Märka ahvi, märka inimest

Bukit Lawang on Sumatra külaliste kõige popim paik, mis meelitab haruldasi orangutane vaatama väga laia spektri inimloomi: paduloodusinimesi, koolilapsi, ülekasvanud hipisid, beibturiste jne.

Teekond Toba järve äärest Parapatist Bukit Lawangi oli sujuv. Kui ma peaksin kuskil kasutama sõna „nauditav“, siis selle autojuhi sõidustiil just seda oli. Istusin ees ja tõlkisin ettejuhtuvaid tundmatuid sõnu telefoni tõmmatud indoneesia-inglise sõnastiku abil. Näiteks see teine toode, mida tee ääres banaanikobarate kõrval müüdi, oli nahkhiire lihakeha. Selline menüü siis.
Vahepeal oli lõunapaus kuskil. See on ikka väga veider tunne, kui sa ei saa aru, kus sa oled ja kuidas seda selgeks teha. Kohe kindlasti ei tundu see mingi õige koht! Kõige suuremas segaduses oli umbkeelne hiina paar oma hiinakeelse Lonely Planetiga, aga see vist oligi nende sihtkoht.
Turism peaks olema Berastagi üks kahest peamisest tegevusalast, kuigi vist mitte sel päeval. Teiseks tähtsaks majandusharuks on puu- ja köögivilja kasvatus, mis nüüd tagantjärgi selgitab, miks troonis linna keskel hiigelsuur kapsapea. Kuulsaid ja aktiivseid Sinabungi ja Sibayaki vulkaane ei silmanudki, kuigi keerutasin pead u 360 kraadi ulatuses. Sinabungi pöörastamist kajastas agaralt ka meie meedia, vaata pilte vaata pilte SIIT ja SIIT.
Sõitsime ka Indoneesia ühe suurima linna Medani eeslinnadest läbi. Medan ei taha ma mitte kunagi minna. Võimalik, et söön oma sõnu, nagu alati juhtub, kui ma nii resoluutseid järeldusi teen. Igatahes oli esmamulje kuum, kiirustav ja mõttetu. Jalakäijana ei ole sind olemas ja elu jääb seisma juba siis, kui on vaja üle tee saada.

Bukit Lawang on aga pisike ja aeglane. Pole siis ime, et kui näed seal patseerimas külareaalsusega mitte kuidagi haakuvat inimgruppi, noogutab kohalik kõiketeadvalt: „Hmm, Medanist.“

Peatänava kaubandus.

Meistrimees nikerdab kookosekoorest ehteid.

Ma ise ei saanud ka mitu päeva Bukit Lawangi rütmile pihta. Esiteks polnud pika eeltöö tulemusena valitud ja kinnismõtteks saanud ööbimispaigas vaba onni. Seitse korda ronisime veel sinna otsa mäe otsa ega suutnud maha rahuneda.
Täiesti närvi ajasid mind ka rõhutatult coolid pikkade juustega noored giidid.

Turismiühiskonna võsukesed - viie aasta eest kohtas Balil ja Gilil sarnaseid isendeid. No ei viitsi kuulata seda klišeehuumorit, mida nad suust välja ajavad. Tegelikult on see vist mu enda probleem, et ma ei ole enam 20aastane naiivne tšikk ja nemad jällegi ei tea, kuidas nii vanale inimesele läheneda.

Luureretk teisele poole jõge näitas, et seal on palju mõnusam ja infrat rohkem.

Üle võnkuva silla, millel on lahtised lauad ja tulikuumad käsipuud.

Tagasi juba nii palju ässamana, et otse läbi jõe.

Green Hill Guesthouse mängis oma võimalused maha sellega, et turundas end aias nähtud mao pildiseeriaga. Paar kuud hiljem suudan neid pilte juba siiski vaadata ja nendin, et see templi-odapea (ld tropidolaemus wagleri) on lausa imepärane looduse looming.

Madu, millel on oda pea. Foto Green Hill Guest House'i FB lehelt.

Lõpuks võtsime Garden Innis kolmekordse maja (tegelikult küll pool sellest, aga kostis nii piinlikult  hästi läbi, nagu polekski seina vahel).
Selle pidaja Udjai oli väga rahulik mees. Hea pelguapaik reggae-gigolote eest. Udjai oskas vanemate naisterahvastega liigagi hästi (jutu)soonele saada, nii et ma nimetaks neid isegi omalaadseks armumänguks, mille keskel õnnestus olla. Näiteks Udjai kommenteeris, et huvitav-huvitav, kui vana see proua küll olla võib. Ja proua omakorda arutles hiljem, et huvitav-huvitav, mis mees see Udjai õige on. Mulle tundus, et jutumees.

Tegelikult ongi Bukit Lawang väga noor. 11 aastat tagasi pühkis mägedest tulnud tulvavesi – 20 meetri kõrgune laine – oma teel 400 maja, kolm mošeed, kaheksa silda 280 poodi ja toidukohta, 35 hotelli ja külalistemaja. Hukkus 239 inimest ja umbes 1400 kohalikku jäi koduta. Katastroofi põhjuseks peetakse ebaseaduslikku metsaraiet.

Jõgi kui õnn ja õnnetus. Jõgi pakub jahutust ja joogivett. Jões pestakse iseend ja pesu. Jõest korjatakse ja veetakse kive.

Turistid ei eriti sageli vette ei kastnud, siin pildil on ühte tabatud.

Võtsin paar korda selle sündmuse kohalikega jutuks, lootes vist mingeid emotsionaalseid lugusid kuulda. „Juhtus jah nii,“ ja kõik.
Internetis kirjutatakse, et küla tõusis jalule väga vaevaliselt. Ja et uus põlvkond on palju säästvama mõttelaadiga ja annab endale aru ökosüsteemi haavatavusest ja selle kaitsmise vajalikkusest (turistide rahaga).

Mu absoluutne lemmikjook: must tee kondenspiima ja jääga.

Värsked mahlad pressitakse neist puuviljadest, mis piirkonnas kasvavad. Bukit Lawangis tuli mul peale (välja hiljaks jäänud) granadilli/passion fruiti armastus. 

Endist suurust pole Bukit Lawang kindlasti veel tagasi saanud. Käis kõva ehitustöö ja töömehed karjusid „Hello!“
Kui seljakott seljas on, ei jää sa kellelegi märkamatuks. Kõik teretavad. Vastassuunda minnes soovitakse head teed. Väga, väga südamlik! Kui kotti seljas pole, saab rahulikult oma asju ajada.

Tegelikult siiski mitte... Viimasel õhtul küsis söögikohas tellimust võtnud poiss, kas me oleme venelased ja et ta on vaadanud, et me hoiame nii omaette ega suhtle teistega.
Aga mis tutvusi sul ikka nii väga vaja luua, kui rändad kolmekesi ja omavahel ka lõbus. Igaks juhuks kutsusime oma lauda ühe üksi istuva tüdruku, et pehmendada oma ülbe vene bande mainet.

Sambal kekel pete ehk lehmanahk tšillikastmes. Vägagi söödav - maitses nagu pehme kamar.

Teiseks sammuks oli üle vaadata live-muusika õhtu, mida kohalikud olid juba mitu päeva hirmsasti oodatud. Oijah, algus ei tõotanud midagi head. Lürpisime õlut ja väga pidulik ei olnud olla – päev otsa samades riietes traavinud ja ainus meigitoode päikesekaitse. Järgemööda suunati meie boksi järjest rohkem inimesi, sh u 10 korea kooliõpilast.
Bänd kandis täiesti ootuspäraselt kodukootud reggae-vaimu. Sellise entusiasmiga nagu astuks kohe sisse Bob Marley isiklikult. See tundus olevat ikka suur ja uudne meelelahutus neile, tõeline uue aja lõõgastus.
Indoneeslased on väga musikaalsed, kuid lauljaks oli leitud siiski ainuke inimene, kes seda teha ei osanud.
Kadri hiilis koju. Peagi olime Kariniga ümbritsetud umbes kümnest kohalikust tüübist. Me ikkagi polnud viis päeva tühja passinud, vaid olime nendega mingis ajahetkes kokku puutunud. Õudusega võis õhus tunda kutset tantsule. Mina kaine ja kasimatuna regepeol – parim asi elus, mis saab juhtuda! Minu kõrval istus poiss, kes metsas käskis end Mowgliks kutsuda ja prääksus sellise džungliaktsendiga – jälle vedas!
Aga mis siis selgus: see poiss oli palju parema inglise keelega kui mina (mitte et see nüüd tohutu möödupuu oleks) ning väga huvitav ja kombekas. Me õlleklaasid olid kui isetäituvad ja ärksaim laulumees läks lavale soovilugu esitama.
Lõpuks käis tantsuplatsil Sumatra mastaabis ennenägematu möll ja see oli ikka väga lõbus!
Nii et kui kontsert läbi, ei olnud mul enam mingit kahtlust, kas edasi peole minna. Sellest olid kohalikud veel rohkem elevil kui kontserdist. Suurejoonelise nimega jungle rave toimus tegelikult külatee ääres ühe varjualuse all. Kuna kõik nad siin suitsetavad vahetpidamata, oli vabaõhuüritus nii tossu täis, et suurt midagi ei näinud. Khmm.. paarsadat pisikest poissi, mõnda litsi, paari turisti.
Noored kavalerid hoolitsesid me eest, kuidas oskasid, pakkudes kommi, vett, suitsu, kanepit, hommikusööki jne. Lõpuks saadeti veel koju ka, nii et musutama ei pidanud. Ei tea, mis ma jälle ootasin, et kõik tahavad mind paljaks varastada ja vägistada.

Miks ma sellest siin jahun nii pikalt? Sest enese lollusest ülesaamisega kaasneb nii tugev emotsioon. Millegipärast on mul moslemikultuuri suhtes olnud ikka teatav eelarvamus, kohalikke kipun ka napakaks... peab tunnistama, et alamaks pidama. Ja kui siis satun mingisse ootamatusse olukorda, kus ma pean oma sisemised võitlused ära pidama ja võidan... See on ikka väga vabastav. Headuse ja reisimise võlumaailm.

Kurb oli Bukit Lawangist lahkuda, aga samas on seda hea teha oma populaarsuse tipul:)

* * * 

Eile nägin videot, mis räägib eelmisel aastal Bukit Lawangis surnud briti turistist Cheznye Emmonsist. Ta jõi džinni, mis oli tegelikult metanool. Cheznye isa käis hiljem Bukit Lawangis ja nägi, et surmav saladžinn oli seal endiselt müügil. SIIN on see videoklipp, kel huvi vaadata.

Lõpuks ütlevad tüdruku vanemad, et on mures Kagu-Aasiasse rändavate noorte pärast ja tahavad nende teadlikkust tõsta. „See puudutab sinna riikidesse sõitjaid, aga ka ümbruskaudseid maid nagu Tai ja Bali ja sellised kohad.“

See on ikka hea näide Bali tuntusest, mis on ju lihtsalt umbes küünemustatäis Indoneesiat, mitte eraldi riik. Indoneesia saared jätavadki mulje kui omaette riikidest. Indoneesia on tegelikult üks maailma suurimaid riike. Rahvaarvult Hiina, India ja USA rahvaarvult koguni neljas (245 miljonit elanikku). Aga kui pöörduda inimese poole tänaval, mille poolest Indoneesia kuulus on või millega seostub, mis me siis kuuleks? Kas üldse midagi?

See video oli nüüd üks viis, kuidas Sumatra ja Bukit Lawang said paar korda kuulsamaks. Sama hästi võiks muidugi Pärnusse mineku eest hoiatada. Muidugi ei tee väike ettevaatlikkus paha, aga nii ei jaksa ka elada, et kahtlustad kõike ja Kagu-Aasia on ilge koll. Guugeldasin välja ka ühe varasema uudise, kus 19-aastasel tüdrukul tekkisid Indoneesias napsutamisest hingamis- nägemisraskused: "The young woman arrived in New Zealand 35 hours after consuming eight to 10 complimentary cocktails containing a mixture of arrack and fruit juice." Õujee, 8-10 tasuta koksi!

Nooh, mul hea targutada, kui olen kahtlase alkoholi suhtes omad järeldused teinud ja silmanägemine veel alles. 

Vabaõhuetendus

Pärast matka võtsime ette ka natuke loomaaialikuma metsaelamuse ja läksime orangutanide söötmisplatsile, sest keegi rääkis, et olid seal tervet hulka ahve näinud ja lõpuks tuli veel äge suur isane.
Hommikusel söötmisel oli eri allikates kolm erinevat algusaega ja ilmselgelt langes äratust pannes liisk sellele kõige hilisemale variandile. Nii et kui ma hommikusööki tellima läksin, sain vastuseks: „Hiljem sööte, ranger juba läks!“ (ma ei tea endiselt, kuidas oleks hea rangerit tõlkida? Looduskaitseala töötaja?)
Karin tuli metsa sisuliselt seebivahusena.

Söötmisplatsi külastus maksab 20 000 ruupiat ja pileteid müüakse piletikassa kõrval putkas. Mingit paberit vastu ei saa ning suuremad vandenõutereetikud teadsid meile juba ennetavalt soovitada, et hea, kui üks fotokaluba (50 000 IDR) kamba peale on - rohkem pole küll mõtet kellegi taskut täita.
Üks mees vastas fotokaloa ostmise küsimusele hullu poosiga: „Ma ei tee MITTE KUNAGI pilte!“
Seltskond oli nii kirju, et kui ahve ei kohtaks, saaks ka selletagi elamusega rahule jääda.
Näiteks kepsakas šveitsi mutt (järjekordne lõpuks paikseks jäänud eluaegne hipi), kelle kotil oli kiri „No risk, no fun“.
Mäkke ronides parafraseerisin seda veidi: „No knees, no fun“. No kurat, kuidas ma juba ära ei õpi, et IGA kord, kui midagi näha või kogeda tahad, peab ronima.

Istutasime end maha nagu teatrisse ja vahtisime  rangereid oma hommikupaistes silmadega.

Üks neist kolkis kaikaga laudist. Söömakutsung.

Vast 20 minutit passisime seal, vahtisime kopsimist ja ootasime. See aeg oli ikka täpselt nii tüütu, et osad lahkusid.

Nii näevad mitte-hommikuinimesed, kui nad on juba tükk aega juurika otsas istunud ja kaikakolksutamist vahtinud ja mitte midagi ei juhtu. Üks selle reisi lemmikpilte!!

"No risk, no fun!"

Ja siis nad tulid. Ema pojaga. Olgu et poolmetsik ja maksud, oli elamus ikka suuuuuuuuure wow-efektiga. Imeline oli jälgida, kui targalt ja kaalutletult ahv mööda puulatvu liikus. Kuidas end ladvas kiigutas, et järgmise ladvani ulatuda. Kuidas ta oksa murdis ja katsus sellega järgmist punkti haarata. Kuidas ta püüdis publiku lähedust vältida ja pidi ikkagi ronima mööda lähimat puud korraks maapinnale.
Kohe tahtsid kõike seda kaamerasse ahnitseda ja ilge torukadedus oli suuremate objektiivide vastu. „Ma ei pildista mitte kunagi“-mehele käis närvidele, et pildistajad tema vaadet varjasid.

Huuh, väga korraks väga lähedal!

Ideaalne ahvipilt.. kui seda oksa ees ei oleks.

Kähku tagasi kõrgustesse.

Esimene ring läheb suuremasse kõhtu.

"Oo, aga mul on ju laps ka!"

Varud kaasa...

Ja minekule.

Sellelt pildilt ei näe, aga see kavalpea hoidis ühte banaanikobarat ka varba otsas ja hekseldas siis need mõlemad endale sisse.

Nunnumast nunnum ahvipoeg.

Eesriie.

Lõpuks julges röövel-makaak oma noosi järele tulla.

Kui muidu on Indoneesia ajaarvestus täiesti suhteline, siis söötmisplatsilt aeti täpselt tunni pärast ära. Nii et suurt isast ei õnnestunudki näha.

* * *
SIIN on üks kriitiline artikkel, et söötmisplats on rohkem turistide kui orangutanide huvides. Vastutustundetud giid meelitavad orangutane ligi riisipakkidega, inimeste haigused kanduvad ahvidele üle jne. Et varjupaiga sidumine turismiga oli üleüldse viga, mida aga enam olematuks ei muuda. Lahenduseks oleks turistide arvu reguleerimine.

Orangutanid ja tsiviliseeritud džunglimatk

Sarnaselt paljudele teistele asjadele pole ma ka orangutanide peale varem eriti mõelnud. Et nad lihtsalt on olemas ja kõik. Tegelikult on aga asi selles, et väga palju neid enam olemas ei olegi.
Orangutanid on suured inimahvid, mida on tänaseks alles vaid kahte liiki: Borneo saarel elavad Borneo orangutanid ja eriti ohustatud Sumatra orangutanid.
Kui Borneo orangutane on loodusesse alles jäänud 54 500, siis Sumatra omasid vaid 6600 ja nende populatsioon väheneb iga aastaga.

Kuna need ahvid ei ela karjakaupa, on neil väga raske kaitsta end või oma poega leopardide, tiigrite, püütonite ja teiste elajate eest. Ent orangutani kõige suurem vaenlane on inimene, kelle käsi on mängus kõige küttimisel, loomade salakaubaveol ning õlipalmi- ja kummiistanduste rajamisel, millega kaasneb arutu metsaraie ja tulekahjud.

Palmiõlis ei ole iseenesest midagi kurja ja seda saab toota ka loodust säästval viisil, aga mitte enam sel määral nagu nõudlust on. Teiseks annavad istandused tööd väga paljudele inimestele. Indoneesias paistis kõik veel eriti käsitsi käivat. Kahe otsaga probleemipundar nagu ikka ja ma siin seda praegu ära lahendama ei hakka. Kahjuks on õlipalmiistandused Sumatra puhul nii läbiv teema, et pean neid igas postituses puudutama.

Orangutane on kõige mugavam vaatama minna Bukit Lawangi, mis on osa Gunung Leuseri rahvuspargist.

Orangutanielamust turundatakse üsna metsiku jungle tripina. Tegelikult on seal ikkagi
loomade varjupaik ja mitte päris metsikud, vaid inimestega harjunud isendid. Sellest hoolimata on esimest orangutani märgates väga ülev tunne.

Ikkagi päris! Ikkagi sugulased! 97 protsendi ulatuses meie DNA kattub. Malai keeles on tähendab orang inimest ja utan metsa ehk siis metsainimesed.

Orangutanid on kõige suuremad puudel elavad loomad planeedil. Sumatra orangutanid peavad eriti palju puu otsas olema, sest neil on maapealseid vaenlasi rohkem.
Nad on Borneo omadega võrreldes kahvatuma ja pikema karvaga (jahedam kliima). Isased Sumatra orangutanid kasvavad 1,4 m pikkuseks ja kaaluvad u 90 kilo. Emased jäävad alla meetri ja on poole kergemad. Nii et King Kongi mõõtu välja ei anna. Need siin piltidel on emased.

Kolm jalga, üks käsi.

Selle viimase pildi laenasin Kadrilt, et teile näidata kõrgemal ukerdavat poega. Poeg jääb ema juurde umbes kolmeks aastaks, õppides iseseisvaks eluks vajalikke oskusi nagu pesaehitus jms. Orangutanid ehitavad nii päeva- kui ööpesi, kus võib olla ka sisustuselemente: voodi, padi, tekk jne.

Orangutanid on kanged korilased ja toituvad peamiselt puuviljadest, aga ka putukatest ja linnumunadest. Nad on nutikad ja oskavad näiteks oksaga puu seest termiite ja mesitarust mett kätte saada.
Neid kutsutakse ka metsa aednikeks, kuna puuviljaõgarditena kannavad nad oma seedeelundites hulga seemneid laiali.

Kohtasime ka teisi ahve. Gibbonitest andis näole valge ehk  lar gibbon / white-handed gibbon (ld Hylobates lar). Gibbineid on mul alati raske pildile saada:

Thomas's Leaf Monkey (ld presbytis thomasi), meisterposeerija:

Pikasabalised "mis ripakil, see ära" makaagid (ld macaca fascicularis):

Suureks lemmikuks sai peacock, täpsemalt vist mingi paabulinnuline. Nagu ma ei saa talle praegu internetis jälile, oli teda jube keeruline ka pildile saada. Esiteks oli tal kiire ja teiseks oli ta lihtsalt uskumatult pikk, et üldse kuhugi ära mahuks. Õnneks sai teda apelsinikoortega manipuleerida (ei ole ilus tegu).

Matkast või nii ja naa
Bukit Lawangi matkade puhul on positiivne see, et hinnad Indoneesia giidide assotsiatsiooni poolt paika pandud. Ma kahepäevane parvetamisega matk maksis 60 eurot.

Relvastatud džungikontroll-patrull. 

Giidivalik on juba omal riisikol - neid on palju. Meie giid Anto väga informatiivne ei olnud. Aga kõigile küsimustele järgnes selline ökosüsteemijaur, et targem oli üldse mitte midagi pärida. Ta haises higi järgi ja püksid olid natuke kitsad.
Tema abimehe nimi mulle meelde ei tule enam – see on see tagantjärgi kirjutamine. Igatahes oskas ta inglise keeles öelda „slowly-slowly“. Ülejäänud vaikuse korvas ta nagu nupust käima minnes kahe looga, milles üks oli see Lõvikuninga laul ja teine Aisakella viisil omalooming „ Jungle trek, jungle trek in Bukit Lawang!“
Oi p***, kuidas see laulmine mulle närvidele käis.

Džunglimatka metsikuse astet on raske määrata. Kõigepealt oli selline tsiviliseeritud jalutuskäik puudevilus nagu ma juba kaua olin juba kaua oodanud. Sääski oli seal kummipuude ümber RETSILT ja tõrjest hoolimata näriti mind täiesti ära.
Rajad olid risti-rästi ja üsna tihti kohtusime mõne teise grupiga (mida mulle lubati, et ei juhtu). Kui alguses tegi giid pisikesi võsasutsakaid rajalt välja, siis lõpuks ragistasime totaalses võpsikus.

Vihmametsas kasvab ühel hektaril 300 puuliiki, Inglismaal 35. Mitu Eestis? Viis?

Ja oi p***, kuidas see mulle veel närvidele käis! Laagriplats oli ju tegelt kuskil stardipunkti lähedal, nii et söök ja ööbimisvarustus viidi sinna otseteed pidi. Me aga siksakitasime niisama, aga isegi mitte mööda radu.

Mingi hetk nentis giid, et ei no inimese jalg pole siin ammu astunud. Ja kui ta lõpuks hindas selle olematu raja läbimatuks, polnud me küll enam nõus sama teed tagasi minema. 

Usutavasti oli see lihtsalt strateegia, et järgmine päev ei tahaks keegi enam metsa minna. Veel poolteist kuud hiljem on nahal aimata lillakaid laike, mille mingi taim sinna põletas.

Kohati tundus, et need kuradi puud oli ka meelega ja hulgi langenud, et ikka oleks seda turnimist. Mul olid puukallistamiseks ka täiesti valed püksid, mis ei lasknud väga laia nurka hargitada.

Nende kannatusepiltide ainus positiivne külg on jõudmine arusaamisele, et see valge nokats on tõesti kole. Aga tsiteerides uusklassikuid: „Vahel on ilu eluohtlik“ ja päikesepistet ma kardan.

See Kadri tehtud foto annab väga hästi me meeleolu edasi.

Lõpuks oli ikka jube hea meel, kui jõekohin üha valjemaks muutus - selge, laagriplats lähedal!

Üks meie grupis olnud belgia preilidest kukkus ka vastikult, aga siiski õnnelikult, kuid lausa füüsiliselt valus oli vaadata, kuidas tal lõpuks piki jõge turnides jalad värisesid.
Päeva tipphetkede hulka kuulusid giidi trussikud, mis lotendasid nagu viieaastasel. Kui naisi pole siin õieti nähagi, siis mehe õilmitsevad rahumeeli trusade väel.

 Kokal oli näiteks veel ka uhke rihm ümber (teadmata otstarbel).

Köök, kus keedeti meile imehead toitu ja jõevett.

Me koduõu üheks ööks.

Ülejäänud aeg möödus süües ja magades nagu elu ikka.

Loomakaitse: ööseks oli me elamu kiletatud ja me und valvas küünal.

Kas järgmiseks hommikuks oli tekkinud himu metsa minna? Ei! Isegi mingit looduslikku veeauku ei viitsinud vaadata, vaid solberdasime oma õue peal.

Tagasi loksusime suurtest sisekummidest tehtud parves. Matkaahela kõige madalam asjapulk on arvatavasti lohvitassija, kes need külast tagasi toob.

Kui mul oli alguses raftingu ees hirm, siis reaalsuses oli veetase madal ja nõkerdasime üsna vaevaliselt edasi, tagumik põhjas (paari kiljuvama hetkega).