Waikanae

Käisime täna Waikanaest põrsaid toomas. Kellelgi on pühapäeval 50. juubel.
Minu ettekujutuse ja reaalsuse vahel on täpselt selline vahe, et põlvini sõnnikuse farmi ja seatapu asemel avastasin end hirmvaikse väikelinna lihakarnis.
Waikanae asub Wellingtonist u 50 km kaugusel. Nagu siinkandis kombeks, läheb sõidu peale päris palju aega - ligi tund. Suur osa Wellingtoni värskest toidukraamist tuleb sealtkandist.

Et Waikanaes on palju vanade kodusid ja vanadekodusid sai kohe selgeks. Ülihoolitsetud aiad, eile niidetud murulapid, hekist ei turrita ükski oks. Ilmselgelt on kohalikel hea meel, et sügis käes -  saab lõpuks ometi lehti riisuda.
Supermarketisse tuterdavad vanurid ja kohvikus aega surnuks löövad vanurid ja golfi mängivad vanurid. Sekka mõne lapselapsed.
Waikanae asub mäe taga, karmide lõunatuulte eest varjus, nii et tõesti hea seal konte soojendada. Vastavalt linnakese demograafilisele iseärasustele (ehk pakkumisele) on seal tavapärasemast rohkem  vanakraamipooode. Kõik, mis on vanem, kui paarkümmend aastat, on antiik. "Ega meil siin pole nagu Euroopas," ütlevad kiivid, ja näitavad ülivana, 200aastast surnuaeda.

Waikanae rannas:

Teel koju:

Mu lemmikpilt -  Kapiti saar:

UUS-MEREMAA ON NII ILUS.

Martinborough

Wellingtonist tunnikese sõidu kaugusel asub Martinborough' veiniküla. Pinot Noir' kants, mis reklaamib ennast Uus-Meremaa vanima Pinot Noir' piirkonnana, mitte et siin miski ülemäära vana oleks. Aga jah, arvestades seda, et tegu on tõesti pisikese külaga (1300 elanikku), on nad ennast väga edukalt maailma (veini)kaardile kasvatanud.

Martinborough'sse saab mugavasti autoga või rongiga Featherstoni ja sealt edasi bussiga. Kohapeal on vahemaad pisikesed, kas või rendi ratas või taaru jalgsi.

Klimaatiliste tingimuste poolest iseloomustavad Martinborough't päevasoe, jahedad ööd ja pikk suvi, meile oli aga vaja näidata üsna morni palet.

Martinborough's on ligi 30 veinitegijat. Meie jõudsime põigata kolme juurde.

Vynfields

"Aa, see orgaaniline," kommenteeris me ülemkelner kuivalt.

Nii et kompost, kasulikke putukaid ligimeelitavad lilled, lammas-muruniidukid, naturaalsed väetised. Käsitsitöö... Nagu tavaline eesti talumajapidamine.

Peamaja on uhke: viies tükis Wellingtonist kohale veetud ja poosetab ka veinipudelite etikettidel.

Kassipilt on üleslaadimisega läinud uperkuuti, aga siuke volask seal turistide ja nende fotokate meeleheaks lösutas.
Aga nüüd veini juurde. Vynfieldisi ampluaa on Riesling ja Pinot Noir.
Mingit erilist elamust ei saanud. Kui midagi esile tuua, siis puuviljast Pinot Rose 2011 - külmana vast hea lürpida tüdrukutega kuumal suvepäeval (maitsebuketis tunda maasikaid, pirni, küdooniat).

Toidulaud tekitas küll tungi, et ma hakkan ikkagi nüüd KOHE talu pidama ja seal võiks olla avokaadopuu ja artišokid.

Schubert

Nimi juba viitab sellele, et omanikeks on kaks sakslast, kes alustasid seal veiniteoga 14 aastat tagasi. Pisike veinimaja, mille enamik toodangust läheb ekspordiks. Punaste veinide puhul jäi mulle meelde mõnus, kergelt suitsune mekk.

Martinborough Vineyard

Väidetavalt maailma parima Pinot Noir' tegijad.
Üllataval kombel kujunes lemmikuks hoopiski Chardonnay. "Chardie uueks tulemiseks" võiks seda nimetada, sest ka Delmar taasavastas paar nädalat tagasi Hunter Valleys (Austraalia) käes Chardonnay.

See Martinborough' 2010. aasta oma oli põnev, võiselt popkornine.

Kokkuvõte. Martinborough ei olnud küll nii peen ja maitserohke kui möödunud aastane ringkäik Lõunasaarel Marlborough's ja aega jäi väheks, kuid sellegipoolest oli üks eriti mõnus pärastlõuna.