Martinborough'sse saab mugavasti autoga või rongiga Featherstoni ja sealt edasi bussiga. Kohapeal on vahemaad pisikesed, kas või rendi ratas või taaru jalgsi.
Klimaatiliste tingimuste poolest iseloomustavad Martinborough't päevasoe, jahedad ööd ja pikk suvi, meile oli aga vaja näidata üsna morni palet.
"Aa, see orgaaniline," kommenteeris me ülemkelner kuivalt.
Nii et kompost, kasulikke putukaid ligimeelitavad lilled, lammas-muruniidukid, naturaalsed väetised. Käsitsitöö... Nagu tavaline eesti talumajapidamine.
Peamaja on uhke: viies tükis Wellingtonist kohale veetud ja poosetab ka veinipudelite etikettidel.
Toidulaud tekitas küll tungi, et ma hakkan ikkagi nüüd KOHE talu pidama ja seal võiks olla avokaadopuu ja artišokid.

Nimi juba viitab sellele, et omanikeks on kaks sakslast, kes alustasid seal veiniteoga 14 aastat tagasi. Pisike veinimaja, mille enamik toodangust läheb ekspordiks. Punaste veinide puhul jäi mulle meelde mõnus, kergelt suitsune mekk.


Väidetavalt maailma parima Pinot Noir' tegijad.




Üllataval kombel kujunes lemmikuks hoopiski Chardonnay. "Chardie uueks tulemiseks" võiks seda nimetada, sest ka Delmar taasavastas paar nädalat tagasi Hunter Valleys (Austraalia) käes Chardonnay.
See Martinborough' 2010. aasta oma oli põnev, võiselt popkornine.
Kokkuvõte. Martinborough ei olnud küll nii peen ja maitserohke kui möödunud aastane ringkäik Lõunasaarel Marlborough's ja aega jäi väheks, kuid sellegipoolest oli üks eriti mõnus pärastlõuna.
1 kommentaar:
Päris ok veinimärkmed :) Ma loomulikult kadestan sind!
Kertu
Postita kommentaar