naised olid paigal ja mehed liikusid iga 12 minuti tagant edasi. Kogelev flirt, püüdlikud naeruturtsatused. Mul oli kogu aeg nii piinlik, et mõtlesin end lihtsalt päästvaks vahuveinivoolikuks, mis muidugi suurt midagi ei päästnud. Lubasin endale, et näe vaata, maailmas on asju, mida ma ei peaks mitte kunagi proovima ja hiljem kahetsema, et pole proovinud.
Kui kõik olid läbi tutvunud, panid nad kirja, kes meeldis, kes mitte. Ja siis mätšid viiakse kokku.
Uurisin nende kodukalt veidi tausta ka. Piltide peal oli selline ilu ja hormoonide mäng et ullallaaa. Reklaamtekstid olid hoogsad ja kippusid isegi udustama seda põhjendamatut ja siiani kestvat häbitunnet, kui ma seda ise pealt nägin.
Toyboy dating (mehed: 25-35, naised: 32-42): uuri välja, mis on Demi Moore'i naeratuse saladus!
It's no secret that the trend of women meeting younger men is bigger than ever, and with good reason; today's seasoned women are gorgeous, confident, passionate and successful, with sharp and open minds to match any young man.
Ja siis on tarkpeade dating, kus saab mälumängu mängda.
This event is just like any of our stylish and sophisticated speed dating events but with one clever twist. You’ll work with each of your 10 - 12 tertiary educated dates to answer one fun trivia question. At the end of the night the person with the most correct answers will be rewarded with a prize... If you want to meet more than just a pretty face, this event is for you!
Erik, sulle siis midagi.

* * *
Laupäeva õhtul käis kõva kolakas. Esimene reaktsioon: teise korruse saali lagi?
Aga ei, hoopis üks preili, kes jõudis liiga kiiresti alla, tõmmates endaga kaasa ka treppi ehtinud savikannud ja -vaasid. Õnneks oli klientide hulgas üks arst. Kes sellises olukorras olnud, teavad, kuidas minutid lohisevad ja lohisevad ja kiirabi ei tule ega tule.... Tüdruk oli üle 10 minuti teadvuseta, siis hakkas pendeldama teadvuse piiril ja röökis: „Fuck off! Fuck off!“
Teine õnn oli see, et väga vähesed kliendid taipasid, mis juhtus ning ammuli sui vahtivat parve või paanikat ei tekkinud. Mul oli sel õhtul suurem sünnipäevaseltskond. Nii et kui kiirabi elustamisega tegeles, pidin säraküünaldega lauda sammuma ja see kamp laulis „Happy Birthday“-d.
Esmaspäeval oli lendur veel intsensiivis oma ajuverevalumitega. Nii et polnud päris „puhume muhule peale ja lakume jorinal edasi“-keiss.
Üldiselt on see parajalt segane lugu. Tegu oli tüdrukuteõhtuga. Kukkunu saabus teistest hiljem, täiesti pahupidi, oli kümmekond minutit ja lahkus pärast sõnelust. Tundus olevat keegi, keda oldi sunnitud kutsuma, sest ta oli paks, kole ja teistega ei klappinud. Ainult ta sõbranna lahistas kõrval nutta, kedagi teist ta õhulend absoluutselt ei kottinud.
Pruut on nüüdseks mitu korda helistanud ja vabandanud, et selline asi juhtus. Eks nad kõik pidasid end üleval niimoodi looma kombel nagu austraalia tšikkidel tihti kombeks on. Olid veel oma viinaga tulnud, nagu hiljem selgus.
Teatavasti on aga siinsed jootmisreeglid paika pandud ja „kannatanu“ võib süüdistada, et mis sa siis kallasid talle. Loota on, et sellest suuremat paberi- ja rahajama ei tule; lihtsalt tempel mällu - mõnele veidi sügavamalt.
Vaagi, kuidas tahad, igatahes oli see üks väga kohutav laupäevaõhtu ja arvatavasti kõige laiema emotsiooniamplituudiga päev mu elus üldse.

* * *
Rõõmus kodune abikokk enne seda, kui ta on midagi tegema käsutatud.

4.7.10

Eesti asjad

Vahepeal tundus, et kui on väga kett-maas-hommik, saan kohe elustava paki.

Aleemi sünnipäevaõhtu.

Kristi saadetud Kroonikad tulid siia vist mitte üle mere, vaid läbi mere ja kokku üle nelja nädala. Seepärast on sealsed kangelased arvatavasti mitu korda vahepeal kokku-lahku käinud, aga töötasime need veidi lainetavad Kroonikad ühel sügisehõngulisel pannkoogiteisipäeval ikkagi kaanest kaaneni läbi. Sundisin end lugema isegi Missi-Laura uuest ja küpsest elust (küsimus: millised on su väärtushinnangud? Vastus: „Enne olid mul ühed väärtushinnangud ja nüüd on mul teistsugused väärtushinnangud. Mu uus suhe on mu väärtushinnanguid palju muutnud. Meil on ühised väärtushinnangud. Mulle meeldib, et on mul on nüüd teised väärtushinnangud.“ Anna kannatust....).

Mu lemmik oli see, et Kaarel Kose käis käraka järel. Karli, tee ikka neid pilte, kuidas keegi parklas jäätist sööb või seisab maja ees mingi tšikiga, keda sa pead ta uueks pruudiks ja tegelikult on tütar. See Nõia-Intsu Inga kindlasti päevitab kuskil haljasalal parajasti.

* * *
Siis tuli jaanipäev. Töölt tulles käisin poest läbi ja riiuli ees kummardades voolas kapuutsist vihma välja. Maret hakkis potitäie head-head kartulisalatit ja sidrunikooki tegime ka.
Kui on juba rohkem kui üks eestlane toas, on tantsu- ja laulupidu garanteeritud. Loodan, et ükski jaanivideo ei jõua mitte kunagi internetti.
Kartulisalat, vinkud ja 443 Liverpool Street esindus.
Kohaliku liikumisrühma grupikas.

Õnn tuleb kartulisalatist.

Järgmisel hommikul oli ukse taga pakiteade. Oi, kuidas mulle üllatused meeldivad! Kadri ja Kats saatsid sünnipäevakingi! Nüüd mul on nii ilusad villased sokid, et õudusega mõtlen, et mis siis saab, kui auk sisse tuleb. Sest ma kannan neid ju kogu aeg ja kohtades, kuhu kunagi ükski villane sokk pole sisse astunud.
Tihti on mul lisaks kolm salli kaelas. Nagu ka eesti meedia jahus, on siin väga jahe aeg – registreeriti viimase 61 aasta kõige külmem juunipäev ja nii edasi. Kohati on tunne, et pilt läheb eest ära sellest külmatundest. Keegi või miski peab olema alati ligi, et käsi soojendada.
Käisin isegi vaatamas, et ehk ostan vardad ja koon kindad.