+41

Tegin endale Exceli tabeli nende lendudega, mis lähiajal ees ootavad. Neid on esialgu seitse tükki ja ikka ei jõua kaugemale/lähemale kui Bangkokki.

Viimased nädalad on olnud sisuliselt aasia treeninglaager. Selle mööndusega, et oma 25-kilost varanatukest ei ole kaasas kandnud (a pea on reisiplaneerimisest piisavalt raske olnud ja tööd pole eriti teinud).

Kui eesti firmad suudavad oma pressiteatesse alati leida midagi, milles nad on oma tänava, Tallinna, Liivimaa, Baltikumi või Ida-Euroopa mastaabis esirinnas, siis austraalia ilmauudises on kindlasti fakt, et tegu viimase aasta või kolmekümne või sajandi või ajaloo rekordiga (nagu see koletu torm Yasi).

Siin Sydney kandis oli nüüd viimase 150 aasta pikim kuumalaine.

Öine miinimumtemeperatuur jäi ka mitu head pügalat kõrgemaks, kui tavaline päeva keskmine.

Eile oli grande finale - kesklinnas mõõdeti 41,5 kraadi. Muidu on nii palav olnud läänepoolsemates suburbides. Arvestage, et õhuniiskus oli umbes 30 protsenti. Ühesönaga – olematu.

Maanteede tabloodel teavitati, et kehtib total fire ban – tuletegemine rangelt keelatud. Kui et taha just veel 14 aastat Austraalias olla (kinnimajas). Teeäärsed pruunikskärsatunud murulapid lausa karjusid tiku järele.

Öösel langes temperatuur 35 kraadini ja õllekad olid täis inimesi, kes magada ei saanud. Õnneks oli laupäev.

Meie koobaskorteris pole konditsioneeri. Pole üldse ühtegi asja, mis seda sooja öhku oleks ringi keerutanud. Peale sääskede muidugi, aga need magamist teatavasti eriti ei soodusta. Siinsed sääsed on vaiksed, väiksed ja väledad. Mässiv sitapead. Tööl oli umbes sama seis, aga veel palavam ja sääskedeta.

Täna öösel on 15 kraadi jahedam. Cool!

* * *

Panen siia teadetetahvlile lähiaja (kiir)visiidid:

Brisbane: 10.-13. veebrur

Uus-Meremaa: 24. veebruar - 2. märts

Melbs: 2.-3 märts

Malaisia: 3.-10. märts

Tai: 10. märts - ...

Nagu mitmed teist on omal nahal tundnud, siis poolteist aastat tagasi ei saanud ma iseseisvalt isegi mitte üle tee mindud. Sellest skeemist on üks Uus-Meremaa ots Mareti, Delmari ja Soolepaga, aga ülejäänu pean läbima oma tarkusega.

Ega ei pea mainima, et esialgsed plaanid on umbes 17 korda muutunud.

Ja et mul läheb ikka vahel meelest ära, et võta otsus enda sees vastu, hakka juba otsapidi juba kahetsema ja asjad loksuvad ise paika (või siis lihtsalt jõuavad kätte...).

Sellised eriti mönusad äratundmishetked oli mul näiteks siis, kui tutvusin Katiga, ja sain Kadrilt kirja, et ta on endiselt Malaisias.

* * *

Pearl Beach +41,5-kraadisel päeval

Ikka veel imestan, et miks ma olen köige valgem inimene. Kuhu on kadunud minus ehtne eestlane, nonstop-päevitaja?
Mu lemmikpilt nüüd tükk aega.
Tegelt on meil kehad ka.
Teine jahutusmeetod: roni auku. Tais kaevasid koerad, siin usinad austraalia lapsevanemad.
Mul oli kaevetöödeks Heiti. Järjekindlat vormis ta mu pragunevaid rindu.
Selline toode valmis kohalike jömpsikate ja pereisade röömuks. Oma röömuks sain kogu loomeprotsessi vältel ölist tilkuvat wrappi süüa.
Ilus päev!

Ma ei tea veel, et juba 1,5 tunni pärast söön koduaias Heiti tehtud kanamaksapasteeti.

Ilus päev!

Pildid Heiti fotokast.

Blue Mountains

Kuna me käsutuses on üks lilla käula, tuleb end kokku võtta ja linnast ära sõita ka pärast seda, kui töödraamad on lasknud vaid neli tundi magada ja üüüüüüldse ei viitsi ja ei taha.
Kilejope ja päikesekreem 13-aastasesse suure auguga seljakotti, nokats pähe ja padavai Sinimägedesse.

Turismiinfoks – mäed asuvad Sydneyst sajakonna kilomeetri kaugusel ja mööda kiirteid läheb see teekond nagu lupsti. Kogu ilu laiutab enam kui miljonil hektaril, kus kokku on üle 300 erineva tasemega matkarada. Kanuuta-roni-lasku.
Klantspiltidega brošüür kiidusõnadega kokku ei hoia: kõige ligipääsetavam metsik paik Austraalias, esmaklassiline looduse- ja kultuurielamus, äärmiselt liigirikas (nt üle 100 erineva eukalüpti), sööma- ja unekohad, vaikus ja rahu.

Minu kahesõnaline kokkuvõte: olen vaimustuses!

Meile jäi esimesena ette Wentworth Falls. Praegu tagantjärgi tuvastades tundub, et rada, mille läbisime, oli National Pass – Valley of the Waters – Shortcut Track Circuit; 5,7 km; 3,5 tundi; raskusaste: raske.

Valik oli juhuslik, sest vaatasime koske ülevalt ja alt ning parklasse minekuks oli kaks varianti: 2 tundi edaspidi või tund aega tagurpidi tagasi. Kange eestlane võtab ikka selle pikema maa. Edasiminek ei ole ju tagasiminek.

Kuigi piltide pealt on võib näha treppe ja käsipuid, oli suurem osa rajast kivist tahutud „astmetega“, mudane, libe ja vesine. Värskendust tilkus alatasa. Vihmamets.
Selles tempos, nagu me kappasime, ajas ihu ja särgi higiseks küll. Laose džunglikogemus oli mugavam. Nähtud fauna oli umbes sama: kärbsed, sääsed ja sisalikud. Ühes Katoombla välikäimlas oli jõle huntsman ka.

Vaated olid vapustavad, eriti alt üles.

Võikski neid pilte praegu ketrama jääda. Ja imestada, et lisaks tantsupoosidele on minus peidus ka liiklusreguleerija - käsi leidub igas asendis.

Sinivine.
Metsikult rahustav.
Wentworth Falls.
Mäest alla.






NB! See ei ole mina.
Turistimagnet nr 1: Three Sisters. Seal vaateplatvormil olid umbes kõik maailma rahvad koos. Soe soovitus: ärge leppige selle kohutusliku pildiga, vaid võtke oma laiskus kokku ja tehke ringkäik või kaks.
Pildid: Jaanus ja Katu

Oleks tahtnud sinna metsa jäädagi, sest mul on veel 3,5 vaba päeva.
Tagasi linnas olles mõõtsin kehatemperatuuriks 35,5 kraadi (umbes sama palju nagu õues). Alavik jälle.

Summer Bay

„Tiiu, are you going to buy bleach?“
„Palm Beach? Why do you ask?“

See on tavaline näide, kuidas ma pidevalt tõlkes kaduma lähen (-„Tiiu, kas sa lähed ostad valgendit?“ -„Et kas ma lähen Palm Beachile? Miks?“).

Ostsin valgendi ära ja nii kolme kuu pärast jõudsin ka Palm Beachile.

Eestlasele on see kohustulik turismiatraktsioon, seal elab ju Alf ehk siis vändatakse juba 24. hooaega seriaali „Kodus ja võõrsil“.

Palm Beach asub Sydneyst ainult 40 kilomeetri kaugusel, sisuliselt on tegemist Sydney äärelinnaga. Aga liiklus on aeglane ja nii võtab sinna ukerdamine enam-vähem poolteist tundi.

Kolmandas tares diivani kõrval

Möödunud nädal tõi endaga kaasa eestluse üledoosi, mis tipnes sellega, et president tahab mind koju kutsuda.

I am writing to you with one interesting project, namely I am helping along one project which is regarding Estonian President inviting all abroad living Estonians to gather at home during 18-20.08.2011 and be the President`s special guests. But to do so they need the full names and addresses of all those people to send the invitations.

Ma nüüd päris täpselt ei saanud aru, et kas võin lahke presidendi loal sel ajal Eestis viibida või ongi mingi reaalne kolmepäevane häng Kadrioru lossi õue peal.

Aga eelnenust. Kõik need eestlaste üritused tunduvad endiselt nii hirmutavad, et läheb vaja kartulisalatit ja kooki ja kahte tundi kohanemisaega, et parem hakkaks. Pime võiks ka olla.

Neljapäeval oli Eesti Majas „Orav ja Meri“ Vaariku ja Nuteri esituses. Isegi naersin.
Pärast oli vabas vormis koosviibimine, mis läheb ikkagi ajalukku ka, sest proovisin esimest korda legendaarset segujooki, milles koostisosad on Vana Tallinn ja šampus. Mängiti pilli ja lauldi.

Pühapäeval toimus järjekordne väljasõit ja etteruttavalt võib öelda, et ma ei näinud jällegi ühtegi känguru, isegi mitte surnuna. See teeb mind veidi murelikuks, sest varsti saadetakse mind ju maalt välja.

Tee peal nägime vaikseid külakesi, kuuri mõõtu majad üksteise küljes kinni. Kuigi inimesi eriti näha ei olnud, paistis, et seal on võimalik siiski elada inimväärset elu. Olemas olid toidupood Coles ja Domino pitsa, McDonalds, Subway, Salvation Army kaltsukas, bowling ja Dental Care, et proteese saaks fiksida.

Siht oli Macquarie järv, kus toimus Sõrve Suurpäev. Tunnistan, et kiire guugeldamine ei toonud mingit selgust, et mis Sõrve, mis suurpäev.
Aga... Sõrve sellepärast, et see kant seal oma poolsaarega meenutas kaardi peal Sõrve Säärt. Ja 50 aasta eest toimus seal esimene väikeste austraalia eestlaste laager. Algselt oli eesmärgiks eesti keelt rääkida ja eestlust alal hoida, nüüd on juured nii risti-rästi, et peaasi, et kasvaks korralikud austraalia kodanikud ja saaks puhata.
Reklaami järgi pidi olema maaliline koht. See kunstnik polnud küll teab mis käega. Ehk olid mu ootused liiga suured. Et nagu Pilvepillerkaar või vähemalt muistse Kungla reinkarnatsioon. Maakeeli siiski spordibaas eukalüptipuude vilus, nimeks tegelikult Point Wolstoncroft.

Sydney ilmaikooni peale ei tahtnud piksenooled ära mahtuda, nii et võtsin suure hirmuga viis komplekti vihmariideid kaasa. Tegelikult päike siras nii, et varbad ähvardasid ära kõrbeda. See Sydney ilm on ikka täiesti saatanast.

Esinesid isetegevuslased ning eesti staarid Ines, Indrek Raadik ja Ott Lepland. Kiidusõnad Otile. Ta ikka teab, kuidas laval olla ja mida öelda.
Ines ja metsikud massid.
Publikum puude vilus.
Ansambel Lõke.

Kui keha väsima hakkas, sai kartulit ja kotletti ja muud head-paremat. Mu valik oli Rosolja, mille sees oli ka Happu Kurk.

Õhtul tuli molekulaargastronoomia dokksaate otsa telekast ühtäkki „Detsembrikuumus“.

* * *

Tänaste uudiste peale helistasin Ilissonile Brisbane'i ka, enne kui vesi üle pea läheb ja eriti enam lobiseda ei saa.

Tal kõik korras, elab mäe otsas ja koristas kassi okset.

Pärast seda kõnet tundus m6istlik osta lennukipiletid, et üle vaadata, kuidas perekond Ilisson-Cruz seal ikkagi elab. Majanduslikult nagu Hiiumaal käik - 59 taala, oooodav. Jääb üle vaid loota, et maod poleks veebruariks kogu linna ära söönud.

Mida varem ärkad, seda kauem saad laiselda

Esimene jõulupüha oli väga tähtis päev, sest esimest korda jõudsin ma linnast välja. Üle üheksa kuu. Ärge öelge parem midagi. Igatahes on mul hea meel, et sellise linnadoosi peale tundun ma endale veel täitsa normaalne.
Vaja oli tervet rida kokkulangevusi: mul oli vaba päev, sest Christmas Day on nii suur püha, et isegi – ülla-ülla – isegi meie resturaan oli suletud; Jaanusel on puhkus ja ühtlasi vaba voli kasutada korterikaaslase Briani autot.

Selleks, et jõuda 150 kilomeetri kaugusele Kangaroo Valleysse, kulus kuus tundi. Arvutage siis ise välja, kui kaua läheks aega, et Austraaliale ring peale teha. Igatahes tundus, et pikkusühikuks on siin ebamäärane austraalia kilomeeter, mis on paaaaalju pikem kui harilik kilomeeter. Vasakule-paremale künkad-mättad tahtsid südame ka pahaks ajada.
Et ma ei taha olla esimene turist, kes lahkub siit känguru nägemata, olid ootused väga kõrged. No ja ikka looduses, loomaaiaga ma ei lepi. Õhtu lõpuks tahtsin ma juba, et iga ringtee keskel oleks suur kängurupuur (kas või surnud känguruga).

Loodus oli siiski vägagi ilus ja rahustav. Nähtu meenutas tervet rida tuttavaid kohti Lombokist Emmasteni välja. Ohakas õiteses ja ristik kasvas.
Inimfaktori koha pealt ei tahaks mitte sõna võttagi... Näiteks Wollongongis tundus, et kõikidel tšurkadel läks seal auto katki ja raha sai otsa ja siis nad pidid sinna pidama jääma.

Galerii

Ilus turist ilusas kohas Grand Pacific Drive'il (Maret: "Issand, kas sul oli nokats peas?!")
Mu viimase aja lemmiknilbus - põderautod.

Wollongong.

Rivistus Gerroas.

Nagu langeks paar piiska kaela, tegelt pidin end pärast välja väänama.

Trussikutes ja õllevines liibanonlased lustimas (Kangaroo Valley).

Hambaid on vähem kui inimesi.

BEWARE OF OBJECTS FALLING FROM BRIDGE. Enesetapjad?!

Vaated olid rahustavad (v.a CLOSED sildid kõikide kohvikute ustel).

Flinders Falls/Yarrunga Valley. Kolm pilti pidin tegema, et see kosk täispikkuses jäädvustada.

Yarrunga Valley.

* * *

Väsinud keha kosutasid õhtul bassein, saun, kartulisalat ja täidetud munad. Au Heitile, kes meisterdas valmis salati päeval, mis kõik poed olid kinni.

Mõmmmmmm!

Tiuks