DEET-vidiit-vidiit

Rändlindudele lonks sääsemürgikokteili?

Maailmas on palju asju, mille peale ma ei tuleks. Üks neist on sääsetõrjeks mõeldud suitsuspiraalide purustamine, et kasutada neid hallutsinogeensete seente aseainena. Teine võimalus on joogi sisse segada vedeldatud DEETi (dietüültoluamiid), mis on maailmas enim kasutatav sääsetõrjevahend.

Ei teaks ma sellest siiamaani, kui Mai Loog poleks kirjutanud 6. septembri Ekspressi Kohvris kahe Kanadast pärit õe surmast Tais Phi Phi saarel. Surma põhjuseks arvataksegi olevat sääsemürk. Seespidiselt tarvitatuna.

Süvenesin natuke teemasse. Nimelt olevat sääsemürgikokteilid Tais nuhtluseks juba aastaid ning võimud üritavad asja kontrolli all hoida. Et neid turistidele pakutakse, peaks olema viimase aja mood.
Eufooriat tekitavad sääsejoogid on levinud eriti just lõunaprovintsides, kus on uimastava mõjuga taime kratom'i kasvuks sobivad tingimused.
Levinum „kokteil“ on tuntud nime all 4x100 või 1-2-Call ning koosneb kratom'i ekstraktist (või purustatud lehtedest), köhasiirupist, kokakoolast ja jääst.

Kel selleks väheks jääb, siis vaks paugum versioon on 8×100 (longkong'i lehed, kokakoola, metamfetamiin, köharohi, mingi helendav kemikaal valgustite seest, tubakas, jogurt, sääsetõrje või purustatud sääsespiraal).

Mai lugu:
Mai Loog: Surmaämbrike paradiisisaarel
Uudis ise:
Quebec sisters died in Thailand from drinking DEET
Ja napsuspetsiifilisem jutt:
Quebec sisters may have died from drinking DEET cocktail

Mind raputas see uudis päris tugevasti. Moraal pähetagumiseks:
1. Tuleb ikkagi ette vaadata, kui kohalikuks pead oma peo/reisikogemusega minema ja tasuks säilitada nii palju kainet mõistust, et enam-vähem mõistad, mida sa suhu topid ja luristad.
2. See, et lollide turistide otsalõppemisest ei avalikult ei kaagutata, ei tähenda, et seda ei juhtuks.

Pakett

Kammin aeg-ajalt lennupileteid otsides internetti läbi ja ükspäev jäi silma selline pakkumine nagu “Aastavahetus Tai paradiisisaarel”. Ja mis saar.... Ko Tao.

Võta uus aasta vastu paradiisisaarel! Fix Ideede aastavahetusreis pakub ainulaadset võimalust võtta osa pidustustest eestlastele vähetuntud saarel Koh Tao, veeta ideaalne rannapuhkus Koh Tao ja Koh Phangani saartel ja koguda kultuurielamused Bangkokis.

Koh Tao ehk kilpkonnasaar on Tai üks paremini hoitud saladusi. Kaunid rannad, helesinine merevesi, lugematul arvul värviküllaseid sukeldumiskohti ja romantiline tähistaevas lausa kutsuvad aastavahetust just seal veetma!

Ma ei ole küll nii taolane kui Kats, kelle kohta ütlevad kadedamad keeled, et Kats tunneb saarel kõige rohkem inimesi, aga ikkagi...

Tunded on ebamäärased. Nagu vist sel emal vast, kelle 13-aastane tütar tuli koju 27-aastase kutiga ja teatas, et nii ongi.

Aga nii ongi. Paketituristid Ko Taol. Eestist.
Alati tundub mulle, et jõuan igale poole liiga hilja. Kui „parim enne“ on juba möödas ja „päris“ otsas. Ko Taole hilinesin enda meelest näiteks 10 aastat. Seda pakkumist lugedes tundsin, et võib-olla jõudsin hoopis õigel ajal (NB! Ko Lipel peaks ära käima).

Ma kuidagi ei suuda leppida selle pöördumatu protsessiga, kuidas puhas ja puutumatu kaob, ja tujutsen, et nad meie paradiisi tulevad. Oeh, ja Ko Tao on ju nii abitult pisike mägine plönn.

Kuigi see rannavalik, programm stiilis „5. päev. Rannapuhkus Koh Tao saarel“ ja paketi hind (hind ühele alates 2125 € ehk 33 249,02 kr ja eelduseks on kaks koos reisivat täiskasvanut) on mu arust päris julge pakkumine, võiks nad ikka grupi kokku saada.

Siis ma läheks sooviks head uut aastat ja räägiks, kuidas ja kui kaua 66 000 krooni eest Ko Taol tegelikult olla võiks.

* * *

Ühtlasi meenus, et suurest uudishimust käisime ju ka uurimas, milline turismikants on Phuket ja Patong. Siin on mõned pildid:

Kas sa oled selleks valmis, Ko Tao?






Pilti tegid Tarmo ja Kats.

Järjekordne üheotsapilet

Kui mõned kuud tagasi tahtsin oma reisikindlustust pikendada, sain lakoonilise EI-vastuse. See oli kolmas kord pikendada ja uurisin, et miks siis enam ei kõlba. Kindlustusandja saatis sellise pika lause:

"Kuna tegemist ei ole ravikindlustuse vaid reisikindlustusega, siis klientide puhul, kes viibivad pikemalt väljaspool Eestit ja ei tule peale poliisi lõppemist Eestisse tagasi, st ei kasuta kindlustust reisimiseks vaid elamiseks väljaspool Eestit, tehakse meil lisaks kahjuanalüüs, mis järel otsustatakse, kas sõlmitakse järgmiseks perioodiks kindlustus."

Hm.. Pidasin oma eemalolekut viibimiseks ja kindla-, st eestisuunaliseks rännakuks. Kuigi eks seegi on elamine. Kindlustusseltsiga vaidlemine on mõttetu, a nagu oleks eestlaste seast välja arvatud.

Üks kogemustega reisumees seletas siis mulle, et ega pikaajalistele rändajatele olegi head kindlustusvarianti.

Ühtlasi olin ilma jäänud oma eesti telefoninumbrist, pangakaart ei töötanud, kredikas oli ammu kehtetu, blogisse ei saanud ka enam sisse ja polnud ühtegi võtit, millega Eestis elu alustada. Ja CV-sse panen viimaseks ametiks „vabatahtlik maaler“?

* * *

Mu viimane saarepäev oli mõnusalt ideaalne: käisin itaallastega kalal ja hiljem Mango Bay's unelemas.



Õhtul tegi ühe itaallase proua kala ära. Istusime nende kehvakeses tänava-äärses baaris, sõime ja vaatasime telekast tennist. Vihma ladistas. Nii põhjatult tühi tunne oli, et ei tundnudki enam mitte midagi.

* * *

Nagu Jaagup Kreemgi laulab, et "tähtis pole sihtmärk, tähtis on vaid tee", panen siia kirja, kuidas me end Eestisse liigutasime.

Transpordiskeem Ko Tao – Tallinn oli ootepausidega ligi 40-tunnine. 1. juunil kell 9.20 viis takso sadamasse, 10.15 Chumponi laeva peale, siis 7,5 tundi bussisõitu Bangkokki. Bangkokis viskasime kotid hoidu ja tegime kauba-, supi- ja õlletiiru. Taksojuhi pidime jälle üle laskma, ise ta oli nõus 400 baadi eest lennujaama viima, las maksab siis need 2 x 75 baati teetolli ka selle eest...

Väljalend hilines 2 tundi, aga Aerosvitiga 9,5 tundi Kiievisse (lennuk ebamugav, aga see-eest sai kaks korda süüa) ja Air Balticuga Riiga.

Finišisirge tulime bussiga. See oli juba hea meeldetuletus eesti elust: kui mujal pead mööda lennujaama internetti taga otsima, siis mis mõttes pole viimased viis kilomeetrit enam bussis internetti olnud?! Ootamatult sain oma blogisse sisse logida, enne ega pärast pole see õnnestunud.

Peas keerlevad igasugused mõtted. Inimestel on nii palju riideid ja nii vähe tättuusid.

Luban, et ma ei paranda enam kedagi, kes ütlevad Läti või Eesti kohta Ida-Euroopa. Teen esimese euroostu ja käin Pärnu bussijaama peldikus. Eestikeelne jutt kõlab pingutatud ja teatraalsena nagu algkooli kevadkontserdi teadustaja.

Ümberringi on kaks värvi, roheline ja hall. Metsad ja teed. Metsikult rahulik.

* * *

Jaanus orgunnis bussijaama ekspromptvastuvõtu. Niiii hea tunne oli näha neid kalleid inimesi (isegi kui kõiki ära ei tundnud). Kallin tõi roosid, vau.

Suure elevusega panin kuhugi oma rahakoti. Kuna seal oli ka suurem summa sularaha, siis mul on natuke kahju ka. Kui mu reisialguse sarihaigestumine välja arvata, mingeid muid tagasilööke, ihulist ja varalist kahjukannatamist ju polnudki.

Teadmatus on jõud

Tore on tulla Taisse kolmenädalasele puhkusele: ärksad ja räpakad linnad, kaootiline ühistransport tänavatoit, prussakad, elevandid, seksturistid, ladyboyd – eksootika. Palmid, bangalod ja rannabaarid, trill ja trall – paradiis.

Tegelikult on elu nagu raamatus. Nagu Stephen Leatheri „Private Dancer'is“. See on eesti keeles ka, lugege. Seal on juttu 15 aasta tagusest ajast, aga sittagi ei ole muutunud.

Rootsi sotsiaaltöötudengid, kes tegid Patongis välitööd ja üritasid baaritüdrukuid „pöörata“, ohkasid, et tüdrukud ei taha loobuda 30 000-baadisest kuuteenistusest, et minna müüjaks ja saada 6000. Elu tahab elamist ja perekond raha.

Antonil siin on tai pruut. Pruut on ilus ja iseteadev ja enda arust iseseisev ka. Pruudil omakorda on Inglismaal „sõbrad“, kelle telefonikõnede ajal ta läks alati omaette rääkima. Nüüd läks tüdruk Inglismaale sõpradele külla. Tüdruku vanemad aga korraldavad Antonile järgmisel nädalal sünnipäevapeo.

Või siin Dan, kes on paks, raske lapsepõlve ja madala enesehinnanguga. Preili on tõrges ja hambutu.
Ta töötas lady baris, aga ainult nädal aega. Nii mamasan ütles ja Dan usub mamasani. Dan andis tüdrukule lapse jaoks raha ja läks nüüd kuuks ajaks ära. Laps ei ole tegelikult Dani oma - ta ei saagi lapsi - ja elab tüdruku vanemate juures. Dan ei läinud tegelikult kuuks ajaks ära, vaid läks Mehhikosse elama.

Looma- ja taimeriigis nimetatakse sellist kooseksisteerimist sümbioosiks – eri liikidesse kuuluvate organismide vaheline vastastikku soosiv suhe.

Ärgem unustagem meie hullu naabri Andy tai pruuti, kelle tuulepäisatud puuvillased trussikud on siiani me lillepeenras.
Ehk siis, kuidas teie reageerite, kui naabrit on vaja korrale kutsuda?
Õige, võtad virutamiseks pesukuivatusresti. Tai pruut teab ja teeb. Selline krapsakas tüdruk.

Taipruut podises, et pole meiesuguseid litsakaid farange enne kohanud. Ta muidugi oli olnud infosulus, sest parajasti oli külas Juha, kellega on meil täiesti platooniline naabrionu-suhe.

Ma isegi ei tea, miks ma ikka veel imestan olukordade üle, kui näiteks intsidendi (mitte selle meie naabdridraama) põhjenduseks saan tai sõbra käest hapu naeratuse saatel vastuse: „Thai people hate farangs.“.
Nii konkreetne ja enesestmõistetav selgitus, et tunnen nagu saanuks kaikaga aeg-luubis pähe.

* * *

Ükspäev nägin omaloomingulist tunnuslauset „Ko Tao - a sunny island for shady people“. On jah pisut sügavam kui „Paide - Eestimaa süda.“

Kahtlemata on siin nii värvikaid tüüpe ja kui ka veel vürtsikamaid olukordi.

Näiteks on meil siin üks serblasest sõber, kes on enne elanud Rootsis, Lõuna-Aafrikas ja Tansaanias. Bändimees ja muusikaajakirjanik.
Tal on nii pöörane perekond, et kui Kusturica filmid seda teaks, et teeks nad uups! ja jätaks end pooleli... Usuhullust vanaema, kokaiinilembene ema ja kari õdesid-vendi, sealhulgas gei, lesbi, teine õde, kes sai 17aastaselt lapse ja abiellus pastoriga ja siis lahutas; kogemata kombel normaalne piloodist vend.
Milan ise tundub täitsa täie mõistuse juures ja moodustab ootamatul kombel pool kõige harmoonilisemast paarisuhtest, mida võib ette kujutada.

Seesama Milan rääkis ükspäev, et nägi kahtlasi kingadega tüüpe. Et immigratsiooniametnikud on vist ikkagi veel saarel. Siin ei kanna ju keegi sokke ega kingi. Inimestel polegi kingi. Siin tulebki kahtlustada, et on Immigration või võõras politsei.

Kui olime just hakanud raha eest asju tegema, tuli kõne, et Immigration tuli saarele töölubasid kontrollima. Turistiviisal on ju sõnaselgelt öeldud, et töötamine keelatud ja ilmselgelt on turistiviisa see kõige levinum tööviisatüüp. Kontroll käib nii, et osasid kohti ei kontrollita.
Kui küsisin nõu, kuidas end legaliseerida, anti selline skeem: maksa 30 000 baati ja hakka ettevõtjaks ja siis viisa on 19 000 aastas; kolme kuu tagant peab maalt väljas käima.
Ei tea siis täpselt, kuidas sellega on, aga immigratsioonielevus keerutas tolmu küll.

* * *
Vaatasin Karini Tai albumit. Seal on püssikeelupilt.
Arvatavasti on tegu täitsa asjakohase märgiga.

Meil siin võis umbes kuu aega tagasi olla tunnistajaks, kuidas üks tai tüüp lasi teisele kuuli kõhtu. Kaks taid omavahel. Väidetavalt täiesti tühise probleemi pärast. See toimus rahvarohke Office Bari kõrval tätokasalongi ees. Võiks öelda, et inimelu ei maksa siin midagi, a vähemalt läks tulistaja pakku. Öö on arveteklaarimiseks siin muidugi tõhus ajastus, sest kriitilised patsiendid tuleb panna hommikuse Ko Samui laeva ootele. Paar päeva hiljem olevat kannatanu šansud olnud 50:50, pärastisi enam ei tea.

Hullu ja enesekontrollipuuduliku naabri Andyga on meil mitu tüli olnud. Sellised inetud sõnelused. Kui siia kolis uus naaber Juha, kippus Andy füüsiliseks. Ta muidugi ei olnud loll - õrritas esimese löögi ootuses. Juha muidugi pole ka loll, ei allunud. Taipruut kriiskas, et kutsub politsei. Eks ta sai isegi aru, et meid polegi ju õieti milleski süüdistada. Andy sõitis demonstratiivselt minema ja tuli tagasi, öeldes, et kõik on korda aetud. Arvatavasti sõitis teeristi ja tagasi, selle ajaga poleks 7/11-nigi jõudnud. Juha oli aga vahepeal helistanud oma sõpradele, kes otse voodist siia tormasid, püstol põues. Ei teadnud ju täpselt, mis värk on. Andy oli selleks ajaks juba tuppa kobinud. Muide, ta oli isegi Juha ees vabandanud. Mis üle jääb, kui pole priisata siinse suhtevaluutaga, milleks on „saarel elatud aastad.“

Täna hommikul ärkasin selle peale, et me vaga naaber jõudis koju, kuses oma ukse ees ja lasi siis hea kärtsu peeru.

Me naabrimees Juha on mitmekülgse kui Juha Vuorineni samanimeline kangelane, ei ole ainult merrekusemine, homofoobia ja harjavarrenikk. Juha on nagu soome maskott: korralikud joomatuurid ja veel korralikumad pohmakad, bangkoki senaatori tytrest ekspruut, ja unistus, et kui wifi saaks, küll siis laeks netist porri.
Väidetavalt on Juha Ko Tao viimane haiohver. Hai hammustas ta suure varba ära. Teise jala pealt näitab ta sulle hea meelega hambajärgi ja räägib, osa tema grupi sukeldujatest ei saanud arugi, et hai ta lestad pooleks haukas. Just seletas, ükskord öösel näris sajajalgse moodi putukas kaks korda ja hoolimata kahest pudelist sambucast pidi ta valu pärast üles kargama. Pärast tuli latakas nahka hammustuse ümbert ära.
Alati on tal mõni südamlik lugu varuks. Näiteks kui ma ütlesin, et ma kardan madusid, rääkis ta oma sõpradest, kelle kööki ronis siuke madu, et ulatus ühest seinast teise, täpselt viis meetrit pikk.

Ja siis meil saarelt lahkumise puhul hipipidu. Juha rääkis, et tema eelmine lahkumispidu maksis 100 000 baati – 24 kasti õlut, 20 grammi kõuki ja 20 pitsat.
Meil läks kahe peale kaks tuhat.

Phi Phi - ämbrisaar

Millegipärast arvasin ma, et Ko Phi Phi on nagu loodusmuuseum. Ilus, puhas ja kui midagi puutud, läheb kohe katki. Puhtus oli neil meeles küll – enne kui jala maha jõudsid panna, küsiti juba saarekoristusmaksu.
Siis ma olin kuulnud, et tegu on Tai kõige kallima saarega ja öömaja peaks kindlasti ette ära buukima. Eesti mees Ivo rääkis kunagi, et Phi Phi on küll hirmus turistikas, aga Rantee beach üllatas teda niiviisi, et nad jäid sinna kolmeks päevaks snorgeldama. See asub sadamakülast 45 mintsa džunglimatka kaugusel. Paadiga saab ka.

Muide, Phi Phi on autovaba, rollerid on Phi Phil ainult politseinikel ja prügivedajatel. Seepärast on kõik hingelt ühistransporditöölised rakkes paatide peal ja sellevõrra tüütumad.
Phi Phi soundtrack võikski olla „Boooooot-boooooot, taxiboooooot!“.
Pärast pensionäride ja paarikeste Lantat ihu lausa karjus seltskonna järele, nii et jäime Ao Ton Sai'sse.

Ainult ma ei tea, kuidas mu aru seda välja ei mõelnud, et Phi Phi on hilisteismeliste (20 +/- 1 aasta) peoparadiis.
Iga pudu- ja puuviljapoodnik seadis hämardudes oma ämbrileti üles. Suuremad ühikud neist olid u põrandapesu oma möötu ja sinna valati kaks suurt pudelit Sangsomi (890 baati).
Mõtlesin noorjoodikule, kel kohustuslikuks aksessuaariks ämber, vastava termini ka – ämbrik. Päris vaimukas ju.
Rannas oli 6-7 erinevat baari, millest lõugas eriti halva kvaliteediga eriti halb muss. Igaühes oma muidugi. No tõesti, nagu vaesemehe Ko Phangan.Öö pannakse tina ja siis näeb pärastlõunane rand välja nagu koomalaagri väljasõit.

Inglise ja rootsi keele kõrval oli keel nr kolm... eesti. Paari päeva jooksul sain eesti jõmmidest päris tõsise trauma, mida leevendas lohutus, et mõtle, mis sa siis tunned, kui peaks olema britt.

Phi Phil tuli pähe kole mõte, et ehk oleks aeg jälle üheks tsunamiks (inimesed laseks enne evakueerida).
2004. aasta tsunamiks oli Phi Phi parajas ökoloogilises kriisis: tihedalt täis ehitatud, veepuudus, prügiuputus, laevaliiklus koralle katkumas... Ja siis nad said uue võimaluse kõik jälle täis ehitada.

See jutt oli nüüd Phi Phi Donist. Kõrvalsaarel Phi Phi Leh'l on kultusfilmist The Beach tuttav kultusrand Ao Maya. Filmitegijad vabandasid, et aitavad turismi arendada. Selles pole kahtlustki:
Phi Phi on sukeldumiskants ka. Sukeldumist parseldati sama agaralt kui paadisõitugi. Võib-olla on neil mingi pearahasüsteem.
Torm oli mere pahupidi pööranud. Esialgu oli nähtavus liialdamata andmetel 1 meeter, hiljem umbes 10. Snorgeldamas käies võis küll peaga vastu paati ulpida, miskit ei näinud.

Tarmo käis sukeldumas ka soomlastega, kes kiitlesid, et neil on kõik jumala viimase peal - varustus ja orgunn. Sest mõtle, kui keegi sust midagi negatiivset tripadvisorisse kirjutab... No ja kas siis jäid Tarmo lestad maha ja vees selgus, et BCD on katki. Oleks siis mingi saja sukelduja reis olnud.

Aga igas dive shopis ei ole Maci arvutit, et tripadvisoril silma peal hoida:

Pilte on mustmiljooooon...
Tarmo rõõmuks oli Phi Phi vähemalt rohkem palme ja vesi oli ka sinisem kui Lantal. Mitte et see nüüd alati välja oleks paistnud.
Domineeris universaalne lääne köök, aga leidus ka mõnusaid odavaid koduseid sööklaid.

Puhkuseinimene.
Veel värvilisi puhkuseinimesi. Ja kive ja merd ka:

Kõik pildid on Tarmo tehtud, sest ma ise üldse ei viitsi.

Välkommen till Ko Lanta!

Viis aastat vana, kuid siiski täitsa adekvaatne Lonely Planet ütleb, et Lanta regioon koosneb ühtekokku 52 saarest. Enamasti mõeldakse Ko Lanta all ikkagi suurimat saart, Ko Lanta Yai'd.

Lonely Planet on jätnud mainimata, et tegu on Rootsi asumaaga.

Tee peal kollane pidevjoon (meelevaldne järeldus) ja taksod on sini-kollased (ei saa olla juhuslik).

Rootsi hommikusöök, rootsi kohv, rootsi lihapallid. Rootslased ise imestasid, et mis kuradi rootsi massaaž; et seda pole olemaski.... Aga ma nüüd googeldasin ja selline massaažiliik on siiski täiesti olemas.

Selle kohta mul infot pole, kas Ikea jõuab enne Ko Lantale või Eestisse.

Ko Lantale saab näiteks Krabist paadiga. Esimene peatus - Ko Jam:

Aasta solvuja, majutuse pähemäärimise spetsialist tööhoos:
Sadamas - Ban Sala Dan:
Et "TAXI! TAXI! WHERE YOU GO"-meeste käest võimalikult kiiresti pääseda, tasub laeva peal siht välja mõelda, sest ega ole ju öömaja kinni pandud. Okei, Khlong Nin beach ja Sunset Bungalows. Jäimegi sinna, sest omanik oli nõus andma 700-baadise bangalo 400 eest. Külm vesi küll. Siis veel ei teadnud, et ees ootab soki- ja jopepuhkus, ja külma duši alla vead end alles äärmises mustuses. Ei teadnud veel seda ka, et kui pole tegemist romantilise perereisiga, oleks lõbusam elada hoopis näiteks Long Beachil.

Kotid toas, läksime ümbruskonnaga tutvuma. Edasist teavad vast kõik minu ja Kiku (klientidest) sõbrad.

Keegi hüüdis: "Tsau!"

Ansu! Kes on ju ühtlasi ka Tarmo kolleeg.

"Palju te öömaja eest maksate?"

"Kolmekaga saime."

"Eee... Meil nii hästi ei läinud. Neli."

Ehk siis ühed mõtlevad tuhandetes, teised sadades.

* * *
Lonely Planet kiidab, et Lantal on palju teha - kokakursustest elevantide piinamiseni (elephant ride). A kui ilm on sitt mis sitt, siis kaua sa ikka keedad ja nende vaeste elevantide selga mu südametunnistus küll ronida ei lase. Siin on pildid Lanta Thai Cookery Schoolist, mis asub Klong Khong beachil.
Tai köök on imekiire, kaks mintsa ja valmis. Mis siin ikka kuus tundi hautada. Sellise porgandi Phad Thai käkerdasin kokku:
Mu söömisharjumuste ajaloo huvides olgu märgitud, et sel päeval sai alguse mu SUUR ARMASTUS Tom Yam supi vastu.

Siin on veel mõned helgemad klõpsud, mis pilvede ja vihma vahelt teha õnnestus:

Aga keda me petame, reaalsus oli selline:

Pildistas Tarmo.

***

Nojah. Sadama hakkas tegelikult juba Bangkokis. Sõitsime Krabisse. Sadas. Siis sõitsime Lantale. Ikka sadas.
„Ehk homme on päike“ asendus ohkega: „Vast kahe nädala pärast on parem ilm.“
Igaks juhuks - kindlasti mitte eneserahustamiseks - olin ilmasaitide kuldklient. Prognoosid muutusid kogu aeg. Õnneks leidsin ma ühe lehekülje, mis näitas alati ilusat homset.

Pidev telefoniühendus Liverpool Streedi esindusega Ko Changil aitas otsustada, et muud pole teha kui panna kokku võimas transpordiskeem päikese poole.
Lanta on hästi Taimaa küljes ja väiksed autopraamid pendeldavad kogu aeg. Nii et hommikul esimese minibussiga Krabisse, sealt bussiga edasi Phuketisse Bangkoki lennuki peale ja Bangkoki lennujaamast ööbussiga kohe Ko Changi poole ja järgmisel hommikul kohal. Voila!
Kahjuks ei jõudnud selle skeemiga isegi mitte uksest välja – teed olevat katki ja bussid ei sõitnud.

Kuna Ko Lantal passimisest oli ikka hellalt kopp ees, otsustasime Phi Phile minna.

„What time is the next ferry to Phi Phi?“
„With milk?“

Ei saanud ka piimaga. Laevaühendust polnud endiselt. Ega's midagi.
Vihma sadas enamvähem kogu aeg, tuul puhus ja laine loksus.

Kohalikud viskasid uskumatult iroonilist nalja, et see aasta ei peagi Songkrani ajal palvetama. Songkran on tai uue aasta veepidustus, mille üks osa on ka Buddha kujude pesemine, et ikka õnn majas oleks.

Pehmelt öeldes oli olukord äärmiselt tüütu ja võimatu oli selle ebamäärase info põhjal mingeid plaane teha. Kui mu reisi võib juba aastates arvestada, siis Tarmo oli siiski ju kolmenädalasel puhkusel.
Lõpuks saime Phi Phile. Paari päeva pärast oli ka Phuketi-Krabi ja Krabi-Surat Thani tee läbitav ning Ko Tao laevad sõitsid ka. Mälupilt katuseääreni vee all küladest niipea ei kustu.

Ühtekokku kannatas märtsi lõpu tormi pärast umbes miljon inimest, otsa leidis vist kuskil 50.
Minu üleelamised on lihtsalt ving ja hala, aga Ko Tao teed, palmid ja ärid said ikka tõsise litaka.

Tormipildid on Anny omad.