27.12.10

Palju jõule!

Ruttu panen jõulutervituse üles, vist ongi juba jõulud läbi. Ei ole Heinla oma lubadust pidanud ja Birma juttu üles pannud, kuid kes mind tunnevad, siis ega see polegi just mitte väga suur üllatus. Homme lahkub Kadri Bangkoki ja 30ndal juba koju Eestisse, ehk võibolla siis kuidagi ja kunagi suudan end üksinda meeleheites end kokku võtta ja jutud ära toimetada. Üldse ei taha muidugi, et Kadri ära läheb, sest sarnaselt Tiule suudab ta mind päevas vähemalt 23 korda naerutada. Nendevahelisi ühiseid jooni olen rohkemgi märganud. Peolt ei taha kumbki lahkuda ja kui Kadrile Tiiu legendaarset F11 klahvi nalja rääkisin, siis sellepeale Kadri imestas, et kuidas küll Tiiu nii rumal on: "Tuleb ju lihtsalt F all hoida ja kaks korda number 1 vajutada, kuidas Tiiu seda ei teadnud." A enda arvates on ta "Interneti Kunn" ja "Tehnika Geenius".

Pealegi hakkab lähenema hetk, kui täiesti üksi jään ja hirm juba praegu suur, et kas kunagi kellegagi üldse tuttavaks saan. Vist mitte. Õnneks on meie verandale tekkinud koer, kahjuks küll vägagi tai kommetega ehk truu ta enamasti ei ole (soovitan lugeda Private Dancer'it). Täna lisandus ka teine. Meie birmakaaslased, Markus ja Rene, kes paariks päevaks Paisse tulid, sõitsid juba eile oma uute Chiang Mai "tuttavatega" tagasi Chiang Maisse ja plaanivad vist Laosesse edasi minna. No need "tuttavad" olid päris osavõtlikud kohalikud piigad. '

Tutvusime vahepeal mulle isiklikult väga sümpaatse paariga - Laura ja Priidikuga - a nemadki lahkuvad juba homme. Kes siis mul siin "sõpradeks" jäävad...Kaks väga hambutut sitahipit, kellega eile lõkke ääres Sang Somi jõime ja Tutu (hellitavalt Tutulutu) - minu kohalik tai peigmees, kellele olen korra isegi käe ulatanud, a kes mind truult õhtu läbi eemalt jõllitab, kui tema baari lähme. See tähendab siis seda, et mina Kadriga oma pudelist viskit juua ei tohi, samas ülejäänud rahvas rüüpab ja ulatab üle lõkke julgelt suurtesse plastpudelistesse villitud segusid. Tutul teiste jaoks silmi lihtsalt ei jätku ja vahele jääme vaid meie. Seda enam on tal aga põhjust mind jõllitada ja tema sõnutsi "jälgida, et me rohkem oma alkoholi ei jooks". Selline peigmees siis.

Jõulud möödusid siin legendaarselt pizza ja Sang Som'iga ja jõulutunnet meenutab vaid eesti suvele omane +4 kraadine temperatuur öösiti. Samas päeval on meil varjus +28. Kohaliku turu olen soojadest riietest tühjaks ostnud, a tenniseid siin külas ei müüda. Seega jalas on romantiliselt "love killersid" ehk sokid ja varbavaheplätud. Ehe saksa turist.

Kohe lähme Kadriga pidulikule pakaa-õhtusöögile ja siis edasi kontserdile Rasta baari, mis on Don't Cry kõrvale tekkinud. Suure lava ja toolide ja laudadega. Kolme aasta eest nähtud Pai on kõvasti muutunud, aga ma ei arva, et halvemaks, lihtsalt uhkemaks.

Homme saab Kadri oma lemmiktegevusega kohe hommikul alustada - pakkimisega. Seda kilekoti krabinat on siis kuni reception'ini kuulda.

Ja plaanidest nii palju, et nädala veel veedan sigakülmas Pais ja peale seda paar kuud rannapuhkust Ko Taol ja ootan Tiiut.

Veelkord: PALJU JÕULE!


kats

26.12.10

Mida varem ärkad, seda kauem saad laiselda

Esimene jõulupüha oli väga tähtis päev, sest esimest korda jõudsin ma linnast välja. Üle üheksa kuu. Ärge öelge parem midagi. Igatahes on mul hea meel, et sellise linnadoosi peale tundun ma endale veel täitsa normaalne.
Vaja oli tervet rida kokkulangevusi: mul oli vaba päev, sest Christmas Day on nii suur püha, et isegi – ülla-ülla – isegi meie resturaan oli suletud; Jaanusel on puhkus ja ühtlasi vaba voli kasutada korterikaaslase Briani autot.

Selleks, et jõuda 150 kilomeetri kaugusele Kangaroo Valleysse, kulus kuus tundi. Arvutage siis ise välja, kui kaua läheks aega, et Austraaliale ring peale teha. Igatahes tundus, et pikkusühikuks on siin ebamäärane austraalia kilomeeter, mis on paaaaalju pikem kui harilik kilomeeter. Vasakule-paremale künkad-mättad tahtsid südame ka pahaks ajada.
Et ma ei taha olla esimene turist, kes lahkub siit känguru nägemata, olid ootused väga kõrged. No ja ikka looduses, loomaaiaga ma ei lepi. Õhtu lõpuks tahtsin ma juba, et iga ringtee keskel oleks suur kängurupuur (kas või surnud känguruga).

Loodus oli siiski vägagi ilus ja rahustav. Nähtu meenutas tervet rida tuttavaid kohti Lombokist Emmasteni välja. Ohakas õiteses ja ristik kasvas.
Inimfaktori koha pealt ei tahaks mitte sõna võttagi... Näiteks Wollongongis tundus, et kõikidel tšurkadel läks seal auto katki ja raha sai otsa ja siis nad pidid sinna pidama jääma.

Galerii

Ilus turist ilusas kohas Grand Pacific Drive'il (Maret: "Issand, kas sul oli nokats peas?!")
Mu viimase aja lemmiknilbus - põderautod.
Wollongong.
Rivistus Gerroas.
Nagu langeks paar piiska kaela, tegelt pidin end pärast välja väänama.
Trussikutes ja õllevines liibanonlased lustimas (Kangaroo Valley).
Hambaid on vähem kui inimesi.

BEWARE OF OBJECTS FALLING FROM BRIDGE. Enesetapjad?!
Vaated olid rahustavad (v.a CLOSED sildid kõikide kohvikute ustel).
Flinders Falls/Yarrunga Valley. Kolm pilti pidin tegema, et see kosk täispikkuses jäädvustada.

Yarrunga Valley.

* * *
Väsinud keha kosutasid õhtul bassein, saun, kartulisalat ja täidetud munad. Au Heitile, kes meisterdas valmis salati päeval, mis kõik poed olid kinni.
Mõmmmmmm!


Tiuks

Meie pere jõuluõhtu

Kollektiivse orgunni tulemusena sai kahe korteri ja küla peale kokku 16 inimese piduliku õhtusöögi tavaar. Täname oma töökohti, kes on meid (vahel enese teadmata) toetanud klaaside, laualinade, salvrätikute, toolide ja oskusteabega. Suur rõõm, et on külalisi, kes saabuvad kuuse ning ehetega. Vaesed eesti immigrandid ei ole jõudnud ju veel kõike kokku osta.
Meie aed tegi läbi totaalse muutumise.
Ilma põlleta ma pärast detsembrikuist hooramist põhimõtteliselt enam ei käi. Põlletasku on mu office.

Kuusk oli kass Betty kõige suurem sõber ja seal tuuseldas ta nii et oksad lendasid. Tegin umbes 250 pilti ja umbes viiele jäi ta normaalselt peale ja see on neist kõige ülbem:
Delmar komplekteerib baarinurka:
Erinevalt „Estraalia“ saatest olid kohal ka celebrity-florist Heiti Põder ja seltskonnadaam Maret Soom.

Kohe ikka väga ilus oli olla me mullahunniku otsa tõstetud kuusekese ümber, mille all olid kingitused.
Menüüs olid kalkun, verivorstid, kapsas, ahjukartulid, kõrvits, jõhvikamoos, magustoiduks õunakook. Töögraafikuid arvestades pidi toidukraami juba nädal varem valmis ostma. Nii oli külmkapp pilgeni täis, aga süüa ei tohtinud midagi.

Köögitoimkond alustas vaaritamisega kell kaks, et 1/2 üheksa süüa saaks. Supersoorituse teinud chef kalkuni kallal:

Edasi-tagasi siiberdades mõtlesin enda lõbustamiseks välja pärdikutriki. Proovid kulgesid ladusalt.
Jõuluajalukku lähen ma aga sellega, et kui ma hakkasin oma etteastega kinki lunastama, andis palm alla ("Ma tulen taevast ülevalt..."). Siin on näha, kuidas Monika üritab mind toestada; Maret ei tea, kuhu selle raksatuse peale silmi peita.
Haavatud olime nii mina kui puu. A tühja sest, mul on niigi umbes sada sinikat, sest tööl on iga päev lauad erinevas kohas ja ma kui harjumuse ohver tahan ikka nurki sirgeks joosta. Pealegi on ju kiire ka.
Ei ole asja, mida parandada ei saaks.

Kirjutas Tiuks

24.12.10

Siilike jääb meile elama

„Miks teil külmkapi all supikauss on? Kas teil on koduloom?“
„Tups tuli üks õhtu purjus peaga koju, koperdas igale poole, ajas teleka ümber. Aga vähe sellest - sittus vaiba peale, torkas junni sisse tikud ja ütles: „ Siilike jääb meile elama.““

Sitahuumori vastu ei saa siin ilmas miski.

***

Soovin kõikidele kallitele inimestele siin- ja sealpood meresid mõnusat jõuluaega. Ärge siis elu liiga tõsiselt võtke.
Armastan teid :*

Tiuks

20.12.10

Flinders

Meelest läks ära, et vahepeal sai valmis Art vs Science'i uus video, kus on peaosas Katsi endine majakaaslane Mathieu.

Siin pildi peal on meelde tuletamise huvides vasemalt paremale laulumees Dan, videomees Alex ja tundmatu gruupi:


* * *

Mathieuga on seotud üks lahedamaid öid, mida saatus mu elupõlle taskusse on poetanud.

Ükskord läksin ma pärast tööd Katsi juurde klaasile veinile.

Mathieu on väga pikka kasvu. Tema sisse mahtus veini palju rohkem, kui seda kodus oli. Nii et läksin üle tee pubisse koos tema ja ta sakslasest sõbraga, kelle nime ma ei mäleta.
Flinders oli/on muide mu lemmikkõrts siin.

Mathieu huumorimeel oli tõusnud juba kõrgematele tasanditele ja ta jõi nalja pärast leti pealt ära joogi, mida baarman parajasti kellelegi kokku segas.

Turvamees seda nalja ei mõistnud ja Mathieu visati välja. Saksa sõber läks solidaarsusest kaasa.
Olukorra pöörded olid nii ootamatud, et otsustasin üldse mitte midagi ette võtta. Kui mingi mees tuli küsima, kas mul on okei, siis ma ütlesin, et muidugi ei ole: ma ei käi kunagi kuskil üksi ja mida ma nüüd teen – passin siin omaette oma kokteiliga.
„Ära muretse, sa oled nüüd perekonnaliige ja ma hoolitsen su eest. Tahad uut jooki?“
„Jah. Siin on raha.“
„Ei ole vaja, see on minu baar.“

Nii ma jõlkusingi Andyga mööda maja ringi, kui tal oli vaja asju ajada. Teisel korrusel oli mingit pidi Tetsuyaga seotud restoraniosa ja kolmandal kontori- ja töötajate ruumid.

Kuni ühel hetkel olid kõik ära läinud, teisipäeva öhtu ju pole eriti pikk.

Mis siis ikka – tuled, muusika ja privaatpidu hommikuni välja.

PS. Kui tunnete õhus sooja alkoauru, on tuul Austraalia poolt.

Tiuks

18.12.10

merry fucking christmas

Tegelikult on ikka nunnu saada lugejakirju, et võtku ma end kokku ja kirjutagu.

A jama on selles, et hospitality-idikana olen ma detsembris rakkes nagu Tallinna teedevalitsuse lumesahk (nühid ja nühid ja ikka on tunne, et midagi ei jõua).

Vahepeal olin tööl kaks nädalat jutti. Ja valemis „Work hard, play harder“ pole keskendumisel üldse mingit kohta.

Olen siiski kogunud A4 täie märkmeid. Samas pole enam aimugi, mis nende kõikide taga on. Näiteks „Mida külvad, seda lõikad“.

Vaevalt et see meie ürdiaia kohta käib. Maitseroheline oli tükk aega päris haledas seisus. Keegi ju näris basiiliku ära, enne kui ma ise jaole jõudsin. Tilli hekseldasin niiviisi, et see hakkas eluvaimu kaotama. Praegu võib olukorda pidada rahuldavaks. Tooni annavad seejuures põlvepikkuseid kurgi- ja tomatitaimed, mis omavaoliselt täiesti suvalistes kohtades vohavad, sest keegi pole neid ju istutanud.
Aed: siin tuleb järgmisel reedel me eesti pere jõulu6htu.

Muud polegi uudist, et sääre peal on suur sinikas ja et pean kogemata elama elu, mis ei ole tegelikult minu elu.
Kana koib.

Haigusega kadunud kaks kilo (üks kilo ühest, teine teisest tissist) pole tagasi tulnud ja kaal langeb veelgi, sest tempo on pöörane. Olen juba kergem kui pärast Tai paastulaagrit.

Emotsioonid pendeldavad skaalal Meeleheite-Mallede miss ja pilveprintsess. Kogu aeg on mingid olukorrad, mis ajavad kaalika kokku.
"Are you a vegetarian?
"No, I’m from India."
Mõtlesin välja, et on mis on, aga kõige hullem ja kõige parem on ikka veel ees.

Mõnupaketis on hetkel number üks kolmepäevane seeria:
- kolmapäevane saunaõhtu, hüppad Harbouri ja passid seal, jalad mudas, vihm sajab pähe; taamal udune Sydney city siluett.
- neljapäevane kohvikuavamine Eesti majas ja Pablo ja co esinemine pärast seda.
- Bondi FM tehasepidu salakohas, kus oli ka Mark Seveni ülesastumine paar kuud tagasi. Nii et ostad pileti ja siis öeldakse aadress, kus reiv toimub. See tehas oli oma valgete seinte ja lühtritega viisakam kui nii mõnigi pärisklubi. Olen uhke, et suudan oma väärikas elas eelmise õhtu kurnatusega 13 tundi tööl olla ja siis poole kuueni hommikul diskol olla.
Peopilt:


Ja Eesti maja üritus pildis:

Boss peab kõnet enne poola sõjafilmi.

Publikum ülesvuntsitud saalis.
Samal ajal kohvikus...
Mulle meeldib see pilt.
Öö.
Pablo ja Los Monos (pärdikud).


Mis siis ka tööl uudist?

Permanentne hädaolukord, aga sa tead, et hakkama saab nii või teisiti ja mida vähem hoolid, seda kergem endal (selles punktis olen nõrk). Eelmisel esmaspäeval oli söökla konkreetselt ujulastunud - üleval spaas unustas keegi 6htul kraani lahti. Ja siis sa kuivatad ja tead, et kell 12 ei taba kellegi silm enam seda vee6nnetust.
Veits piinlik, aga väääga suur on see kergendustunne, kui su laud lahkub.

Väga kurb oli aga eelmisel reedel, kui Miguel teatas, et õhtul lähme kõik Tammy viimase päeva puhul sööma. Tammy oli meil manageri assistent. Ainuke nõudlik hing ja minu röömuks ka ingliskeelne selles hispaania pesas. Ja tõeliselt äge inimene. Tema teod ja ütlemised ei lähe üldse ta välimusega kokku. Pealtnäha nõtke nääps, endine modell, on ta tegelt hoopis siuke koerpoiss. Vilistab ja krooksub üle küla.

Ühel lõunal tulid meile kaks üleslöödud mutikest, 45 aastat juba sõbrannad. Oi, kus nad alles jõid. Nagu „Absolutely Fabulous“ osa 20 aastat hiljem. Tammy ütles, et kui muttidel raha otsa saab, siis ostame neile ise juua, sest tema tahab näha, kuidas see kepiga moor ära kõnnib. Täitsa oma jalal läks, muide.

Ma olin ainuke, kes ei teadnud, et Tammy ära läheb, sest uudise ilmsikstuleku ajal olin ma haige ja pärast ei tulnud see enam jutuks. Töinasime mõlemad. See on täiesti uskumatu, mil määral sa siin oma töökaaslastega perekonnastud. Pärast öhtusööki (nii kell 4 öösel) läksime mina (vastupidav eestlane) ja Lucia (pidurdamatu hispaanlane) Tammy juurde, kust ma siin pool 8 ajal lahkusin. Garderoobitäienduseks jumpsuit - kuidas see eesti keeles on? Igatahes see kombeka moodi praegune moehitt. Loobusin viisakalt ta fetišipeo kostüümist, sest vaevalt ma seda siin enam kanda jõuan. Siiski võiks ma juba näituse teha, mis asjadega ma olen koju saabunud.

Täna juhtusin Tammyt päise päeva ajal tänaval nägema. Tal läheb hästi, lõpuks ometi on ta heas ja professionaalses keskkonnas. Restoran Pier on Sydney üks tippkohti. Ja siis tuli suurim tööalane tunnustus pärast Kalev Meedia aasta töötajaks saamist: Tammy tutvustas mind oma sõbrale kui ainsat Velero liiget, kelle ta oma paati kutsuks.
Mul on väga hea meel, et ma leidsin siin sellise sõbra nagu Tammy, sest see pagana sõprade leidmine siin nagu rist ja viletsus (afäärid ja muulased ei lähe arvesse).

Ja siis päev pärast Tammy lahkumist teatas Miguel, et õhtul tuleb üks eestlane proovipäevale. Tuligi Raul, 19-aastane, suur ja tugev nagu Kalevipoeg. Kannab viite taldrikut või ma ei teagi kui mitut. Eks Miguel lootis mulle meelehead teha, et meil on nüüd hispaania-eesti restoran. Aga mis ma oskan öelda – seda on vähe, kui kahe inimese ainus ühisosa on rahvus. Miljontriljon igatsen me endist baarmani Timurit, kes on nüüd juba Jaapanisse saadetud ja kellega ma loodetavasti kohtun juba märtsis Tais või hiljem Istanbulis või Londonis.
Tiu ja Tim.

Uus baarman, itaallasest nähvits, peaks mingi medali saama, sest sellist taaskasutajat pole enne nähtud.

Mu ürituselt jäi kaks poolikut vahuveini üle.
„Oo, me saame neid kokteilideks kasutada."
„Aga need pudelid on õhtu otsa lahti olnud?!"
„Mis siis!“


Täna ma nägin, kuidas laua pealt tulnud õllepudelile kork peale pandi ja pudel külmikusse uut ringi ootama läks. Varsti saavad maailmas otsa need asjad, mis mind imestama panevad.

See nädalal töötan üle 60 tunni, mässiv maraton 30-kraadises ilmas. Seejuures palju kergem kui kartsin.

Samas on me industry’s on täitsa normaalne, et keegi lihtsalt nutab heast peast. Minu arust on lohutamatu nutt üks inimõigustest. Hannes, nii piiri peal ikkagi ei ole, et asi nugade peale läheks. Ma olengi ainult sellel Tammy lahkumise päeval nutnud, sest nii kuradi hale hakkas endast, aga üsna kaitsetu olla on kogu aeg.

Kui ma elan detsembri üle, on mul raudsed närvid. Kui ma elan samas kohas üle kaks uima(semat)kuud, st jaanuari ja veebruari, siis ma olen juba täielik raudmees.

Samal päeval, kui omakeskis arutlesin, kas mu mitte eriti seksikad töökingad peavad veel paar kuud vastu, tundsin õhtul lipendavat tunnet – tald ribadeks.
Nad teenisid mind hästi. Said isegi ühe korra välja peole.
Ühtlasi täidan ka Aire soovi, et võiksin oma kingi eksponeerida:

Iluteema jätkuks - käigu pekki need eesti lohhid, kes kuulutavad, et Austraalias ei ole ilusaid naisi. Nädalavahetus on sisuliselt nonstop catwalk. Ilus-ilus. Peab muidugi arvestama, et ma töötan mainekas prassimispiirkonnas ja praegu on hooaeg täies hoos. Ükspäev olid meil tšikid nagu brändiaabitsad (YSL, Jimmy Choo, Missoni jne) ja kallasid pärastlõunaga kõrist alla mu nädalapalga väärtuses šampanjat.

Teine äärmus on muidugi jõulupeod. Eile oli mul 37 täiesti käsitlematut tegelast, keda mul ei õnnestunud isegi korralikult kokku lugeda, sest nad olid enamasti mööda õuet laiali või liikusid ühest lauast teise ja tegid muid tempe. Eile oli kogu aasta kõige kiirem/pingelisem päev ja olime täiesti alamehitatud, nii et ma andsin lihtsalt alla.
Muidu ma olen nii hingega võõrustaja, et iga õhtu tuleb keegi lagedale avaldusega, et tahaks muga abielluda. Nii ma seda kodakondsust tuulde lasen siin.
Ahjaa, mul on kaks uut hüüdnime - Tiiuburger ja Lady Gaga, jaburad mõlemad. Enamasti öeldakse aga Tiu niiviisi kiiresti, heledasti ja valjusti nagu mingi eksootilise linnu huile, kas või üle tänava või teisest restorani otsast. See on lahe.

Sellest ma tahan veel pikemalt kirjutada, kuidas ma Sydneyt armastama olen hakanud.

Mõnusat lumist jõuluaega ja sööge kõiki häid asju, ma söön ka.

Tiuks

23.11.10

Teisipäev

Käik Mareti töö juurde

Kaarli puiestee.

Nielsen Park.

Idüll.

Catwalk.

Nii see de facto tuleb... :)

Võsa.

Turist ilusa võsa taustal.

Ka siin on MASU.

Vaade Catalina rõdult.

Kohalik kilukarp.


Hallide pükstega poisid

Mulle PÕHIMÕTTELISELT ei meeldi kuhugi üksi minna, aga olla võin küll. Aeg on suureks kasvada, läksin üksi kontserdile Oxford Art Factorysse.
Klubikontsertidega on ju tore lugu, et kunagi ei tea, mis kell see trall tegelikult on. Siin ei saa ju rada7-sse hõigata või asjaosalistele essemmessida, et mis kell bänd peale läheb.
Oo, Metronomy alustab pooleteist tunni pärast... Mida ma nii kaua teen? Mul saavad selle aja peale ju mõtted otsa.
Muidugi ka see fakt, et ma olin vanuselt umbes teine.
Soojendusesineja päästis ja esimene laar hallide pükstega poisse läks lavale. World’s End Press Melbourne’st.
Igatahes tekkis mul küsimus, et kas kahte identsemat bändi ei saanud kokku panna. Nii muusikaliselt kui visuaalselt. Mis valemiga neid 80ndate stiilis pop-bände koostatakse? Mustanahaline bassimees, lokkidega laulja, funky sündimees ja emotsioonitu trummilööja?
Ja kuna nii otsene võrdlus juba ette pandi, siis mulle meeldis World’s End Press rohkem – rohkem hakkamist ja energiat ning megahea aeroobikakavaga sündimees. Kui nad oma valged särgid ja lipsud maha võtsid, olid tavalised kiitsakad rohelise Coles’i kotiga noorukid. Aga laval – juhuhuuuu.
Metronomy tundus selle kõrval liiga korralik ja viimistletud, aga muidugi kõrvale tore tuttavaid saunde ja laule kuulda.
Jaanuaris tuleb siia Sufjan Stevens.

World's End Press.

Metronomy.