Nüüd on see süütus läinud.
Lone Pine Koala Sanctuary asub Brisbane'i külje all ja reklaamib end maailma esimese ja suurima koaalapargina. Kui see varjupaik alustas, oli seal kaks looma. Nüüd on neid üle 130. Talitajad teevad neil kõigil vahet. Aga see pole eriti keeruline, sest nad jagunevad ju emasteks ja isasteks ning pealegi on igal loomal iseloomulikud laigud nina otsas või mujal.
Kes siin tahab mu juttu 4. klassi loodusõpetuse referaadiks kasutada, siis palun väga.
Koaalasid peetakse ekslikult karuks (inglise keeles koala bear). Tegelikult kuuluvad nad kukkurloomade hulka. Elavad nad austraalia idarannikul. Kuigi neid on vaid ühte liiki, on nad sõltuvalt kliimast erineva suuruse ja karvkattega. Ei tea täpselt, kui palju on neid loodusesse alles jäänud. Kuskil 100 000 kandis. Seda pole just palju siinsete mastaapide juures, kui näiteks suurim farm on Belgia-suurune (kinnitamata andmed).
Siin pildi peal on kaks ninapidi koos nunnukat. Ei midagi sensuaalset, niiviisi öeldakse "tere":
Teatavasti on koaala toidulaud üheülbaline – eukalüptilehed. Seejuures tuleb mainida, et rohkem kui 700 olemasolevast liigist kõlbavad neile ainult 50. Päevas närivad nad umbes pool kilo lehti ja energiat jätkubki enam-vähem ainult söögi ajaks. Oma viiest ärkvelolekutunnist pühendavad nad kolm söömisele.
Muul ajal tukuvad niisama. Puu otsas püsimiseks on neil sörmed (viiest kaks on pöidlad) ja varbad nagu tangid.
Mujale neil asja polegi, sest lehtedest saavad köik vajaliku ju kätte. "Koaala" sõna tulebki aborigeeni väljendist "ei joo".
Ehk siis kokkuvõttes suht mõttetud loomad, keda päästab nende nunnu välimus. Seepärast tahetakse neid ka illegaalselt koduloomana pidada, mis pole aga eriti hea mõte, sest koaala kakib u 300 korda päevas (kui ma öigesti aru sain...).
Eelmise sajandi alguses tapeti koaalasid massiliselt. Ja mitte et nende nahal olulist väärtust oleks – oh ei – seda kasutati pakkematerjaliks klaasist esemete ja keraamika jaoks.
Koaalabeebid on nagu lapsed ikka, agarad ja mängulised. Siin on Airi tehtud seeria:
* * *
Siis on seal pargis ka muid elukaid, sh viite liiki kängurusid.
Emu ja ema.
Kerjus-paabulind sööklas.
* * *
Lone Pine Koala Sanctuary annab küll ülavaate austraalia loodusest, aga eks see on muidugi pensionäridele ja lastele mõeldud versioon. Mis metsaloom see ikka nii väga on, kui teda kotib ainult see, kas sa söödad teda või mitte. Seepärast oli Laose gibboni ahvide retk kindlasti meeletult ehedam, kuigi me gibboneid ei näinudki.
Aga jah, ega need metsavahe-koaalad oma elust-olust räägiks ja katsuda ju neid ka ei saaks. Käperdamine tekitab neile stressi, näiteks kõrvu ei tohi katsuda ja nii.
Turistid koaala kallal.
Taevasse kõrgutavate eukalüptipuude asemel on sellised toikad, mille küljed on nagad ja topsikud, kuhu pannakse värsked oksad.
