Saarnaki

Saarnaki laid asub Salinõmme lähedal ja on Hiiumaa laidudest üks suuremaid – kuni 3,4 kilomeetrit pikk ja kuni 0,7 kilomeetrit lai. Saarnaki vanuseks loetakse 2000 aastat. Jäi püsielaniketa 1973. aastal. Saarelt pärit inimestel on (oli) perekonnanimi Saarnak (Wikipedia).

Ühe Saarnaki-nimelise sabas me juulis Saarnakile läksimegi. Tema isa Elmu olevat veel 1970ndatelgi käinud ujudes Hiiumaal kinos ja kurameerimas, kuivad riided pea peale seotud.

Tõenäoliselt sündis Hiiumaa Selveris sel hommikul meestekategooria kiirusrekord alal
„Ostuotsused 10 inimese nädalavahetuseks kilo- ja liitrihindu arvestades“. Igatahes on see kõik nüüd maha laaditud.

Me merevaatega villa ehk Kuusenuka uus uhke maja:

Kadakate vahel oli ka internatsionaalne käimla, kus üsna pea enam käia ei julgenudki, sest muuhulgas käisid seal ka maod (nagu ka igal pool mujal).

Järgnes koosolek, mis selgitas viisaka ülalpidamise reegleid. Jäi meelde, et lammastega ei tohi mängida. See oli tegelikult asjata korraldus, sest lõppude lõpuks polnud lambad isegi mitte nii koostööaltid, et neid pildi peale oleks saanud.
Kõige tähtsam oli siiski see, et tööd tuleb ka teha. Ja mehed hakkasidki kohe tööga pihta, sest tööga on juba selline lugu, et kui kohe kätte ei võtta, võib see sündmustekeerises sootuks ununeda. Naised läksid metsa maasikale.

Kärt koristas vahepeal köögi ära. Kuna läksime omast arust ikkagi üksikule saarele, tassisime kogu eluks vajaliku endaga kaasa. Et eelnevad olid teinud täpselt sedasama, et seal oli kraami ikka lausa mitmeks järjestikuseks eluks. Külalisteraamatus olid ellujääjate sissekanded, kuidas üle jää sai Saarnakile tuldud ja mida söödud.

Hilinejad jõudsid ka õhtu eel kohale.

Kuna just sel päeval oli Hiiumaa paadimatka programmis "Meeleolukas päev merel, laidude külastus", siis oli liiklus me õue all tegelikult väga tihe.

Õhtuses sportlik-meelelahutuslikus kavas oli matk. Laurujoru võeti üles juba kell 19.45.

 Saarnaki suurim kõrgus merepinnast on erinevatel andmetel 7 või 9 meetrit. Saareboss saare kõrgeimas tipus:

Keset nurmlaukusid:

Kohtasin esimest korda valgeõielist nõmm-liivateed:

Grupipilt Pärnamäe rängas:

Kui väsinud rännumehed koju tagasi jõudsid, selgus, et oli saabunud näljahäda. Lõkkekartulid kaalusid u 2 grammi. Suppi ka teha ei saa, sest kala pole. "Mis mõttes ei saa suppi teha?!" küsis uhhaa-ekipaaž ja läks püüule.

Eided passisid kaldal nagu muiste.

Selgus, et püüumehed olid meil kõvad. Eks nad pidasid merejumalat kah heldelt meeles. Nagu saareboss kommenteeris: "Asi see siis sellise tormiga tonn välja tuua..."

Ja mina tegin oma parima tulemuse kalade võrgust käristamisel nii koguse, kiiruse, jõu kui pimeduse osas.

Juba järgmisel hommikul koitis see päev, kus enam mitte midagi teha ei viitsinud.

Vannituba:

Hommikukohv:

Majakroksid olid igati au sees.

"Isa, tule palun järgi"-teenus:

Koju sõites oli prügipraam ilusti slepis, nii et vahtu lendas, sest kogu oma laga tuleb kaitsealuselt saarelt ära tuua.

Edasi/tagasi Eestis

Ajasin juttu ühe Eestis elava austraallasega, kes tahab nii kuulsaks saada, et ta käest ei küsitaks nädalavahetusel 28 korda, miks ta Eestis on.

Mina ei taha kuulsaks saada. Mu käest eriti ei küsita ka, et miks ma siin olen. Vahel harva. Ja siis ütlen, et ma tahan olla, sest ma ei jaksa kuskil mujal olla.
Ausalt öeldes hakkasin juba ise ka kahtlema, et selline riik nagu Eesti on üleüldse olemas ja päris suur kergendus, et ikkagi on. Ümberringi räägitakse eesti keelt. Kõik on nii tavaline. Mozzarella ei maksa ebanormaalselt palju ja naistel on kunstripsmed. Mõnus.

Aga inimesed peavad ju midagi küsima, kui mind näevad. „Millal siis jälle lähed? Kuhu sa siis nüüd edasi plaanid?“ Sest oma ajusopis on nad mind paigutanud nurka sildiga MAAILMARÄNDUR.
Tööpakkumisi esitatakse ka ebalevalt, et mine tea, millal sa jälle...
Nägin vana tuttavat (tüüp on endiselt noor, aga tutvus on vana nagu mul see ikka kipub olema), kes tunnistas, et jah, kuus aastat on Eestis tagasi oldud, aga ikkagi kripeldab.
Jah, see äraolemine, uue kogemine on sõltuvushaigus. See torkiv tõmme ei kao. Lihtsalt ühel hetkel teed sa kompromisse elu ja endaga ja oled paigal. Eneseleidmise tee on pikk ja aeglane ning võib juhtuda, et enne leiab sind keegi teine.

Paar päeva tagasi rääkis üks juhututtav, et ma minevat varsti jälle. Minu teada ei vasta see tõele.
Aga kirjutan siis natuke neist asjust. Sest pikk blogipaus pole ju tingitud sellest, et oleksin kirjutanud raamatu. Lihtsalt on olnud palju tegemist ja vähe keskendumist.

* * *
Memuaarid jäid pooleli Malaisia seenemetsas. See maikuine Cherating oli nii õige ja hea. Lihtsalt olin. Sain peidus olla. Kui tahtsin, rääkisin juttu. Enamasti olin vait või kuulasin. Või siis olin printsess, keda viidi sööma, pandi istuma, lapiti salvrätikud sülle, telliti toit. Pulki võisin õnneks ise hoida.
Olen Cheratingi sattunud alati pärast mingit suuremat sisemist tuulispaska, magan end korralikult välja ja klopsin taas kokku. Cherating sobib mulle ja tundub, et mina sobin sinna ka. Seekord oli ka korduvalt jutuks, et peaksingi sinna jääma. Praegu ei tahaks aga kindlasti väljaspool Euroopat elada. Hm, isegi nädalavahetusel Pärnus olles tabab mind teisel päeval rets koduigatsus.
Kuala Lumpuri pakkumistel hoian siiski silma peal, käiks hea meelega korra „suvilas“ ära.

* * *
Uus-Meremaale ma ka kindlasti tagasi ei lähe, kuigi mu viisa veel kehtib. Tulin sealt tagasi kirglikuma toiduarmastuse, katkise südame ja kombega käia toas välisjalanõudega.
Muide, mu endine töökoht Martin Bosley's tunnistati tänavusel Cuisine NZ Restaurant of the Year Awards'il parimaks kohaks kategoorias Best Specialist Restaurant. “The service is very smart, too,” öeldakse arvustuses ja mulle meeldib seda natuke isiklikult võtta.

Mõtlen Uus-Meremaa peale päris palju. Kääbiku filmi treiler paneb naeratama ja niisamuti ka tuuline ilm, mis muudab mu lokitud-lakitud pea jälle Arraku kangelaseks. Kohati tundub, et ma sisustan endale Wellingtoni kodu koopia.

Mina: “Kas hortensia eest on keeruline hoolt kanda?”
Müüja: “Ei ole, aga eks ta on muidugi kõva jooja.”
Mina: “Hm, nagu perenainegi...”

Mina: “Kas ma pean ostma 200x200 või 200x220 cm suleteki? Mis vahet seal on?"
Müüja: “Oleneb härrast, kes sinna alla peab mahtuma.”
Mina: “Ah soo. Palun 200x200 siis, et ma ei peaks mõtlema, mis pidi ma seda tekikotti pean toppima.”

* * *
Eestis oli juba esimesel hommikul postkastis kiri, et millal sa tööle saad hakata.
Põhiaur läks esialgu kolimiste peale. Tõin kolm aastat Katsi maal olnud kola ära ja selgus, et mul pole isegi panni ja soolatoos oli ära roostetanud.

Siis ma sattusin üle kolme ja poole aasta uuesti kontoritööd tegema ühe kinnisvaraprojekti heaks, huhuhuuuuu...
Juba teisipäeva õhtuks on selge see, et nädal kõigepealt murdnud minu ja läheb alles seejärel oma selgroo kallale. Kell pool kümme õhtul vajuvad mul käed rippu ja naljalt uut päeva ei näinud, sest silm läheb enne kinni.Üks nädal ei jõua küünelakki maha võtta ja siis nädal aega uut peale panna.
Kuhu ma olen sattunud?!
Maret ütles, et mul on alati see kuue nädala stress, enne kui uue olukorraga harjun ja vingumise järele jätan. Vingunud olen päris palju. Ilma erilise põhjuseta. A no ikka on tunne, et jalas on nähtamatud 15sentimeetrised kontsad ja ei jõua elus edasi. Ja kui mul need päriselt jalas on, suudan vabalt lennelda (küll väikese hoovõtuga). Hobigrupie'na on olnud edukad ajad, olen tutvunud sportlastest ja muusikutest kuni Michelini-kokkadeni. Kogu sotsiaalne pillerkaar on olnud muljetavaldav pärast Uus-Meremaa madalat profiili.
Ikka nii hea on kohas, kus kohtad tänaval vanu sõpru, ilma et oleksid nad ise sinna välja mõelnud. Üldse on need sõbrad kogu aeg su lähedal.

Mis siis edasi? Praegu mõtlen pead selgeks. Samas ei ole ju ka esimest korda jälle uuesti alata. Ja ju läheb jälle tavalist rada, et asjad lihtsalt juhtuvad.

Praegu ma veel ei ahasta, et taskurätik peab olema standardvarustuses, saapahooaja avasin juba 13. augustil ja pärast lumist „Vuosaarit“ oli kaks päeva hiljemgi veel paha olla.
2012 on olnud parajalt pöörane ja hästi ootamatu ja tohutult õpetlik. Ja mis kõige parem – see aasta ei ole veel läbi. Tahan veel ja veel ja veel!

Tiiu,
Tatari tn ajupesulast

Vol2: minek

Tegin oma minekuotsuse päris ammu, täpsemalt 11. augustil. Olin selleks ajaks vaid veidi üle kahe kuu Eestis tagasi olnud – kohanemisäreva juuni ja ülepeakaela töise juuli (klassikaline eesti otsamajandus).

1. septembril nägin Qatar Airwaysi pakkumist, mis lubas sihtkohas viibida maksimaalselt kuus kuud. Rääkisin oma Malaisia sõbraga läbi. Pärast Cheratingist lahkumist olid nad mind ju järjekindlalt tagasi kutsunud. Tundus ideaalne: kuus kuud elu ning toidu ja öömaja eest tööd Cheratingi rannas ning mais Hiiumaale talu pidama. Kujutasin oma päeva ja üldse kõiki asju väga selgelt ette.

2. septembril ostsin (õigemini Kats ostis) piletid ära – 745 eurot Estonian Airi ja Qatar Airwaysi lende Tallinnast Kuala Lumpuri ja tagasi. Kusjuures piletite pealt vaatasin, et EA lennud moodustasid päris krõbeda osa.

Paar päeva hiljem sain teada, et Malaisia-pool ei saa mulle siiski tööd lubada. Pool aastat aega olin aga endale juba välja ostnud... Eeeee, kuhu siis minna ja mida teha?

Lohutasin end, et kuigi mu otsused pole ehk tagantjärgi võttes olnud kõige loogilisemad, olen ma vähemalt julgenud need vastu võtta.

Õnneks oli september nii paaniliselt kiire, et polnud väga aegagi kahetseda, haletseda ja muretseda. Väga regulaarselt tabas siiski see igatsus, et kõik võiks ükskord paika loksuda.

6. oktoobril olin Hiiumaal, kui üks mu ekselukaaslastest helistas ja teatas, et tuleb ka. Niisiis sihiks Austraalia ja Uus-Meremaa.

Järgmine päev sõitsin linna poole. Sisehääl kordas vahetpidamata kui mantrat: „Life is good life is good life is good!“ Ümberringi pime öö. Jõulud!

24. oktoobril kolisin enamiku asju Viliverre, sest Kats hakkas Taisse ära minema. Tühi oli olla pärast seal pooltühjas toas paari komplekti külmariietega ja suvevarustusega seljakotist kuni 50 SPF valgendava päiksekreemi ja vihmakeebini. Et kellele seda reisimist vaja on; Eestis on ju ka täitsa okei - vähemasti õudselt mugav (igav).

3o. oktoobril läks Liisu Lõuna-Aafrikasse ja ma kolisin mõneks päevaks Mareti juurde. Aitäh Liisule, et ta mind sel suvel majutas. Arvan, et saime teineteisele selles suures planeerimises palju toeks olla.

***

Vahel ikka küsitakse mu käest, et kust ma kõik selle raha võtan. Ma ei tea, raha on raha ja raha tuleb ja raha läheb. Tõsi, regulaarse töötamise lõpetasin ma Sydneys veebruari keskpaigas. Eestis ei põlanud ma erinevaid otsi teha, kuigi mingit rikkust need majja ei toonud (sest mul pole ju maja). Ses osas olen ma kombinatsioon hardcore säästjast ja hedonistist, kel on omad kiusatused – peamiselt hea toit ja hea jook.

Asju pole mul aga vaja eriti rohkem, kui lennukipardale võtta saab (u 30 kg).

Huvitav lugu on aga see, et suurem osa mu papist on Austraalia kontol ja ma pole mõelnud välja muud nippi selle kättesaamiseks, kui et Austraalias ära käia.

Nii voila! kaks päeva enne äralendu on pangakontol 32 eurot. Maret küsis, kas ma olen hull. Aga mis ma siis teen, jätan minemata või? Rivistasin valuuta toapörandale laiali ja kalkullisin nii et currency converter huugas. Õnneks saabus järgmine päev päästev rahalaevuke.

Kui ma enne olen alati kellelgi kaasas lohisenud, siis seekord oli mul täitsa omaenda pakaapidu, mida ma muidugi väga pelgasin, kuid see Triinu sünnipäevalistega ühinenud esmaspäevaõhtu kukkus väga toredasti välja. VÄGA soe tunne oli näha teid kõiki!! Armastan! Mul on kümnete kaupa põhjuseid, miks Eestisse tagasi tulla.

Viimasel päeval mõistus eriti selgelt ei töötanud ja käed oli ärevusest küünarnukkideni tuimad. Ajasin asju nagu hullumeelne (muuhulgas kinnitasin Viru keskuse apteegis Superannuationi paberid ära ja tegin kolmetunnise intervjuu) ja jõudsin igale pool sõna otseses mõttes viimasel minutil.

Õhtusöögile siiski hilinesin – kartulipuder, kotletid ja peedisalat. Mõnus kulinaarne lõppakord.

Asjad panin kokku öösel, lõpetasin vist u pool 4. Kell 6 pidin ärkama, et lennujaama minna.

Ees on kolm nädalat Malaisias, neli nädalat Austraalias ja siis Uus-Meremaale.

Et ma ei peaks 2012. aastani ootama!
/tiu/

Kodused toidud

See pildirida sööstab reisiblogisse otse Hiiumaalt. Geograafiliseks vabanduseks nii palju, et sel maitseretkel olid kohal nii Tiu kui Kats ja õhtusöökide traditsioonile panime aluse Sydneys ja toimus tegelikult Tallinnas:)

Valmistasime süüa üheksale inimesele, mis tähendab, et ma saabusin kohale kaks tooli kaelas. Logistika oli üldse väga paigas - kes tõi roogadega sobivad veinid, kes hanemaksa.

Mu sünnipäevaks saanud Pühalehma mustriga põll sai ka oma köögisüütusest lahti.

Taburet-tool-taburet-tool... et üheksa inimest ära mahuks:

Eelroog: tomatisupp mascarpone ja spinati kreemiga.
Pearoog: veise sisefilee hanemaksega, täidetud sibulad ja brokoli.

Jäädvustatud on nii ettevalmistus kui praad ise.




Dessert: vaarika pannacotta.

Retseptis ette nähtud sidruni raudürt sai asendatud melissiga.

Noh, mis tunne on siis?

Taustahalaks nii palju, et kuna mul on mingi Google'i konto kamm, saan viimasel ajal blogile ligi sagedusega üks kord kuus, kui olen juba tegelikult leppinud sellega, et mitte kunagi enam ei saa eelmise postituse trükivigu ära parandada. Märgiotsijad lohutavad, et ju siis on aeg paikseks jääda. Oleme Katsiga juba ammu Eestis, a alles nüüd õnnestub mul mõned vanad jutud internetti lennutada.

* * *

Ligi kaks aastat Eestist eemalolekut mõjub silma- ja ajuopina, millest toibumine võtab palju kauem aega, kui ma arvasin. Esimeste nädalate kärsitus, hirm ja ebakindlus ehmatas mind väga: viuh! silmad veekalkvele ja siis mõne positiivse asjaarenduse puhul oli kohe toonus kuskil osooniaugus.
Palju lihtsam oleks olnud tagasi tulla varem, kui hing mööda maailma laiali pillutatud ja ütlen 9/11 kohta 7/11.

Suuremat sorti eksistentsiaalset meeltesegadust oleks aidanud ennetada teadmine, kas jääda Eestisse pidama, ja/või töökoht. Mul polnud kumbagi. Polnud isegi elukohta, kus rahus endasse sulguda.
Enamik keskeakriisile lähenevaid naisterahvaid suundub välismaale ennast otsima. Hea juhul leiavad nad endale mehe. Ma ei leidnud.
Ülejäänud, sh ma, kehitavad õlgu, et, jah, sitt niff, ei mõelnud välja, mida oma eluga peale hakata ja kelleks saada, ning proovivad kuidagimoodi edasi koperdada.

Minnes mus ju ei olnud eriti rännupotentsiaali polnudki, nagu ütles nüüd ka mu esimene reisikaaslane Kadri. Kartsin umbes kõiki asju. Üldisemas plaanis sain aru, et mulle tegelt reisimine ei meeldigi, vaid pigem vegeteerida ühes kohas kuni viisa otsa saab ja peab jalad selga võtma jälle. Igatahes olen ma väga õnnelik – üht-teist on ikkagi tehtud ja nähtud.

Hea, et seda blogi sai peetud, muidu ma ei mäletaks pooli asju. Ja hea, et ma eraellu ei laskunud, sest aeg-ajalt tervitab mind kui vana semu keegi, keda ma elu sees näinud ei ole. Kuulsaks saamine mind ikka üldse ei huvita.

Kes mind vahepeal eriti näinud pole, ütlevad pärast visuaalset ülevaatust, et „äh.. sa pole üldse muutunud, ikka samasugune.“
Seespidiselt täheldan vähemalt ise muutusi. Elukogenum. Tugevam. Samas ei osanud ma arvata, et muutun palju leplik-rassistlikumaks – pingutan palju tahan, aga ma olen ikkagi niiii euroopa inimene. Näiteks on mu Lõuna-Ameerika reisiplaan mõneks ajaks kalevi all, sest natuke aega tahaks neist rahu saada:)
Lühidalt - inimesi on küll kõik kohad täis, aga neid päris minu inimesi on vähe; massist on neid veelgi raskem leida. Ja neid inimesi tuleb ilusti hoida.

Kuigi tunnen end ühiskondliu hälvikuna, sest tööl ma ju veel ei käi, hakkab „stressis välismaalane“ tasapidi juba maha rahunema. Poole aasta pealt sisenejatele inimestele võiks olla eraldi kalendermärkmikud.

Harjumishädad

- Esimesel päeval tahtsin liituda TeleYhega, mida enam pole, ja jalutasin vaeste inimeste kosmeetikapoodi, mida ka enam polnud.
- Pisitasa läheb üle pidev infarktieelne seisund, et sõidad „vastassuunavööndis“, mis muidugi ei välista seda, et aeg-ajalt mõni hull ongi sattunud vastassuunavööndisse.
- Õues on kogu valge, mis tähendab, et kogu aeg peaks nagu elu elama.
- Kui menüüs on kalamari saia peal, hääldan seda „kalamaari“.
- Lühikesed vahemaad – just jõuad tukkuma jääda ja juba kohal.
- Inimesed, keda sa tead, klatšivad su selja taga inimesi, keda sa tead.
- Kontingent on kohati selline, et kohe tahaks jooksu pista. Halenaljakam kui Moskva tsirkus.

Konkurentsitu paha asi nr üks on aga elukallidus: täiesti tasuta võib end närvi ajada, sest hinnad on Eestis suuresti nagu Austraalias. Ja palgad neli korda väiksemad.
No ja nahk kuivab ja kohvikus kallatakse sulle termosest liisunud kohvi.

Hea asjad... Nr üks - sõbrad ja pere.

Tutvudes ei pea kellelegi oma nime spellima ja jagama õhinat, et hullult äge nimi; ikka vanad head talutürekese naljad ja sole mio.

Olin ka juba ära unustanud, et mul on kõik asjad olemas, millega iseseisvat elu elada. Taignarullini välja. Praegu võiks veel välja mõelda, kuhu loogilisse kohta olen ma pannud rattaluku võtme.
Hea meel oli, et erinevalt Katsi voodipesust ei olnud rotid mu maist vara ära närinud. Vahelduseks Austraaliale ja Aasiale on see ka tore, et kleidid ei hallitanud.
Riided tõestasid, et ma olen kunagi ka tööl käinud. Samas ei olnud mu minevik nii kostüümne kui Heinlal. Punased kontsad, Pauli botased, McQueeni kampsik, koti-ja sallikogu... Ei saa öelda, et ma armastaks oma asju väga palju vähem kui inimesi. Ja oma 60-80. aastate kleidikollektsiooni kriitilise pilguga taasnähes ma ei imestanud, et ma vahepeal mehele ei saanud.

Mis edasi?

Kogu segaduse sees on mu peas ka kindel veendumus, et ühel hetkel on kõik selge. Praegu on kaks plaani:
1) jään Eestisse;
2) ei jää Eestisse.

Esimese juhu õnnestumiseks võite mulle pakkuda tööd; ma olen ikkagi ju tööloom ja imelikult kombel tuleb tagasi see tunne, et tahaks olla SKP molekul. Müün kasvõi õlut või pileteid kuskil või toimetan ja kirjutan.

Teiseks juhuks võiks muga ühendust võtta need, kes tahaks minna pikemaks Uus-Meremaale või Malaisiasse.

Tiiu

Hiiumaalt