30.12.11

Eile olin ma õnnelik

„Lähme üle tee.“
„Ma ei käi valest kohast üle tee.“
„Kuule, sa oled Sydneys. Siin käivad politseinikud ka valest kohast üle tee.“
„Mis sa ajad, ei käi!“
Just sel hetkel tuleb politsenik üle tee.
Kohtume keset teed ja läheme oma teed.
* * *
„Mulle meeldivad su tissid. Kust sa pärit oled?“
„Hah! Eestist.“
„Oo, mulle nii meeldib Tallinn, Lounge Kaheksa on nii äge.“
„Seda pole enam ammu.“
„Aga kuhu su abikaasa läks?“
„Ta pole mu abikaasa.“
* * *
„Mis sa homme õhtul teed?“
„Olen tööl Darling Harbouris.“
„Kes plaate mängib?“
„Ei tea, aga nelja taldrikut peab kandma.“
* * *
Bussi ei tule.
Lõpuks tuleb. Buss on täis.
Kaks noort rootsi tüdrukut võtavad end kokku ja pakuvad mulle istet.

27.12.11

Jõulud

Tervitused mu ekskodulinnast Sydneyst, kus ükski konts pole liiga kõrge ega ükski kleit liiga lühike.
Jõudsin siia kolm nädalat tagasi ja valmistusin mõnusaks, nii 40-kraadiseks suveks. Termomeeter oli aga esimese kümne juures. Jällegi sukelduti statistikasse ja mis selgus: viimase 50 aasta kõige külmem suve algus vms.
Jõuludeks aga sain mis tahtsin - suveilma (2 tk)! Bondil elades on see parim kingitus, kaua sa ikka seda cooli rannaelu kuuma ilma võtmesse jaksad mõelda.
24. detsembri kavas oli kapsas ja kartul, esimene jõulupüha möödus aga Bondi Beachi vabaõhukinos, kus kandvad rollid oli austraalia, iiri ja briti noortel staaridel.
Napsutajatekontroll:
Ei saanud kiusatusele vastu panna ja klõpisin ajaviiteks vasakult ja eestpoolt. Seda punast plüüsi oli ikka kõvasti:
Kaks sekundit kahtlesin, a ma panen ikkagi enda pildi ka siia otsa, sest see on väga eriline pilt, sest mul pole siin roosat nokatsit peas:

Meeleolukat aastalõppu!

26.12.11

My MY

Kolm nädalat Cheratingis näitas mulle, et ma võin olla iseenda sõber, hästi hea ja usaldusväärne sõber. Ma kui patoloogiline teiste sabas lohiseja sain üllatavalt edukalt enda seltskonnaga hakkama. Õnnelik oli olla ja oleks tahtnud kõigilt teistelt ka küsida nagu laulus: „Are having the time of your life today?“
* * *
Märtsis esimest korda Cheratingi jõudes olid mu tajud Austraaliast ja Uus-Meremaast läbi raputatud.
Nii et arvestasin sellega, et poole aasta pärast naastes on seal kõik teisiti, mõttetu ja nõme. Aga ei olnud. Seesama surfi- ja puhkuserütmis elav armastusväärne küla. Ma ei surfanud ka seekord. See on veel absurdsem kui et Ko Taol ja ei sukeldu.
Mida ma siis tegin seal? Sest peale surfamise ei ole seal ju MITTE MIDAGI teha.
Kirjutasin ühe mehe tegemistest rääkivat lugu kokku. „Lasen aega läbi enda,“ ütleb see mees. „Selline elu tuleb ära teenida.“
Jah, ma lasin aega läbi enda. Selgemini öelda polegi võimalik.

* * *
Kui mul on alati tunne, et jõuan igale poole liiga hilja, lubas suhtumine stiilis „võta vihmavari, homme tood tagasi“ või „rendi surfilaud, nädala lõpus maksad“ uskuda, et äkki siiski mitte. Turisti magusaim pettekujutelm.

Tegin rannas toimuvast ehitus-kaldkriips-laastamistööst pilte, kui prillidega ja kladega asjapulk tuli asja uurima. Minu esimene reaktsioon aimas muidugi, et saan riielda. Selle asemel sain rajatisest kiiresitluse kuni chalet'de jooniste ja küllakutseni välja. Umbes pärast 1 minuti ja 23 sekundi pikkust tutvust ütles arhitekt-töödejuhtaja: „Näed, need kaks seal on minu autod. Kui tahad vahel Kemamamis või Kuantanis käia, mine ja võta.“

Raha mõjuvõimu pealetung aga paratamatu ja peatamatu. Paarikümne aasta tagusest sundimatust rannaelust ei ole enam midagi alles. Don't Tell Mama - viimane/ainuke vaba vaimu kants kolis peatänava äärde, et teha ruumi märtsis avatavale veepiiril laiutavale puhkekülale.
Ei ole harras jõulupilt . 1. detsember 2011 - Don't Tell Mama on esimest õhtut suletud.
Kolimistöö käib...
... samal ajal ehitustöö ka juba...

Oeh, praegu ma mõtlesin selle peale, et sellised postkaardivaatelised unistustehütid keset sinist vett, palmipuud taustaks, on ju samasugune majandusreostus nagu oleks tuulegeneraatorid Hiiumaa küljes. Mis siin ikka, küll ma varsti olen ka piisavalt smart, et osta endale smartphone.

Õnneks on Cheratingi kandis päris palju pärisasju veel alles. Džunglis veel elevandid ja lendavad maod ja mitte ainult seal. Mul on niiiiiiiiiiii hea meel, et mu maofoobia hakkas taanduma, tohutu kergendus.

Sheila eelmise kodu juures siin kõrval oli elanud kuningkobra, kes ükskord sattus naabrite kööki kolistama. Pealtlaetava pesumasina kaas oli olnud lahti ja nii ta sinna trumlisse vajuski ja kätte saadi. Kui Sheila Malaisiasse kolis, elas ta kolm aastat üksi džunglis. Aeg-ajalt sattus tuppa must kobra – tuli ja läks. „Temaga olime me sõbrad,“ meenutab Sheila. Džunglielu olevat tore olnud. Ainult mussooni muutusid teed läbimatuks ja vahel pidi ta näiteks kolm nädalat omaette olema, rääkima iseenda ja karja koduloomadega (lehmade, kitsede, kanade, kasside ja teistega). Suhkru, jahu ja muu tarviliku järel pidi Sheila siiski külas käima. Autoga olevat see olnud ilge nikerdamine. „Ükskord läksin siis rattaga. Oi, kus nad olid pahased mu peale - panter võib ju rünnata! Nii et tagasi viidi mind ikkagi autoga.“

Oijaa, kõik need lood, mis sai kuuldud – külaelu käsiraamatu saaks ma nende Kadri, Pablo, Sheila, Jasmani ja teiste lugude põhjal kokku panna. Ja turistid – jaa, kõik need viis tükki – olid ka toredad. Sest neid ei voori Cheratingi ju Mökulandist grupituusikuga. Igaüks jõuab sellesse vahepeatusesse oma isiklikku lugu pidi. Need on huvitavad. Ja mõned peatused on pikad-pikad.
Ise ei peagi vaeva nägema - Sheila võib kõigi inimeste eluloo nelja lausega ära rääkida.

Kohalike härrade lood on muidugi äärmiselt lennukad. Muuhulgas saavad lääne preilid nende lähima paari aasta ärihuvidest põhjaliku ülevaate ja kindlasti ka küllakutse ja tööpakkumise (ei ole üks ja seesama asi). Oma lühikese kogemuse põhjal võiksin kirjutada ka oma osalusvaatluse kogemuse „Sissevaade moodsa malaisia mehe maailma.“ Vahel mulle tundus, et ma olen ka rohkem moslem kui nemad (mitte et ma moslem oleks), aga kultuurierinevuste vastu ei saa.
***
Juba pärast paari nädalat sellist arhailist kulgemist on üsna valulik kogemus minna 50 kilomeetri kaugusel kaubanduskeskuste ja Starbucksiga linna, mis on rahvarohkem Tallinn ja kus oled ikkagi ainuke turist. Et paluuuun viige mind tagasi peitu! Samas ei saa kurta, sest kinopilet maksab 11 ringitit.
* * *

14.12.11

Makan makan!

Nüüd on ainult aja küsimus, millal Malaisia peale lahti lastud me eks-reisikaaslane Kadri mõne kohaliku sabas turule juurikaid ja vürtse uurima sibab, kokanduskursusel suure põhjalikkusega kõik kirja paneb ja sellest siis üksikasjalise ülevaate teeb.

Mina aasia toitudest suurt ei jaga, aga võrreldes kahe aasta taguse ajaga, mil mulle ei läinud sisse ei soja ega tšilli, on edasiminek märgatav.

Et malaisia cuisine'le veidikenegi rohkem pihta saada, guugeldasin ma kokku 30 lehekülge toidujuttu. Sest kuna peamiselt malaislastest, hiinlastest ja hindudest koosnev rahvastik on juba eos paras segapuder, on sööklate menüüs palju enamat kui kartul, soust ja sealiha. Lisandub veel tublide naaberriikide Tai, Indoneesia ja Singapuri kulinaarne panus.
Ärgem unustagem religioosset mõõdet - enamus on ju moslemid ja peaksid rangelt jälgima Islami reegleid: sööma halal liha ja keelduma alkoholist (ja ärgem ka unustagem, et mu kodukohast 200 meetri kaugusel on baar, kus kohalikud 7 päeva nädalas joomas käivad ja karaokebaar, kus saab tüdrukuid).
Alkoholi Cheratingi toidukohtades ei müüda, erandiks on mereäärne Duyong, mille joogikaart on selline:
Internet räärgib, et Malaisia köögis kasutatakse palju vürtse ja kookospiima, krevetipastat (belacan), galangalit ja sidrunheina. Muidugi kogeb ka guugeldamata, et kõhtu täidab peamiselt riis, mis parema käega sisse kühveldatakse.

Niiöelda rahvusroog peaks olema nasi lemak (idarannikul nasi dagang) - kookospiimas leotatud aurutatud riis, mille kõrvale pakutakse praetud kala, pähkleid, keedumuna ja tšillipastat (sambal).
Tegemist traditsioonilise hommikusöögiga, mida aga võidakse süüa ükskõik millise toidukorra eest. Toekamaks kõhutäieks sobib kõrvale kana, karri, lihahautis (rendang), marineeritud juurviljad ja nii edasi ja nii edasi.
Kuantani piirkonnas peaks olema popid ka kalakrõpsud (keropok) ja satay – grillitud lihatükid, mida tipsutatakse pähklikastme sisse.
Seda teoreetilist mula võiks ma otsetõlkida veel 29,5 lehekülge.

Tegelikult kuulus mu igasse hommikusse hoopis roti canai – india leib, mis meenutab eestlasele pannkooki. Valmivad need ka umbes samasuguse hüplev-loopiva tehnikaga ja rasvaselt nagu Ko Tao legendaarse pannkoogimehe Ally pannikad (otsetõlge malaisia keelest võikski olla sõtkutud leib). Roti canai täidiseks võib olla juust, muna, laimimoos jne ja kõrval karrikaste.
Cherating on nii väike koht, et seal polnudki õieti midagi muud hommikul süüa, nii et ma käisin roti-kohas vahel isegi kaks raksu ja kui pererahvas sõitis kaheks päevaks pulma, siis ei ma osanudki midagi muud süüa tahta enam. Mu hommikusöögi-warung:
Rotipildi jook on jäätee – must tee konsenspiimaga. Piim = kondenspiim. Alati. Magustoiduks võiski võtta näiteks värske arbuusimahla piimaga - ÜLIhea.
Järgmisel pildil on jäätee soe versioon - teh tarik:
Kondenspiimaga musta teed kallatakse ühest anumast teise, nii et peale tekib vahukord (see konkreetne tassitäis on väga haleda vahuga). See tehnika siis segab tee ja kondenspiima hästi kokku, parandab maitseomadusi ja ühtlasi ka jahutab jooki.

Siis mulle meeldivad ka supid, eriti tom yam. Siin on selline potitäis, mille lürpimiseks kulub mul umbes kaks tundi:
Pool aega läheb nuuskamise peale, 8 tšillikauna...

Kuna ma pole suurem asi riisisõber, proovisin ma katse-eksituse teel leida nuudlid, mis mulle meeldivad.
See järgmine pilt on eksitusest: pakun, et need on cantonese fried kuay teow - laiad nuudlid muna-tärklise kastmes (samasse ooperisse läks ka kuey teow hailam):
Lemmiknuudlid leidsin ikkagi üles: singapore style bee hoon (rice vermicelli – peenikesed riisinuudlid).
Kuna mulle eriti ei meeldi üksi süüa (eriti ainiti jõllitavate kohalike pilgu all) ja portsud olid väga suured, siis ma enamasti võtsin toidu koju ja sain sellest kaks korda süüa. Magushapu karbikana riisiga:
Ja siis ma püüdsin süüa nii palju mereande kui võimalik, värske kraam ikkagi.
Ja muidugi puuviljad: papaiad, mangod, rambutanid, litšid jne. Jälle jäi mul proovimata durian – malaisia puuviljade boss. Durian haiseb nii kõvasti, et autoga mööda sõites on sisse ka seda tunda. Kui ma nüüd hakkasin uurima, et kas see on järjekordne tõene udujutt, et elevandi ühest otsast sisse läinud ja teisest väljutatud durian on eriline delikatess, kirjutab internet, et tegu on maailma ühe veidraima afrodisiakumiga, mis maksab sadu dollareid.
* * *
Aga mis ma siin seletan, linnad laienevad ja linnas on popid hoopis teistsugused kohad: Pizza Hut, KFC, McDonald's ja Starbucks.

4.12.11

Piltreportaaž: õhtupoolik mangroovis

Cheratingi jõe ääres on mangroov - troopiline tihnik soisel rannikul (ÕS 2006). Selles stoilise rahuga kahevärvilises koosluses - erkrohelises mangopuude võsas ja peegelsiledas tumepruunis vees - on palju rohkem elu ja ilu kui Tiiu, talutütrekene oskaks oodata.
Kaardid lööb letti kahetunnine paadimatk, mille 20ringitine maksumus annab lugematult enam elamusi kui kaks õlut, mis sama raha eest baaris saab (1 ringit on endiselt 0,24 eurot ehk ligi neli krooni). Reisikorraldajaks valige Hafiz Cherating River Activities.

Kui mu paljaksvarastatud naabervanamehed rääkisid puude otsas rippuvatest madudest, arvasin ma, et nad viskavad naiivse naisturisti kulul villast. Sain üsna kiiresti piltvastuse... Ja kui ma võtsin kogu julguse ja lolluse kokku, et täpsustada, kas jões ka krokodille on... Ei saanud giid Hafiz eitavalt vastata, kuigi neid viimastel aastatel kohatud pole. „Kui sa oleksid seda küsinud õhtul enne jaanimardikate (fireflies) trippi, oleks ma sulle ei öelnud, sest muidu ei julgeks ükski turist paati tulla.“
Giidi inglise keel oli muidugi sellisel klassikalisel tasemel, et kõikidest sõnadest saad aru, aga jutu mõttest alati mitte.
Nii et kõik järgnevad faktid on täpselt sellisel tõsiteaduslikul tasemel, sest ma ei kavatse oma viimast Cheratingi-päeva guugeldamise alla panna (see fakt on küll 100% kindel).

Alustan kõige nähtavamast – eri liiki mangopuudest. Viljad on väga erineva värvi ja kujuga ning enamasti mürgised. Aga nagu vanad eestlased oskavad igas lehes ja juurikas ravitoimet näha, kasutatakse ka siin mangopuu eri osi rahvameditsiinis näiteks haavaraviks või toidumürgituse korral.
Siin on näide nutikast ja praktilisest teravatipulisest viljast, mis kukkudes jääb maasse (põhja?) kinni ja ajab uue taime püsti:
Erinevaid juuretüüpe:
Need juurelatakad hoiavad hästi pinnast koos:
Muide, sellise vägeva hunniku nagu vasakul, kuhjab kokku mud lobster (eesti keeli mudahomaar?). Homaari järele kobamine ei olevat hea mõte, sest augus võivat passida saaki ootav kobra.
Mööda pisemat lisajõge:
Siin on koduuksel mangroovikrabid (mangrove crab).
Jõepalmid - väärt puu, mille lehti kasutatakse katusematerjalina:
Ja järgmise pildi keskel on lähemalt näha selle palmi vilja, millega manitseti ettevaatlikkusele, sest ühe vilja mahl pidi olema nagu kaks pudelit Tigerit (ma ei tea nüüd, kas 2 x 0,33- või 0,5-liitrine...). Paar tundi keetes saab sellest head pruuni suhkrut.
Ja mu parimad šedöövrid – ussipildid! Mangroovimadu (mangrove snake) on mürgine nagu mustakollasest rüüst võib ka järeldada. Päeval tukub, kotkaste eest varjus, öösel muutub silmanägemine aga väga teravaks ja siis läheb ta jõkke kalale.
Püütoni ajaks oli fotokaaku täiesti kahetsusväärsel kombel tühi. Aga jah, lisaks peopüüton Maiale nägin püütonit ka looduses ja ta oli oksa ümber kägaras nagu mõni puuvili, sõlmes nagu turban.

Krokodille ei küll näinud, aga hulgaliselt poolkrododillimõõtu (ilmselge liialdus) monitorsisalikke (monitor lizard). Millegipärast tuli mulle üllatusena, et sisalik ujub ja veel üsna kiiresti.
Siin on üks orav. Oravaid oli palju ja alati olid nad aplalt ametis mõne puuviljaga, kuni avastasid, et neid jälgitakse ja ähmiga toidu maha pillasid.

Aegamööda harjusid silmad madusid ja sisalikke leidma, aga giid ikka trumpas üle - ka tudiseva nahkhiire nägi ta lehtede alt ära:
Tagasiteel nägime karjade kaupa gibboneid – ahve, keda me Katsi ja Kadriga kaks aastat tagasi Laose džunglis otsimas käisime, aga üldse ei leidnud. Aga tõsi, nad on väga pelglikud. Ja tõsi, Laoses elutses üleni must liik. Siinsed olid aga valge näoga, pealiskaudse otsingu järgi peaks sel gibbonil ka valged käed olema - white-handed gibbon.
Samas pole tänaval ja rannas puudel-katustel turnivatest makaakidest mingeid poseerijaid, ajavad oma ahviasju. No kihvt on vaadata neid riburadapidi ühe puu otsast teisele hüppamas, eriti emaseid pisikese poegadega.

Kuival ajal, st märtsist oktoobrini pidi jõe ääres olema palju rohkem (erinevad) linde ja loomi. Praegu on aga eluks vajalikult vesine ka sügavamal džunglis. Paadimootor muidugi peletab linde eemale, nii et linnuhuvilistele võib soovitada näiteks kajakiretke.
Siin on jäälind (kingfisher), kes üldiselt lendavad täpselt fotokanupule vajutamise hetkel ära:
Vist on arusaadav, miks mind loomaaiad ei huvita. Põhiatraktsioon - jaanimardikad - jäi seekord nägemata. Kuhjaga põhjust tagasi Cheratingi minna.
NB! Osa pilte on Illimari tehtud.

1.12.11

Ilma ei saa

Mussooniks (inglise keeles monsoon) nimetatakse aastaaega, mil tuul merelt maale puhub, tuues kaasa niiske kliima.
Mussoon tekib seepärast, et maismaa ja meri soojenevad erineva kiirusega ning erineval määral. Suvel on maismaa soojem, mistõttu kujunevad seal välja tõusvad õhuvoolud, mis moodustavad püsiva madalrõhkkonna. Seetõttu toimub pidev õhuvool merelt maale, mis toob endaga kaasa ookeanivee aurustumise tõttu suure niiskusesisaldusega õhu, mis põhjustab tugevaid sademeid. Talveperioodil on asi vastupidine, maa on külmem kui meri, mistõttu puhuvad tuuled merele, jättes talveperioodil mussoonkliimaga alad sademeist ilma.Tuntuim mussoonist haaratud piirkond on Lõuna-Aasia.
Allikas: Vikipeedia
Mulle tundus see monsoon alati millegi väga salapärasena, isegi romantilisenagi, aga reaalsus on see, et lihtsalt sajab väga palju vihma. Põuas vaevlevad Poola talumehed kaotaks mõistuse, kui seda sademetekogust näeks, aga siis saaks aru, et ega nalja ei ole... Sajab palju nii ajaliselt kui koguseliselt.
Esimestel päevadel vihma kätte jäädes tuli kõigepealt mõte oodata selle lakkamist. Aga see võib juhtuda umbes järgmise päeva ennelõunaks. Kui selleks ajakski.
Täpseid vaatlusi ei ole teinud, aga usun, et päris ilma sajuta pole möödunud ühtegi ööpäeva. Internetist leidsin fakti, et Cherating ongi Malaisia kõige vesisem piirkond. Nii et kahe nädala bilanss on 3 rannapäeva ja umbes 100 väljakannatamatult sügelevat sääsepunni.

Tõsisemaid torme on selle ajal jooksul olnud õnneks vaid üks, aga siis sadas 4-5 päeva jutti ja see oli piisavalt rusuv kogemus. Vihmavalingud olid nii valjud, et magada ei kuulnud ja müristas nii kõvasti, et mu pisike maja värises tuntavalt. Välgutas (ilma eriti liialdamata) iga paarikümne sekundi tagant.
Harilik must öö.
... ja välgusähvatuse ajal.

Konnadel on muidugi pillerkaar. Rögisevad ja kääksuvad nagu äraruunatud külakiiged. Et üks konkreetne krooksumine kutsuvat vihma välja, oli küll lõpuks tunne, et tapaks selle raisa ära. Aga ega siis sadamata jääks.

Ilm on tegelikult soe - päeval 30 kraadi ringis, öösel vast 24-25. Ja jube niiske - õhuniiskus on 96 protsenti (nt Sydney kuumuses oli see alla 30 protsendi). Selle märja niiskuse peale pole isegi fani/ventilaatorit jahutuseks vaja. On olnud öid, kui magan kolme teki all, kaks paari sokke jalas, sealhulgas villased.
Kadeda pilguga kilejopeinimesi vaadates meenus, et mul ju on ka kilekas, kuid olen selle jäädavalt kuhugi jätnud. Arvatavasti mõnda lennumasinasse kohe alguses. Pagan, praegu kannaks isegi Päevalehe fliisi:)
Troopiline vihmakliima on teinud korrektuure ka preili ridikülis – vihmakeebita ei välju ma kodust ka lauspäikese ajal. Samuti on kaasas sääsetõrje ja põrgusügeluse leevendamise vahend ning taskulamp.
Seda juttu kirjutades tuli meelde üle vaadata kingakogu, mis mul hütiseina ääres rivis oli. Suurt üllatust polnud – beežid rihmikud sellise rohelise hallitusega kaetud, et nõrganärvilisematel hakkaks iiveldama. Üks etnopõlvik ka hallitas, muidu on korras.

Vihmaperiood kestab märtsini. Nii et reisisoovitused Osula-mutile: kui väga vettida ei taha, mine läänerannikule – Melaka, Penang, Langkawi. Eriti kiidetakse Penangi.
Elu siinkandis muidugi ei seisa ja rändureid ikka kohtab. Võimalik on ka vist saartel käia (Tioman, Perhentian), aga arvestama peab võimalike laevaühendus- ja majutusprobleemidega.
* * *
Äravoolusüsteemid on neil siin väga korralikud, nii et pahkluuni kuskil krokodille täis lombis sumama ei pea. Ainult et kõnniteeplaadid on märjana eluohtlikult libedad.
Loiguline Cheratingi hommik: