29.11.11

Adapterinipp

Kui Malaisias proovida euroopa otsa seina toppida, siis see hästi ei õnnestu. Vaja on adapterit?
Ei, saab ka ilma. Trikk seisneb selles, et ülemisse auku tuleb lükata mingi pulk (kui mu tajupojamõistus õigesti aru sai, siis surub see maanduse alla) ja siis hopsti! ots seina. Kohalikud õpetasid.
Ma kasutan selleks grillitikku, aga sobib ka näiteks pastakasüdamik või mõni muu elektrit mitte juhtiv asi, mis auku mahub.
Igaks juhuks ei hakka ütlema, millega ma seda nippi esimest korda proovisin. Igatahes tõestas eluskatse, et ka metalli auku toppides midagi ei juhtu, elektrikud seda aga siiski heaks ei kiida.

28.11.11

Öö

Nädala sees Cheratingi õhtud väga vaiksed, piisavalt aega ja rahu huvitavate inimestega rääkida.
Nädalalõpuks saabuvad Kuala Lumpuris töötavad valged ja ning malaislased kohalikel on kõva hoog sees.
Nagu Tais, peetakse ka siin lugu viskist ja purjus peaga autojuhtimine on tavaline.
Soojendusring toimub Don't Tell Mamas. Malaislased on laulurahvas. Ka nädala ei seisa trumm ja kitarrid niisama; nädalalõppudel on lisaks ka veel ühendkoorid.
Ja edasi minnakse Little Balisse, mis on pimedas hästi ilus:
Laupäeval oli uue elu esimene päev ehk siis lõpuks ometi nägin ma Aasias madu. Teadsin, et see päev tuleb - aga et nii mittelooduslikul moel... Teatavasti kardan ma madusid kohutaval kombel.
Ta nimi on Maia. Maia pole siiski ninnunännu kodu-uss. Tüüp leidis ümbes meetrise püütoni hommikul ja õhtul hängis Maia juba seltskonnas. Kõik inimesed väntsutasid teda ja mina olin paanikahoo ääre peal. Õppisin inglise keeles ära sõna „kägistama“ ja kui ma arvutasin välja, kui palju on 12 jalga meetrites ehk Maia-preili pikkus tulevikus... Hm, ei olnud meeldiv. Nastiku- ja rästikupõhise lapsepõlvega inimese jaoks oli Maia juba praegu paras volask.

Kui samas oleks veel ühe „Kiss me, Luna“ kokteili (Luna on mu nimi siin ja tundus, et tegu oli Long Island Iced Tea kohaliku variatsiooniga), oleks ma selle ussi lasknud oma kramplikele
kätele asetada nagu jõulukarra, aga silma ei oleks ma talle veel vaadanud.
Malaisia uskumustes pidavat mao ja maohammustuse unesnägemine tähendama abiellumist. Eestlasele vist ei tähenda, a ma ootan ikkagi kannatlikult edasi. Veider, et headeks asjadekpead vaatama unes õudust ja sitta.
Mehed kardavad mu tähelepanekute järgi peamiselt ämblikke ja neid üldse ei rõõmusta see fakt, et inimene sööb elu jooksul kolm kilo ämblikke. Oleksin rõõmus, kui minu kolm kilo roniks kellelgi teise makku, a õnneks on mul nendega palju neutraalsem suhe kui madudega.

Üks öö kuulsin krabinat – selge, keegi on kas verandal prügikasti kallal või siis toas. Võtsin ettevaatlikult taskulambi ja uurisin asja. Koletusuur prussakas! Suurem kui Tai rentsliprussakas. Tümitasin teda Financial Timesi, plätu ja harjavarrega. Kole, aga kuradi kärme, ma ütlen. Kätte sain.
Paari minuti pärast jälle krabin. Keegi puuviljakoti kallal... Geko. Teda ma välja ajama ei hakanud, sest gekod pole majakaaslastena eriti tülikad. Vannitoas on pisikesed, u sentimeetrised ussikesed ka. Algul tundusid jälgid, a harjub ära.

26.11.11

Päev

Algas jaanuarini kestev koolivaheaeg ja ühtlasi on pikk nädalavahetus, nii et Cherating on rahvast täis.
Kaks päeva on olnud mõnusad päikeselised, mitte et vihm surfareid kuidagi segaks. Uurisin - surfiõpe maksab Satu Suku's - siinses surfikoolis 120 ringitit. Mu kanada naabrinnad said kellegi nõusse 40 ringiti eest - rahaküsimine on siinkandis veel päris halvasti arenenud.
Rannas on mõnus. Kohtab igast tegelasi, aga kui tahad, saab peesitada nii, et sadade meetrite raadiuses pole ühtegi inimest.
Don't Tell Mama on viimaseid päevi lahti. Kurb aeg. Siis monteerivad nad konstruktsioonid lahti ja kolivad peatänava äärde.
Daam koerakesega. Coda on rihma otsas, sest muidu kipub ta kanu kimbutama ja muud pahandust tegema. Kuna ta on ikkagi tõukoer - sinisilmne siberi husky, peab ta elama tõukoeraelu.
Koerte põhimänguasjad on krabid, Muki teeb musta ehk kaevuritöö, Coda siis "mängib" kuni krabil eluvaim väljas.
Täna ma siis guugeldasin sellist asja nagu "koera erektsioon". Sest Muki lükkas end Tipsysse ja Tipsy jäi ta külge kinni. Väga hull vaatepilt, minutid venisid tohutult. Midagi teha ka ei oska.
* * *

Hommikusöök pulmalauas

Asutasin end hommikusöögile ja randa, kui me hütila emafiguur Sheila ütles, et kohe lähme pulma ja kell üks saame köögi juures kokku, kui ma tahan minna. Et ärgu ma muretsegu - pulmas saab süüa ja kell pole veel üks.
Muidugi, kell oli vaid12.57. Nii et elus tuli siis väga kiiresti ette olukord, kui kutsutakse veel lühema etteteatamisajaga kui oma oma lihane vend seda tegi.
„Hm, siis peaks ju pika seeliku selga panema?“ Mul oli lühike teksaseelik ja maika, pea veel dušist märg, nägu pundunud nagu ikka kuumas magades.
„Ei ole hullu, sa oled turist. Õlad võiks siiski ära katta.“

Mõtlesin Bali matusetseremoonia peale, mis oli pikk ja rahvarohke ning valmistusin mentaalselt loobuma oma visiidi esimest rannapäevast. Aah, saaks lõpuks vähemalt pläturandigi!
Malaisia pulmakommetest ei olnud niisiis üldse mingit aimu. Nii palju öeldi, et pruutpaarile kingitakse ja raha ümbrik on Illimari käes (see eesti poiss siin). Viiest ringitist piisavat.
Kohale jõudes jäi mulje, et oleme väga oodatud. Lahkelt viibati buffeelaua juurde ja juhatati lauda.
Pakuti kahte sorti riisi, looma- ja kanaliha, kapsast ja üks karri moodi roog oli ka. Joogiks vett ja magusat morssi. Külalised vitsutasid ikka mehiselt. Pakun, et kohal oli umbes sadakond inimest. Naised olid peenemad riided selga ajanud, meesterahvad olid nagu ikka.

Hõbedases rüüs peigmees lonkis ringi, kimus suitsu ja võttis õnnitlusi vastu. Turistide rõõmuks otsis Sheila ka pruudi üles.
Pruut oli selline hästi malbeke ja meik tugev nagu lavagrimm.
Igale külalisele anti tänukingitus, kus koosnes küpsisest, tarretisest, pähkleist ja kalasnäkist. Kadri rääkis, et tema oli kord saanud ka näiteks keedetud muna.
Kõht täis ja kojuminek. Alla tunni kestis see kõik.

Küsisin Sheilalt, kas pulmasid on siin tihti ja ta vastas, et ta eriti käi, sest enamasti pakutakse liha, mida ta ei söö, aga seekord oli juurikaid ka.

Päeva peale sain nii palju targemaks, et malaisia pulm tähendabki mitmepäevast söömingut, üks päev näiteks pruudi, teine peiu kodus. Pruutpaar ise ei pruugi kogu aeg kohal olla, aga kogu küla voorib läbi.
/tiu/

25.11.11

Kemamami ööturg

Cheratingist 20minutulise sõidu kaugusel Kemamamis on neljapäeviti ööturg (Cheratingist Terengganu pool on puhkepäevad reede ja laupäev; Kuantani pool lau- ja pühapäev).
Muidugi on seal kõike alates piilupart Donaldi nokatsitest kuni kuldkelladeni, aga siin on teile valik toidumüüjaid.
Väike raiamps:
Siin valmib putu:
Jaa, silmad ei peta - ongi sinine riis:
Magusalett: tohutult värvikirev, sellised tarretiselaadsed ja üsna maitsetud asjad:
Ei, nad ei müü õhku. Air on vesi nii et joogivalik:
Puuviljalett on imeilus, viljad enamasti imporditud ja kallid:
Mu õhtusöök - roheline ja lihalõigud, 3 ringitit (1 ringit on 0,24 eurot ehk suts alla nelja krooni):
/tiu/

Vol2: olek

Niisiis olen ma jälle Cheratingis. Jälle! Pisike rannaküla, pärdikute mängumaa.
Kui tuled, ei leia sa siit suurt midagi: mõne surfariga rand, unine peatänav, paar warungi (sööklat), pesumaja, netikohvik inimtühjad resordid.
Vihjeks - meelerahu ei paista nurgatagant välja. Ja see rahu aitab su ree peale tagasi. Nii et kel vaja puhata reisimisest ja elust, on see ideaalne pelgupaik. Ja nii ei arva ainult mina.

Elan Mata Hari hüttides, mu hütt on number 13. Öö maksab 30 ringitit. Siuke mõnus bangalo: veranda, suur voodi, laud, toolid, stange + vannituba, vesi on külm, a vähemalt vetsupotti ei pea kopsikuga vett peal kallama. Mugav, et siin on ka nõud ja köök, kus saab kohvi ja teed keeta.
Vaade verandalt:
Siin sünnivad mu surematud kirjatükid:
Tegemist on muidu fotolavastusega, sellist korrapära eriti sageli pole. Aga Kadri toodud piimašokolaadilõhnane küünal on ikkagi. Ja voodi, kaaslaseks mu asjad:
Suhtumine on muidugi äärmiselt personaalne. Mata Haris majandab sakslanna Sheila. Kärtspunase pea ja väheste hammastega proua Sheila on elanud siin juba 27 aastat, käies iga 3 kuu tagant viisa pärast maalt väljas, ja hoiab kõigel teravalt silma peal. Et kui ma alguses 21 tundi järjest magasin, olid Sheila ja mu naabrid väga mures. Peaksin regulaarselt verandal midagi kuivatama, et nad aru saaks, et ma olen endistviisi elus. A kuna tai koerad on mul nii palju asju ära viinud või närinud, siis ma ei julge. Siin on ainult kassid ja mõned normaalsed koerad.

Elurütm ja organism on mul siiani, st juba teist nädalat täiesti pahupidi. Alguses suutsin ainult magada, eks mitmed vahelejäänud uned ja ajavahe tegid oma töö. Nüüd ma elan ja magan täiesti suvalistel aegadel ja püüan end ajakammitsaid lahti mõelda. Täna hommikul ärkasin näiteks kell 5, üllatuseks ei sadanud. Kirjutasin, jalutasin, sõin ja tegin uinaku kella 12-18...
saabudes oli mul kolm lõpetamata artiklit kaelas, lisaks väsimusele segas ka pidev äike, nii et ma ei julgenud eriti läpakat seinas hoida - liialdamata iga paarikümne sekundi tagant lõi välku ja ikka tunde. Mussoonist teen eraldi jutu ja pildirea.
Muidugi ei ole mu residentsis ka internetti, mis tegi Eestiga asjade ajamise nats närvesöövaks; ma olen ju patoloogiline googeldaja ka.
No mis holiday see on! Igatahes üksõhtu ei jäänud siis muud üle, kui korkisin ühe suveniiriks kaasa võetud Vana Tallinna lahti. Kaugemale ei jõudnudki, sest naabrimees tuli ukse taha ja kutsus oma nende verandale õllele. Siin on naljakad klotseriga ja gmail.com-meiliaadressidega ärikad, kelle hobi siis oma raha näidata, kingitusi teha ja hommikusöögile kutsuda. Ma sain 6 ringitit, millel on järjestikused seerianumbrid ning 2 pakki teed ja ühe shokolaadijoogi (yeah... makes sense...).
Väljasõidu vastu polnud mul midagi, sest Cheratingis ei ole puuvilju saada ja peaasjalikult olen ma ainult toas olnud. Panin korralikult kella järgmiseks hommikuks helisema, ärkasin ja kasisin end - vaatan õue, vanamehed täitsa ärevil. Selgus, et keegi oli öösel neil hütis vargil käinud, kui nad magasid. 6000-7000 ringitit sularaha, 9000 ringitit maksev kullast klotser, telefon (millega pidi saama igale poole üle maailma tasuta helistada) – kõik läinud.
Meeldiv, et asitöend – purunenud plastmasstool, millega end aknani upitati, oli mu verandale sokutatud.
Pätijahil.

Noh, nii ma ei saanudki hiina ja hindu onuga shoppingule, sest neil sai raha enne otsa. Scheisse! Sheila ütles, et ma ei muretseks; ise need mehed eputasid oma rahaga ja vargused on siin harvad.
* * *
Elukoht makstud, selgus ju, et esimest korda mu reisimiste jooksul on mul päevaeelarve - 30 ringitit. Ehk siis igaks söögikorraks ümmarguselt 10 ringitit, hommikusöögi saab tegelt 5-ga kätte, nii et jätkub ka pudelivee, vetsupaberi ja küpsise jaoks.
Erineva oleku ja lisandiga nuudel-riis on warungis keskmiselt 5-7 ringitit ja värske mahl 2-2.5 ringitit. Praetud riisi saab ka 4 ringiti eest ja turult veel õige odavat kraami. Mu lemmikwarungis on suur ports Tom Yam'i kalmaari ja krevettidega 7 ringitit (0,5 ringiti eest pool portsu riisi juurde). Hinnatase pea sama nagu Tais, aga portsud on küll kõõvasti suuremad. Kohalikud ise uhavad aga riisi ja kana, ma ju teadagi pole kummagi fänn.
Võrdluseks näiteks, et 0,33 Tigeri õlu on baaris 10 ringitit. Nii et rehab.
* * *
Lõpetuseks veel külakoeri ja -kanu:

/tiu/