28.1.11

Rahvuslik tšillimispäev

Täna on kümmekond kraadi külmem kui eelnevatel päevadel, mil toidukord tähendas kolme kummikommi.
Täna on pilves ja vihmane ja suur nälg. Tegin sellise kella ühese hommikusöögi. „The weather is gorgeous!“ hõiskasid kohvitajad. Tõepoolest, siiras rõõm sitast ilmast.
Majad on siin ju üldjuhul kõigusoojased – nagu õues, nii ka toas. Nii et talvine plusskümme on asendus 30plussiga ja oli täitsa huvitav vaadata, kui paistes näoga on võimalik ärgata. Mul on nohu ja silmad põletikus ju ka. Pühapäevaks lubab ilmateenistus jälle 38 kraadi.

Lugesin seal siis kohalikest kroonikatest inimeste kohta, kelle eluunistus oli osaleda Oprah’ saates.

Oprah Winfrey, 300 televaatajat ja 200 saatetegijat käisid siin detsembris turismi arendamas ja jaanuari teises pooles oli neli austraaliateemalist saadet eetris. Sattusin ise ka kogemata nägema, kuidas ameerika turist aborigeeni embab ja ulub.
Kriitilisemad hääled muidugi küsivad, et kas see oli ikka hea mõte panna huugama 5 miljonit taala maksumaksja raha, et ameeriklasi siia meelitada. Et see, mida Oprah’le ja tema kaaskonnale pakuti, polnud mitte 5, vaid 10 tärni teenindus ja palju neid on, kes saavad endale lubada helikopterituuri Uluru kohal ja nii edasi.

Enamikul austraallastest mingit sellist enesekriitikat pole, nad on oma maa üle väga uhked. Seda kinnitas ka kolmapäevane vaatepilt Darling Harbouris, kuhu ma läksin pahaaimamatult Lihatommiga (tema sünnipäeva puhul) kohtuma, aga inimesi oli nii palju, et mobiililevi sai otsa. Hindud, hiinlased ja muud maailma rahvad – homsed austraallased – oli perekondade kaupa tulnud sinna Austraalia päeva pidustustest osa saama. Suu ammuli vahtisid nad tulešõud, mis rõhutas looduse ilu ja valu ning mateship’i.

Tunnistan, et ilutulestik tõesti suurejooneline koos visuaalide ja (pop)muusikaga ja tekitas oskuslikult õnnetunde ja tahtmise sellele toredale maale jääda.

Australia Day 2011 Darling Harbouris:






Kui püüdsin päeval R2 inteka jaoks uurida, mis see Australia Day siis õieti on, ütlesid kõik, et guugelda ja vaata Wikipediast.
Ainult Delmar korraliku koolipoisina teadis, et 26. jaanuaril 1788 jõudsid britid oma pättidega Austraaliat koloniseerima.
Masside jaoks on see ikkagi riikliku tähtsusega tšillimispäev. Inimesed tulevad kodust välja, brekky, barbie. Paljud loksuvad Sydney Harbouri peal, õlu näpus. Mu töökoht on kai ääres, igat masti alused käisid seal end näitamas ja kliendid ainult ahhetasid, et mismoodi need põhja kinni ei jää.
Viinapoodide käive on muidugi kadestamisväärne. Noorem rahvas on juba eelmisel õhtul korraliku kräu maha pidanud ja siis järgmisel päeval täiskäigul elus. Õhtuks see trall raugeb, järgmine päev on ju jälle tööpäev.

Mul endal oli väga muusikaline nädal. DJ Harvey jätsin mõne mehe meelehärmiks vahele, aga siis olid me õue peal käimas ka Radio Slave ja Benji B. Kel suurem huvi Sydney ööelu vastu, siis klubideks olid pedeurgas Nevermind Oxford Steedil ja tapasebaar Tone postimaja juures Hyde Parki nurga peal. Polnud kummaski käinud, aga hea mulje jätsid mõlemad kohad ja peod (erinevalt Lisa Shaw kolme lauluga kontserdist Favelas, kus hausijauramid mind lapikuks tahtsid talluda).

Tone’is käisin üksinda. Natuke Kulli Tarmo tunne oli niiviisi tantsupeole minna. Soojendusdiskor Mark Pritchard pani oma veidra muusikavaliku ja miksimisega proovile. Bassid hakkasid juba mu nohuse ninaluu kallal ragistama. Siis suutis ta kõik 40 inimest tantsuplatsilt peletada. Ei olnud viga minus. Moekate regebiitidega voorisid nad siiski tagasi. Neljanda regeloo peale tahtsin juba koju joosta. Õnneks tuli Benji B. Ja see oli ilus-ilus set. Ülevoolavalt ilus.

Kõik paistsid üksteist tundvat ja ma tundsin ennast hästi. Samas piilusin ikkagi ringi, ehk on mõni Orav või Misternestor kuskil unelemas. Ei olnud.

Silma järgi tundus, et peolt käis läbi nii kakssada inimest. Muusikainimesed, st –mehed + kaks noort umbjoobes aussi jõmmi. Tantsuplatsi lagi võis olla nii 70.... No pagan, Sydneys on 4,5 miljonit elanikku.

Tiuks

PS. Mul oli eile miss Heinlaga skaibisessioon. Läbi arvuti tundus ta täitsa täie mõistuse juures. On end Ko Taol palmisalus sisse seadnud ja plaanib sinna jääda maikuuni. Nii et kes sealkandis, minge külla.
Kats ütles, et Ko Tao ei ole see, kui mind seal pole. Ja Sass ütles, et KUI äge oleks minuga välja minna... Ma olen ikkagi naisterahvas - lähen igatsusest pooleks, kui inimesed niiviisi räägivad.

20.1.11

Rotid võtke kaasa seljakotid*

Oma viiendal järjestikusel vaba päeval teen ametliku avalduse, et on jäänud viis viimast nädalat Austraalias olla.

Kujutasin küll ette, et viimastel kuudel teenin ropult reisiraha, aga reaalsus on see, et mul läheb iga öö kell 6 uni ära (pärast 2-4 tundi und), et saaksin oma mõtlemist sättida suunas, et tegelt on okei ka see, kui ma siin lihtsalt tiksun ja olen. Pehmelt öeldes TÄIESTI kopp on ees töötegemisest, sest enam pole seda tavapärast oskamatuse hirmu ka naha vahel, no lihtsalt ei viitsi. Nii et võõrutusnähud. Tunded on skaalal „elevil – väga elevil“.

Kuna ma olen viimase aasta jooksul pidanud kõiki oma tegemisi nii hoolikalt planeerima, et isegi pesupesemine on kellaajastatud, on ka kogu lahkumisprotsess juba kuupäevadesse paigutatud.

Lahkumispidu on pühapäeval, 20. veebruaril 1/443 Liverpool Street. Kõik on oodatud. Eriti need, kes suudavad teeselda, et me äraminek neile korda läheb. Tähelepanu, järgmisel päeval on Eesti Majas Riigikogu valimised.

Pärast seda – arvatavasti teisipäeval, 22. veebruaril – tuleb madalama profiiliga üritus, kus me oma vara laiali jagame. Siis jääb veel päevake aega, et korter läikima lüüa, et tagatisraha tagasi saada. Praegu on nii niiske, et leidsin täna voodilina, mis valge asemel oli rohelise, kollase ja musta kirju ja suhteliselt elas.

Vägagi sümboolselt asun teele 24. veebruaril. Mitte küll tuhatnelja Eestisse, vaid Uus-Meremaale. Sealt põikan oma geniaalse transpordiskeemiga 2. märtsil Melbourne’i ja päev hiljem Kuala Lumpuri.

Edasine on juba üsna illallaa-trullallaa. Ma ei tea veel Katsi plaane. Hetkel tundub, et redutan umbes nädala Malaisias ja siis 9.-10. märtsi paiku Bangkokki ja lesin Tais mönda aega ja märtsi lõpu poole teen Kambodža otsa. See on muidugi 100% uduplaan, millega end rahustada. Isegi juba sellest ajast, mil ma äraminekutuhinasse sattusin, on päris palju asju muutunud (+ alati on mõnus, kui saad lennupiletitega vastu pükse).
Ma ikka usun, et asjad lahenevad iseenesest ja, kui nad seda ei tee, ju siis võib ka ise otsuseid vastu võtta.

Hiljemalt Rabaroki ajaks tuleks koju käima, aeleks Kalanas rannas, ripuks Rannapaargus, armastaks ja kiruks, telliks eestikeelsetest menüüdest süüa.

Kõige austraaliam pilt, mis mul on, sest känguruga musipilti mul endiselt pole.
* * *

Loodan, et mu sõbrad ei pahanda, et panen erakirjavahetustest saadud rännumõtteid siia endale niiöelda kõrva taha. Kuigi see siin on vist ikka päris avalik koht, pidin ma nentima, kui lugesin Öhtulehte ja avastasin kommentaaridest oma tsitaadi ja blogilingi.

Aga need jutud on nagu missikandidaadid reas, igaüks omamoodi ja kõik on väga ilusad. Vast tunnete isegi ära, kes ja mis. Näiteks üks neist on Tonga kuninganna mõtteavaldus:)

„Minu lemmik on endiselt Malaisia. Mis mind Malaisia juures just võluski, oli kohalike omakasupüüdmatus suhtlemisel. Inimesed olid meeletult toredad. Nende kultuur, elu, toit, peod (vahet pole, et moslemiriik) olid lihtsalt võrratud. Pedangi saar(Georgtown) on toidu paradiis. Nii häid roogasid pole ma kuskil saanud. Seal on võimalik valida erinevate kultuuriroogade vahel, kus ülekaalus on india ja malaisia köök. Meelelahutust leiab seal ka ja rannadki on seal olemas (eriti ilusad rahvuspargis). Cameron Highlandís on võimsad teeistandused, mis jätsid sügava mulje ja Melaka linn on armas ajalooline linn, kus on ka kõik aktiivse tegevuse võimalused olemas.“

„Filipiinid on superägedad - vähe rahvast, kõik räägivad inglise keelt, odav, super sukeldumisvõimalused, põhjas on mäed ja riisipõllud sama vanad kui Jeesus Kristus. ainuke asi et kuna saare riik siis ühelt saarelt teisele saab kas aeglaste paatidega või lennates ja lennata tuleb tihtilugu läbi suurlinnade. Tule parem mehhikosse ;)“

„Üldse maa, mida külastada oleks Myanmar ja Sikkim India osariikidest. Tegelikult on ilmselt kogu Kirde-India suhteliselt lahe paik. Ta on olnud kinni (st ainult lubadega) aga nüüd on Assam ja Meghalaya vabad. Mizoram, Arunchal Pradesh ja Nagaland on endiselt lubadega. Hong Kong mulle meeldis ka väga. Lihtsalt ringi kõndida ja uudistada. Ise tahaks minna Papua Uus-Guineasse... ja Shanghaisse.“

„Vanuatu on väike. Samoa on äge, väike aga tore. Tongal on palju raha vaja, sest peasaar on igav ja räpane väiksed saared väga ilusad, aga sinna lendamine on kallis. Fidži on minu arust k6ige ägedam - saab ka peasaarega piirduda, et näha Polüneesiat.“

Soe käepigistus teile, et viitsisite mõelda ja kirjutada!

*Täiesti kosmos, mida inimesed internetist otsivad. Armastan Google Analyticsit!

17.1.11

Blue Mountains

Kuna me käsutuses on üks lilla käula, tuleb end kokku võtta ja linnast ära sõita ka pärast seda, kui töödraamad on lasknud vaid neli tundi magada ja üüüüüüldse ei viitsi ja ei taha.
Kilejope ja päikesekreem 13-aastasesse suure auguga seljakotti, nokats pähe ja padavai Sinimägedesse.

Turismiinfoks – mäed asuvad Sydneyst sajakonna kilomeetri kaugusel ja mööda kiirteid läheb see teekond nagu lupsti. Kogu ilu laiutab enam kui miljonil hektaril, kus kokku on üle 300 erineva tasemega matkarada. Kanuuta-roni-lasku.
Klantspiltidega brošüür kiidusõnadega kokku ei hoia: kõige ligipääsetavam metsik paik Austraalias, esmaklassiline looduse- ja kultuurielamus, äärmiselt liigirikas (nt üle 100 erineva eukalüpti), sööma- ja unekohad, vaikus ja rahu.

Minu kahesõnaline kokkuvõte: olen vaimustuses!

Meile jäi esimesena ette Wentworth Falls. Praegu tagantjärgi tuvastades tundub, et rada, mille läbisime, oli National Pass – Valley of the Waters – Shortcut Track Circuit; 5,7 km; 3,5 tundi; raskusaste: raske.

Valik oli juhuslik, sest vaatasime koske ülevalt ja alt ning parklasse minekuks oli kaks varianti: 2 tundi edaspidi või tund aega tagurpidi tagasi. Kange eestlane võtab ikka selle pikema maa. Edasiminek ei ole ju tagasiminek.

Kuigi piltide pealt on võib näha treppe ja käsipuid, oli suurem osa rajast kivist tahutud „astmetega“, mudane, libe ja vesine. Värskendust tilkus alatasa. Vihmamets.
Selles tempos, nagu me kappasime, ajas ihu ja särgi higiseks küll. Laose džunglikogemus oli mugavam. Nähtud fauna oli umbes sama: kärbsed, sääsed ja sisalikud. Ühes Katoombla välikäimlas oli jõle huntsman ka.

Vaated olid vapustavad, eriti alt üles.

Võikski neid pilte praegu ketrama jääda. Ja imestada, et lisaks tantsupoosidele on minus peidus ka liiklusreguleerija - käsi leidub igas asendis.


Sinivine.
Metsikult rahustav.
Wentworth Falls.
Mäest alla.






NB! See ei ole mina.
Turistimagnet nr 1: Three Sisters. Seal vaateplatvormil olid umbes kõik maailma rahvad koos. Soe soovitus: ärge leppige selle kohutusliku pildiga, vaid võtke oma laiskus kokku ja tehke ringkäik või kaks.
Pildid: Jaanus ja Katu

Oleks tahtnud sinna metsa jäädagi, sest mul on veel 3,5 vaba päeva.
Tagasi linnas olles mõõtsin kehatemperatuuriks 35,5 kraadi (umbes sama palju nagu õues). Alavik jälle.

Mangomisu

Kirjutan siin, kass on peas. Ta tuleb põranda alt – naabrite kraanikausi alt alustab ja meie omast tuleb välja.

Toidublogi on vahepeal soiku jäänud, aga ega me söömata ole. Kogemata tuli sellest korrast täitsa peen olemine: tüdrukud must-valges, poisid šortsides ja t-särgis (meenutab mu lemmikdresskõudi: naised - pidulik, mehed – halvastiistuv ülikond).

Kõik pidid käe külge panema, peamiselt tähendas see pasta väntamist:
... ja ravioolide voltimist:
Siin see käsitöö siis on - heledad on krabitäidisega, mustad tiigerkrevettidega. Coolilt traktorilohvi tekstuuriga on see kalmaaritindiga mustatud pasta.
Magustoiduks mangoga tiramisu-laadne üllitis - mangomisu.
Peast on näha, et magusa ajaks hakkas korralikult sadama ja tuli räästa alla kolida.
Mulle mangod eriti ei istu, a Maret lubas, et see dessert maitseb mulle kindlasti. Ja kuidas veel maitses! Hapukas vaarikakaste tasakaalustas muidu läägevõitu peaesinejat.
Aed oli jälle nii ilus, et isegi kogu oma küünikuolemuses pean kasutama sellist söna nagu muinasjutuline. Heiti "A ma juba koristasin kaks päeva tagasi aia ära?!" panus:
Natuke pimedamas:
Palm on endiselt vigastatud.
Külalised ja hull koduloom, peakass:

Valisin hoolikalt sellised pildid, kus oleks näha, et ma teen ka midagi. Näiteks istun.
Pesumasinanurgas seina peal passis huntsman. Hihihii ja hahahaa, teeme nüüd kõik pilti! Muidu ohutu elukas, a sellelt udufotolt ei paista välja kui kole: suur, hall, karvane. Esimene ämblikukogemus siin ja pimedas pesu ma mitte kunagi enam ei pese. Samuti on mul korralik huntsmani-kontroll iga kord, kui riidekapist midagi võtan. Unenägusid kontrollida siiski ei suuda.

13.1.11

Summer Bay

„Tiiu, are you going to buy bleach?“
„Palm Beach? Why do you ask?“

See on tavaline näide, kuidas ma pidevalt tõlkes kaduma lähen (-„Tiiu, kas sa lähed ostad valgendit?“ -„Et kas ma lähen Palm Beachile? Miks?“).

Ostsin valgendi ära ja nii kolme kuu pärast jõudsin ka Palm Beachile.

Eestlasele on see kohustulik turismiatraktsioon, seal elab ju Alf ehk siis vändatakse juba 24. hooaega seriaali „Kodus ja võõrsil“.

Palm Beach asub Sydneyst ainult 40 kilomeetri kaugusel, sisuliselt on tegemist Sydney äärelinnaga. Aga liiklus on aeglane ja nii võtab sinna ukerdamine enam-vähem poolteist tundi.








10.1.11

Kolmandas tares diivani kõrval

Möödunud nädal tõi endaga kaasa eestluse üledoosi, mis tipnes sellega, et president tahab mind koju kutsuda.


I am writing to you with one interesting project, namely I am helping along one project which is regarding Estonian President inviting all abroad living Estonians to gather at home during 18-20.08.2011 and be the President`s special guests. But to do so they need the full names and addresses of all those people to send the invitations.
Ma nüüd päris täpselt ei saanud aru, et kas võin lahke presidendi loal sel ajal Eestis viibida või ongi mingi reaalne kolmepäevane häng Kadrioru lossi õue peal.

Aga eelnenust. Kõik need eestlaste üritused tunduvad endiselt nii hirmutavad, et läheb vaja kartulisalatit ja kooki ja kahte tundi kohanemisaega, et parem hakkaks. Pime võiks ka olla.

Neljapäeval oli Eesti Majas „Orav ja Meri“ Vaariku ja Nuteri esituses. Isegi naersin.
Pärast oli vabas vormis koosviibimine, mis läheb ikkagi ajalukku ka, sest proovisin esimest korda legendaarset segujooki, milles koostisosad on Vana Tallinn ja šampus. Mängiti pilli ja lauldi.

Pühapäeval toimus järjekordne väljasõit ja etteruttavalt võib öelda, et ma ei näinud jällegi ühtegi känguru, isegi mitte surnuna. See teeb mind veidi murelikuks, sest varsti saadetakse mind ju maalt välja.

Tee peal nägime vaikseid külakesi, kuuri mõõtu majad üksteise küljes kinni. Kuigi inimesi eriti näha ei olnud, paistis, et seal on võimalik siiski elada inimväärset elu. Olemas olid toidupood Coles ja Domino pitsa, McDonalds, Subway, Salvation Army kaltsukas, bowling ja Dental Care, et proteese saaks fiksida.

Siht oli Macquarie järv, kus toimus Sõrve Suurpäev. Tunnistan, et kiire guugeldamine ei toonud mingit selgust, et mis Sõrve, mis suurpäev.
Aga... Sõrve sellepärast, et see kant seal oma poolsaarega meenutas kaardi peal Sõrve Säärt. Ja 50 aasta eest toimus seal esimene väikeste austraalia eestlaste laager. Algselt oli eesmärgiks eesti keelt rääkida ja eestlust alal hoida, nüüd on juured nii risti-rästi, et peaasi, et kasvaks korralikud austraalia kodanikud ja saaks puhata.
Reklaami järgi pidi olema maaliline koht. See kunstnik polnud küll teab mis käega. Ehk olid mu ootused liiga suured. Et nagu Pilvepillerkaar või vähemalt muistse Kungla reinkarnatsioon. Maakeeli siiski spordibaas eukalüptipuude vilus, nimeks tegelikult Point Wolstoncroft.

Sydney ilmaikooni peale ei tahtnud piksenooled ära mahtuda, nii et võtsin suure hirmuga viis komplekti vihmariideid kaasa. Tegelikult päike siras nii, et varbad ähvardasid ära kõrbeda. See Sydney ilm on ikka täiesti saatanast.

Esinesid isetegevuslased ning eesti staarid Ines, Indrek Raadik ja Ott Lepland. Kiidusõnad Otile. Ta ikka teab, kuidas laval olla ja mida öelda.
Ines ja metsikud massid.
Publikum puude vilus.
Ansambel Lõke.


Kui keha väsima hakkas, sai kartulit ja kotletti ja muud head-paremat. Mu valik oli Rosolja, mille sees oli ka Happu Kurk.

Õhtul tuli molekulaargastronoomia dokksaate otsa telekast ühtäkki „Detsembrikuumus“.


* * *

Tänaste uudiste peale helistasin Ilissonile Brisbane'i ka, enne kui vesi üle pea läheb ja eriti enam lobiseda ei saa.

Tal kõik korras, elab mäe otsas ja koristas kassi okset.

Pärast seda kõnet tundus m6istlik osta lennukipiletid, et üle vaadata, kuidas perekond Ilisson-Cruz seal ikkagi elab. Majanduslikult nagu Hiiumaal käik - 59 taala, oooodav. Jääb üle vaid loota, et maod poleks veebruariks kogu linna ära söönud.

5.1.11

Head uut aastat!

Vahepeal tundus, et tuleb argipäev. Aga ei, tulid turistid, tuli uus aasta.

Kolmapäeval, 29. detsembril olin tööl. Kuna turistid on ettearvamatud, sadas neid sisse umbes sada. Ettekandjaid oli kaks (nagu elu on nüüd näidanud, saavad kaks ettekandjat hakkama ka 370 inimesega). Pea nii valutas, et tahtsin oksendada. Mu kolleeg käitus muga hirmus koledasti kogu aeg ja, kui uurisin, milles asi, ütles väga pahasti. Keesin sees, aga ei nutnud ega midagi, et end jahutada. Läksin koju – 38,5 kraadi.
Siis ma oksendasin kuni järgmise õhtuni ja magasin kuni reede hommikuni.

Vana-aastaõhtul kark alla ja tööle. Kuna olin ettenägelikult juba nädalaid korrutanud, et tegemist on mu esimese ja viimase aastavahetusega Sydneys, sain loa varem koju minna. Pelgalt loaks paistis see jäävatki, kuna kõik inimesed tulid ühel ajal ja valitses täitsa korraliku kategooria paanikaolukord.

Kella 11 ajal sain siiski minema ja poole tunni pärast olin Balmainis peopaigas. Ma ei teadnudki, milline suurepärane vaade seal ees ootas. Olime sisuliselt silla taga ja Harbour Bridge on ju maailma ühe uhkema ilutulestiku kese. Siin pole igas selveris pürotehnika letti ja pole kombeks terve detsembrikuu paugutada nagu oleks sõda lahti. Üks suur ja korralik tulestik, õigemini kaks, sest kell 9 on family fireworks neile, kes keskööni vastu ei pea.

Ühtegi pilti aastavahetusest ei teinud. Mõned asjad on liiga ilusad, et närviliselt interneti jaoks parimat kaadrit püüda.
Võtsin paar pilti Jaanuse ja Delmari käest, ilma luba küsimata muidugi.


Nagu juba tavaks saanud, ärkab minus fotograaf alles vastu hommikut.






Ja tõesti, mul ongi 1. jaanuari surnud inimeste fetiš, mis avaldus esimest korda aasta tagasi Ko Phanganil. Tänavune seeria jäi lahjemaks:




Magasin ise ka paar tundi ja läksin... tööle. Kuhu siis veel. Tuli välja, et teised olid poole kolmeni poleerinud. Mul oleks selle peale tulnud suurem kass kui ma ise. Inimene ei ole ikkagi loodud aastavahetusel töötama. Või üldse pühade ajal.
1. jaanuaril ei jõudnud ma ühtegi SMSi saata ja ega ma ise ka ühtegi ei saanud. Tänaseks olen ma veel mitu päeva tööl käinud. Muuhulgas käib kõva juhtimiskepp. Eks viimastel aastatel ole igasugu sitta nähtud-tehtud. Igatahes muutun päris paranoiliseks, kui palk õigel ajal ei laeku.


Kõik on nii väsinud ja kurnatud. See ei ole selline soe magamata öö väsimus, vaid tüdimus kuskil sügaval kontides. Mõtlesin välja, et kaua sa jaksad olla koos inimestega, kellega sul midagi ühist ei ole. Umbes siuke tunne nagu sa pead igal õhtul Bonnie ja Clyde'is käima.


Kui ei jaksa enam hea inimene olla, ju tuleb halvaks hakata. Täna ei suutnud müüjale usutavalt öelda, et mulle meeldib Sydneys.


Mul oli täna vaba päev. Kuna shoppamine on eelkõige elustiil, siis oli täitsa huvitav minna poodi - sest PEAB. Mu ainukeste madalate rihmikute tallad on juba nädalaid pooleks. Tundsin end nagu mees, kelle ainukesed teksapüksid kärisesid löhki.

Uued moekad päiksekad on ka:
Laian nendega siis need viimased nädalad siin.

Soovin teile uueks aastaks inimesi ja elamusi.
Ühtlasi head lihavõtteootust, šokolaadimunad on kassa kõrval juba olemas.
Kuusemonstrumi demonteerimine Taylor Square'il.

Tiuks