Kokkuvõte

Kuidas ma ka tagasi ei vaataks, 2011. aasta mind kuhugi ei viinud - nagu ma ta Sydneys vastu võtsin, nii ma seal ta ka ära saatsin. Nagu polekski vahepeal üheksa kuud eemal olnud (hahaa, ja ma ei käinud vahepeal Eestis sünnitusreisil).
Kuu aega Sydneyt mahutas nädala linnaelu Surry Hillsis ja kolm nädalat rannamelu Bondil, jõulud ja aastavahetuse. Märkmik on sotsiaalse elu märgetest kirju. Lisaks sai korduvalt tõestatud, et 4,5 miljoni inimese linn on piisavalt väike, et kogemata kokku põrgata enam-vähem kõigi inimestega, keda ma seal tunnen.
Teisalt võib Sydneys oleku kokku võtta kalorites. Üht-teist sai ikka valmistatud ja maitstud. Nii et las jääb 2011. aasta lõppu meenutama see koduste toitude galerii.

Pannkoogihommik, mis sai ootamatult väga piduliku joone - keegi sai sponsorviisa kätte;)
Pärastlõunased maasika Daiquirid:
Niiviisi algas Briani ja Jessi jõulupidu:
Mango-, avokaado- ja krevetisalat:
Krevetipasta Briani ja Gavini rullitud makaronidest:
Spinati-ja ricottatäidisega ravioolid:
Delmar tegi lammast:
Ja Mari tegi kala:
Pavlova:
Küpsisepurune jäts+liks:
ELAGU 2012!

Eile olin ma õnnelik

„Lähme üle tee.“
„Ma ei käi valest kohast üle tee.“
„Kuule, sa oled Sydneys. Siin käivad politseinikud ka valest kohast üle tee.“
„Mis sa ajad, ei käi!“
Just sel hetkel tuleb politsenik üle tee.
Kohtume keset teed ja läheme oma teed.
* * *
„Mulle meeldivad su tissid. Kust sa pärit oled?“
„Hah! Eestist.“
„Oo, mulle nii meeldib Tallinn, Lounge Kaheksa on nii äge.“
„Seda pole enam ammu.“
„Aga kuhu su abikaasa läks?“
„Ta pole mu abikaasa.“
* * *
„Mis sa homme õhtul teed?“
„Olen tööl Darling Harbouris.“
„Kes plaate mängib?“
„Ei tea, aga nelja taldrikut peab kandma.“

* * *

Bussi ei tule.

Lõpuks tuleb. Buss on täis.

Kaks noort rootsi tüdrukut võtavad end kokku ja pakuvad mulle istet.

Jõulud

Tervitused mu ekskodulinnast Sydneyst, kus ükski konts pole liiga kõrge ega ükski kleit liiga lühike.
Jõudsin siia kolm nädalat tagasi ja valmistusin mõnusaks, nii 40-kraadiseks suveks. Termomeeter oli aga esimese kümne juures. Jällegi sukelduti statistikasse ja mis selgus: viimase 50 aasta kõige külmem suve algus vms.
Jõuludeks aga sain mis tahtsin - suveilma (2 tk)! Bondil elades on see parim kingitus, kaua sa ikka seda cooli rannaelu kuuma ilma võtmesse jaksad mõelda.
24. detsembri kavas oli kapsas ja kartul, esimene jõulupüha möödus aga Bondi Beachi vabaõhukinos, kus kandvad rollid oli austraalia, iiri ja briti noortel staaridel.
Napsutajatekontroll:
Ei saanud kiusatusele vastu panna ja klõpisin ajaviiteks vasakult ja eestpoolt. Seda punast plüüsi oli ikka kõvasti:
Kaks sekundit kahtlesin, a ma panen ikkagi enda pildi ka siia otsa, sest see on väga eriline pilt, sest mul pole siin roosat nokatsit peas:

Meeleolukat aastalõppu!

Eestlane välismaal, vol 1

Delfi pakkus mulle lahkelt, et kas ma oleks uus Galetin ja räägiks elust välismaal (head lood, loe SIIT ja SIIT, mu absoluutne lemmik on see "Galetin-kokaabi-praemuna-crème brûlée mõttekäik").

Mu memuaarid on tegelikult juba mõnda aega tagasi My Documentsi kirjutatud. Otsustasin need siin ikkagi avaldada, enne kui mälestused liigse puhkusekihi alla jäävad, nii et ma ise ka enam ei mäleta, et ma välismaal käisin.

Aga jah, 30. eluaasta koidikul läksin ma Austraaliasse – parastage nüüd – ettekandjaks. Siis ma veel ei teadnud, ei teadnud ka mitte midagi muud oodata või tahta. Arvasin, et ehk saan kuhugi tehasesse või hakkan õuntele eesti keelt õpetama, sest inglise keelt ma ju üldse ei julgenud rääkida. Ma pole kindel, kas ma teadsin, et Sydney on kahe igrekiga.

Muidugi oli mul raha otsas, sest ma olin Eestis juba töötupõlve pidanud ja siis neli kuud Aasias tuuritanud. Sõin aga ketšupisaia ja ostsin 4 taala eest kaltsukast Prada kingad.

Sealsetest eestlastest ma midagi ei oodanud. Eestlased on ju persevestid, päris tahavad nad mingit äsjasaabunud pärdikut aidata. Nii ei saatnud ma ringkirju, et „Tere, olen Tiiu, paku mulle tööd ja öömaja“.

Sydneys aga selgus, et kõik tahavad minuga/meiega aega veeta. Sest sa oled umbes kogu aeg tööl ja siis kui juhtub vaba olema, on kõik teised ikka tööl. Ja me ei käinud tööl.

Tööelu

Aga nagu klassikud ütlevad: „Mida vähem raha on, seda kiiremini tööle saad.“

See tohutu eneseületuse päev jõudis kätte – viisin CV kahte tööagentuuri ja kolme kohta astusin ise sisse. Selles kolmandas ma töötasingi kuni oma Austraalia-aasta lõpuni.

Mu äriidee vist seisnebki selles, et ma olen normaalne ja kõik laheneb kuidagi iseenesest, mitte et ma enne end lolliks ei muretseks.

Oma tööelust olen pikalt-laialt jahunud. Lühidalt. Alguses see ettekandjaamet ikka murdis konti. Hiljem ei pannud tähelegi, kui 13-tunnine päev jälle jalul oldud. Alguses oli ka metsik hirm naha vahel ja iga öö nägin unes, et võin üles ärgata alles siis, kui laud on söömise lõpetanud või muud säärast. Pärast oli ükskõik – teadsid, et ükskõik mis konditsioonis või hädas sa oled, ellu jääd nagunii. Teenisin 0 (kui ma haige olin) kuni 1500 AUDi (jõulud) nädalas. Olin selles lõuna-ameerika ja hispaania pesakonnas nagu UFO ja ajasin neid oma töökusega kohati ilgelt närvi, a no mis ma teha saan, et a) me tööeetika ja -kultuur on täiesti erinev b) ma ei lase endale pähe istuda. Töökollektiiv oli meil väike, aga kolme kolleegiga läks suhtlus eri suunda pidi üle professionaalse piiri. Ütleme nii, et neil on kuum veri, mis aeg-ajalt läheb veel kuumemaks.

Palun mulle tööintervjuul mitte enam esitada küsimust, kas suudan teha mitut asja korraga.

Muu elu

Tööväline elu täitsa eksisteeris, kuigi võib jääda vastupidine mulje. Tõsi küll, surfarit must ei saanud ja osooniaukude hirmus ei julgenud ma ka eriti rannas passida.

Kõigepealt tuleb mängu 443 Liverpool Street ja mu korterinaaber Maret, kes arusaamatu järjekindlusega üritas mind preili moodi riides käima ja süüa tegema harjutada.

Delmar, kes „korraks pärast tööd läbi tuli“; heanaaberlikud aiaolengud Heiti ja Kristjaniga, mis tihti laienesid kogu me eesti famiiliale, Katu ja Kati....

Jaanipäeva laulu- ja tantsupidu me korteris, jõuluõhtu, dinnerid. Asjaosalised, öelge, et teil ei lähe selle kooskokkamise ja -söömise peale meel härdaks. Oli ju hea? Hospitality-professionaalid suudavad piiratud varude juures uhkema õhustiku saavutada kui teise mehe pulmas.

Austraalia pole ainult surf ja tšill. Intensiivse tööelu juures on sul vaja tugevaid sõpru, kes karjuvadki sulle: „Mine putsi, hakka tegutsema!“, kuni sa lõpuks ellu ärkad.

Et kodulinnaosa Darlinghurst asus kahe maailma sitaaugu - Kings Crossi ja Oxford Streedi – vahel, olid paari minutiga poolalasti ja täispurjus austraalia noorsoo keskel. Kui ma olin mõistnud, et elu ei ole ainult töö, avastasin, et pea iga päev on kodukandis mõni hea diskor või ansambel gastrollil.

Kuna olime sellised linnabackbackerid, polnud kellelgi autot. Siis määriti Jaanuse korterikaaslasele Brianile üks käula kaela ja kuna Brian oli kogu aeg tööl, saime südamerahus väljasõite teha. Loodusepuuduse käes kannatasin ma tervelt kaheksa kuud.

Alguses hädaldasin ka sellepärast, et jube raske oli sõpru leida, just austraallasi. Sidnilasi kohtasin vist üldse alla viie ühiku. Aga ma ei pane tegelikult pahaks ka, et nende jaoks olin ma ikkagi mitte eriti tõsiselt võetav ida-euroopa ettekandja, ajutine nähtus, mida ma ju ka olin.

Pärast ma sain aru, et ega see mingi sõprade kogumise MM pole. Jumala head sõbrad on mul. Peale eesti gängi näiteks Timur, kellega väisasime muuhulgas ka erinevaid muusikaüritusi.

Austraaliaaaa

Kahtlemata erines Austraalia kõigist neist teistest kohtadest, kus ma käinud või pikemalt olnud olen (Eesti, Saksamaa, Tai).

Seda ma peab Sydney kogemuse kaitseks ütlema, et pärast seda tundub kõik maailmas väga odav. VÄGA odav. Isegi proua Ilissoni nelja magamistoaga maja Brisbane'i äärelinnas maksis sama palju kui meie stuudio Darlinghurstis.

Austraaliale tiiru peale ma ei teinud – teadlikult, nii jäid mu laeks vaid suurlinnad.

Kui ma praegu näen telekast Sydney vaateid, on hinges on ilusvalus tunne. Sydney on ilus linn. Ja Austraalia ON üks imelik maa.

Aasia kohta öeldakse, et seal ei tunta „ei“-d. Minu arust on Aasia Austraaliaga võrreldes ikka väga konkreetne – kui on „no have“, siis on „no have“. Austraalias ei taha sulle keegi „ei“ öelda. Tööasjus lubatakse alati ühendust võtta ja härrad küsivad alati telefoninumbri ja ütlevad „Talk to you soon“ (diagnoos: "Ego on suurem kui munn"). Mõlemal juhul ei juhtu mitte midagi.

Siiamaani pole ma saanud pihta toiduainete rasvaeitusele: jogurt on 98% fat free, mitte 2-protsendilise rasvasisaldusega.

(Võib-olla on see mujal ka nii; ma pole igal pool maailmas elanud ju – imestan elu nagu need eesti noored, kes jõid koort ja kiitsid, kui hea rammus see austraalia piim ikka on).

Et nagu selline omamoodi pseudoreaalsuse ehitamine. Nagu see telefoninumbri vahetuse tsirkus, on paras etendus ka see hospitality värk – ühed teesklevad, et oskavad ettekandmistööd, teised aga, et on teenindusega väga rahul (Kristjani mõte).

Ja loomulikult lühendid! „w sm oj“ ja „lkn fwd to c u. Tc“. Emaili peaks ju ometi tähti mahtuma (kui just pole tegu läbi telefoni saatmise mugavusega). Kõiki sõnu annab lühendada - brekky, barby, lappy kuni selleni, et mis prissid sa grissiks said. Huh.

Rozi Sydney-postituse kommentaaridest võtsin veel sellise näite (ehk siis britid imestavad seda ka):

I’ll hop in a Ute (Utility Vehicle), go TTP (through the park), to the CBD then OTB (central business district …..over the bridge) then UTH (Up the hill) to the BBQ. Being well brought up, I’d not only BYOB but BYOS, (bring your own steak). Then we might head down to the RSL for a VB to watch the AFL or NRL game. Or for a more refined afternoon I can always go to the SCG to watch a ODI, or better, borrow Bex’s kayak from the LUG (lock up garage)….

Sydney

*Laiad ja lainevahused liivarannad + kehadeparaad ja toidulisandipoed, eriti näiteks Bondi rannas. Panen selle punkti alla ka jooksukultuuri – ka 40-kraadise kuumuses ja vihmavarjuga lõunapausi ajal. Hea odav sport ja kliima on ju ka tegelt sobiv.

Proovisin süveneda ka Austraalia spordimaailma - AFL ehk Australian Football League ehk footy ja muud veidrused. Tegin vahet, aga armastama hakata ei suutnud.

* Harbour Bridge, Darling Harbour ja (purje)laevandus Sydney lahel, frangipani- ja jacarandapuud, räuskavad kakaduud ja valged iibised, need suure nokaga prügilinnud.

*Lugematu arv kohvikuid ja restorane, kuhu võib sisse astuda kartmata, et väljudes on lõug suurest pettumusest varbaotsteni.

Kohvindus - decaf skinny double shot cap no chocolate extra hot. Whaaaaat?!

Toidukraami valik on muljetavaldav. Kas te kujutaks ette, et Tallinnas valitaks linna parimat juustupoodi?

*Ostujõud ja -himu. Mõlemad on üüratud. „Mis mõttes ma pean oma uut iPhone'i kaks nädalat ootama??“

*Joomajõud- ja himu. Alkoholi tarbitakse palju, aga see-eest tihti. Kui kell üks öösel läbi Kings Crossi minna, oksendavad naised, kella kahest ka mehed.

Sydney majapeod olid ka massiivsed. KÕIK on oodatud, ka sina, kes sa häguselt tead kedagi, kes sind vist kutsus...

*City (CBD) asiaatidehordid. Hängivad niisama ja elavad pilvelõhkujates. Kümnekesi ühes korteris ja muidugi võib öelda, et elad päikesetoas, aga tegelikult on see ikkagi rõdu.

*Kuigi noorhärrad „Estraalia“ saatest üritasid väita vastupidist, on inimesed (ka naised) ikkagi ilusad.

Aga ma pole küll kindel, et kutid peaks käima ülilohvakate maikade ja retuuspükstega ja tüdrukud olema minis figuurist ja ilmast sõltumata. Aga alati võib jalutada Paddingtoni: millised mõnusad moeateljeed ja -poekesed. Moeajaloo huvides pean kirja panema ka, et meeste must have on Onitsuka Tigeri botased ja Country Roadi kott. Miks? Ebaselge, ütleks Kristjan.

Memory dick

Teen kiirpostituse. Ei ole aega ega tahtmist praegu mälestustes tuhlata, kuigi möödunud nädalast umbes miljontriljon pilti. Ma ei ole üldse eriti maganud, kuigi ma ei ole parajasti Las Vegases poissmeestepeol. Hiljem tegelen.

Laupäeval oli mul ootamatult viimane tööpäev; pärast läksime kõik koos välja. Pühapäeval oli lahkumispidu me aias. Esmaspäeval kraamisime ja prassisime mu restoranis. Teisipäeval viimane lõuna Bar Reggios ja õhtul asjade laialijagamisüritus. Tänane päev kulus koristamisele ja asjaajamisele. Andku ehitusjumalad mulle andeks, et noaga kahhelkivide vahelt hallitust kraapisin. A no tõesti, kõik hallitab. Isegi Prada kingad ja EBSi turukott.
Ja aitäh Sulle, noor blond eesti ori, et viitsisid hommikul vara tulla!
Saime tagatisraha ilusti tagasi ja homme kolivad leedukad sisse.
Üliemotsionaalne aeg, a ainult kaks korda olengi ainult nutnud.

Olude sunnil pidi läbi viima mitu kriisikoosolekut, sest linn, kuhu pidime sõitma, läks katki. No ja see hotell, kus me peaks magama, sai ka otsa.
Hommikuse telefoneerimismaratoni tulemus on ikkagi see, et lendame põrgukatlasse ehk Christchurchi. Sealt saame auto (mida nad ei saa küll puhtaks pesta), et allapoole Queenstowni sõita. „New Zealand authorities are requesting customers avoid non-essential travel to Christchurch", aga kuhugi peab ju minema ja Liibüa on liiga kaugel.

Püsige lainel. Head vabariigi aastapäeva,

Tiuks

* * *

Igal asjal oma aeg - 17. juulil lisasin GALERII

Kolleegidega Caffe Romas

Umbes poolgrupikas:

Kodune aiapidu

Järgmisel hommikul: hakkisin kaks tundi bruschettakatte tomateid, abivahendiks mõtteid (aga ka punnitatud naeratust) kinni hoidev peapael.
"Totaalne muutumine KODUERI" esitleb: 443 Liverpool aed
Sööklasektsioon:
Heiti tegi kaks päeva kooki:
Tšikid:
Kas kellelgi on laudlina-kinolina pilte ka?

Õhtusöök Veleros

Migueliga:
Toidufoto konkursi eripreemia "Ära enam kunagi toidupilte tee":
Igapäevane vaade - Sydney central business district:
Aeg avitab - isegi Woolloomooloo Wharfi võib taga igatseda:

* * *

Kakerdised tuterdavad viimast korda Oxford Streedile, seekord Krissule külakosti viima:

+41

Tegin endale Exceli tabeli nende lendudega, mis lähiajal ees ootavad. Neid on esialgu seitse tükki ja ikka ei jõua kaugemale/lähemale kui Bangkokki.

Viimased nädalad on olnud sisuliselt aasia treeninglaager. Selle mööndusega, et oma 25-kilost varanatukest ei ole kaasas kandnud (a pea on reisiplaneerimisest piisavalt raske olnud ja tööd pole eriti teinud).

Kui eesti firmad suudavad oma pressiteatesse alati leida midagi, milles nad on oma tänava, Tallinna, Liivimaa, Baltikumi või Ida-Euroopa mastaabis esirinnas, siis austraalia ilmauudises on kindlasti fakt, et tegu viimase aasta või kolmekümne või sajandi või ajaloo rekordiga (nagu see koletu torm Yasi).

Siin Sydney kandis oli nüüd viimase 150 aasta pikim kuumalaine.

Öine miinimumtemeperatuur jäi ka mitu head pügalat kõrgemaks, kui tavaline päeva keskmine.

Eile oli grande finale - kesklinnas mõõdeti 41,5 kraadi. Muidu on nii palav olnud läänepoolsemates suburbides. Arvestage, et õhuniiskus oli umbes 30 protsenti. Ühesönaga – olematu.

Maanteede tabloodel teavitati, et kehtib total fire ban – tuletegemine rangelt keelatud. Kui et taha just veel 14 aastat Austraalias olla (kinnimajas). Teeäärsed pruunikskärsatunud murulapid lausa karjusid tiku järele.

Öösel langes temperatuur 35 kraadini ja õllekad olid täis inimesi, kes magada ei saanud. Õnneks oli laupäev.

Meie koobaskorteris pole konditsioneeri. Pole üldse ühtegi asja, mis seda sooja öhku oleks ringi keerutanud. Peale sääskede muidugi, aga need magamist teatavasti eriti ei soodusta. Siinsed sääsed on vaiksed, väiksed ja väledad. Mässiv sitapead. Tööl oli umbes sama seis, aga veel palavam ja sääskedeta.

Täna öösel on 15 kraadi jahedam. Cool!

* * *

Panen siia teadetetahvlile lähiaja (kiir)visiidid:

Brisbane: 10.-13. veebrur

Uus-Meremaa: 24. veebruar - 2. märts

Melbs: 2.-3 märts

Malaisia: 3.-10. märts

Tai: 10. märts - ...

Nagu mitmed teist on omal nahal tundnud, siis poolteist aastat tagasi ei saanud ma iseseisvalt isegi mitte üle tee mindud. Sellest skeemist on üks Uus-Meremaa ots Mareti, Delmari ja Soolepaga, aga ülejäänu pean läbima oma tarkusega.

Ega ei pea mainima, et esialgsed plaanid on umbes 17 korda muutunud.

Ja et mul läheb ikka vahel meelest ära, et võta otsus enda sees vastu, hakka juba otsapidi juba kahetsema ja asjad loksuvad ise paika (või siis lihtsalt jõuavad kätte...).

Sellised eriti mönusad äratundmishetked oli mul näiteks siis, kui tutvusin Katiga, ja sain Kadrilt kirja, et ta on endiselt Malaisias.

* * *

Pearl Beach +41,5-kraadisel päeval

Ikka veel imestan, et miks ma olen köige valgem inimene. Kuhu on kadunud minus ehtne eestlane, nonstop-päevitaja?
Mu lemmikpilt nüüd tükk aega.
Tegelt on meil kehad ka.
Teine jahutusmeetod: roni auku. Tais kaevasid koerad, siin usinad austraalia lapsevanemad.
Mul oli kaevetöödeks Heiti. Järjekindlat vormis ta mu pragunevaid rindu.
Selline toode valmis kohalike jömpsikate ja pereisade röömuks. Oma röömuks sain kogu loomeprotsessi vältel ölist tilkuvat wrappi süüa.
Ilus päev!

Ma ei tea veel, et juba 1,5 tunni pärast söön koduaias Heiti tehtud kanamaksapasteeti.

Ilus päev!

Pildid Heiti fotokast.

Rahvuslik tšillimispäev

Täna on kümmekond kraadi külmem kui eelnevatel päevadel, mil toidukord tähendas kolme kummikommi.
Täna on pilves ja vihmane ja suur nälg. Tegin sellise kella ühese hommikusöögi. „The weather is gorgeous!“ hõiskasid kohvitajad. Tõepoolest, siiras rõõm sitast ilmast.
Majad on siin ju üldjuhul kõigusoojased – nagu õues, nii ka toas. Nii et talvine plusskümme on asendus 30plussiga ja oli täitsa huvitav vaadata, kui paistes näoga on võimalik ärgata. Mul on nohu ja silmad põletikus ju ka. Pühapäevaks lubab ilmateenistus jälle 38 kraadi.

Lugesin seal siis kohalikest kroonikatest inimeste kohta, kelle eluunistus oli osaleda Oprah’ saates.

Oprah Winfrey, 300 televaatajat ja 200 saatetegijat käisid siin detsembris turismi arendamas ja jaanuari teises pooles oli neli austraaliateemalist saadet eetris. Sattusin ise ka kogemata nägema, kuidas ameerika turist aborigeeni embab ja ulub.
Kriitilisemad hääled muidugi küsivad, et kas see oli ikka hea mõte panna huugama 5 miljonit taala maksumaksja raha, et ameeriklasi siia meelitada. Et see, mida Oprah’le ja tema kaaskonnale pakuti, polnud mitte 5, vaid 10 tärni teenindus ja palju neid on, kes saavad endale lubada helikopterituuri Uluru kohal ja nii edasi.

Enamikul austraallastest mingit sellist enesekriitikat pole, nad on oma maa üle väga uhked. Seda kinnitas ka kolmapäevane vaatepilt Darling Harbouris, kuhu ma läksin pahaaimamatult Lihatommiga (tema sünnipäeva puhul) kohtuma, aga inimesi oli nii palju, et mobiililevi sai otsa. Hindud, hiinlased ja muud maailma rahvad – homsed austraallased – oli perekondade kaupa tulnud sinna Austraalia päeva pidustustest osa saama. Suu ammuli vahtisid nad tulešõud, mis rõhutas looduse ilu ja valu ning mateship’i.

Tunnistan, et ilutulestik tõesti suurejooneline koos visuaalide ja (pop)muusikaga ja tekitas oskuslikult õnnetunde ja tahtmise sellele toredale maale jääda.

Australia Day 2011 Darling Harbouris:

Kui püüdsin päeval R2 inteka jaoks uurida, mis see Australia Day siis õieti on, ütlesid kõik, et guugelda ja vaata Wikipediast.
Ainult Delmar korraliku koolipoisina teadis, et 26. jaanuaril 1788 jõudsid britid oma pättidega Austraaliat koloniseerima.
Masside jaoks on see ikkagi riikliku tähtsusega tšillimispäev. Inimesed tulevad kodust välja, brekky, barbie. Paljud loksuvad Sydney Harbouri peal, õlu näpus. Mu töökoht on kai ääres, igat masti alused käisid seal end näitamas ja kliendid ainult ahhetasid, et mismoodi need põhja kinni ei jää.
Viinapoodide käive on muidugi kadestamisväärne. Noorem rahvas on juba eelmisel õhtul korraliku kräu maha pidanud ja siis järgmisel päeval täiskäigul elus. Õhtuks see trall raugeb, järgmine päev on ju jälle tööpäev.

Mul endal oli väga muusikaline nädal. DJ Harvey jätsin mõne mehe meelehärmiks vahele, aga siis olid me õue peal käimas ka Radio Slave ja Benji B. Kel suurem huvi Sydney ööelu vastu, siis klubideks olid pedeurgas Nevermind Oxford Steedil ja tapasebaar Tone postimaja juures Hyde Parki nurga peal. Polnud kummaski käinud, aga hea mulje jätsid mõlemad kohad ja peod (erinevalt Lisa Shaw kolme lauluga kontserdist Favelas, kus hausijauramid mind lapikuks tahtsid talluda).

Tone’is käisin üksinda. Natuke Kulli Tarmo tunne oli niiviisi tantsupeole minna. Soojendusdiskor Mark Pritchard pani oma veidra muusikavaliku ja miksimisega proovile. Bassid hakkasid juba mu nohuse ninaluu kallal ragistama. Siis suutis ta kõik 40 inimest tantsuplatsilt peletada. Ei olnud viga minus. Moekate regebiitidega voorisid nad siiski tagasi. Neljanda regeloo peale tahtsin juba koju joosta. Õnneks tuli Benji B. Ja see oli ilus-ilus set. Ülevoolavalt ilus.

Kõik paistsid üksteist tundvat ja ma tundsin ennast hästi. Samas piilusin ikkagi ringi, ehk on mõni Orav või Misternestor kuskil unelemas. Ei olnud.

Silma järgi tundus, et peolt käis läbi nii kakssada inimest. Muusikainimesed, st –mehed + kaks noort umbjoobes aussi jõmmi. Tantsuplatsi lagi võis olla nii 70.... No pagan, Sydneys on 4,5 miljonit elanikku.

Tiuks

PS. Mul oli eile miss Heinlaga skaibisessioon. Läbi arvuti tundus ta täitsa täie mõistuse juures. On end Ko Taol palmisalus sisse seadnud ja plaanib sinna jääda maikuuni. Nii et kes sealkandis, minge külla.
Kats ütles, et Ko Tao ei ole see, kui mind seal pole. Ja Sass ütles, et KUI äge oleks minuga välja minna... Ma olen ikkagi naisterahvas - lähen igatsusest pooleks, kui inimesed niiviisi räägivad.

Rotid võtke kaasa seljakotid*

Oma viiendal järjestikusel vaba päeval teen ametliku avalduse, et on jäänud viis viimast nädalat Austraalias olla.

Kujutasin küll ette, et viimastel kuudel teenin ropult reisiraha, aga reaalsus on see, et mul läheb iga öö kell 6 uni ära (pärast 2-4 tundi und), et saaksin oma mõtlemist sättida suunas, et tegelt on okei ka see, kui ma siin lihtsalt tiksun ja olen. Pehmelt öeldes TÄIESTI kopp on ees töötegemisest, sest enam pole seda tavapärast oskamatuse hirmu ka naha vahel, no lihtsalt ei viitsi. Nii et võõrutusnähud. Tunded on skaalal „elevil – väga elevil“.

Kuna ma olen viimase aasta jooksul pidanud kõiki oma tegemisi nii hoolikalt planeerima, et isegi pesupesemine on kellaajastatud, on ka kogu lahkumisprotsess juba kuupäevadesse paigutatud.

Lahkumispidu on pühapäeval, 20. veebruaril 1/443 Liverpool Street. Kõik on oodatud. Eriti need, kes suudavad teeselda, et me äraminek neile korda läheb. Tähelepanu, järgmisel päeval on Eesti Majas Riigikogu valimised.

Pärast seda – arvatavasti teisipäeval, 22. veebruaril – tuleb madalama profiiliga üritus, kus me oma vara laiali jagame. Siis jääb veel päevake aega, et korter läikima lüüa, et tagatisraha tagasi saada. Praegu on nii niiske, et leidsin täna voodilina, mis valge asemel oli rohelise, kollase ja musta kirju ja suhteliselt elas.

Vägagi sümboolselt asun teele 24. veebruaril. Mitte küll tuhatnelja Eestisse, vaid Uus-Meremaale. Sealt põikan oma geniaalse transpordiskeemiga 2. märtsil Melbourne’i ja päev hiljem Kuala Lumpuri.

Edasine on juba üsna illallaa-trullallaa. Ma ei tea veel Katsi plaane. Hetkel tundub, et redutan umbes nädala Malaisias ja siis 9.-10. märtsi paiku Bangkokki ja lesin Tais mönda aega ja märtsi lõpu poole teen Kambodža otsa. See on muidugi 100% uduplaan, millega end rahustada. Isegi juba sellest ajast, mil ma äraminekutuhinasse sattusin, on päris palju asju muutunud (+ alati on mõnus, kui saad lennupiletitega vastu pükse).
Ma ikka usun, et asjad lahenevad iseenesest ja, kui nad seda ei tee, ju siis võib ka ise otsuseid vastu võtta.

Hiljemalt Rabaroki ajaks tuleks koju käima, aeleks Kalanas rannas, ripuks Rannapaargus, armastaks ja kiruks, telliks eestikeelsetest menüüdest süüa.

Kõige austraaliam pilt, mis mul on, sest känguruga musipilti mul endiselt pole.
* * *

Loodan, et mu sõbrad ei pahanda, et panen erakirjavahetustest saadud rännumõtteid siia endale niiöelda kõrva taha. Kuigi see siin on vist ikka päris avalik koht, pidin ma nentima, kui lugesin Öhtulehte ja avastasin kommentaaridest oma tsitaadi ja blogilingi.

Aga need jutud on nagu missikandidaadid reas, igaüks omamoodi ja kõik on väga ilusad. Vast tunnete isegi ära, kes ja mis. Näiteks üks neist on Tonga kuninganna mõtteavaldus:)

„Minu lemmik on endiselt Malaisia. Mis mind Malaisia juures just võluski, oli kohalike omakasupüüdmatus suhtlemisel. Inimesed olid meeletult toredad. Nende kultuur, elu, toit, peod (vahet pole, et moslemiriik) olid lihtsalt võrratud. Pedangi saar(Georgtown) on toidu paradiis. Nii häid roogasid pole ma kuskil saanud. Seal on võimalik valida erinevate kultuuriroogade vahel, kus ülekaalus on india ja malaisia köök. Meelelahutust leiab seal ka ja rannadki on seal olemas (eriti ilusad rahvuspargis). Cameron Highlandís on võimsad teeistandused, mis jätsid sügava mulje ja Melaka linn on armas ajalooline linn, kus on ka kõik aktiivse tegevuse võimalused olemas.“

„Filipiinid on superägedad - vähe rahvast, kõik räägivad inglise keelt, odav, super sukeldumisvõimalused, põhjas on mäed ja riisipõllud sama vanad kui Jeesus Kristus. ainuke asi et kuna saare riik siis ühelt saarelt teisele saab kas aeglaste paatidega või lennates ja lennata tuleb tihtilugu läbi suurlinnade. Tule parem mehhikosse ;)“

„Üldse maa, mida külastada oleks Myanmar ja Sikkim India osariikidest. Tegelikult on ilmselt kogu Kirde-India suhteliselt lahe paik. Ta on olnud kinni (st ainult lubadega) aga nüüd on Assam ja Meghalaya vabad. Mizoram, Arunchal Pradesh ja Nagaland on endiselt lubadega. Hong Kong mulle meeldis ka väga. Lihtsalt ringi kõndida ja uudistada. Ise tahaks minna Papua Uus-Guineasse... ja Shanghaisse.“

„Vanuatu on väike. Samoa on äge, väike aga tore. Tongal on palju raha vaja, sest peasaar on igav ja räpane väiksed saared väga ilusad, aga sinna lendamine on kallis. Fidži on minu arust k6ige ägedam - saab ka peasaarega piirduda, et näha Polüneesiat.“

Soe käepigistus teile, et viitsisite mõelda ja kirjutada!

*Täiesti kosmos, mida inimesed internetist otsivad. Armastan Google Analyticsit!

Mangomisu

Kirjutan siin, kass on peas. Ta tuleb põranda alt – naabrite kraanikausi alt alustab ja meie omast tuleb välja.

Toidublogi on vahepeal soiku jäänud, aga ega me söömata ole. Kogemata tuli sellest korrast täitsa peen olemine: tüdrukud must-valges, poisid šortsides ja t-särgis (meenutab mu lemmikdresskõudi: naised - pidulik, mehed – halvastiistuv ülikond).

Kõik pidid käe külge panema, peamiselt tähendas see pasta väntamist:
... ja ravioolide voltimist:
Siin see käsitöö siis on - heledad on krabitäidisega, mustad tiigerkrevettidega. Coolilt traktorilohvi tekstuuriga on see kalmaaritindiga mustatud pasta.
Magustoiduks mangoga tiramisu-laadne üllitis - mangomisu.
Peast on näha, et magusa ajaks hakkas korralikult sadama ja tuli räästa alla kolida.
Mulle mangod eriti ei istu, a Maret lubas, et see dessert maitseb mulle kindlasti. Ja kuidas veel maitses! Hapukas vaarikakaste tasakaalustas muidu läägevõitu peaesinejat.
Aed oli jälle nii ilus, et isegi kogu oma küünikuolemuses pean kasutama sellist söna nagu muinasjutuline. Heiti "A ma juba koristasin kaks päeva tagasi aia ära?!" panus:
Natuke pimedamas:
Palm on endiselt vigastatud.
Külalised ja hull koduloom, peakass:

Valisin hoolikalt sellised pildid, kus oleks näha, et ma teen ka midagi. Näiteks istun.
Pesumasinanurgas seina peal passis huntsman. Hihihii ja hahahaa, teeme nüüd kõik pilti! Muidu ohutu elukas, a sellelt udufotolt ei paista välja kui kole: suur, hall, karvane. Esimene ämblikukogemus siin ja pimedas pesu ma mitte kunagi enam ei pese. Samuti on mul korralik huntsmani-kontroll iga kord, kui riidekapist midagi võtan. Unenägusid kontrollida siiski ei suuda.