Kujutasin küll ette, et viimastel kuudel teenin ropult reisiraha, aga reaalsus on see, et mul läheb iga öö kell 6 uni ära (pärast 2-4 tundi und), et saaksin oma mõtlemist sättida suunas, et tegelt on okei ka see, kui ma siin lihtsalt tiksun ja olen. Pehmelt öeldes TÄIESTI kopp on ees töötegemisest, sest enam pole seda tavapärast oskamatuse hirmu ka naha vahel, no lihtsalt ei viitsi. Nii et võõrutusnähud. Tunded on skaalal „elevil – väga elevil“.
Kuna ma olen viimase aasta jooksul pidanud kõiki oma tegemisi nii hoolikalt planeerima, et isegi pesupesemine on kellaajastatud, on ka kogu lahkumisprotsess juba kuupäevadesse paigutatud.
Lahkumispidu on pühapäeval, 20. veebruaril 1/443 Liverpool Street. Kõik on oodatud. Eriti need, kes suudavad teeselda, et me äraminek neile korda läheb. Tähelepanu, järgmisel päeval on Eesti Majas Riigikogu valimised.
Pärast seda – arvatavasti teisipäeval, 22. veebruaril – tuleb madalama profiiliga üritus, kus me oma vara laiali jagame. Siis jääb veel päevake aega, et korter läikima lüüa, et tagatisraha tagasi saada. Praegu on nii niiske, et leidsin täna voodilina, mis valge asemel oli rohelise, kollase ja musta kirju ja suhteliselt elas.
Vägagi sümboolselt asun teele 24. veebruaril. Mitte küll tuhatnelja Eestisse, vaid Uus-Meremaale. Sealt põikan oma geniaalse transpordiskeemiga 2. märtsil Melbourne’i ja päev hiljem Kuala Lumpuri.
Edasine on juba üsna illallaa-trullallaa. Ma ei tea veel Katsi plaane. Hetkel tundub, et redutan umbes nädala Malaisias ja siis 9.-10. märtsi paiku Bangkokki ja lesin Tais mönda aega ja märtsi lõpu poole teen Kambodža otsa. See on muidugi 100% uduplaan, millega end rahustada. Isegi juba sellest ajast, mil ma äraminekutuhinasse sattusin, on päris palju asju muutunud (+ alati on mõnus, kui saad lennupiletitega vastu pükse).
Ma ikka usun, et asjad lahenevad iseenesest ja, kui nad seda ei tee, ju siis võib ka ise otsuseid vastu võtta.
Hiljemalt Rabaroki ajaks tuleks koju käima, aeleks Kalanas rannas, ripuks Rannapaargus, armastaks ja kiruks, telliks eestikeelsetest menüüdest süüa.
Kõige austraaliam pilt, mis mul on, sest känguruga musipilti mul endiselt pole.
* * *
Loodan, et mu sõbrad ei pahanda, et panen erakirjavahetustest saadud rännumõtteid siia endale niiöelda kõrva taha. Kuigi see siin on vist ikka päris avalik koht, pidin ma nentima, kui lugesin Öhtulehte ja avastasin kommentaaridest oma tsitaadi ja blogilingi.
Aga need jutud on nagu missikandidaadid reas, igaüks omamoodi ja kõik on väga ilusad. Vast tunnete isegi ära, kes ja mis. Näiteks üks neist on Tonga kuninganna mõtteavaldus:)
„Minu lemmik on endiselt Malaisia. Mis mind Malaisia juures just võluski, oli kohalike omakasupüüdmatus suhtlemisel. Inimesed olid meeletult toredad. Nende kultuur, elu, toit, peod (vahet pole, et moslemiriik) olid lihtsalt võrratud. Pedangi saar(Georgtown) on toidu paradiis. Nii häid roogasid pole ma kuskil saanud. Seal on võimalik valida erinevate kultuuriroogade vahel, kus ülekaalus on india ja malaisia köök. Meelelahutust leiab seal ka ja rannadki on seal olemas (eriti ilusad rahvuspargis). Cameron Highlandís on võimsad teeistandused, mis jätsid sügava mulje ja Melaka linn on armas ajalooline linn, kus on ka kõik aktiivse tegevuse võimalused olemas.“
„Filipiinid on superägedad - vähe rahvast, kõik räägivad inglise keelt, odav, super sukeldumisvõimalused, põhjas on mäed ja riisipõllud sama vanad kui Jeesus Kristus. ainuke asi et kuna saare riik siis ühelt saarelt teisele saab kas aeglaste paatidega või lennates ja lennata tuleb tihtilugu läbi suurlinnade. Tule parem mehhikosse ;)“
„Üldse maa, mida külastada oleks Myanmar ja Sikkim India osariikidest. Tegelikult on ilmselt kogu Kirde-India suhteliselt lahe paik. Ta on olnud kinni (st ainult lubadega) aga nüüd on Assam ja Meghalaya vabad. Mizoram, Arunchal Pradesh ja Nagaland on endiselt lubadega. Hong Kong mulle meeldis ka väga. Lihtsalt ringi kõndida ja uudistada. Ise tahaks minna Papua Uus-Guineasse... ja Shanghaisse.“
Soe käepigistus teile, et viitsisite mõelda ja kirjutada!„Vanuatu on väike. Samoa on äge, väike aga tore. Tongal on palju raha vaja, sest peasaar on igav ja räpane väiksed saared väga ilusad, aga sinna lendamine on kallis. Fidži on minu arust k6ige ägedam - saab ka peasaarega piirduda, et näha Polüneesiat.“
*Täiesti kosmos, mida inimesed internetist otsivad. Armastan Google Analyticsit!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar