Läti – maa nagu spaa

Mu sügisene spaaretk Lätti tõestas, et vahelduseks suurlinlikule Riiale ja kuurortlinna Jurmala spaakompleksidele tasuks võtta suund Läti maapiirkondadesse.

Baltvilla spaa Riia külje all. Kuumalaine septembris – Läti reisist jäid tõeliselt soojad mälestused.

„Kui astud Rootsis pimedasse tuppa, tunned kohe esimese liigutusega käe all lülitit,“ kirjeldab Rootsi kolinud Moskva daam Marinika Põhjamaade elu ilu. Jututeemaks on parajasti see, et ühel meie reisikaaslasel pole parajasti hotellitoas elektrit. Minu meelest selle näitega suurepäraselt kogu Läti vaimu edasi anda – miski pole seal päris nii nagu mu idealistlik soovmõtlemine eeldaks. Ja just see oma nägu ja nurgelisus mulle Läti puhul meeldibki.
Lätlased ise on muidugi varmad üleeuroopalisi võrdlusi looma. Mägine ja järverikas Vidzeme piirkond on kohalik Šveits, edeva masinapargiga Jurmala meenutavat suvekuudel Monacot ja arhitekt Eisenstein on Riia oma Gaudi.
On kuidas on, aga meie jaoks on Läti ikkagi välismaa. Liftis, saunas ja kohvikus kohtad aina eestlasi, kes ei oska kahtlustadagi, et kaasmaalasest kõrvalseisja neid mõistab. Lõbus!
Märksa suurem väljakutse on spaapersonalist arusaamine. Kui sa vene keeles ei vadista, järgneb a) napisõnaline venekeelne suhtlus; b) ingliskeelsed käsklused „You shower!“ ning „Back!“ ja ebamäärane käteringitamine (st keera kõhuli); c) äärmiselt asjatundlik ingliskeelne loeng kuni selliste ametisaladuste reetmiseni, et selle müstilise spaamuusika saab kinni keerata.
Spaareis lubas mul teha mitmeid teisigi, samuti väga subjektiivseid üldistusi. Esiteks sain ma aru, et ma polegi vist üldse spaainimene. Nimelt pole spaas silte ja nooli, mida selga jätta ja kuhu minna. Sellises juhitamatus olekus lõõgastumine on mulle paras pähkel. Pange mind maailma suurimasse lennujaama ja pulss oleks jälle normaalne.
Ka sain aru, et on hoolitsusi, käsi ja ruume, mis tõesti lõõgastavadki, kuid spaa ja lõdvestuse vahel ei ole ilmtingimata võrdusmärki. Anna endale aega ja võimalusi leida oma.

Läti viha all
Kõige suurema elamuse tekitas mulle protseduur, millesse suhtusin esialgu õige üleolevalt.
Üsna Eesti piiri ääres Valmiera lähedal asub Lantuse külalistemaja. Maaspaa toob silme ette ehk liiga suurejoonelise asutuse; pigem maamajapidamine nagu ikka – kõigepealt käid tegevust otsides sihitult ringi ja vaikus on nii talumatu, et tahaks jalga lasta.

Selge, kui sauna, siis sauna. Kes siis saunas käinud poleks – Hiiumaal on ju iga laupäev püha saunapäev. Kohustuslik seltskonnaüritus, kus ihu ja hinge puhastamise kõrval võetakse läbi ka kõik külajutud. Tammeviht?! Häh, te ikka kadakaga olete vihelnud?
Istun ihualasti laval, hall vildikoonus peas. Niiske ja nii 60-70 kraadi. Seltsiks on linases kleidis vihtleja Anta, kes ulatab veekopsiku, et saaksin sinna „panna“ oma salasoovi, mis siis veeauruna universumisse täituma hõljub. Sissejuhatuseks hakkab ta tasapisi vihaga mööda mu keha sabistama; pehmelt-pehmelt nagu meelitaks mehised tammelehed must pahasid vaime välja. Juba ongi aeg suunduda teepausile. Järgmises raundis pean heitma lavale kõhuli, pea all on üks märg viht, pea peal teine. Mmm, kosutav. Aga siis see algab. Anta nüpeldab mind nagu pöörane. Vähemasti arvan ma, et ta vehib nagu segane, sest kahe viha vahelt ei näe ma midagi. Kõik on nii intensiivne, et suunan kogu mõttejõu ellujäämisele: „Pea vastu, vapper hiiu süda! Läti turismisektorile ei mõju pealkirjas stiilis „Glamuurne Eesti ajakirjanik sai saunalaval otsa“. Lõpetada ma ka ei palu. Kuna ma eriti ei armasta, et mind puudutavad võõrad käed nagu massaažis, on viht meeldiv vahelüli. Mu lääneeurooplastest reisikaaslaste arvates on aga tegu vägagi intiimse protseduuriga. Nii, kõhu kord.
Seejärel peab läbiklopitud keha astuma külma basseini ja pea kolm korda vee alla panema.
Tekkmuumiaks mässituna lamades tuksub kogu mu keha kui üks suur kuumav süda (jah, saun kiirendab vereringet). Kuni jään järjest rahulikumaks ja aeglasemaks… Lõpuks olen füüsiliselt ja mentaalselt nii hetkes kui see võimalik saab olla. Kui küsin Antalt, kui kaua ta mind vihtles, pole tal aimugi. Ajataju kadus meil mõlemal.
Tavaliselt kestvat vihtlemissessioon 20-50 minutit ja saunatatakse 5-6 korda järjest. Oi, vedas, et saunademo piirdus ühe vihtlemiskorraga.
Ma ei enam sugugi, et Lätis on paberitega vihtlejad, kes on käinud saunakoolis. Ja et tegu on ikka pigem hobiga, sest palgatööna oleks see liialt kurnav.
Saun Läti moodi on vägev elamus. Soovitan.

Maga nagu muuseumis
Kümnekonna kilomeetri kaugusel Lantuse rahust leiame hoopis teistsuguse maailma. Dikļi alevikus troonib maakivist talude ja nõukaaegsete korrusemajade vahel neobarokne Dikli loss, millest sai 2003. aastal hotell.

Hoolikalt renoveeritud detailid, omaniku jahitrofeed, eeskujulik ja täiesti töökorras ahju- ja kaminakollektsioon, seintel noorte Läti kunstnike suuresti lillemotiividest kantud maalid 1990ndatest, tiptop restoran, roosiõite ja kanarbikuga kaunistatud pulma-Chrysler trepis – oma äärmustes jällegi viispluss elamus. Abiellu või ise!
Nii et kui sa oled mänginud mõttega, mis tunne on pärast sulgemist muuseumi jääda ja seal hommikuni ringi konnata, on Dikļi loss sulle õige valik. Isegi massaažituba on stiilipuhtalt museaalne. Jaanuaris peaks plaanide kohaselt lõppema ka saunakompleksi remont.

Kuid kas või ainuüksi restorani pärast tasuks Dikļist läbi sõita. See on me lõunanaabrite ainuke väljaspoolt Riiat ja Jurmalat asuv TOP30 toidukoht. Samal ajal kui muu maailma restoranid teevad värske tooraine nimel imeskeeme, on see Läti maapiirkonnas kui paratamatus – kasvuhooned ja peenramaa üle õue, mets loomi, marju ja seeni täis, talupidajad ümberringi. Proovitud suitsune peedisupp oli hõrk. Metskitsepraad pani oma tõmmuriisika vorsti, kadakatuha ja suitsutatud searasvaga küll maitsemeeled proovile, kuid avardas neid märgatavalt.'

Annas, Vannas ja Kannas
Aga läheme lõuna poole. Pärast lõputuna tunduvad kruusateid, karjamaid ja heinapalle ilmub vaatevälja vanaroosa koloss, mis meenutab 90ndate uusrikka elamut. Esimese hooga jääb mul fantaasiat väheseks, et selles 1650. aastast pärinevas mõisa abihoones (kuidas oleks barn eesti keeles -laut, küün vms?) võikski paikneda disainhotell Annas. Aga seal ta on.

Heledad-hallikad toonid, betoon ja puit – nagu lappaks mõnd Skandinaavia sisustusajakirja.

Õnneks toovad kohalikest prouadest ilutöötajad ja võrdlemisi lätikeelne juhataja meid maa peale tagasi.
Igatahes mõjuvad ruumikas apartement, pisuke spaa-ala Vannas ja restoran Annas mulle kui puhkuse stardipakett, kus reaalsuse ninanipsuna on aega olla vaid üks öö.
Muide, algselt TV- ja internetivabaks planeeritud hotell oli sunnitud oma põhimõtteid muutma – selline puhkusefilosoofia ei ole tänapäeval majanduslikult jätkusuutlik. Seda absurdsem oli lugeda Tripadvisori kriitikute meelepaha, et telekanaleid on vähe. Olge õnnelikud, et teil üldse (metsavaadet rikkuv) teler toas on!

Läti mõnud

Läti spaades on laialt kasutusel kohaliku ettevõtte Norden Cosmetics tooted.
Mis võiks olla lätilikum kui merevaiguhoolitsus, mis lõõgastab, tasakaalustab, toniseerib, noorendab jne jne. Ehkki elavama fantaasiaga inimesed kujutavad merevaiku ette küllusliku kui sulakullana, on see vannisoola, koorijasse, maski või massaažiõlisse peitunud töödeldud tolmuna siiski ebaseksikalt märkamatu.
Aroomiküünla massaaž – mudimine sooja küünlaõliga, hea lõhn lisaks. Pärast on keha pehme ja soe nagu kallistus (ehk siis põletamisest või hangunud küünlarasvast pole siin juttugi).
Aroomiks valisin mina muidugi meža oga ehk siis metsamarja – jah, mu perekonnanimi Oga tähendab läti keeles marja (ehk siis kohaliku supermarketi jogurtiletis tunnen ma end kui omade keskel).

Lugu ilmus toimetatud kujul 2016. aasta novembrikuu Annes & Stiilis. Spaatuuri korraldas Läti Investeeringu- ja Arenguagentuur.

PS. Lätlased ise soovitasid veel ka  Jonathan spaad. On keegi käinud seal?

MEENUTUSEKS:
Spaaretk Lätti nr 1
Spaaretk Lätti nr 2

Jūrmala: kaks aastat hiljem, kaks aastat targem

Kui lugeda uudiseid kuskil hätta sattunud eestlastest, jõuab keegi tarkpea kommentaarides õige pea selleni, et mis valu see inimesi kaugele reisima ajab. Et käigu parem Lätis ja Lõuna-Eestis on ka palju ilusaid kohti.
Mul on nüüd mõneks ajaks südametunnistus puhas – käisin mais Muhus ja Lätis. Mõlemas lausa kaks korda. Muhust saab lugeda Annest & Stiilist, Jūrmalast teen siin ühe ülevaatepostituse.

Minu eelmine ja ühtlasi esimene Jūrmala-reis toimus kaks aastat tagasi (loe SIIT; mul on tunne, nagu oleksin tänaseks minetanud suurema osa oma mõtlemis- ja kirjutamisoskusest).

Parema mäluga inimesed kindlasti mäletavad mu meeleolukaid lugusid sellest, kuidas viie tärni hotelli vaesteosa toa vetsus tervitas külalist junn ja nii. Nüüd olid needsamad toad saanud uhke art deco võõba ja üldse oli kõik kuidagi teistmoodi.
Kas muutunud olen mina või Jūrmala?
Mõlemad.

Väga otseselt ei saanud vastust, kuidas on Venemaa majanduslik olukord mõjutanud turistide voogu, küll aga vaatab Jūrmala palju kutsuvamalt Skandinaavia poole. Teatav ärevus oli õhus.
Elu on Jūrmalas on aga jõudsalt edasi läinud. Ehitus käis.Valmisid apartmendid ja majutusasutused, mis on ka tegelikult apartmendid.
Käisin külas linnavalitsuse kutsel ja pean ütlema, et turundusoskused on neil kõvasti paranenud. Programm oli huvitav. Muidugi ka nii tihe, et rallid ühest kohast teise ja õhtuks oled täiesti kutu. Magneesiumi oleks pidanud kaasa võtma nende jalutamispäevade jaoks:)
Grupp oli väike – jällegi väga suur pluss minu jaoks.

Seekord olin ma kohe väga, väga leebe! Ainus asi, mille kallal vinguda, on hotelli padi. Viimasel ajal on mul palju padjaõnne olnud ja see nüanss oli vahepeal täitsa ununenud, et reisima peab oma padjaga. Teise öö magasin, hommikumantel pea all.

Kuigi „viis asja, mida teha“-kirjutisi ei peeta eriti tõsiseltvõetavaks blogimiseks, aga teen ühe sellise oma Jūrmala lemmikhetkedest.

Dzintari kontserdimaja
20. sajandi esimesest poolest kontserdimaja remondiga saadi tänavu ühele poole ja kohalikud on äärmiselt uhked, et Jūrmalas on nüüd aastaringne kontserdipaik.
Jalgadele pidi sõna otseses mõttes valu andma, et punkt kell 20 kohal olla. Sel õhtul toimus seal ühisesinemine, kus astusid üles Latvian Voices ja Georgian Voices. Läti publik on ikka temperamentne, ka lugude vahel aplodeeriti püsti seistes. Samal ajal kui Eestis on> teatrietenduse lõpus tunne, et kellelegi vist ei meeldinudki ja kärsitumad traavivad juba riidehoiu poole.

Jaluta, märka, imesta
Jūrmala linnapilt on viimasel aastatel kõvasti lisa saanud ja pakkus eestlase tagasihoidlikule silmale üht koma teist.

Restorani tigu-sissepääs.

Kemeri rahvuspark 
Hea oli ka jõuda arhitektuurilise enampakkumisega Jūrmalast välja, näha tavalisi korrusmaju ja kunagise Kemeri sanatooriumi hiilgust. Tervistava muda ja väävlirikka mädamunahaisuse allikaveega paik on sisuliselt varjusurmas.
Pikka aega tühjana seisnud Kemeri sanatoorium sai eelmisel aasta uue omaniku ja on suur lootus, et asjad hakkavad seal paremuse poole liikuma. Parki juba korrastati.
Väga tõepoolest ootamatu, kui inimtühjas pargis ilmub silme ette selline pärl:

Kemeri õigeusu kirik on tuntud ka kui piparkoogikirik.

Kemeri raba.

Lõõgastuskompleks The Garden Baltic Beach Hotelis
Mõni neljapäev on selline, et käid kaks korda päevas saunas. Hotel Jūrmala Spa spaaosas tahtsin lihtsalt huvi pärast ära käia. Kui hotellituba oli suur ja helge (arusaamatult tillukese dušinurgaga), meenutas nende tumedates toonides Wellness Oasis koobast. Iseenesest hea saavutus, kui 10aastane hotell suudab lühikese ajaga kiviaja-efekti luua. „Полотенце сюда!“ hüüdis vastuvõtutšikk kui oma kiirtuuri lõpetasin.
Pärastlõunaseks saunatamiseks Baltic Beach Hotelis jäi 45 minutit. The Gardenis polnud ka ühtegi akent, aga - kiirrääkijast töötaja välja arvata -
Minu lemmik oli idamaine rasul, kui sai end saviga kokku mätsida ja lasta sel siis tähtede ja tervistava auru all mõjuda. Savi sain peal hoida vaid loetud minutid, selle mahapesemiseks kulus neid hulka rohkem. Polegi kaua niimoodi rapsinud, et ühe käega ajad pükse jalga, teisega kuivad juukseid. Aga täpselt minuti pealt olin valmis ka.
Mõnu kajastub ka muidugi hinnas: Hotel Jūrmala Spa Wellness Oasis maksab 18 eurot, viietärnise Baltic Beach Hoteli the Gardeni külastus 36 eurot (nädalavahetusel 43 eurot)
Huh, võime Eestis nende ingliskeelsete nimede kallal küll võtta, aga issarist, kui ma peaks praegu lätikeelseid nimesid siin väänama.

Lielupe lõuna
Söögikohtades oli võrreldes esialgse programmiga kõige rohkem muudatusi ja nii mitmedki huvipakkuvad kohad jäid läbi käimata.
See-eest tuli kavasse Lielupe hotell. Väljastpoolt kui nõuaaegne karp, seest jõudumööda renoveeritud.
Toit oli maitses mulle VÄGA. Tursaga serveeritud granaatõunaseemned ja oliivi-päikesekuivatatud tomti segu tundus esmaspilgul liiast, aga mängis kala ja maheda kartulipudruga hästi kokku. Köögiviljad kenasti krõmpsud. Magustoidust samuti tunda, et hea käega kokalt tulnud (tähtviljas jumala laia joont ka ikka natuke).

Rododendronid
Kas ma saaksin olla õnnetu, kui mu ümber on õitsvad rododendronid?! Ei saa.
Hilisel kevadel on omad plussid. Kastanid, sirelid – kõik õitses. Liita siia veel murulõhn... Õhk oli nii rammus, et ei jaksa hingatagi sisse kõike seda elujõudu.

Jūrmala

EELLUGU. Kuigi lõin ligi kolm aastat võõrastes maades aega surnuks, ilmus mu esimene reisilugu nüüd juulikuu Annes & Stiilis. Ja kuigi ma olen kaks korda teise maailma otsa ja tagasi jõlkunud, on see lugu muidugi hoopis Lätist. Käisin esimest korda elus pressireisil (ehk siis Jūrmala linnavalitsuse kulul). Niipea kui kohale jõudsin, sain aru, et olen plindris. Miks ei saadetud sinna kedagi leebemat?! Ühesõnaga, peaksin tegelikult kirjutama veel teisegi loo pressireisi võludest ja valudest.
Kirjutamisel oli mul kuklas vana hea „Kes maksab, tellib muusika“. Pika sisemise praadimise järel sündis siiski lugu, millele võin julgelt oma nime alla kirjutada.

* * *
SOVIET CHIC JŪRMALA

Oleks see Jūrmala kapitalistide teha, koosnekski aastaring 12 juulikuust. Ehkki suvehooaeg avati seal juba mai keskel, hingavad selle Läti kuurordi sadakond spaad-majutusasutust just selle unenäolise juuli ootuses, mil jõukad vene puhkajad tulevad luhvtitama nii ennast kui oma rahakotte.

Kuigi 15-20minutilise autosõidu kaugusel pealinnast Riiast asuv Jūrmala on ennekõike tuntud Līvu (Liivi) veepargi poolest, on lätlased raha teenima pannud ka liivaranna, männimetsa, mineraalvee ja ravimuda ning lisanud sellele heldelt kitši ja estraadi.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algusel õitsele puhkenud kuurordil on selja taga kuulsusrikas ajalugu. 1980ndatel oli Jūrmala puhkajate hulga poolest Sotši ja Jalta järel Nõukogude Liidu kolmas kuurort. Läti taasiseseisvumine ja Vene kodanikele kehtima hakanud viisanõuded mõjusid turismimajandusele kui insult, pärast mida üritatakse nüüd taas jalule tõusta. Hooajaväliselt paistab linnake olevat siiski Läti koorekihi magala, mis suvekuudeks elustub. Kui satute ringi liikuma kohaliku giidiga, siis paluge näidata Laima Vaikule kodu või presidendi residentsi. Riia- ja rannaläheduse tõttu on kinnisvara siin hinnas.

Olgugi, et spaasid on jõudumööda üles vuntsitud, nõukaaja hõngu Jūrmalas jätkub. See võiks olla eksootilinegi, aga meil on ju see kõik veel nii värskelt meeles, et pole jõudnud taga igatsema hakata. Nii võib tekkida õigustatud küsimus, et miks peaks Jurmalasse sõitma; kas meil omal liivarandu ja männimetsi siis vähe. Pealegi on Pärnu ja Haapsalu, Narva-Jõesuu ja teised spaapaigad eestlased ära hellitatud ja teeninduskvaliteedi suhtes ootused kõrgele nihutanud (kusjuures Pärnu ja Jūrmala on sõpruslinnad, elanikearvgi samas suurusjärgus).
Pikkus loeb – nii pikka liivaranda teil pole, ütlevad lätlased. Tõesti, 33kilomeetrisele liivaribale mahuvad kõik oma linakese maha panema. Rahaühik teine, keel ja keskkond võõras – kõik see aitab oma tavapärasest argirutiinist paremini välja saada.

Jūrmalas käinud teavad, et üks kontrastsus on üks peamisi selle paiga iseloomustajaid. Imeilusate puitvillade rivi on kui majade iludusvõistluse trikoovoor, kuni saabub hooletusse jäetud majavare kui koletu hambaauk. Rannas märkad kümnel ruutmeetril nii pokaalidest vahuveini libistavaid laia joonega uusrikkaid kui aluspükstes vanamehenässakaid. Su hotellil võib küll viis tärni olla, kuid ujulas saad ikkagi koristajamutilt peaaegu et üle küüru, et mis sul, karvasel, arus on – tikud basseini ujumismütsita. Õhtul on ühes mereäärses lokaalis peentes tualettides uhked härrad ja prouad naelutatud tundideks laua ja tooli vahele, samal ajal kui kõrval olevas šašlõkitelgis käib armumänguline ja hoogne keskealiste tantsulka. Sööd magustoitu viisakas restoranis, kuid millegipärast on kogu laudkond seks puhuks varustatud praenoa ja -kahvliga.
Kindel on see, et riietusega ei pane kunagi mööda: ükski kleit ei ole liiga lühike ega läbipaistev. Ja ka kõige kehvema vene keele oskusega pead kõik tuttavad sõnad ritta laduma, et end vähegi arusaadavaks teha. Ja nii edasi. Esimese hooga viib see meie skandinaaviastunud mõttemaailma rivist välja, aga siis harjub ja hakkab meeldimagi.

Jūrmala sobib lastega peredele, paadunud romantikutele ja teistele rahulikuma puhkuse austajatele. Kes soovib hoogsamat ööelu, peab suuna Riia poole seadma. Puhkust planeerides võiks ka mõelda sellele, et võib-olla ööbidagi Riias või oodata madalhooaja sooduspakkumisi. Kuuldused Lamboghinidest ja miljonäridest on küll liialdatud, aga himu Ida poolt tulevate rahapakkide järele ajab näiteks majutusehinnad kohati ulmeliselt kõrgeks.

MIDA JŪRMALAS TEHA?

Peesita rannas
... ja ära tee midagi. Sul on puhkus!

Põika spaasse
Kui keha ja hing ihaldavad tsiviliseeritumat hoolitust kui liivamassaaž ja õhuvann, astu sisse mõnda arvukatest spaadest.

Mine parki ja roni torni
Merest, liivast ja päikesepaistest pakub vaheldust varjuline Dzintari metsapark 33,5m kõrguse vaatetorni, mänguväljakute, rulluisuradade, rulapargi ja muude lõõgastumisvõimalusega.

Paita kilpkonna
Kilpkonna kinkis linnale 1995. aastal skulptor Bārda ja mis sa sellega ikka muud teed, kui paned ilmarahvale vaatamiseks ja mõtled välja legendi, et pronkslooma paitamine garanteerib sulle pika ea. Kilpkonn pesitseb rannas Baltic Beach Hoteli juures.

Uudista maju ja bikiine
Ragakāpa looduspargis asuvas vabaõhumuuseumis saab näha, kuidas elasid Jūrmala kalurid, enne kui nad närisid läbi, et puhkajate ümmardamisega saab palju lihtsamini leiva lauale kui kalastamisega.
19. sajandil hoo sisse saanud puhkusepaiga ajaloolise käekäiguga saab tutvuda Jurmala linnamuuseumis, kus on avatud ka näitus kuurordi moest ja Läti suurimast suplusrõivaste kogust. Muide, muuseumid on piletiraha ei küsi.

Omaette vaatamisväärsus on Jurmala puitarhitektuur: kokku üle 400 pärli, millest üks tähelepanuväärsemaid on otse rannas asuv endine suplusmaja /esimene kuurorthotell Marienbad.

Õpi läti keelt
Jäta meelde, et „prieka!“ on läti keeles „terviseks“, sea sammud eestlaste omanduses olevasse Hotel Jurmala SPAsse ning telli Jūrmalniece ehk Jūrmala neitsi kokteil, mis koosneb viinast apelsiniliköörist, laimimahlast ja granadillisiirupist.

Patseeri Jomase tänaval
Patseerimine on Jūrmala üks olulisemaid ajaveetmisviise. Linnakese keskset jalakäijate tänavat ääristavad hilbu- ja suveniiripoekesed, aga ka söögi- ja joogikohad, nii et õige melu saabub tänavale ja terrassidele õhtuhämaruses.

Jaluta natuke veel
Paarikeste ja suuremate grupeeringute tasuta romantikapakett sisaldab loojangueelset jalutuskäiku piki mereranda. Sääsed on hinna sees.

Saa osa estraadiprograamist
Uuri Dzintari kontserdimaja koduleheküljelt (www.dzk.lv), kas parajasti on kavas huumori- või šansooniõhtu või on laval hoopiski legendaarne Raimonds Pauls.

Saada postkaart
Rõõmusta koduseid ja saada neile kuurortlinna vaatega postkaart.

Jūrmala kohta leiad infot siit.

PS. Jūrmalas oli ka kaks kokkupuudet Eestiga. Hommikusöögilauas kohtasin Pädaste kelnerit Jannot ja nägin ka Eesti numbrimärgiga Aston Martinit, mis hotelli treppi aeti, sest vihma ju sadas:

* * * 

Lugu ilmus 2013. aasta juulikuu Annes & Stiilis. Kujundatud versiooni näed SIIT.