Liivakärbsed

Ilmutan veel ühe rahvavalgustusliku artikli. Seekord Jumala loomingust, mis minu arust ei vääri maist eksistentsi – liivakärbestest (sandflies). Leidub neid liivastel aladel USAs, Austraalias, Uus-Meremaal, Aasias.

Kui ma eelmisel aastal esimest korda selle nuhtluse kaela sain, süüdistasin kõigepealt sääski, seejärel lutikaid. Mu keha oli kühmuline ja tumehall nagu vulkaanimaastik. Aktiivne kratsimine muidugi head ei teinud. Metsik sügelus ajas öösel une ära ja sundis mitu korda duši alla leevendust otsima minema ja Tiger Balmiga end kokku mökerdama. Kole oli. Fantastiline vorm, millega Austraalia suvesse minna...

Tegelik kurja juur oli aga niisiis liivakärbes, kellest ma midagi ei teadnud. Poole aasta pärast uuesti Malaisiasse jõudes olin aga palju targem ja 100% veendunud, et mu esirannavaenlane on liivakärbes.
Arvatavasti olen üle keskmise allergiline, sest liivakärbsed hammustavad ka teisi, kuid ma ei ole kellelgi nii hirmsat tulemust näinud.

Et väärikana Eestisse minna, pidin ma endale mingisugusegi jume peale saama. Aga kuidas?

Kohe esimene päev tõi mulle hommikusöögiks Aaroni, kes omas suurt kogust austraallaste (pseudo)liivakärbsetarkust, millest õõvastavaim oli fakt, et liivakärbes kuseb su naha alla ja seepärast niiviisi sügelebki ja seepärast peab hiljem võimalikult kuuma vee all end mitu korda seebiga pesema. Hmmm, mul on kuudis ainult külm vesi.

Wikipedia järgi ei vasta see pissimine tõele – emased liivakärbsed imevad verd, sest vajavad munemiseks proteiini. Mõte, et nad kasutavad paljunemiseks minu verd, ei ole suurt meeldivam kui see kuserotikahtlus.

Et ligi 40-kraadise kuumaga tuuletu õue peal päevitamine on võrdlemisi enesetapjalik ettevõtmine, viisin läbi inimkatse „Tiiu ja liivakärbsed.“ Mul on väga õrn nahk, nii et ühes ärapõlemishirmuga sai sellest tõeline missioon, mis vallutas kogu mu teadvuse ja keha.

Häda on selles, et liivakärbsed on pisikesed, hääletud ja lähenevad salamisi. Äädikakärbse mõõtu ja moodi, aga märkamatud. Mis aga ei tähenda, et neid ei oleks. Kui otsida, siis tumeda rannalina pealt paistavad nende heledad tiivad siiski silma. Segadust külvab ka see, et hammustamist sa ei tunne ja sügelus saabub alles järgmisel päeval.

* Liivakärbseid on rohkem jõe, oja vms magevee läheduses. TÕSI.
* Liivakärbsed lendavad madalal liiva kohal, nii et päästaks päevitamine mingi kõrgema aluse või laua peal. VALE. Märkasin neid ka õlakõrgusel ja ma seisin püsti.
* Tugeva tuulega liivakärbseid pole. EI TEA, kui tugevat tuult silmas peetakse...
* Jalgupidi vees olles pääsed. VALE. Mu veepiirine silent disco võis olla huvitav vaatepilt, aga jah, punniskoor kasvas sellegipoolest. Kummimadratsiga hulpimine päästaks ehk kärbestest, aga hoovus ja kuumauimane pea vähendavad ellujäämisgarantiid märkimisväärselt.

Aaroni sõnul on kõige efektiivsemad punniennetajad päevituskreemist, antiseptikust ja sääsetõrjest kokku segatud ühiskaitse ning kookosõli sisaldavad päevituskreemid. Wikipedias on lõbus nimekiri erinevatest õlidest suuvee, äädika ja Marmite'ini.
Proovisin beebiõli, mis osutus tegelikult päris tõhusaks. Rõõmuga märkasin õli sees mitmeid sääselaipu, aga järgmisel päeval mitte nii suure rõõmuga siiski ka paari uut hammustust. Pealegi oli liivas ja kuivatavas päikses-tuules  üsna tüütu end õlist tilkuvana hoida.
Usun, et kõrge DEETi-sisaldusega putukatõrje aitaks, aga nahast hakkab kahju (niigi oli mul peal SPF 50 kreem...). Looduslikud vahendid on minu arust rohkem südamerahustuseks.

Hammustusest tekib järgmiseks üldiselt pisike korrapäratu punane laik, mis sügeleb RETSILT.  Puusakohtadel tekkisid hammustuste ümber millegipärast pannkoogisuurused täpikogumid. Mitte ülepannikookide omad õnneks... Suhteliselt ebaterve näeb see kõik välja.

Seekord olin targem ja rakendasin TOHUTUT tahtejõudu, et sügamist vältida. Sest täiesti märkamatult kraabid end õudsesse konditsiooni. Mulle räägiti šveitsi preilist, kes enda eest üldse ei hoolitsenud ja lisaks pesi musta vihmaveega, nii et jalad läksid nii tugevasse põletikku, et ta ei saanud enam käiagi.
Tupsutasin punne teepuuõliga ja lausa maniakaalse agarusega. Teepuuõli kiidan heaks. Paari päevaga kublad kadusid. Kuigi hammustuskohad sügelevad isegi praegu veel, ligi kuu aega hiljemgi.

Nädalase eksperimendi järeldus on siiski see, et ainus võimalus liivakärbestest hoidumiseks on randa mitte minna.
Nii et tunneme üheskoos Eestimaa suvest rõõmu - tänavused kodused sääsed on küll elajalikud, aga liivakärbestega võrreldes poisikesed.

P.S. Pildid puuduvad esteetilistel kaalutlustel.

Kokkuvõte

Kuidas ma ka tagasi ei vaataks, 2011. aasta mind kuhugi ei viinud - nagu ma ta Sydneys vastu võtsin, nii ma seal ta ka ära saatsin. Nagu polekski vahepeal üheksa kuud eemal olnud (hahaa, ja ma ei käinud vahepeal Eestis sünnitusreisil).
Kuu aega Sydneyt mahutas nädala linnaelu Surry Hillsis ja kolm nädalat rannamelu Bondil, jõulud ja aastavahetuse. Märkmik on sotsiaalse elu märgetest kirju. Lisaks sai korduvalt tõestatud, et 4,5 miljoni inimese linn on piisavalt väike, et kogemata kokku põrgata enam-vähem kõigi inimestega, keda ma seal tunnen.
Teisalt võib Sydneys oleku kokku võtta kalorites. Üht-teist sai ikka valmistatud ja maitstud. Nii et las jääb 2011. aasta lõppu meenutama see koduste toitude galerii.

Pannkoogihommik, mis sai ootamatult väga piduliku joone - keegi sai sponsorviisa kätte;)
Pärastlõunased maasika Daiquirid:
Niiviisi algas Briani ja Jessi jõulupidu:
Mango-, avokaado- ja krevetisalat:
Krevetipasta Briani ja Gavini rullitud makaronidest:
Spinati-ja ricottatäidisega ravioolid:
Delmar tegi lammast:
Ja Mari tegi kala:
Pavlova:
Küpsisepurune jäts+liks:
ELAGU 2012!

Eile olin ma õnnelik

„Lähme üle tee.“
„Ma ei käi valest kohast üle tee.“
„Kuule, sa oled Sydneys. Siin käivad politseinikud ka valest kohast üle tee.“
„Mis sa ajad, ei käi!“
Just sel hetkel tuleb politsenik üle tee.
Kohtume keset teed ja läheme oma teed.
* * *
„Mulle meeldivad su tissid. Kust sa pärit oled?“
„Hah! Eestist.“
„Oo, mulle nii meeldib Tallinn, Lounge Kaheksa on nii äge.“
„Seda pole enam ammu.“
„Aga kuhu su abikaasa läks?“
„Ta pole mu abikaasa.“
* * *
„Mis sa homme õhtul teed?“
„Olen tööl Darling Harbouris.“
„Kes plaate mängib?“
„Ei tea, aga nelja taldrikut peab kandma.“

* * *

Bussi ei tule.

Lõpuks tuleb. Buss on täis.

Kaks noort rootsi tüdrukut võtavad end kokku ja pakuvad mulle istet.

Jõulud

Tervitused mu ekskodulinnast Sydneyst, kus ükski konts pole liiga kõrge ega ükski kleit liiga lühike.
Jõudsin siia kolm nädalat tagasi ja valmistusin mõnusaks, nii 40-kraadiseks suveks. Termomeeter oli aga esimese kümne juures. Jällegi sukelduti statistikasse ja mis selgus: viimase 50 aasta kõige külmem suve algus vms.
Jõuludeks aga sain mis tahtsin - suveilma (2 tk)! Bondil elades on see parim kingitus, kaua sa ikka seda cooli rannaelu kuuma ilma võtmesse jaksad mõelda.
24. detsembri kavas oli kapsas ja kartul, esimene jõulupüha möödus aga Bondi Beachi vabaõhukinos, kus kandvad rollid oli austraalia, iiri ja briti noortel staaridel.
Napsutajatekontroll:
Ei saanud kiusatusele vastu panna ja klõpisin ajaviiteks vasakult ja eestpoolt. Seda punast plüüsi oli ikka kõvasti:
Kaks sekundit kahtlesin, a ma panen ikkagi enda pildi ka siia otsa, sest see on väga eriline pilt, sest mul pole siin roosat nokatsit peas:

Meeleolukat aastalõppu!

Eestlane välismaal, vol 1

Delfi pakkus mulle lahkelt, et kas ma oleks uus Galetin ja räägiks elust välismaal (head lood, loe SIIT ja SIIT, mu absoluutne lemmik on see "Galetin-kokaabi-praemuna-crème brûlée mõttekäik").

Mu memuaarid on tegelikult juba mõnda aega tagasi My Documentsi kirjutatud. Otsustasin need siin ikkagi avaldada, enne kui mälestused liigse puhkusekihi alla jäävad, nii et ma ise ka enam ei mäleta, et ma välismaal käisin.

Aga jah, 30. eluaasta koidikul läksin ma Austraaliasse – parastage nüüd – ettekandjaks. Siis ma veel ei teadnud, ei teadnud ka mitte midagi muud oodata või tahta. Arvasin, et ehk saan kuhugi tehasesse või hakkan õuntele eesti keelt õpetama, sest inglise keelt ma ju üldse ei julgenud rääkida. Ma pole kindel, kas ma teadsin, et Sydney on kahe igrekiga.

Muidugi oli mul raha otsas, sest ma olin Eestis juba töötupõlve pidanud ja siis neli kuud Aasias tuuritanud. Sõin aga ketšupisaia ja ostsin 4 taala eest kaltsukast Prada kingad.

Sealsetest eestlastest ma midagi ei oodanud. Eestlased on ju persevestid, päris tahavad nad mingit äsjasaabunud pärdikut aidata. Nii ei saatnud ma ringkirju, et „Tere, olen Tiiu, paku mulle tööd ja öömaja“.

Sydneys aga selgus, et kõik tahavad minuga/meiega aega veeta. Sest sa oled umbes kogu aeg tööl ja siis kui juhtub vaba olema, on kõik teised ikka tööl. Ja me ei käinud tööl.

Tööelu

Aga nagu klassikud ütlevad: „Mida vähem raha on, seda kiiremini tööle saad.“

See tohutu eneseületuse päev jõudis kätte – viisin CV kahte tööagentuuri ja kolme kohta astusin ise sisse. Selles kolmandas ma töötasingi kuni oma Austraalia-aasta lõpuni.

Mu äriidee vist seisnebki selles, et ma olen normaalne ja kõik laheneb kuidagi iseenesest, mitte et ma enne end lolliks ei muretseks.

Oma tööelust olen pikalt-laialt jahunud. Lühidalt. Alguses see ettekandjaamet ikka murdis konti. Hiljem ei pannud tähelegi, kui 13-tunnine päev jälle jalul oldud. Alguses oli ka metsik hirm naha vahel ja iga öö nägin unes, et võin üles ärgata alles siis, kui laud on söömise lõpetanud või muud säärast. Pärast oli ükskõik – teadsid, et ükskõik mis konditsioonis või hädas sa oled, ellu jääd nagunii. Teenisin 0 (kui ma haige olin) kuni 1500 AUDi (jõulud) nädalas. Olin selles lõuna-ameerika ja hispaania pesakonnas nagu UFO ja ajasin neid oma töökusega kohati ilgelt närvi, a no mis ma teha saan, et a) me tööeetika ja -kultuur on täiesti erinev b) ma ei lase endale pähe istuda. Töökollektiiv oli meil väike, aga kolme kolleegiga läks suhtlus eri suunda pidi üle professionaalse piiri. Ütleme nii, et neil on kuum veri, mis aeg-ajalt läheb veel kuumemaks.

Palun mulle tööintervjuul mitte enam esitada küsimust, kas suudan teha mitut asja korraga.

Muu elu

Tööväline elu täitsa eksisteeris, kuigi võib jääda vastupidine mulje. Tõsi küll, surfarit must ei saanud ja osooniaukude hirmus ei julgenud ma ka eriti rannas passida.

Kõigepealt tuleb mängu 443 Liverpool Street ja mu korterinaaber Maret, kes arusaamatu järjekindlusega üritas mind preili moodi riides käima ja süüa tegema harjutada.

Delmar, kes „korraks pärast tööd läbi tuli“; heanaaberlikud aiaolengud Heiti ja Kristjaniga, mis tihti laienesid kogu me eesti famiiliale, Katu ja Kati....

Jaanipäeva laulu- ja tantsupidu me korteris, jõuluõhtu, dinnerid. Asjaosalised, öelge, et teil ei lähe selle kooskokkamise ja -söömise peale meel härdaks. Oli ju hea? Hospitality-professionaalid suudavad piiratud varude juures uhkema õhustiku saavutada kui teise mehe pulmas.

Austraalia pole ainult surf ja tšill. Intensiivse tööelu juures on sul vaja tugevaid sõpru, kes karjuvadki sulle: „Mine putsi, hakka tegutsema!“, kuni sa lõpuks ellu ärkad.

Et kodulinnaosa Darlinghurst asus kahe maailma sitaaugu - Kings Crossi ja Oxford Streedi – vahel, olid paari minutiga poolalasti ja täispurjus austraalia noorsoo keskel. Kui ma olin mõistnud, et elu ei ole ainult töö, avastasin, et pea iga päev on kodukandis mõni hea diskor või ansambel gastrollil.

Kuna olime sellised linnabackbackerid, polnud kellelgi autot. Siis määriti Jaanuse korterikaaslasele Brianile üks käula kaela ja kuna Brian oli kogu aeg tööl, saime südamerahus väljasõite teha. Loodusepuuduse käes kannatasin ma tervelt kaheksa kuud.

Alguses hädaldasin ka sellepärast, et jube raske oli sõpru leida, just austraallasi. Sidnilasi kohtasin vist üldse alla viie ühiku. Aga ma ei pane tegelikult pahaks ka, et nende jaoks olin ma ikkagi mitte eriti tõsiselt võetav ida-euroopa ettekandja, ajutine nähtus, mida ma ju ka olin.

Pärast ma sain aru, et ega see mingi sõprade kogumise MM pole. Jumala head sõbrad on mul. Peale eesti gängi näiteks Timur, kellega väisasime muuhulgas ka erinevaid muusikaüritusi.

Austraaliaaaa

Kahtlemata erines Austraalia kõigist neist teistest kohtadest, kus ma käinud või pikemalt olnud olen (Eesti, Saksamaa, Tai).

Seda ma peab Sydney kogemuse kaitseks ütlema, et pärast seda tundub kõik maailmas väga odav. VÄGA odav. Isegi proua Ilissoni nelja magamistoaga maja Brisbane'i äärelinnas maksis sama palju kui meie stuudio Darlinghurstis.

Austraaliale tiiru peale ma ei teinud – teadlikult, nii jäid mu laeks vaid suurlinnad.

Kui ma praegu näen telekast Sydney vaateid, on hinges on ilusvalus tunne. Sydney on ilus linn. Ja Austraalia ON üks imelik maa.

Aasia kohta öeldakse, et seal ei tunta „ei“-d. Minu arust on Aasia Austraaliaga võrreldes ikka väga konkreetne – kui on „no have“, siis on „no have“. Austraalias ei taha sulle keegi „ei“ öelda. Tööasjus lubatakse alati ühendust võtta ja härrad küsivad alati telefoninumbri ja ütlevad „Talk to you soon“ (diagnoos: "Ego on suurem kui munn"). Mõlemal juhul ei juhtu mitte midagi.

Siiamaani pole ma saanud pihta toiduainete rasvaeitusele: jogurt on 98% fat free, mitte 2-protsendilise rasvasisaldusega.

(Võib-olla on see mujal ka nii; ma pole igal pool maailmas elanud ju – imestan elu nagu need eesti noored, kes jõid koort ja kiitsid, kui hea rammus see austraalia piim ikka on).

Et nagu selline omamoodi pseudoreaalsuse ehitamine. Nagu see telefoninumbri vahetuse tsirkus, on paras etendus ka see hospitality värk – ühed teesklevad, et oskavad ettekandmistööd, teised aga, et on teenindusega väga rahul (Kristjani mõte).

Ja loomulikult lühendid! „w sm oj“ ja „lkn fwd to c u. Tc“. Emaili peaks ju ometi tähti mahtuma (kui just pole tegu läbi telefoni saatmise mugavusega). Kõiki sõnu annab lühendada - brekky, barby, lappy kuni selleni, et mis prissid sa grissiks said. Huh.

Rozi Sydney-postituse kommentaaridest võtsin veel sellise näite (ehk siis britid imestavad seda ka):

I’ll hop in a Ute (Utility Vehicle), go TTP (through the park), to the CBD then OTB (central business district …..over the bridge) then UTH (Up the hill) to the BBQ. Being well brought up, I’d not only BYOB but BYOS, (bring your own steak). Then we might head down to the RSL for a VB to watch the AFL or NRL game. Or for a more refined afternoon I can always go to the SCG to watch a ODI, or better, borrow Bex’s kayak from the LUG (lock up garage)….

Sydney

*Laiad ja lainevahused liivarannad + kehadeparaad ja toidulisandipoed, eriti näiteks Bondi rannas. Panen selle punkti alla ka jooksukultuuri – ka 40-kraadise kuumuses ja vihmavarjuga lõunapausi ajal. Hea odav sport ja kliima on ju ka tegelt sobiv.

Proovisin süveneda ka Austraalia spordimaailma - AFL ehk Australian Football League ehk footy ja muud veidrused. Tegin vahet, aga armastama hakata ei suutnud.

* Harbour Bridge, Darling Harbour ja (purje)laevandus Sydney lahel, frangipani- ja jacarandapuud, räuskavad kakaduud ja valged iibised, need suure nokaga prügilinnud.

*Lugematu arv kohvikuid ja restorane, kuhu võib sisse astuda kartmata, et väljudes on lõug suurest pettumusest varbaotsteni.

Kohvindus - decaf skinny double shot cap no chocolate extra hot. Whaaaaat?!

Toidukraami valik on muljetavaldav. Kas te kujutaks ette, et Tallinnas valitaks linna parimat juustupoodi?

*Ostujõud ja -himu. Mõlemad on üüratud. „Mis mõttes ma pean oma uut iPhone'i kaks nädalat ootama??“

*Joomajõud- ja himu. Alkoholi tarbitakse palju, aga see-eest tihti. Kui kell üks öösel läbi Kings Crossi minna, oksendavad naised, kella kahest ka mehed.

Sydney majapeod olid ka massiivsed. KÕIK on oodatud, ka sina, kes sa häguselt tead kedagi, kes sind vist kutsus...

*City (CBD) asiaatidehordid. Hängivad niisama ja elavad pilvelõhkujates. Kümnekesi ühes korteris ja muidugi võib öelda, et elad päikesetoas, aga tegelikult on see ikkagi rõdu.

*Kuigi noorhärrad „Estraalia“ saatest üritasid väita vastupidist, on inimesed (ka naised) ikkagi ilusad.

Aga ma pole küll kindel, et kutid peaks käima ülilohvakate maikade ja retuuspükstega ja tüdrukud olema minis figuurist ja ilmast sõltumata. Aga alati võib jalutada Paddingtoni: millised mõnusad moeateljeed ja -poekesed. Moeajaloo huvides pean kirja panema ka, et meeste must have on Onitsuka Tigeri botased ja Country Roadi kott. Miks? Ebaselge, ütleks Kristjan.

Memory dick

Teen kiirpostituse. Ei ole aega ega tahtmist praegu mälestustes tuhlata, kuigi möödunud nädalast umbes miljontriljon pilti. Ma ei ole üldse eriti maganud, kuigi ma ei ole parajasti Las Vegases poissmeestepeol. Hiljem tegelen.

Laupäeval oli mul ootamatult viimane tööpäev; pärast läksime kõik koos välja. Pühapäeval oli lahkumispidu me aias. Esmaspäeval kraamisime ja prassisime mu restoranis. Teisipäeval viimane lõuna Bar Reggios ja õhtul asjade laialijagamisüritus. Tänane päev kulus koristamisele ja asjaajamisele. Andku ehitusjumalad mulle andeks, et noaga kahhelkivide vahelt hallitust kraapisin. A no tõesti, kõik hallitab. Isegi Prada kingad ja EBSi turukott.
Ja aitäh Sulle, noor blond eesti ori, et viitsisid hommikul vara tulla!
Saime tagatisraha ilusti tagasi ja homme kolivad leedukad sisse.
Üliemotsionaalne aeg, a ainult kaks korda olengi ainult nutnud.

Olude sunnil pidi läbi viima mitu kriisikoosolekut, sest linn, kuhu pidime sõitma, läks katki. No ja see hotell, kus me peaks magama, sai ka otsa.
Hommikuse telefoneerimismaratoni tulemus on ikkagi see, et lendame põrgukatlasse ehk Christchurchi. Sealt saame auto (mida nad ei saa küll puhtaks pesta), et allapoole Queenstowni sõita. „New Zealand authorities are requesting customers avoid non-essential travel to Christchurch", aga kuhugi peab ju minema ja Liibüa on liiga kaugel.

Püsige lainel. Head vabariigi aastapäeva,

Tiuks

* * *

Igal asjal oma aeg - 17. juulil lisasin GALERII

Kolleegidega Caffe Romas

Umbes poolgrupikas:

Kodune aiapidu

Järgmisel hommikul: hakkisin kaks tundi bruschettakatte tomateid, abivahendiks mõtteid (aga ka punnitatud naeratust) kinni hoidev peapael.
"Totaalne muutumine KODUERI" esitleb: 443 Liverpool aed
Sööklasektsioon:
Heiti tegi kaks päeva kooki:
Tšikid:
Kas kellelgi on laudlina-kinolina pilte ka?

Õhtusöök Veleros

Migueliga:
Toidufoto konkursi eripreemia "Ära enam kunagi toidupilte tee":
Igapäevane vaade - Sydney central business district:
Aeg avitab - isegi Woolloomooloo Wharfi võib taga igatseda:

* * *

Kakerdised tuterdavad viimast korda Oxford Streedile, seekord Krissule külakosti viima:

Nelja pöidlaga unekotid

See oli juba paras naljanumber, et minust saab esimene turist, kes lahkub Austraaliast kängurut nägemata. Loomaaed tundus petukaup ja nii ma punnitasin igal väljasõidul silmi lahti hoida, aga ei kedagi. Ega Hiiumaal ju ka iga õhtu kitsed üle tee jookse.

Nüüd on see süütus läinud.

Lone Pine Koala Sanctuary asub Brisbane'i külje all ja reklaamib end maailma esimese ja suurima koaalapargina. Kui see varjupaik alustas, oli seal kaks looma. Nüüd on neid üle 130. Talitajad teevad neil kõigil vahet. Aga see pole eriti keeruline, sest nad jagunevad ju emasteks ja isasteks ning pealegi on igal loomal iseloomulikud laigud nina otsas või mujal.

Kes siin tahab mu juttu 4. klassi loodusõpetuse referaadiks kasutada, siis palun väga.

Koaalasid peetakse ekslikult karuks (inglise keeles koala bear). Tegelikult kuuluvad nad kukkurloomade hulka. Elavad nad austraalia idarannikul. Kuigi neid on vaid ühte liiki, on nad sõltuvalt kliimast erineva suuruse ja karvkattega. Ei tea täpselt, kui palju on neid loodusesse alles jäänud. Kuskil 100 000 kandis. Seda pole just palju siinsete mastaapide juures, kui näiteks suurim farm on Belgia-suurune (kinnitamata andmed).

Siin pildi peal on kaks ninapidi koos nunnukat. Ei midagi sensuaalset, niiviisi öeldakse "tere":

Teatavasti on koaala toidulaud üheülbaline – eukalüptilehed. Seejuures tuleb mainida, et rohkem kui 700 olemasolevast liigist kõlbavad neile ainult 50. Päevas närivad nad umbes pool kilo lehti ja energiat jätkubki enam-vähem ainult söögi ajaks. Oma viiest ärkvelolekutunnist pühendavad nad kolm söömisele.
Muul ajal tukuvad niisama. Puu otsas püsimiseks on neil sörmed (viiest kaks on pöidlad) ja varbad nagu tangid.

Mujale neil asja polegi, sest lehtedest saavad köik vajaliku ju kätte. "Koaala" sõna tulebki aborigeeni väljendist "ei joo".

Ehk siis kokkuvõttes suht mõttetud loomad, keda päästab nende nunnu välimus. Seepärast tahetakse neid ka illegaalselt koduloomana pidada, mis pole aga eriti hea mõte, sest koaala kakib u 300 korda päevas (kui ma öigesti aru sain...).

Eelmise sajandi alguses tapeti koaalasid massiliselt. Ja mitte et nende nahal olulist väärtust oleks – oh ei – seda kasutati pakkematerjaliks klaasist esemete ja keraamika jaoks.

Koaalabeebid on nagu lapsed ikka, agarad ja mängulised. Siin on Airi tehtud seeria:


* * *
Siis on seal pargis ka muid elukaid, sh viite liiki kängurusid.




Emu ja ema.
Kerjus-paabulind sööklas.

* * *
Lone Pine Koala Sanctuary annab küll ülavaate austraalia loodusest, aga eks see on muidugi pensionäridele ja lastele mõeldud versioon. Mis metsaloom see ikka nii väga on, kui teda kotib ainult see, kas sa söödad teda või mitte. Seepärast oli Laose gibboni ahvide retk kindlasti meeletult ehedam, kuigi me gibboneid ei näinudki.

Aga jah, ega need metsavahe-koaalad oma elust-olust räägiks ja katsuda ju neid ka ei saaks. Käperdamine tekitab neile stressi, näiteks kõrvu ei tohi katsuda ja nii.
Turistid koaala kallal.
Taevasse kõrgutavate eukalüptipuude asemel on sellised toikad, mille küljed on nagad ja topsikud, kuhu pannakse värsked oksad.

Sissejuhatus äärelinna pereellu

Eelmise nädala lõpus käisin Brisbane’is perekond Ilissonil külas. Nende kodu asub rohelises ja rahulikus linnaosas The Gap.
Muide, nad maksavad oma uue nelja magamistoaga maja eest sama palju kui me oma Sydney kööktoa eest. Ja me ei maksa mingit kosmosehinda siin. Kuna nõudlus on suur, lubas omanik pärast me väljakolimist rendi hinda tõsta.

Brisbane elas oma rahulikus rütmis. Jaanuarikoledusi meenutasid vaid räsitud jõekaldad ja pruun vesi, mis enne olevat sinine olnud.

Lugesin raamatuid, vaatasin filme ja kantseldasin lapsi.

Võiks selle käigu kohta veel nelisada kaheksakümmend seitse korda "rahulik" öelda, aga oma adrenaliinihetked sain ikka kirja.

Kuidas võõrastega tutvuda

Sydney lennujaamas Brisbane’i lendu oodates peame teise väravasse minema ja poiss mu kõrval küsib, kas see oli nüüd 39 või 49.
Pärast istub ta mu kõrvale. Vaatan ta Peruu kilekotti ja teen juttu, et kas ta on Lõuna-Ameerikas käinud. Poiss seletab, et elab Colombias ja tegeleb näitlemisega. Muidu on aga Sydneys sündinud, Cairnsis üles kasvanud ja praegu elab pere Brisbane’is.
Minu Eesti jutu peale ütleb, et ta teab ka ühte eestlast; näinud pole, a sõbra sõber.
Räägin, millega Eestis tegelesin ja et siin olen hoopis ettekandja. Siis ta räägib oma jälle oma sõbra eestlasest ja mul pole enam kahtlust ka, et tegu on Kristjaniga.
“Kristjan on mu naaber, sisuliselt elame koos,” ütlen talle.
Ja selgub ka, et see ühine sõber on Chris, ameeriklane, kes oli ka meie juures jõuluõhtul.

Kuidas poes käituda

Siis ma käisin ka esimest korda elus Ikeas. Suur pood!
Airi jäi kassasse maksma. Ma läksin rootsi toidukraami uudistama.
„Niimoodi läksidki läbi?!“ küsis Airi pärast.
Ma ei saanud täpselt aru, et mis selles imelikku on, et lihtsalt poest läbi jalutada pohlamoosi, lihapalle või lagritsat ostmata.
Selgus aga, et see lastele mõeldud telk mu käes oli maksmata ja Airi ei jõudnud imestama hakatagi, et kas ma olen nii muutunud: lihtsalt passin peale, et müüja kõrvale vaataks ja marsin kassast läbi.
Muidugi oli see lihtsalt hea ajastus, ei jälginud ma mingit müüjat ja siis tuiasin südamerahus mööda keskust ringi, varastatud telk kaenlas. Sest ma ju arvasin, et Airi tasus selle eest juba ammu.
Pärast oli juba imelikult tagasi minna ja teatada, et olen varas.

Kuidas lennuki peale jõuda

„Kui kaugel lennujaam on? Peaksin juba seal olema...“
„Oleme poole maa peal, veerand tundi veel.“
Selge, mis seal siis ikka. Jõuab vast ikka.
Aga.... Jõuame hoopis teeremondi ja ümbersõidusildini. DETOUR… DETOUR.. DETOUR…
Hakkan natuke närviliseks muutuma. Samas on see kõigest Austraalia siselend, vahemaa alla 1000 km, tööle vast ei jõuaks, aga midagi pakilist ees pole.
Vihma sajab. Autod venivad uimases rodus. Lõpuks saame kiirteele, et siis enne lennujaama jälle oranži teetöömärki näha.
Kell 11.30. Kümme minutit lennu väljumiseni. Annan alla. Tegin internetis küll check-ini ära, aga turvakontrollist peab ikka läbi minema ja pealegi ei tea ma täpselt, kuhu minna.
Siis hüppan autost välja ja pläterdan lennujaama poole nii kuis jalad võtavad.
Minu lennu numbrit tabloo peal pole.
Lähen turvakontrolli, õnneks pole seal palju inimesi. Ütlen, et mul on hirmus kiire. Turvamehed naeratavad, et jõuab küll. Ida-eurooplane ikka ju kardab, et alati saab sõimata.
Pärast seda pean ma täiesti „juhuslikult“ läbima lisaturvakontrolli (nagu ka Sydney lennujaamas). Tahan jooksu juba jooksu pista, sest mul on ju endiselt kole kiire. „We haven’t finished yet!“
Olen „clean“ ja saan tulema. Ka nüüd ei näe ma ekraanidelt oma lendu, et teaks, kuhu väravasse minna.
Aga kuhugi suunas peab ju jooksma ja võtan suuna ainukese Sydney lennu poole. Gate nr 32, umbes kõige viimane.
Umbes 29. juures on Tiger Airwaysi koridori viit. Jee!
Lükkan paberid letti - korras!
Igaks juhuks lähen lennuki poole ka veel joostes. Airile jäi isegi head aega ütlemata ja kalli tegemata, sest nii kindel tundus see, et jään Brisbane’i natuke kauemaks.
Aga 11.37 olen lennukis. Otsaesine on higine, tunne on hea.
Jalad valutavad sellest pingutusest veel viis päeva.